Suhtekorraldaja Daniel Vaarik alustas oma ajaveebisMemokraatia huvitavat kampaaniat on-line meedia kolletumise vastu. Nimelt kutsutakse üles mitte klikkima mõttetule uudisele ning seeläbi mõjutama internetiportaale vähem kollaseid uudiseid tootma. Klikkimine = raha, ning raha määrab reklaamituludest sõltuva meedia sisu.

Inimesed saavad rahakotiga hääletada vähemalt sama palju, kui valimistel. Ostueelistuste tegemisel on meeletu võim ning seeläbi saab mõjutada nii poliitikat, välissuhtlust kui ka tavaliste inimeste elu. Näiteks kutsub rahvusvaheline organisatsioon „Fair Trade“ ostma õiglase kaubanduse kohvi ja seeläbi toetama arengumaade kohvikasvatajaid. Jah, kohvi on küll mitu korda kallim tavalisest, kuid vähemalt makstakse selle kasvatajatele õiglast hinda, ei kasutata lapstööjõudu ning jälgitakse keskkonnakaitse nõudeid.

Analoogiat kasutades võib öelda, et inimesed saavad klikkimise (ja kommentaaridega) mõjutada meediat rohkem, kui arvata oskavad. Lugege sisulisi ja häid artikleid ning kommenteerige tõsiseltvõetavaid seisukohti, aga jätke kollane saast, vihal põhinevad ning sisutud uudised tähelepanuta. On tervislikum ning ka kasulik.

Umbes samal teemal kirjutasin eelmises postituses: http://www.meikar.ee/blog/?p=1061

Tweet This Post 

Nõustun kõigiga, kes seda nelikut pisikesteks äpudeks peavad. Nad on nagu Vändra Aveli, Farmi Gabriel, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev, kes elavad rahva teadvuses sama kaua, kui meedia neile tähelepanu pöörab. Eluea (ehk meediakünnise) pikendamiseks on nad valmis üha radikaalsemaks minema – kiskuma ennast alasti, andma kellelegi vastu nina, vorpima üha idiootsemaid avaldusi, võtma sõna igal teemal, kasutama labasusi jne – kuid lõpuks potsatavad nad oma tähelennult ikkagi marginaalsusesse tagasi.

Tänase EPL-i esikaas ja juhtkiri teeb kampaaniat Sirõkile. Nõustun kolleeg Marko Mihkelsoniga, kes kirjutas ajaveebis: „… selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest.“

Minu seisukoht on, et need neli tüüpi on mõttetud ning ärme enam neist kirjutame. Neid ei maksa karta, nende arvamus ei ole oluline. Tegemist on marginaalidega, kes elavad tänu sellele, et me nende peale mõtleme. Probleem ei ole neis, vaid meis!

Jättes kõrvale kohtusaaga juriidilised ja „rahva õigustunde” nüansid, võiksime tunnistada, et kohtuotsus võimaldab neile kiire lõpu teha. Seda muidugi vaid siis, kui meil on piisavalt mõistust, et nende peale mitte viha kanda ning meie ajakirjandusel (nii eesti- kui ka venekeelsel meedial) on piisavalt kohusetunnet, et veidrike iga haugatuse peale kaameratega mitte kohale joosta.

Laupäevases EPL-is ilmunud Ilmar Raagi väga hea artikkel, kus ta kirjutab: „Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid. …. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad.”

Need „tühisused” on millekski saanud trükimustas, teleekraanil ja meie peades. Klikkigem „DELETE” nupule ja tehkem oma „kõvaketastes” ruumi millelegi väärtuslikumale.

Tweet This Post 

„Eestisse jõudis gripp,“ oli üks esimestest uudistest, mida neljapäeval kodumaale jõudes lugesin. Ei teagi, kas gripipisiku sain siit või Moskva metroost, kuid alates sellest olen köhinud, lörisenud ja palavikus vaevelnud. See ka põhjus, et miks pole suutnud vastata ühelegi kommentaarile, enamikele e-kirjadele ja SMS-idele ega kirjutanud ka ajaveebi.

Vabandan „kannatanute“ ees ning luban peatselt kõik oma töökohustused täita.

