Küsimus ei ole (ainult) rahas
Mis tahes panga laenukomitee vastus Kreeka-nimelise firma rahataotlusele saaks olla vaid üks: ei! Puhtalt finantsloogikat järgides oleks sellise ebaefektiivse „ettevõtte” krediidilimiidi suurendamine rumalus, kui mitte kuritegu, sest sellise riskiga investeering riivab otseselt panga aktsionäride ja hoiustajate huve. Kui Euroopa väärtuste ainuke mõõdupuu on raha, siis raskustesse sattunu kõrbegu.
Naaber või pereliige
Ebamõistliku eelarve- ja majanduspoliitika tõttu raskustesse sattunud riikide abistamise vajadusest rääkides kasutatakse võrdluseks sageli kujundlikke näiteid hätta sattunud naabri abistamisest. Toetamise pooldajad kõrvutavad seda tulekustutiga appi tõttamisega olukorras, kus üleaedniku maja lahvatab põlema. Vastased küsivad retooriliselt, kas ollakse tõepoolest valmis maksma kinni endast märkimisväärselt paremini elava naabri jätkuvat priiskamist.
Naabri-kujundi kasutamine räägib palju sellest, millisena näeme Euroopat. Puhtgeograafiliselt on Venemaa palju enam meie naaber kui Kreeka, kuid tänu Euroopa Liidule, NATO-le, Schengenile ja euroalale oleme viimasega märksa rohkem seotud. Nii pööraks ka Eesti raskustesse sattudes pilgu abi saamiseks idanaabri asemel läände ning ootaks tulekustuteid Moskva asemel pigem ka Euroopa kaugeimatest pealinnadest Ateenast, Dublinist ja Lissabonist.
Siiski on kõige lähemgi naaber kaugemal kui vend või õde. Võlgadesse kukkunud sugulasele läheme ikka appi ja teda kergekäeliselt tänavale ei viska. Oleme valmis isegi püksirihma pingutama, et tasuda elupõletajast narkomaani ravikulusid, sest teame, et meie enda heaolu sõltub otseselt sellest, kui hästi läheb perel tervikuna. Vend-Kreeka on midagi palju enamat kui naaber-Kreeka.
Jätkame ühist sõitu
Isegi need, kes peavad euroala ja perekonna vahel paralleeli tõmbamist naiivseks või isegi ohtlikuks liialduseks, peavad nõustuma, et tänu ühisele majandus- ja finantsruumile ei hulbi rahvusriigid maailmamerel eraldi, vaid sama aluse peal. „Hellitavalt” on sellele pandud isegi kurjakuulutav nimi – Titanic.
Euroala kriisi ohjamise analüüs juhtiva majandusajakirja Economist veebipäeviku 10. oktoobri sissekandes algab tabava irooniaga: kui Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy olnuks Titanicu kaptenid hetkel, kui avastati lähenev jäämägi, oleksid nad arvatavasti asunud koostama ühisavaldust kokkupõrke vältimise kohta. Sellistes olukordades jääb pressiteatest väheseks.
Kuigi Eesti finantssüsteem on tänu valuutakomitee süsteemile olnud euroga seotud selle algusest, kutsuti meid trümmi reisijatekajutist kaptenisillale selle aasta alguses. Käsi silme ette panna, kaitsvat loitsu lausuda või lihtsalt jäämäe miraaži kadumist uskuda pole mõtet. Euroala liikmena me mitte ainult saa otsustada, vaid ka peame otsustama, mida teha katastroofi vältimiseks.
Titanicu metafooriga jätkates: mõni tahab süüdlased üle parda visata ning sel moel lasti kergendades loota, et laeva kurssi on kerge muuta. Nõrgakäeliselt riigitüüri hoidnud, tegelikku olukorda varjanud ning seetõttu kogu euroala ohtu seadnud Kreekast vabaneda oleks õiglane ning hoiatuseks teistele. Valdavalt toetatakse siiski lahendust, mis lubaks dieedile mineval Kreekal jätkata ühist sõitu.
Iseotsustusõiguse vähendamine võib olla kasulik
Põletavad teemad, mitu eurot peab iga töökas eestlane maksma laisale lõunamaalasele, kui suur on pensionite erinevus ning milliseid hüvesid saavad Kreeka bürokraadid, loovad soodsa pinnase kohati poliitilise kultuuri piiri ületavate vaimukuste paiskamiseks avalikkusse. Nende kõrval tundub debatt Euroopa tuleviku üle kahvatu, kauge ja igav.
Euroala rahanduskriisi lahendamisel ei ole niivõrd tähtis küsimus, kas Kreekale antakse ja kui palju antakse, vaid kuidas seda tehakse. Kõigile tuntuks saanud lühendid EFSF ja ESM on Euroopa Liidu arengu seisukohalt midagi palju fundamentaalsemat kui ühe liikmesriigi aitamine. Euroopa Stabiilsusmehhanism eeldab ju liidu aluslepingu põhimõtete muutmist ning selle tagajärg, vähemalt euroala jaoks, on rahvusriikide iseseisvuse vähenemine.
