Piraadisõda 21. sajandil
(Postimees avaldas täna minu artikli "Piraadisõda 21. sajandil". Lisaks teksti ajaveebi dubleerimisele lisasin ka kaks AlJazeera saadet modernsest piraatlusest)
Aafrika vallutab maailmauudised siis, kui seal on midagi halvasti või väga halvasti. Piraatidega Somaalia vetes on väga halvasti. Niigi maailma ohtlikumaks mererannikuks nimetatud piirkonnast on kujunemas uue mittekonventsionaalse sõja tanner. Eesti sinna oma mereväelasi saatma ei hakka, kuid piraatide tegevuse maksame osaliselt kinni ka meie. Mitte lunarahana pantvangistatud Eesti meremeeste eest, vaid igapäevaseid sisseoste tehes.
Somaalia piraadid on olnud ohuks rahvusvahelisele kaubandusele alates 1990. aastate algusest, kui riigis puhkes kodusõda. Olukord läks tõsisemaks 2006. aastal, kui algas sõda Etioopiaga. Keskvõimu niigi saamatud püüdlused piraatlust ohjeldada jooksid liiva ning piraatlusega seotud grupeeringud lõid sisuliselt oma anarhiapiirkonna.
Enamik piraate pärineb autonoomsest regioonist Puntland. Varem põhiliselt kalapüügi ja kaubandusega tegelenud hõimudest on aastatega saanud professionaalsed laevade kaaperdajad ja pantvangide eest lunaraha kasseerijad.
Veel nüüdki põhjendab osa piraate oma tegevust sellega, et teiste riikide kalapüüdjad ning edasi-tagasi sõeluvad kaubalaevad on hävitanud nende kalavarusid. Tegelikult on kalanduse argumendist vähe alles jäänud. Hinnatakse, et kaaperdatud laevade ja pantvangide vabastamiseks on eelmistel aastatel välja käidud 100 miljonit dollarit, sellel aastal juba 400 miljonit. Tunnistagem, see on ikkagi tulusam äri kui valge kalalihaga kauplemine.
Peamine põhjus piraadiks hakata on seega raha, ja võimaluse nii vabalt röövimisega tegeleda loob anarhia Somaalias. Riigis, kus paljud võitlevad toidupalukese eest, elavad piraatide grupeeringute juhid villades ja sõidavad ringi luksusautodega.
Kuritegevusest saadud jõukus võimaldab neil endale ka näiteks nomaadide seast kolmas naine kosida ning enne paradiisi minekut maise elu kõiki võlusid nautida. Pole siis ime, et paljud 20–35-aastased mehed näevad oma elu võimalust just selle «äriga» tegemisel.
Maailmatasemel tegijad
Segamatu piraatlus on aastatega arenenud nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Kui veel mõned aastad tagasi soovitati kaptenitel mööduda Somaalia rannikust mitte lähemalt kui
50 meremiili, siis nüüd korraldavad piraadid reide rannikust palju kaugemal seilavatele laevadele. Näiteks piraatide suurim saak, naftatanker Sirius Star, kaaperdati 450 miili kaugusel.
Piraadid kasutavad kiireid paate ning osavat taktikat. Kaugel rannikust triivivalt nn emalaevalt lastakse välja kiirkaatritel kihutavad löögirühmad, kes kaitsetu kaubalaeva kiiresti kätte saavad. Hõimusõdades saadud oskused ja Jeemeni relvakaupmeeste relvad kuluvad laeva vallutamisel marjaks ära. Somaalia rannik, eelkõige Eyli linn sobib ideaalselt kaaperdatud laeva «puhkekohaks» ja lunaraha läbirääkimiste juhtimiseks.
Piraatide rühmitused koosnevad laias laastus kolmest grupist. Esiteks endised kalamehed, kes tunnevad hästi kohalikku merd. Teiseks eks-sõdurid, kes on karastunud klannisõdades ning kelle ülesanne on tagada musklijõud. Ja kolmandaks tehnilised eksperdid, kes oskavad kasutada modernset aparatuuri nagu GPS- ja raadioside pealtkuulamise seadmeid.
Piraatidega hakati maailmatasemel tegelema alles 2005. aastal, kui eri laevandusega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide hädakisa maailma liidrite kõrvu jõudis. Selle aasta 7. oktoobril võttis ÜRO vastu resolutsiooni 1838, mis andis kuuekuulise mandaadi Somaalia vetes piraatidevastast võitlust pidada. See on väga erakordne ja muuseas ka ohtlik pretsedent – rahvusvahelist õigust kasutatakse selleks, et rikkuda mingi riigi suveräänsust.