Moskva reisist võiks üldises plaanis teha kaks järeldust. Esiteks see, et Eesti Nokia on meie inimesed, ning teiseks, et hirmu-arvamusliidrid püüavad oma ajaveebides ja ka traditsioonilises meedias kujutada meie idanaabritest ebaõiglaselt julma pilti.

Moskvas oli mul au vestelda nii Eesti Vabariigi suursaadiku Simmu Tiigiga, peakonsul Erik Siiguriga ning mitmete saatkonna töötajatega, samuti ka jälgida, et kuidas Eesti Rahvusringhäälingu Moskva korrespondendid Anton Aleksejev ja Krister Paris oma igapäevast tööd teevad. Müts maha. Tulgu mulle veel keegi väitma, et riigisektoris töötajad puhkavad mugavalt loorberitel või et meie ajakirjanikud ei suuda targalt ning efektiivselt tööd teha.

Kõige olulisemate analüütikutega kohtumised jäid erinevatel põhjustel ära, mis aga andis mulle võimaluse vestelda paljude teiste tavaliste ning ebatavaliste moskvalastega. Viie päeva jooksul ei suutnud ma leida ühtegi inimest, kes eestlasi vihkaks. Isegi Noore Venemaa aktivistid kinnitasid, et neile ei meeldi vaid Eesti poliitika. Aga kuulge – meile ei meeldi ju Putini poliitika kah.

Üldiselt tulebki tõmmata vahe Vene võimuladviku ambitsioonide ning muu ühiskonna vahele. Vähemalt Moskva inimene on märksa vabam, teadlikum ja pragmaatilisem, kui temast siin pilt püütakse maalida: kupeekaaslased sõimavad avalikult korrumpeerunud FSB-d; ajaloolane naerab poliitikute püüdluse üle ajalugu „õigesti“ ümber kirjutada; ema ei suuda vastata tütrele, et miks keegi peaks Eesti saatkonna ees protestima mingi pronkssõduri pärast; noored igatsevad puhkusereisi kaunisse Tallinnasse jne jne jne.

Võib-olla oleks kõigil meil kasulik üks väike reis naaberriiki. Kas või selleks, et natukene vabaneda sellest hirmust, mida uksest ja aknast meile teatavad jõud sisse pressivad. Muuseas, selline hirmupoliitika on veeks putinlaste veskile, sest ükskõik millist agressiooni saab ju lihtsalt põhjendada, kui rahvaste vahel õitseb vaen ja vihkamine.

Aga mis teha? Paraku leiaks blogikirjutis, kus väidaksin, et Moskvas nakatati mind saladuslike jõudude poolt grippi ning koju jõudes puistasin sellega üle kogu armsa Maarjamaa, palju „klikke“ ja „komme“. Silmi avada on märksa keerulisem, kui pimedat viha müüa.

Tweet This Post 

Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.

Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.

Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.

Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!

Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.

Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.

Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „…Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“

Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.

Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?

Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga…

Tweet This Post 

Eelmise nädala kaks sündmust tõstatasid taaskord selle küsimuse. Kolmapäeval avaldas Marko Mihkelson oma ajaveebis ühes siselistis ametialaseks kasutuseks olnud info, reedel kirjutas Mart Laar eelarvest ning viidates erakondadele, tõi ära ka töögrupi koosolekul olnud vaidlused. Kas tegemist on sammuga edasi demokraatlikuma ja avatud ühiskonna suunas või peaksime sellist tegevust taunima?

Olen sageli kuulnud vastuväidet, et blogis kirjutab poliitik kui eraisik ning seetõttu ei ole see sama, kui artikli kirjutamine, kommentaari andmine või pressiteate tegemine. Olen veendunud, et blogis kirjutatud sõnade eest peab poliitik vastutama täpselt sama palju kui ükskõik millisesse teise kanalisse paisatud info eest.

Seega ei ole antud kaasuste puhul küsimus, kas blogis võis seda infot avaldada, vaid selles, kas seda infot üldse võis avaldada. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.

Mart Laari postituse puhul on küsimus usalduses koalitsioonipartnerite vahel. Huvitav, kas järgmisel arutelul eelarve teemal alustatakse vestlust sõnadega: „Kui Laar lubab, et ta seda infot ei avalda, siis näen ühe võimalusena…“ Konstruktiivsele arutelule see kasuks küll ei tule.