Levinud, kuid eksitav on esitada seisukoht, et euroala karmimad reeglid eelarvepoliitika üle ei tähenda rahvusriikide iseotsustusõiguse vähendamist. Muidugi vähendavad, kuid ma pean seda Eestile ja laiemalt kogu Euroopa Liidule kasulikuks. Meie valitsus, samuti Luksemburgi ja Soome oma, on ainsana suutnud Maastrichti kriteeriume täita.
Euroopa Liidu integratsioon tähendab, et loobudes mingist osast suveräänsusest, saame vastu samas mahus teiste riikide suveräänsust. Andes teistele võimaluse kontrollida meie riigieelarve koostamist, saame vastu võimaluse mõjutada teiste samasse rahasüsteemi kuuluvate riikide eelarveid. Kui kunagi peaks Eestis võimule tulema lauslaenamist ja lõtva eelarvepoliitikat toetav erakond, siis oleks riigi tuleviku seisukohalt kasulik, et konkreetsemad kokkulepped euroala riikidega suruksid sellise poliitika vähemalt teatud raamidesse.
Piitsa ja prääniku poliitika
Kuid küsimus ei ole mitte ainult rahas, vaid Eesti ja laiemalt kogu Euroopa julgeolekus, positsioonis maailmas ning väärtustes. Kui peame keskenduma peamiselt sisekriisile, jääb vähem aega enese maksmapanekuks või selleks, et olla maailma sündmustes vähemalt osaline. Euroopa riikidest eraldivõetuna suudaks ehk ainult Saksamaa seista võrdse partnerina endise hegemooni USA, tõusvate tähtede Hiina, India ja Brasiilia ning otsustajate ringi kuuluvate Jaapani ja Venemaa kõrval.
Euroopa Liidu mõjujõu vähenemise tagajärjeks julgen lugeda ka seda, mis toimub praegu näiteks Valgevenes ja Ukrainas. Meie (ehk ELi) huvide ja väärtustega on kooskõlas, et meie läheduses asuvad riigid austaksid demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja võitleksid korruptsiooniga. Isegi kui Euroopa Liidu uks jääb nende ees suletuks (või nad ei ava seda), oleksime väga tihedalt seotud partnerid. Selle saavutamiseks oleme kasutanud nn piitsa ja prääniku poliitikat. See tähendab, et demokraatiast taganemise eest kehtestame sanktsioonid (nt Valgevene) ja reformide eest pakume uut vabakaubanduslepingut (nt Ukraina).
Nõrk Euroopa Liit toob paratamatult kaasa piitsa hoo raugemise ning finantskriisi jätkumise korral kuivab ka präänik. Eelmise aasta reisil Thbilisisse viskas üks kõrge riigiametnik õhku väite, et Gruusia peaks võtma eeskujuks pigem Singapuri ja loobuma Euroopa perspektiivist. Tasub meenutada, et Singapur on küll majanduslikult edukas, kuid kindlasti mitte demokraatiat ja kodanikuvabadusi pakkuv riik.
Euroala finantskriisi tähtsus on seega palju suurem kui pelgalt Kreeka aitamine või mitteaitamine. Võib-olla ongi euroskeptikute uppuva Titanicu võrdlus sobilik. Lühiajaline eesmärk on kokkupõrget jäämäega vältides päästa laev fataalsest katastroofist, kuid seejärel tuleb kurss võtta lähimasse dokki ja laeva põhjalikult remontida. Nii nagu Titanicu terasplaadid ja neid koos hoidvad needid olid ebakvaliteetsed, vajavad reformi ka euroala põhialused. ESM ja kontroll eelarvete üle oleks kindlasti sammud kriisikindlama euroala ja laiemalt tugevama Euroopa Liidu suunas.
(Artikkel ilmus Reformierakonna ajakirjas Reformikiri)
Tegelikult on Tartu Liivimaa parim pealinn
Tartus on haridust ja kultuuri piisavalt, et olla kogu Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti tõmbekeskuseks. Kui suudame ära lahendada ka transpordi- ja logistikaküsimused, võiksime peagi nimetada Tartut Liivimaa pealinnaks.
Oleme kahtlemata Eesti hariduskeskus ning isegi omamata Euroopa kultuuripealinna tiitlit teavad kõik, et Tartu on Eesti kõige kultuuririkkam linn. Nii nagu on täna võimatu kujutada meie linna ette ilma Tartu Ülikoolita, saab peagi Raadil valmiv Eesti Rahva Muuseum oluliseks osaks Tartu identiteedist. Kuid sellest jääb tõmbekeskuseks kujunemisel kahjuks väheks.
Vilets transpordiühendus on kujunenud Tartu arengu pudelikaelaks, mida tõestab 25.01.10. Tartu Postimehes kajastust leidnud Euroopa Investeerimispanga eksperdirühma Jaspersi lõppraport Eesti Rahva Muuseumi projekti kohta. Väliseksperdid seadsid kahtluse alla Eesti Rahva Muuseumi projektis välja toodud kõrge oodatava külastajaarvu, kuna muuseumihoone asuks pealinnast kui riiki külastavate välisturistide peamisest sihtkohast 2,5-tunnise autosõidu kaugusel. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta enam ammu mitte kilomeetrite, vaid ajakulu ja mugavuse järgi. Ilma korraliku rongi- ja lennuühenduseta asume paraku perifeerias.