NATO saatis esimesed laevad konvoisid kaitsma eelmisel kuul ning on praegu rakkes mitme kaaperdatud aluse seirega. 12. novembril pidas NATO-le alluv Suurbritannia laev HMS Cumberland maha esimese pisikese merelahingu, kus kaotas elu kaks piraati.
10. novembril otsustasid ka Euroopa Liidu kaitseministrid anda roheline tuli mereväe missioonile, mis sai nimeks EuNavFor Atlanta. Kümnest alusest koosnev üksus ja seda saatev õhukaitse saabub Adeni lahte detsembris. See on esimene Euroopa Liidu mereväe missioon.
Anarhiale Somaalia vetes aitavad lõppu teha mitmed teisedki riigid. Näiteks India teatas eile ühe piraatide emalaeva hävitamisest ning ka Jaapan plaanib oma sõjalaevad Adeni lahte viia.
Adeni laht värvub verest punaseks
On selge, et mõnikümmend sõjalaeva suudavad kaitsta teatud arvu konvoisid ja piraatide probleemi lahendamisest on mõttetu rääkida. Somaalia merepiir on 3000 kilomeetrit pikk, kuid piraatide tegevusala ulatub isegi kaugemale. Laevu on kaaperdatud Pakistanist Keeniani, mis teeb ohutsooni suuruseks neli miljonit ruutkilomeetrit.
Ainuke võimalus olukorda muuta on siis, kui Somaaliast saab toimiv riik. Juba 17 aastat ei ole seal keskvõimu olnud ning asju korraldavad pideval vaenujalal kohalikud hõimupealikud. Riigis valitseb seadusetus ja korralagedus nii maal kui merel.
Nii ei olegi üllatav, et umbes tosinat laeva hoitakse Eylis, mis on sadamalinn poolautonoomses Puntlandi regioonis. Hinnanguliselt ootavad seal lunaraha vastu vahetamist 12 kaaperdatud laeva koos 200 pantvangiga. Piraatlusest tulenev raha on linna majanduse õitsele puhunud ning kohalikud võimud vaatavad röövlite tegevusele läbi sõrmede.
Igasugused sammud piraatide tegevust takistada toob paraku kaasa verevalamise. Briti aluse ja piraatide väike tulevahetus on vaid eelmäng. Siiani on piraadid pantvangidega suhteliselt viisakalt käitunud – pisut näljutanud ja hirmutanud. Vaevalt on nad aga sama leebed olukorras, kus nende elu, või veel hullem – raha – on ohus.
ÜRO, aga ka NATO ja Euroopa Liidu otsus piraatide vastu karmim olla väärib tunnustust, kuid kiire lahenduse asemel julgen ennustada pikka mittekonventsionaalset meresõda. Isegi siis, kui lühikest aega suudetakse sõjalaevadega piraatide tegevust pärssida, imbuvad nad maismaa-pakust uuesti välja, kui õhk ja meri rahvusvahelistest kaitseüksustest tühi on. Stabiilsus ja kontroll merel saab teoks siis, kui Somaalia sisemaal sureb anarhia.
Loodan, et uudised Somaalia piraatide «vägitegudest» paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie «kangelased» külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost kui Somaalia piraadid praegu.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaperdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel leevendama kodusõdadest räsitud rahva näljahädasid. 90 protsenti maailma toiduprogrammi pakkidest saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Aga mis see meid puudutab
Võib ju skeptiliselt küsida, mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meile aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eesti perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast. Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa–Aasia ja ka Euroopa–Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisse või valima märksa pikemat marsruuti.
Uudised supertanker Sirius Stari kaaperdamisest kergitasid maailmaturul toornafta hinda ühe protsendi võrra. See on vaid üks näide, kus röövlite tegevusest tekkinud lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti elanikud, makstes toodete eest kõrgemat hinda.
Tulus «äri»
• Somaalia rannikust möödub aastas 16 000 Suessi kanalit läbivat kaubalaeva
• Kokku on rünnatud vähemalt 80 laeva, neist kaaperdatuid on vähemalt 30
• Briti strateegilise mõttekoja Chatham House’i andmetel on piraadid lunarahana teeninud 18–30 miljonit dollarit juhtumilt
Allikas: Time
Mis need Somaalia piraadid meid puudutavad?