Teine võimalus on muidugi see, et eelläbirääkimisi peetakse edaspidi ilma Laarita. Paljuski on need ju ajurünnaku sarnased, kus eesmärgiks on panna kõik osalejaid loopima vabalt ideid. Samas, kõik seal välja käidud seisukohad on mõeldud vaid arutelu elavdamiseks ning ei esinda sageli ühegi osapoole kokkulepitud seisukohta.

Marko juhtum läheb aga nii info kaitse kui ka eetika valdkonda. Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees peab kahekordselt hoolikas olema avalikustatud info osas. Sisepoliitilistel kaalutlustel riigi positsiooni kritiseerimine või naaberriigile „lõgemesse“ panemine võib ju teatud valijaskonnale väga meeldida, kuid paraku jõuab see kiiresti ka Vene (online) meediasse ning kokkuvõttes aitab kujundada suhtumist Eestisse. (Markot tsiteerides ei kirjuta ju ükski kanal juurde, et tegemist on vaid tema isikliku arvamusega.)

Välisministeerium on andnud võimaluse aktiivselt välispoliitikaga tegelevatele poliitikutele liituda nn temaatiliste siselistidega. Tegemist on diplomaatiliste infokanalitega, kuhu jõuavad nii avalikud kui ka ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teated. Sageli võib tundliku või kinnitamata sisuga info avaldamine kahjustada Eesti huve. Ja mitte ainult.

Leian, et Marko kolmapäevane lekitus seadis ohtu ka nende inimeste heaolu, keda teema isiklikult puudutas. On ju kombeks, et kõigepealt teavitatakse intsidentidest lähedasi ja seda tehakse siis, kui info on kontrollitud. Õnneks ei juhtunud seekord midagi tõsist. Tõsine oli vaid see, et lähedased pidid juhtumist online meediast lugema.

Marko lekituse tulemusena ei ole viis päeva siselisti enam eriti infot tulnud. See pole esimene korda, kui tema blogi pärast ka teised (sh riik) kannatada saavad.

Kas poliitilised blogid tuleks siis keelustada? Ei, kindlasti mitte. Küll aga peaksid erakonnad kirja panema HEA TAVA, ehk rea reegleid, mida kõik tõotavad järgida. Nii nagu ajakirjanikele on oma koodeks, peaks ka poliitilisele kommunikatsioonile (sh siis ka ajaveebnikutele) olema oma. Kontroll kokkuleppe järgimise üle jääks muidugi meediale ja valijatele. Kedagi tsenseerida ei ole vaja, kuid eetika üle võiks diskussioon toimuda küll.

Eesti on ajakirjandusvabaduse pingerea tipus. Arvamuste paljusus ja sõnavabadus on demokraatia ühed alustalad ning nende oluliseks osaks on ka ajaveeb-meedia. Samas, nii nagu padukollane meediaväljaanne ei aita eriti kaasa meediaruumi arengule, kahjustab ebaeetiline blogimine (või muu poliitiline kommunikatsioon) ja mitte-avalikustamisele mõeldud info avaldamine poliitika usaldusväärsust.

P.S. Errare Humanum Est (ehk eksimine on inimlik). Veeb 2.0 on traditsioonilisest ajakirjandusest sadu kordi noorem ja seega kokkulepped, tavad ja reeglid ei ole veel paigas. Arvan, et vähemalt poliitikud peaksid lähtuma ajaveebe kirjutades samadest reeglitest, kui ükskõik millist teist meediakanalit kasutades. Siseinfo lekitamine on vale olenemata kanalist.

P.P.S. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.

P.P.P.S. Soovitan lugeda: Eesti ajakirjanduseetika koodeks

Tweet This Post 

Kui selgus, et maailma suurim spämmi-võrgustik Srizbi kolis oma peadomeenid (ehk Command&Control serverid) mõneks päevaks Starline´sse, kirjutasid sellest mitmed maailma juhtivad tehnoloogiasaidid. Eesti päevalehtedesse see ei jõudnud ning isegi Starline´i kodulehelt ei leidnud ma selle kohta selgitust. Imelik, sest tegelikult paistsime ju silma positiivselt.