Kõige enam olen kuulnud muret väheste otselendude pärast ülikooliga seotud inimestelt. Tipptasemel välislektorite õpetama kutsumine ning rahvusvaheliste erialakonverentside korraldamine eeldab häid lennuühendusi. Aega, seda piiratud ja väärtuslikku ressurssi, oskavad maailma tipud hinnata ning kindlasti ei soovi nad seda raisata ebamugavale ja tunde kestvale loksumisele maanteedel.
Sama probleem, mis puudutab ülikooliinimesi, hakkab kummitama 2014 aastal valmivat Eesti Rahva Muuseumit. Tegemist on küll meie rahva muuseumiga, kuid soovime ju Eesti kultuuri tutvustada ja pakkuda ka Eestist väljapoole. Senikaua, kuni Tartul ei ole kiiret, mugavat ja turvalist ühendust Tallinna ja Riiaga, ei võta suur osa Eestit ja Lätit väisavaid turiste Tartu külastamist ja selle kultuuriobjektidega tutvumist isegi kaalumisele.
Konverentsi- ja kultuurituristidest saadud kasu ei saa mõõta ainult rahas. Tõsi, tartlased saavad seeläbi rohkem tööd ja palka, kuid vähemalt sama oluline on linna kultuurielu elavdamine. Kui Tartust kujuneb haridust ja kultuuri otsima tulevate inimeste sihtkoht, saavad avalikest loengutest, rahvusvahelistest festivalidest ning uutest ja põnevatest ideedest osa kõik linnaelanikud.
Tartu elanike ja tänasel päeval linna külastavate inimeste arv on liiga väike, et meelitada siia rahvusvahelisi kommertslennufirmasid ning põhjendada investeeringu vajadust Euroopa standarditele vastava rongiühenduse ja neljarealise maantee ehitamiseks. Samas, senikaua, kuni meil ei ole korralikke, mugavaid ja kiireid ühendusteid, ei suurene Tartu külastajate hulk. Justkui nokk kinni ja saba lahti?
Lendu tõusmiseks peame ennast rebima lahti stagneerunud mõtlemisest ning unustama kivinenud lähtekohad. Võtke kätte maakaart ja siis näete, et Tartu asukoht on unikaalne. Asetades mõõtesirkli terava otsa Tartu peale ning tõmmates 100 kilomeetrise raadiusega ringi näeme, et oleme ainuvõimalik tõmbekeskus ringjoone sisse jääval alal. Selles piirkonnas elab üle poole miljoni elaniku ning nad kõik võiksid kasutada just Tartut kaugematesse sihtkohtadesse jõudmiseks.
Transpordi sõlmpunktiks saamiseks peame looma ühise jaama bussidele ja rongidele ning tagama selle kiire ühenduse Tartu ringtee ja rahvusvahelise lennujaamaga. Lõuna-Eesti, Loode-Venemaa ja Põhja-Läti elanike jaoks muutuks Tartu seeläbi sihtkohaks, mis lisaks haridusele, kultuurile ja ostukeskustele pakub võimalust mugavalt jätkata teekonda kiirrongide ja lennukitega.
Mida rohkem reisijaid, seda enam ja paremaid ühendusteid teistesse linnadesse. Samuti jääksid lauasahtlisse ideed Tartut mitteläbivate rahvusvaheliste transpordiliinide ehitamiseks. Ma ei imestaks, kui Tallinn – Moskva rong hakkaks läbi Tartu sõitma ning uusi, huvitavaid ja soodsaid sihtkohti otsiv lennufirma Ryanair koliks Tallinnast meile üle. Huvi otseühenduste loomiseks tekiks kindlasti ka teistel lennufirmadel.
Nokk lahti ja saba kah: paremate ühenduste loomine annab üheltpoolt seda, et tartlaste võimalused reisimiseks suurenevad oluliselt ning teisalt tagab, et meid hakkab külastama senisest oluliselt rohkem välismaalasi. Tänu arengutele transpordis kujuneksime piirkonna tõmbekeskuseks ning võiksime häbenemata kultusfilmi Viimne Reliikvia parafraseerides väita, et tegelikult on Tartu Liivimaa pealinn.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Tartu Postimees: Silver Meikar: Liivimaa parim pealinn)
Kõigepealt kiirrongiga Tartusse
Reisirongiliikluse tuleviku üle arutades jõutakse kiiresti ulmelistesse ideedesse ja unustatakse ära peamine. Raudruunad peavad esmajärjekorras tagama mugava, kiire ja turvalise ühenduse linnade vahel Eestis ja lähivälismaale ning alles seejärel võib mõelda investeeringutele kaugemate sihtkohtade avamiseks.
Tuld purskava Eyjafjallajökulli tuhapilved lükkasid Euroopa transpordi sada aastat tagasi. Lennutundide asemel mõõdeti linnade kaugust maantee- ja raudteekilomeetritega, eriti kauged tundusid Euroopa suurlinnad just siit Eestist.
Hakati nõudma Tallinna-Berliini kiirliini avamist, unustades, et meil puudub euroopalik rongiühendus Tallinna ja Tartu vahel, rääkimata Riiast ja Peterburist.