Loodan, et uudised Somaalia piraatide „vägitegudest“ paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie „kangelased“ külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost, kui Somaalia piraadid täna.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega, ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaberdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel kodusõdadest räsitud rahva näljahäda leevendamiseks. 90% Maailma Toiduprogramm toidust saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Võib ju skeptiliselt küsida, et mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meie jaoks aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eestis perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast.
Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa – Aasia ja ka Euroopa – Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisele või valima märksa pikemat marsruuti. Selle lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti tavaelanikud, kes toodete eest kallimat hinda peavad maksma.
Saame välismaalt kiita
Eesti ulbib maailmamajandusega ühes paadis. Olukorda kõikjal kirjeldatakse sõnadega „halb" või „väga halb". Seetõttu mõjub ka rahvusvahelisesse meediasse jõudnud uudis Eesti valitsuse poolt kinnitatud tasakaalust eelarvest kui päiksekiir muidu masendavalt hallis päevas.
Soov negatiivset eelarvet teha -- laenu võtta ja kulutamist jätkata - on kiusatus, millele vaid vähesed riigijuhid suudavad vastu panna. Eesti valitsus suutis ning see on sõnum maailmale, et oleme jätkuvalt usaldusväärsed. Usaldusväärsust suurendab ka see, et taskaalu saavutamiseks ei hakanud valitsus uusi makse kehtestama või olemasolevaid tõstma. Toimisime nagu edukas ettevõte, kes halvematel aegadel ei tõsta toote hinda, vaid vaatab üle kuluread.
16. oktoobril on eelarve esimene lugemine Riigikogus. Eelarve menetlusega paralleelselt tuleb muuta rida seadusi, mis peamiselt kuuluvad sotsiaalkomisjoni pädevusse. Tahaks loota, et Riigikogu suudavad vastu panna sarnasele kiusatustele teha populistlike ettepanekuid mõne toetuse tõstmiseks ning et kõigi erakondade ühiseks sooviks on järgida tasakaalus eelarve põhimõtet.
Ei tasu loota, et 2009. aasta eelarve menetlusega lõppeb debatt kulude kokkuhoiu ja erinevate toetuste reformimise üle. Pigem loob see võimaluse 2010. aasta eelarve koostamise eel arutada põhjalikult kas või erinevate sotsiaaltoetuste efektiivsuse ja õigluse üle.
Estonia government agrees balanced 2009 budget
Reuters, Monday September 22 2008 TALLINN, Sept 22 (Reuters) - The government of the Baltic state of Estonia said on Monday it had agreed a balanced 2009 budget after tough talks in the three-party ruling coalition.
The government, formed by the Reform Party of Prime Minister Andrus Ansip, the Social Democratic Party and the Pro Patria/Res publica party, said in a statement that spending and revenues would be balanced at 98.8 billion kroons ($9.25 billion).
"The general tax burden in the coming year will remain at 2008's level," the statement said.
The central bank had urged the government to stick to a balanced budget as the best way to help the economy cope with a sharp slowdown and high inflation and keep the country on track to adopt the euro in 2012.
It had also said that spending cuts would be better than tax hikes when it came to trying to balance the books.
Estonia's southern neighbour Latvia is also in the midst of 2009 budget talks. The government there has said it plans a budget deficit of 1.85 percent of gross domestic product (GDP).
After several years of strong growth, the economies of Latvia and Estonia entered technical recession this year, with two consecutive quarters of economic decline.
Third Baltic state Lithuania showed growth of more than 5 percent in the second quarter.
Its government is aiming for a balanced budget in 2009.
Ametiühingud jagagu vastutust
Arvatavasti nii mõnigi blogilugeja on pidanud kannatama Euroopa ametiühingute streikide pärast. Tööreisilt koju kiirustavale inimesel on raske mõista näiteks streikivaid lennujaama töötajaid, kelle tõttu jäetakse ära lend Tallinnasse. Milles tema süüdi on, et 3000 eurone palk Kesk-Euroopa töölist ei rahulda?
Hea sõber Indrek rääkis mulle hiljuti seiklustest Charles de Gaulle´i (Pariisi) lennujaamas, kus pärast ööpäevast ootamist väljastas ametlikult Estonian Air´i esindava firma prantslasest letitöötaja vajaliku paberikese. Pikk ootamine oli kulunud selleks, et ametnik saaks selguse, kas sellise paberi kirjutamise eest talle palka makstakse. Lauasahtlist blanketi võtmine ja uut reisigraafikut kinnitava paberi kirjutamine võttis aega 2 minutit.