Leidsin täiesti juhuslikult terve rea välismaiseid artikleid antud teemal, kuid Eestis jõudis see vaid paarile mitte-mainstream saidile (minut.ee, arvutikaitse.ee, tarbija24.ee jm). Päevaleht ja Postimees ei kajastanud seda üldse. Kõige huvitavam arutelu sellel teemal on toimunud arvutikaitse.ee blogis. Vastates Petsi küsimusele, et miks CERT infot välja pole saatnud, ütleb Hillar välja karmi tõe: „Pets, ma ei väida mitte midagi, kuid… Eile, vahetult enne eelmise kommentaari kirjutamist, suhtlesin ma sellest seltskonnast ühe inimesega. Tema väide oli, et eesti ajakirjandus ei tunne nende tegemiste vastu mingit huvi ja pressitibinat neil ei ole ning seetõttu saabki sellest lugeda ainult välismaise ajakirjanduse vahendusel.”

Register´ile antud kommentaaris tõdeb Srizbi (ja teiste botnet´ide) vastu võitleva FireEye teadur Alex Lanstein, et Eesti lülitas Sirbzi serverid võrgust välja rekordajaga.  (“An onslaught of spam was certainly averted,” said Alex Lanstein, a researcher at intrusion detection system prover FireEye, who has spent the past four weeks closely monitoring Srizbi. “Estonia stepped in in record time and kicked these guys off line.“ ) See on küll asi, mille üle võiksime uhkust tunda.

Niikaua, kuni Eesti ajakirjandus ei pööra tähelepanu isegi sellisele e-kuritegevust puudutavale uudisele, ei tunneta ka kodanikud, ametnikud ja ettevõtted vajadust tugevamalt tegeleda e-turvalisusega. Mäletan, et päev pärast US presidendivalimisi ei ilutsenud ühe Eesti juhtiva päevalehe esikaanel mitte Obama, vaid keegi Liis Haavel, keda vist lubati (või siis ei lubatud) kautsjoni vastu vabadusse. Pole siis ime, et on-line meedias on kuumadeks teemadeks peamiselt „libe jää” ja „mini-seelik”.

The Srizbi botnet, also known by its aliases of Cbeplay and Exchanger, is the world’s largest or second-largest botnet depending on expert reports, and is responsible for sending out more than half of all the spam being sent by all the major botnets combined. The botnets consist of computers infected by the Srizbi trojan, which sends spam on command. The botnet suffered a significant setback in November 2008 when hosting provider McColo was taken down; global spam volumes reduced by up to 75% as a result of this action.

The size of the Srizbi botnet is estimated to be around 450,000 compromised machines, with estimation differences being smaller than 5% among various sources. The botnet is reported to be capable of sending around 60 billion spam messages a day, which is more than half of the total of the approximately 100 billion spam messages sent every day. As a comparison, the highly publicized Storm botnet only manages to reach around 20% of the total amount of spam sent during its peak periods.

The Srizbi botnet is showing a slight decline after a recent aggressive growth in the amount of spam messages sent out. As of 13 July 2008, the botnet is believed to be responsible for roughly 40% of all the spam on the net, a sharp decline from the almost 60% market share in May 2008.

Loe lisaks:
http://en.wikipedia.org/wiki/Srizbi_botnet
http://www.theregister.co.uk/2008/11/26/srizbi_returns_from_dead/
http://arstechnica.com/news.ars/post/20081201-estonian-isp-plays-whack-a-botnet-has-srizbi-on-the-run.html
http://www.networkworld.com/news/2008/112708-estonian-isp-cuts-off-control.html
http://www.arvutikaitse.ee/?p=1191
http://www.computerworld.com/action/article.do?command=viewArticleBasic&articleId=9121758

Tweet This Post 

Hea sõber helistas mulle reedel ja küsis, et miks mina, demokraatia valvekoer, ei ole sõna võtnud „homovihkaja“ Mardna teemal. Kui aus olla, siis ei pööranud ma Peeter Mardna pobinale suurt tähelepanu. Nagu ikka homo-teemaga, tehakse suurt kära ei millestki. Teema tõuseb alati üles, sest ärritab, ja toob kaasa on-line meediale nii vajalikke klikke ja komme.