Keskmiselt vaid kaks ja pool korda päevas Tartust pealinna poole siirduv «kiirrong» ei ole kiire ning Lääne-Euroopa standardite järgi on seda palju ka reisirongiks nimetada.
Tavavagunis reisimine tekitab nõukogude nostalgia, vaid tige vagunisaatja ja kipjatok on puudu. Üks kord võib lahe olla, kuid pidevalt puitistmetel minevikus reisimine hakkab lõpuks füüsilise ja vaimse tervise peale.
Nii kaua kuni Eesti kahe suurima linna vahel pole euroopalikku reisirongiühendust, kuulub Tallinna-Berliini või Tallinna-Varssavi kiirliinist rääkimine ulmevaldkonda ning seda lubavad poliitikud ajavad lihtsalt udu.
Majandusminister ei ole nelja aastaga suutnud kokkulepet saavutada isegi mitte lõunanaabriga Tartu-Riia rongiliikluse avamiseks.
Balti ühtsuse vajalikkust rõhutav lõunanaaber on Euroopa Liidu tõukefondide rahaga sillutanud rööbastee hoopis itta. Reisirongiliiklusest Eestiga on mitu korda tähtsamaks peetud kaubavedusid Venemaalt.
Nii lubabki Riia-Valka kagupoolseim teelõik arendada kiirust kuni 80 km tunnis ning sellel logiseb harv postirong. Olukorra kirjeldamiseks võib parafraseerida Kuldse Trio kuulsat lauluviisi, et seal, kus lõpeb rööbas, seal ootab meid Läti...
Eesti Raudtee on aastaid paiganud Tallinna-Tartu-Valga teelõigu rööpaid ja ehitanud ooteplatvorme. Ka selle aasta prioriteedid peaksid tartlasi rõõmustama. Suurimad investeerimisprojektid on Koidula raudteepiirijaam, Rail Baltica Tallinna-Tartu lõik, reisiplatvormide tõstmine eurokõrgusele ja kontaktvõrgu renoveerimine.
Rail Baltica esimene järk tagab, et vahepeatusi tegemata suudab 120 km/h sõitev reisirong Balti jaamast Tartu vaksalisse jõuda tunni ja neljakümne minutiga, neli-viis peatust lisavad sõiduajale veerand tundi.
Nii saabki reisirongist kiireim ühendustee Tartu ja Tallinna vahel.
2014. aastal lähevad lõplikult ajalukku nõukogudeaegsed reisivagunid ning ka tavaklassi reisija saab sõita pehmetel istmetel soojas vagunis. Rohkem ronge tagab, et Tartu-Tallinna liinil sõitvate kiirrongide arv suureneb vähemalt kaks korda. Tuleviku peale mõeldes peaks rong iga päev Tartu jaamast lahkuma vähemalt kord kahe tunni jooksul, tippajal veelgi sagedamini.
Euroopalikust ühendusest saame rääkida aga alles siis, kui Tartu vaksalihoone avatakse rahvale. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina olen lumehanges rongi oodates saanud korraliku nohu ning eile Tartusse jõudes oleksin libedal trepil peaaegu kondid murdnud. Ajab ikka vihale küll.
Tartu Postimees on tänuväärselt hoidnud üleval debatti vaksalihoone tuleviku üle ning ka 13. jaanuaril ilmus tartlasest reisirongisõitja Sirje Õimu väärt artikkel. Vaid ühes asjas soovin teha paranduse: see ei ole ainult linna ja eraäri vaheline vägikaikavedu, sest vaksalihoone on oluline ka Eesti Raudteele ja Eesti riigile.
Vaksalihoone võtmed on praegu majandusministri käes. Selle asemel, et rääkida lakkamatult kiirrongist maailmalõppu, võiks ta kohe nüüd ja praegu lõpetada rongisõitjatest tartlaste kannatused ning seejärel keskenduda Tartu-Tallinna ja Tartu-Riia rongiliikluse arendamisele.
Artikkel ilmus 19. jaanuari Tartu Postimehes: Silver Meikar: kõigepealt kiirrongiga Tartusse
Aeg hoida kokku (ehk kiri valijatele)
Aastalõpu pühad on aeg teha möödunust kokkuvõtteid, mõeldes samas tulevikule. Kui 2008 oli muutuste aasta, siis 2009 tuleb kokkuhoiu aasta. Kokkuhoid ei tähenda mitte ainult kulutuste vähendamist, vaid ka inimeste omavahelist kokkuhoidmist. Pingelistel aegadel on ühtehoidmine ainsaks garantiiks, et saame raskustest üle.
Riigikogu võttis 10. detsembril pärast pikki debatte ja rasket tööd vastu 2009. aasta riigieelarve ning 17. detsembril uue töölepingu seaduse. Järgmisel aastal peame tegema veelgi keerulisemaid valikuid. Lühiajalise punktivõidu asemel tuleb osata mõelda pikaajalisetele eesmärkidele.
Tunnistagem, et Eesti headel aegadel tehtud otsuste - reservide kogumine, laenamisest hoidumine, investeeringud avatud majandusse ja õigusriigi tugevndamine - vilju kasutame täna. Eestil läheb võrreldes teiste endise idabloki riikidega kõige paremini ja olen veendunud, et tuleme maailmamajandust tabanud kriisist välja kõige kiiremini.