Veelgi kurioossema näite tõi eile Riigikogu avaistungil Ene Ergma: „ Maestro Eri Klas lahkus Rootsi Kuninglikust Ooperiteatrist pärast seda, kui lavatööliste ametiühing otsustas "Don Juani" esietenduse lõpetada vahetult enne lõpustseeni, kuna kell sai 11 ja lavatööliste tööaeg lõppes. Maestro arvamuse peale, et ta ei jõua etendust selleks ajaks lõpetada, soovitas lavatööliste ametiühingu esindaja lihtsalt kiiremini dirigeerida. Eri Klas küll püüdis, kuid ei suutnud. Kell 11 kustutati teatris tuled ja Don Juanile jäid põrguväravad suletuks.“
Eesti ametiühingud (veel) nii radikaalset poliitikat ei aja, kuid vastutust ei ole nad ikkagi nõus kandma. Majanduse kiire kasvu tingimustes suurendavad nende palgatõstmise nõudmised mulli, kuid mulli lõhkedes ei taha nad palkade alandamisest midagi kuulda. Eelmisel nädalal kirjutas Päevaleht, et EAKL-i juht Harri Taliga ei ole isegi palkade külmutamisega nõus.
Ametiühingud on alati rõhutanud nende tähtsat rolli ühiskonnas. Niikaua, kuni nad ainult nõuavad, aga midagi ei paku, jääb nende roll paraku marginaalseks. Kui riigil lasub kohustus töötajate ees, peaks töötajatel olema kohustus ka oma riigi ees. Ametiühingute juht Taliga võiks kordki mõelda riigile ning jagada vastutust majanduskasvu languse tingimustes. Selle asemel, et nõuda, käskida ja ähvardada, võiks ta pakkuda lahendusi, kuidas ametiühingud saaksid olla abiks, et majanduskasvu kõver taas tõusulainele pöörduks.
Rahvaliidule ei piisa 10 minutist!
„Sinu mölisemisest ei ole mingit tolku,“ teatas mulle üks rahvaliitlane, kui läksin neilt juntimise põhjuste kohta küsima. Täna jätkab Keskerakonna ööistungi taktikat Rahvaliit ja seda igas mõttes. OK. Tahavad eelarve parandusettepanekute hääletamisel vaheaegu võtta, tehku seda. Aga viisakalt.
Pärast järjekordset parandusettepaneku hääletamist palusin Karel Rüütlilt, et ta fraktsiooni esimehena jälgiks, et nende fraktsioon oleks kui üks mees hääletusel kohal. Kui nad ikka tõesti oma parandusettepanekuid tõsiselt võtavad, ei tohiks pool fraktsioonist kohvikus istuda.
Teine võimalus on see, et nad lihtsalt mängivad lolli. Sellel juhul võib jah ka üks nende fraktsiooni esindaja saalis istuda ning enne igat hääletust vaheaega nõuda. Siis aga ei tasuks teha tõsist nägu ja öelda, et neil on mure Eesti pärast ja nad tõsiselt tahavad, et nende parandused eelarvesse läheksid.
Teist varianti tõestab ka tõik, et paljud parandusettepanekud on maha viksitud Keskerakonna omadest ning mõned on ikka uskumatult jaburad. Toome näiteks kas või parandusettepaneku number 125, millega soovitakse suurendada toetust sihtasutusele Vanalinna Teatrimaja. Ühe tuhande krooni võrra!
Rääkisin sihtasutuse endise esimehega, kelle sõnul on tegemist absurdiga. Sihtasutuse põhitegevus on ühe vana laenu tagasimaksmine, milleks saadakse täpselt samas summas eraldist riigieelarvest.
Kohe naljakas oli sellele punast vajutada. Minu ees istuv Jürgen Ligi tegi protseduurilise märkuse, et riiklikult nii tähtsa eraldise arutamiseks peaks Rahvaliidule andma rohkem kui 10 minutit vaheaega. Istungi juhataja Ojuland viitas kodukorrale, mis ei võimalda Rahvaliidule lisaaega anda.
Muudatusettepanek sai 9 poolt ja 38 vastuhäält. Selle riiklikult tähtsa küsimuse hääletamisel olid kohal kõik 6 rahvaliitlast. Tublid!
(Samal teemal kirjutas ka minu pinginaaber Taavi Rõivas oma blogis)