Parafraseerides Mihkel Rauda, minu, vana pede- ja neegriarmastaja, seisukohta teatakse niigi. Leian, et Eesti ühiskond on arenenud nii kaugele, et võiksime Hispaania, Taani jt eeskujul homoabielud lubada. Selle asemel, et selle üle suurt debatti pidada, võiksime kõik inimeste eraelu puudutavad küsimused jätta ikka eraasjadeks. Mardna juhtumi puhul teeb mind murelikuks pigem see teema, mida Mihkel Raud tänases EPL-is kolumnistina käsitleb.

Kas valjult mõtlemise eest (või kuidas teisiti pobisemist defineerida saakski) võib inimest karistada? Tean ideoloogiaid ja inimesi, kes seda igal juhul teeksid. Kuulame kõiki pealt ning (kas või preventsioonist) paneme teisitimõtlejad kinni. Vali kord ei ole utoopia, vaid reaalne oht ka Eestis.

Horvaatia politsei arreteeris ja kuulas üle mehe, kes lõi Facebook.com sotsiaalvõrgus peaministri suhtes kriitiliste inimeste huvigrupi nimega: „Võin kihla vedada, et leidub vähemalt 5000 isikut, kellele Sanader ei meeldi“. Lätis hoiti rootsi kardinate taga majandusteadlast ja muusikut, kes julgesid kahelda lati stabiilsuses.

Ka Eesti julgeolekuasutused on põhjendamatult karmilt kohelnud noori vabatahtlikke ja kodanikuaktiviste, kelle inimõigusi, loomakaitset ja demokraatiat toetavad väljaastumised on kaasa toonud „kutse kohvile“ nii neile, kui ka nende vanematele ja õpetajatele. Kuidas suhestub selline tegevus president Ilvese väljaöeldud mõttega: „Paljud meie head asjad on tulnud vabatahtlikkusest. Mida rohkem vabatahtlikkust, seda parem meie elu on“?

Tulen tagasi Mardna pobisemise juurde. Antud kahetsusväärses juhtumis nõustun suuresti Raua järeldustega: „Ja kui ma saunalaval omaette mõmisedes teda (=Mardnat) idioodiks ja natsiks nimetan, ei tähenda see, et ma tõsimeeli arvaksin, et mees vajaks viivitamatult meditsiinilist abi või et tema magamistoa seinal ripuks Adolf Hitleri pilt. Aga kui tundmatu kaassaunaline seepeale Delfisse või Õhtulehte helistab, olen ma valmis avalikult vabandust paluma. Ja edaspidi mõtlen kolm korda järele, enne kui midagi koduseinte kaitsva varju alt väljaspool öelda võtan.“

Lisaksin Rauale vaid Voltaire´i tsitaadi, mida varemgi kasutanud olen: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.” Peaksime rohkem mõtlema selle peale, kuidas Eesti saaks viie kõige demokraatlikuma Euroopa riigi sekka. (Sellisest eesmärgist on rääkinud ka David Vseviov.)Kodanikuaktivistide tagakiusamine, homode õiguste piiramine aga ka pobisejate ristile tõmbamine sellele kindlasti kaasa ei aita.

Eestil on kõrge koht meediavabaduse tabelis ning vähemalt seaduse järgi on meil ka suhteliselt suur koosolekuvabadus. Suured probleemid on sallimatusega ning selle parandamiseks saab igaüks meist palju ära teha.

Tweet This Post 

Turundusspetsialist Katrin Oja põhjendas eilses Postimehes ilmunud artiklis “Eesti uus turunduskampaania” hästi, miks PBK kasutamine on tänases olukorras õige. Samas ei usu ma, et tema artikkel veenab poliitilisi rahvuslasi, kes jätkavad võitlust kas või selleks, et oma nägu säilitada.

Oleme integratsioonile (mille all ma mõtlen riigiidentideedi tugevndamist ehk ühist MEIE-tunnet) aastate jooksul kulutanud palju aega ja raha. Mõned projektid ja algatused on olnud edukad, mõned mitte. Ma usun, et kui need 12 saadet suudetakse toota kvaliteetselt, huvitavalt ja populismivabalt, võib sellest saada edukas projekt.

Eesti Rahvuslik Ringhäälingu kõige tugevam eestivenelastele suunatud kanal on Raadio4. Enne, kui ei ole valmis saanud vundamenti võimaliku venekeelse telekanali käivitamiseks, tuleks just raadiole rohkem rõhku panna. Ühinenud rahvusringhäälingu suurimaks probleemiks tundub olema paraku see, et raadiot (nii vene kui ka eesti kanaleid) vaadatakse kui rudimenti, mis säästueelarve koostamise ajal kõige enam kannatada saab.