Järgmisel aastal tõusevad pensionid ja õpetajate palgad. See ei ole raiskamine, vaid riigi kohustus. Kõrgemate pensionitega hüvitame võlga nende inimeste ees, kes on Eesti ülesehitamise nimel pingutanud, kõrgemad palgad on aga tagatis paremaks hariduseks ning investeering tulevikku.
Rahalisest kokkuhoiust hoolimata ei jää riigil tegemata olulised investeeringud. Mul on hea meel Sulle teatada, et lubadus Tartu-Tallinna reisirongiliikluse parandamiseks on jätkuvalt jõus. Uue veeremi hange annab 2011. aastaks sõitjatele mugavad reisivagunid ning tagab kiirema sõidu pealinna ja koju tagasi.
Kuid ühest asjast on mul küll kahju. Kas teadsid, et 10. detsembril tähistati inimõiguste deklaratsiooni 60. aastapäeva? 1948. aastal võttis ÜRO vastu otsuse, mis kuulutas inimõigused universaalseks ja kehtivaks kõigile inimestele. Mul on kahju, et Eesti meedia ei pühendanud inimõiguste aastapäevale tähelepanu. Nii nagu vabadustega, mõistetakse ka inimõiguste tähtsust sageli alles siis, kui ollakse nendest ilma jäänud. Kuid siis on juba liiga hilja!
Selleks, et tagada demokraatliku ja vaba Eesti õigusriigi jätkumine, peame pühendama palju rohkem aega ja jaksu nendele riikidele, kus kodanikud kannatavad vaesuse, rõhumise ja ebaõigluse all. Pühade ajal on paslik meenutada, et vaid paarkümmend aastat tagasi said mõned inimesed Eestis palka selle eest, et tegid tumedate kaantega märkmikesse ülestähendusi nende kohta, kes olid toonud jõuludeks tuppa kuuse ja nautisid perega koosolemist.
Täna ei pea enam jõule varjama - juba aastaid on meil võimalus tunda nende üle rõõmu. Kohtasin täna heatujulisi tartlasi Raekoja platsi jõululaadal. Õnnelik oli ka mu laps, kes sai mahasadanud lumel kelgutada. Soovin Sulle rõõmsaid pühi ning hoian pöialt, et need oleksid sama valged ja meeleolukad kui tänane laupäevane Tartu. Hoiame kokku!
PÖFF — nagu narkomaania!
Kaks viimast ööd on olnud tõelised PÖFF-i maratonid. Näiteks eile vaatasin nelja filmi, kuid jõudsin ka fraktsiooni, Riigikogu istungile, komisjoni koosolekule, seminarile „Vene meedia ja julgeolekuteenistused“ (kus tehtud märkmeid pane õhtul blogisse) ja president Ilvesega kohtuma. Pikk tööpäev lõppes pärast kahte, mistõttu oli täna hommikul päris raske kella 09:00-iks tööle jõuda.
Päevas kolm-neli filmi on selgelt liiast – kaob võimalus pärast seanssi aeg maha võtta ja mõtiskleda. Kõik on üks pudrud ja kapsad. Aga mis teha, väärt linateoseid saab veel vaid 3 õhtut vaadata. Hirm mõnest heast teosest ilma jääda ajab pärast tööpäeva pimedate saalide vahel sõeluma ning pingeline rütm tekitab sõltuvuse. Pöffi narkomaania!
Kolmapäeva viimaseks filmiks olin ostnud pileti Steve McQueeni filmile „Nälg“, kuid nägin hoopis Takeshi Kitano „Achilleus ja Kilpkonna“. Ajasin saalid (või õigemini kinomajad) segamini ning piletikontroll ei pannud ka eksimust tähele. Väga hea, sest „Nälga“ käisin vaatamas eile ja Kitano uusim linateos sai hindeks 5. Polnud küll nii hea, kui tema paari aasta tagune (ja tänaseni minu lemmikfilm) „The Dolls“, kuid meistriteos ikkagi.
Mõne kommentaarid ja hinded vaadatud filmidele:
Kolm Tarka Meest http://2008.poff.ee/?lang=1&id=972&module=1&todo=film (Hinne: 4. Heaks näiteks, kuidas olematu eelarvega on võimalik teha haarav linateos. Statistika näitab, et Soomes (ja vist ka Eestis) on kõige suurem masendus just jõulukuul. Kolm tarka meest ja ilus naine aitavad vastata küsimusele „miks?“)
Pabersõdur http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1222&module=1&todo=film (Hinne: 3) Filmi mõistmise ja nautimise eelduseks on Vene klassikalise kirjanduse hea tundmine. Nendele, kes ikka pole lugenud Tšehhovi ja teiste vene klassikute teoseid originaalkeeles, jäävad olulised nüansid märkamata. Vestlesin põgusalt pärast filmi kolleeg Peeter Tulvistega, kes oli vaimustunud, kuid minu jaoks jäi film võõraks ja tühjaks)
Achilleus ja Kilpkonn http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1224&module=1&todo=film (Hinne: 5. Kas Achilleusel on lootust võita kilpkonnada? Lõpmatuses… Film räägib inimese ennastsalgavast püüdlusest ning seda saatvast keeldumisest alla anda. Meenus Camus’ “Sisyphose müüt”. Sisyphos võitis jumalad ja Achilleus jõudis kilpkonnale järgi just sellega, et leppisid paratamatusega, kuid ei andnud alla. See tegi nad õnnelikuks)
Tsoon http://2008.poff.ee/?lang=1&id=478&module=1&todo=film (Hinne: 4. See ja järgnevad kolm filmi tekitasid minus pigem eetilisi ja poliitilisi küsimusi. Kõrge müür, kaamerad, relvastatud valvurid, korrumpeerunud ametnikud, koerad ja okastraat lahutab hea maailma halvast. Kolm üle müüri turvalisse tsooni vargile roninud poissi toovad välja eliitrajooni elanike pale – võõraviha, julmuse ja ebainimlikkuse. Kas seda turvatsooni võiks vaadata ka kui Euroopat, mille elanikud ehitavad üha kõrgemat müüri kaitsmaks endi heaolu „halbade“ immigrantide sissetungi eest?)
Nälg http://2008.poff.ee/?lang=1&id=908&module=1&todo=film (Hinne: 5. Kas on erinevus kuriteol ja poliitilistel põhjustel toimepandud kuriteol? Kas oma kindlate veendumuste nimel on õigus teiselt inimeselt elu võtta? Või ennast surnuks näljutada? 1981. aasta Iirimaa ühendamise eest võidelnud IRA (poliit)vangide korraldatud näljastreik Belfasti türmis viis hauda mitte ainult üheksa osalejat, vaid ka kolm korda rohkem vangivalvureid. 18 kuud hiljem nõustus Briti valitsus vangide nõudmistega, kuid kas see oli kõike seda väärt?)
Kukerpall kirstus http://2008.poff.ee/?lang=1&id=674&module=1&todo=film (Hinne: 3. Film räägib heidikust, kelle „elu“ tekitab ühel ajal viha, naeru, haletsust ja kaastunnet. Seda nii tema sõpradele kui ka filmi vaatajatele.)
Vinyan http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1235&module=1&todo=film (Hinne: 2. See film ei olnud mitte ainult halb, vaid ka solvav. Valusad teemad – lapse kaotamine ja julmus Birmas – muutuvad naeruväärseks selles õudus-draama-seiklusžanris. Birma rannikuhõime (arvatavasti Tanintharyi) kujutatakse kannibali kalduvustega psühhopaatidena ning poega otsivate vanemate südamemure muudetakse naerualuseks. Kui režissöör soovis teha õudus- või absurdifilmi, oleks ta võinud paljude jaoks isiklikult nii valusad teemad välja jätta. )
Reinsalult küsimata jäänud küsimus (täiendatud)
PROLOOG: Meenub neljapäevane osa "Tuulepealsest maast" kus etendati vapside koosolekut. PÖFFi avamisel rääkisin ühe stseenis osalenuga ja koos nõustusime, et vapside ideed ja koosoleku vorm sarnaneb suuresti Res Publica kuulsate üritustega. Res Publicat enam ei ole, kuid ideed ("Vali kord!" jt) elavad selle ideoloogidel edasi.
Toetan kõikide palkade lahtisidumist keskmisest palgast ja kõigi eripensionite kaotamist kahe käega. Riigikogu liikmete palkade reformimiseks käib koos kõigi erakondade esindajatest koosnev töögrupp ning juba sellel aastal jõuab eelnõu suurde saali. Kehtima hakkaks muudatus muidugi järgmisele koosseisule.
Minu küsimus Reinsalule tuleneb aga täna menetluses olevast praeguse koosseisu palkade muutmise eelnõu seosest põhiseadusega. Põhiseaduse § 75 sätestab: Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.
Minu jaoks on see sama lihtne ja selge, kui Põhiseaduse § 12, mis sätestab: Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Vastates Riigikogu palkade muutmise eelnõud puudutavatele küsimustele ütles Urmas Reinsalu, et tema hinnangul ei tuleks lähtuda põhiseaduse tekstist, vaid eelkõige EESMÄRGIST, aga ka rahva õiglustundest. Seega tahaksin küsida, et kui mingi poliitiku EESMÄRK on mingi inimesegrupi diskrimineerimine näiteks nahavärvi või seksuaalse orientatsiooni pärast, ning rahva õigustunne ei näe siin probleemi, et kas siis võime teha mööndusi ka põhiseaduse paragrahvis 12?
---
Ja veel. Leian, et Riigikogu ja Riigikogu liikmed peaksid mõtlema kulude kokkuhoiule rohkem. Kohti on, kuid millegi pärast „palga-muutjad“ nendega ei tegele. Toon vaid kolm konkreetset ettepanekut:
1. Paberivaba Riigikogu. Juba aastal 2003 tegin avalduse Riigikogu kantseleile, et mulle ei paljundataks Riigikogu eelnõusid ja muid dokumente. Tänaseks on aktsiooniga liitunud mitu Reformierakonna fraktsiooni liiget, kuid ei ühtegi saadikut teistest erakondadest. Kui kõik Riigikogu liikmed oleksid valmis paberihunnikutes sorimise asemel materjale digitaalsel kujul kasutama, oleks kokkuhoid märgatav.