Julgen väita, et just ERR-i (ja ka Kuku) raadiojaamadest saavad suurem osa elanikest kõige kvaliteetsema päevase uudiste ja arvamuste annuse. Õhtul tuleb eesti-keelsetes telekanalites vaid üks mitte-kollane uudistesaade (AK), mõnel päeval ka kvaliteetne jutu- või originaalsaade (Välisilm, OP jt). Ülejäänud aja saab vaataja telekanalitest tantsu, laulu, seepi ja tulistamist.

(Riigiidentideedi ehk ühise MEIE-tunde kohta soovitan lugeda Raivo Vetiku analüüsi: Riigiidentiteet ja ühiskonna avaliku sfääri sidusus.pdf)

Tweet This Post 

Rahvastikuminister Urve Palo nõrkust ei näita otsus osta eetriaega PBK-st, vaid see, et ta pole seletanud, mida ta selle all mõtles. Ka tema kodulehelt leiab vaid uudise tema visiidist Ameerikasse, kuid ei ühtegi sõna lükkamaks ümber kriitikanoote „Putini telejaamaga“ koostöö tegemise eest.

Ma saan täiesti aru, miks Eesti rahvusringhäälingu nõukogu esimees Andres Jõesaare täna Hommikutelevisioonis ideed materdas. Küll aga ei kiida ma heaks demagoogiat, a la lauseid „viime rongiga raha Kremlisse“, „toetama Putini propaganda“, „kummardame vene telekanalitele“ jne. Selline sildistamist võib teha rahvuslasest poliitik oma blogis. Selline retoorika hävitab võimaluse pidada sisulist debatti.

Minu arvates oleks kõige parem PBK tervenisti ära osta ning seeläbi saada kontroll kogu programmi üle. Niikaua, kuni meil selleks piisavalt raha ei ole, ostame mingi osa, ehk siis eetriaega prime time´il ning sisustame selle tõeliselt huvitava saatega.

Jõesaar eksib, kui peab riigi raha PBK-sse saatmist kanali usaldusväärsuse tõstmiseks. Usaldusväärsus on juba niigi olemas ning vaid tänu eestivenelaste harjumusele PBK-st infot saada võime pakkuda alternatiivi seal täna levitavale „tõele“.

Oluline on ostetud saate kvaliteet. Mõelge, kui seda juhiks uus Urmas Ott? Kas kahtleksite siis, et see võiks võita vaatajaid ja usaldust ning kokkuvõttes avardada eestivenelaste inforuumi?

Kui ostetud saada ja selle juhid populaarseks saavad, on perspektiivis võimalik see saade „kolida“ ETV2-te ja uskuge mind, vaatajad tulevad kaasa. Niikaua, kuni meil ei ole vaadatavat oma vene kanalit tuleb aga kasutada kanalit, kus publik juba ees on.

10. novembri Eesti Päevalehes kirjutas David Vseviov eestivenelaste kanalieelistusest järgnevalt: „Valdavas enamikus lülitavad nad televiisori nende arvamust kinnitavale kanalile, tehes seda kas või ainuüksi selleks, et veenduda oma arvamuse õigsuses“. Uuringud näitavad, et eestivenelased vaatavad ja usaldavad PBK-d, kuid see ei ole peamine probleem. Põhiline probleem on hoopis selles, et paljud eestivenelased ei usalda Eesti riiki.

Mina näen PBK-sse saadete ostmises võimalust kasutada kanali usaldusväärsust selleks, et tõsta Eesti riigi usaldusväärsust ja seletada meie positsiooni eestivenelaste. Võime vaadata seda kui ajutist lahendust kuni ETV2 käivitumiseni, mis on palju parem, kui jätkata mitte millegi tegemist.

Ei saa välistada, et PBK laseb pärast ostetud saadet eetrisse propagandaminutid, kus julmalt lükatakse ümber kõik saates esitatud seisukohad ning esitatakse Kremli „tõde“. Loodan, et Urve Palo on kaalunud seda riski, sest vastutus igasuguste probleemide ees lasub tema õlgadel.