2. Odavaimad lennupiletid. Parlamentaarne diplomaatia on oluline, eriti väikeriigile. Aktiivne osalemine rahvusvahelistel üritustel ja kahepoolsetel kohtumistel aitavad kaasa Eesti huvide eest seismisele ning pigem võiksid kõik Riigikogu liikmed välissuhtluses aktiivsemad olla. Küll aga peaksid kõik Riigikogu liikmed jälgima, et lendudel Euroopa linnadesse kasutatakse kõige odavaimaid võimalikke pileteid. Häbeneda ei tohiks EasyJeti või teisi odavlennufirmasid otselendudel, Estonian-Airiga võib vabalt lennata ilma tuhandeid kroone lisaks maksvale toidupalukesele.
3. Abidest loobumine. Ma ei tea, et kuidas on teistes fraktsioonides, kuid meie fraktsioonis on mitme saadiku peale üks kindel fraktsiooni nõunik, kes vajadusel nii sisulist kui ka administratiivset abi osutab. Sellest täiesti piisab, sest suure osa admin-probleemidega (sh lennupiletite ostmine, hotelli broneerimine, raamatupidamisega jne) saame ise hakkama (või näiteks Riigikogu ametlike lähetuste korral teeb seda välissuhete osakond) ning sisulistes küsimustes on vähemalt minul piisavalt kontakte ka kolmanda sektoriga ning teiste institutsioonidega. Leian, et plaanist 101. uue inimese võtmisest tööle bürokraatiasektorisse Riigikogu liikmete abidena võiks küll loobuda.
(PS: Ei tasu unustada, et Riigikogu liikmetel eripensione ei ole juba alates 2003. aastast. Millegipärast unustatakse fakt, et need Riigikogu liikmed, kes valiti esmakordselt 2003. või 2007. aasta valimistel, seda erisoodustust ei saa, sageli ära. Arvestades meie pensionisüsteemi (kohustuslikku II ja vabatahtlikku III sammast) pean kõigil eripensionite kaotamist täiesti mõistlikuks.)
Bangkoki mässajad Eesti riigi rahakoti kallal
Kirjutasin eelmisel nädala Postimehes Somaalia piraatidest ning lõpetuseks tõin ka paar näidet sellest, et kuidas nende tegevus ka Eesti elanike (sissetulekuid) mõjutavad. Elame globaliseerunud maailmas ja emakese Maa teises otsas toimuv puudutab otseselt ka meid. Bangkoki lennujaama hõivamine ei ole siin mingi erand.
Kui uudised piraatide supertankeri Sirius Stari hõivamisest kergitas naftahinda maailmaturul ning selle mõju tunneme kaudsemalt, siis lendude ärajäämine Taisse mõjutab meid otsesemalt. Ma ei räägi ainult nendest, kelle kavandatud puhkus Tais ära jääb või tagasilendude puudumise tõttu pikemaks venib. Finnair on tühistanud neli lendu ning see on vähendanud Lennuliiklusteeninduse AS-i käivet 8800.-
Kui ma teisipäeva õhtul Londonist tagasilennul vahepaetuse Helsingis tegin teatas lennujaama infotabloo, et esimene Bangkoki lend on tühistatud. Tean, et Finnair kasutab Aasiasse lendamiseks Eesti õhuruumis olevat koridori ning et iga selle suurusega lennuki ees esitab lennujuhtimise teenuse eest arve umbes 2200.- krooni.
Kahtlemata ei mõjuta see kaotus Lennuliiklusteenindus AS eriti. Tegemist on ikkagi kõige edukama Eesti riigile kuuluva ettevõttega. Sellel aastal maksti dividende 85 miljonit, järgmine aastal on plaanis 75. Eesti Lennuliiklusteenindus AS on mitmel korral valitud ka kõige efektiivsemaks lennujuhtimisettevõtteks maailmas. Tööviljakusega siin probleeme ei ole.
Olen selle ettevõte nõukogu liige ja praegu toimuval koosolekul paneme paika järgmise aasta eelarvet. Bangkoki lennujaama hõivamine päevakorraliseks teemaks muidugi ei ole, kuid üldiselt maailma lennunduses toimuva arutlusel käsitlesime nii seda kui ka Estonian Airi tuleviku, European Single Sky jms teemat.
Oranžist lootusest järel must masendus
Kui ma reede õhtul Kiievi keskväljakule Maidanile jõudsin, olin ma ainuke, kes kandis oranži. Rahvamass liikus ühtlases hallis massis metroopeatuse tunneli väravas ja närvilised autojuhid tuututasid üksteisele. Holodomori mälestusüritustele saabuvad kõrged külalised aitasid kaasa niigi ummikutes vaevlevas Kiievis liikluskaost korraldada. Nii mõnigi linnaliikluse tuiksoon suleti korteežide lähenedes täielikult.