Debatt inforuumi arengu üle peab jätkuma ning loodan, et seda tehakse edaspidi konstruktiivsemalt.

Tweet This Post 

Eestis toimuvat debatti jälgides võib tekkida mulje, et USA presidendivalimiste põhiküsimuseks on kandidaatide suhtumine Eestisse. Parem kandidaat on see, kes igal võimalikul juhul Eestit (või vähemalt Ida-Euroopat) mainib, Venemaa Föderatsiooni poole sõrme viibutab ja karmi poliitikat ajab.

Sellise debati musternäiteks on Marko Mihkelsoni arutlus: „Näiteks Venemaa agressioon Gruusia vastu viitas McCaini kiiremale ja selgemale reageeringule. Samas on Obama teledebattides korduvalt viidanud ka Balti riikidele, mõistes siinset julgeolekuolukorda.“

Selline seisukoht: valid Obama, saad McCaini, valid McCaini, saad Obama toetub tripolaarsele maailmapildile, kus eksisteerivad vaid kolm riiki — Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Eesti. Kahe suurriigi välispoliitika ainuke eesmärk on väikest Eestit oma mõjussfääris hoida ning meie eesmärk on võidelda õiguse eest, et kumma vasall me olla tahame.

Jättes selle veidruse kõrvale, võime julgelt väita, et mõlema kandidaadi välispoliitika erineb vaid ühes küsimuses, milleks on Iraagi sõda. Valimispäeva lähenedes on kandidaatide tulevikunägemused lähenenud ning erimeelsuseks jääb pigem küsimus ajaloost: „Kas Iraaki oleks üldse pidanud minema?“.

Kõikides muudes küsimustes iseloomustavad Obamat ja McCaini sarnane poliitika. Mõlemad soovivad ju tugevdada Ameerika positsiooni maailmas ja tagada riigi julgeolekut. Selle saavutamiseks tuleb uuel presidendil jätkata riiklike huvide kaitsmist nii Euroopas, Aasias, Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas.

Ei tasu siin vastandada huvidele ja väärtustele põhinevat välispoliitikat. Ameerika riiklik huvi on ajada demokraatlikele väärtustele põhinevat poliitikat, vaid nii käitudes võib USA säilitada liidrirolli maailmas ning kindlustada endale tänaste partneritega hea koostöö jätkamise.

Täna valitav president pärib Bushilt maailma, kus tuleb leida lahendused nii Lähis-Ida rahuprotsessile, Iraani tuumapüüdlustele, Pakistani segadusele kui ka Georgia konfliktile. Rääkimata siis missioonidest Iraagis ja Afganistanis. Üheks küsimuseks on kahtlemata ka Venemaa tegevus, kuid see ei ole ainus.

Mitmed Eesti välispoliitika spetsialistid on tunnistanud, et kaheksa aastat tagasi kardeti, et Bushi administratsioon ei hakka Eesti NATO püüdlusi toetama ning Venemaa suhtes aetakse pehmet poliitikat. Ükskõik mida me Bushist ja tema poolt ellu viidud poliitikast arvame, peame tunnistama, et ta on olnud Eesti tugev toetaja.

Eestis on popp hirmutada Venemaaga ning pidada sõpradeks neid, kes idanaabrile rohkem pasunasse annavad. Venemaaga tuleb USA-l kui ka meil teha tihedamat koostööd nendes küsimustes, kus huvid ja väärtused kattuvad ning teravalt vastanduma seal, kus Venemaa imperialistlikku poliitikat ajab. Meile ei oleks kasulik Kremli isoleerimine, mis viiks meid lähemale uuele külmale sõjale.

Kõik märgid viitavad, et homme toimuvatel presidendivalimistel võidab Obama. Samas tunnistagem, et Ameerika ja Eesti head suhted ei tulene mitte sellest, kes on suure lombi taga võimul, vaid eelkõige sellest, millist poliitikat me ise ajame. Populism, hirmutamine ja marurahvuslus kindlasti meie sõprust ei hoia.

Maailm ei ole kolmepooluseline: Eesti, Venemaa ja USA. Kes lähtub ainult sellest, petab nii ennast kui ka teisi, rääkimata puudulikest geograafiateadmistest.

(artikkel ilmus www.delfi.ee 4. novembril, otselink)

Tweet This Post