Täpselt neli aastat varem püstitasime siia esimesi telke. Valimispäeva ööl oli neid 10. Olgugi, et minu ja kohaliku tudengi Zaza jaoks seisis Iseseisvuse väljaku pargikeses telk number 7, vaatasime suurema osa ööst suurelt ekraanilt opositsioonikanal TV5-e uudiseid valimistulemustest. Südaööl hakkas riigitelevisioon traditsiooniliselt näitama balletti. See juba vana tõde nõukogude ajast – kui ametlik programm asendatakse balleti, estraadi või teatriga, on riigis midagi tõsist lahti.
Tollal oligi, kuid tänaseks ei ole sellest midagi alles jäänud. Julguse eest revolutsiooni ajal autasustatud viipekeele tõlk Natalya Dmytruk ei taha Kyv Posti ajakirjanikule Oranži revolutsiooni meenutadagi. 25. novembril 2004 riskis ta oma vabadusega tõlkides otseeetris olevat riigitelevisiooni uudistesaadet viipekeelde järgnevalt: „Ärge uskuge keskvalimiskomisjoni. Nad valetavad. Meie president on Juštšenko. … Ma kahtlen, kas te mind kunagi veel näete“.
Rahvusringhäälingu reformi käigus sai Natalya sule sappa, kuid see ei ole ainuke põhjus, miks ta nelja aasta taguseid sündmusi hea sõnaga ei meenuta. Liiga kõrgele aetud lootustega rahvas on näinud vaid korruptsiooni, kaklevaid läänemeelseid poliitikuid ja pidevalt uusi valimisi. Nüüd siis veel majanduskriis, mille mõjud on Ukrainas juba väga tuntavad.
Donetski metallurgiatehased vaevlevad maailmaturul vähenenud nõudluse tõttu ning saadavad töölisi sundpuhkustele. Söekaevurid on veendunud, et nemad on järgmised. Severdonetski elanike heaolu sõltub keemiatehase Azoti käekäigust, kuid juba täna on tootmisvõimsusi vähendatud 15%.
Hea sõber ja mänguasjade hulgimüüja Dirk veetis neli aastat tagasi kõik ööd Maidanil – tõi telklaagri elanikele süüa, hoidis oranži lippu ja karjus koos rahvahulgaga võimul olevale klikile „Hanba“ („Häbi“). Ka sellel reedel oli ta üleval kuni kella viieni hommikul, aga mitte tänaval, vaid arvuti taga finantsplaani koostades. Mitmed tellijad on talle juba võlgu ning vähesed soovisid lähenevate jõulude eel üldse midagi lisaks tellida.
Kui neli aastat tagasi sulges Dirk ajutiselt oma firma selleks, et lasta kõigil töötajatel läänemeelsete üritustele tulla, siis nüüd peab ta koondamiste peale mõtlema seetõttu, et läänemeelsed juhid ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud majandusvundamenti ehitada.
Dirk suurimaid muresid on tõik, et valuutavahetus on pea täielikult peatunud. Väikeseid summasid saab vahetada, kuid näiteks 5000 USD ostmiseks Kiievis valuutavahetuspunkti ei ole. Samuti ei aktsepteerita välismaal Ukraina pankade poolt välja antud krediitkaartide makseid. Importiga tegelevad ettevõtted näevad seetõttu suuri raskusi kauba hankimisel.
Viimasel reisil sai ühe dollari eest viis grivnat, nüüd juba pisut üle kuue. Eelmine nädal käis kurss korraks isegi seitsme lähedal ära, kuid keskpanga jõulised sammud tõid selle alla tagasi. IMF-i poolt saadava 16,5 miljardi dollari suuruse laenu abiga püütakse pääseda usalduse kaotanud grivna devalveerimisest.
Poliitilist maastikku iseloomustab jätkuvalt Juštšenko ja Tõmošenko vaheline rivaalitsemine ning seda pealtvaatava Janukovitši kahjurõõm. Oranžil revolutsioonil kaotajaks jäänud Janukovitš ja tema lähikondlased tunduvad täna pigem võitja rollis.
2004 aasta presidendivalimiste tulemuste võltsimismeister, keskvalimiskomisjoni tollane juht Serhiy Kivalov naudib elu Verhovna Radas (parlamendis), on oma „hea töö eest valimiskomisjoni juhina“ saanud riikliku autasu ning Odessas peaks talle isegi monument olema.
Veel kurikuulsam Janukovitši käsilane, kuri geenius Viktor Medvedchuk naudib pärast kolme aastat vaikuses elamist pakkumisi, mis tulevad nii ida- kui ka läänemeelsetelt parteidelt. Oranž printsess Tõmošenko teeb temaga koostööd suhete parandamise nimel Kremliga, Juštšenko on talle pakkunud aga Julgeolekukomitee juhi kohta. Omal ajal Kremli-Kiievi vahelise suhtluse vahemeest hinnatakse täna rohkem, kui kunagi varem.
Jahedas sügiseses ilmas Maidanil seistes meenusid mulle põhjused, miks sajad tuhanded üle kogu Ukraina nelja aasta eest siia kogunesid. Bandiitidele lubati vanglat, elanikele paremat elu, poliitikas ausust, meediale vabadust…. Vaadates ühtlaselt morni ja halli massi mööda siblimas polnud raske mõista, et miks keegi revolutsiooni aastapäeva ei tähista ning miks ma ainukesena suurte lootuste ajal ostetud oranži salli kaela soojendamiseks kannan.
