Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Peaga vastu seina uue maailmakorra poole
Wall Streetilt ligi kuu aega tagasi alguse saanud meeleavaldused on levinud kõikidele kontinentidele (v.a. Antartika), väljaastumisi on olnud enam kui 70 linnas. Juba nähakse sellest tõsist väljakutset kapitalistlikule maailmakorraldusele, kui vaid aktivistid suudaksid kokku leppida ühistes eesmärkides ja tegevusstrateegias ning nende seast kerkiksid karismaatilised eeskõnelejad. Vastupidiselt arvan, et edu võib tuua just nende puudumine.
Eesmärkide formuleerimine ja juhtfiguuride leidmise paratamatu tulemuseks saab olla vaid äratundmisele jõudmine, et liikumine ei esita alternatiivset maailmakorraldust ega taha süsteemi muuta. Pigem vastupidi. Protestijate sõnumitest kumab vastu vaid soov taastada kapitalistlik heaoluühiskond, mis majanduskriiside tõttu on vankuma löönud.
Lihtsustatult on protestijate sõnum selline: „Meie, see on 99 protsenti elanikkonnast. Teised, ehk üks protsent, on rikkurid, kes elavad meie arvel. Meil on õigus nõuda, et riik neilt raha ära võtaks ning selle läbi meie heaolu suurendaks.“
Väljakutset riigile ega kapitalistlikule liberaaldemokraatlikule maailmakorrale selles ju ei ole. Tasuta tervishoidu ja haridust nõudes soovitakse Ameerika Ühendriikidesse Euroopa sotsialistliku heaolumudeli kehtestamist. Liiga hilja, kahjuks. See mudel on globaliseerunud maailma ja tarbimisühiskonna lõpmatu ahnuse tingimustes Euroopas edukalt tõestanud oma jätkusuutmatust ja ebatõhusust.
Miljard maailma vaesemat kogunevad humanitaarabi järjekorda, mitte plakatite alla. Wall Streeti protestid ühendavad maailma rikkamat elanikkonda, kes muretsevad enda ja mitte Paul Collieri raamatus „The Bottom Billion“ kirjeldatud põhja-miljardi pärast. Tarbimismaailma lastele on kombeks viriseda mitte selle pärast, kui keegi kuskil kaugel on vaene, vaid siis, kui neilt midagi ära võetakse. Raske on läänemaailma uuel põlvkonnal leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem.
Kuigi ka Eesti Facebookis liiguvad üleskutsed Tallinna ja Tartu keskväljakutele koguneda, meil hea mineviku ja halva tuleviku probleemi ei ole. Kes ikka tahaks vahetada oma elu tänases (kindlasti mitte ideaalses) Eestis vanaisa Siberi, isa Leonid Iljitš Brežnevi aegse režiimi ja vanema venna 90ndate vaesuse kogemuse vastu.
Meie elu perspektiiv on sama palju lootusrikas kui enamike vanade demokraatiate lootusetus. Enam ei ole küsimus, millal me rikkuselt Läänele järgi jõuame, vaid kus on see punkt, kus nemad langusega meile vastu tulevad.
Kui araabia kevadel nõuti režiimi muutmist, siis nn Ameerika sügisel vaid heaolu taastamist. Zuccotti pargi ja Tahriri väljaku protestide sarnasus seisneb vaid meedia ja meediumiga. Mõlemal juhul mängisid sotsiaalvõrgustikud rolli selles, et asi jõuks main-stream meediasse. Väikesemahulised väljaastumised said suureks ja oluliseks vaid tänu telejaamade (Al-Jazeera, BBC, CNN) otsusele neid kajastada.
Rohkem sarnasusi leiab USA linnades täna toimuva ja 2009. aastal alguse saanud Tea Party liikumisega. Mõlema ideoloogia on justkui populismi käsiraamatust maha kirjutatud. Daniele Albertazzi ja Duncan McDonanell raamatus „Populism 21. sajandil“ defineerivad seda kui ideoloogiat, mis võitlusareenil vastandab voorusliku homogeense rahva („meie“) ja ohtliku „teise“ (eliidi ja „meiega“ mittenõustujad), kes soovivad rahvalt ära võtta nende õigused, väärtused, perspektiivid, identiteedi ja sõnaõiguse.
Kui Tea Party esindas uuskonservatiivset maailmavaadet ning seeläbi soovis mõjutada vabariiklaste poliitikat, nähakse Occupy Wall Streeti liikumises liberaalse Demokraatliku Partei idealistlikuma tiiva järgijaid. Paljud Ameerika linnades telgid püstitanud aktivistid olid 2008. aastal tulihingelised Barack Obama toetajad. Just olid, sest valimisvõit ei toonud kaasa loodetud uut poliitikat ja sotsialistlikumat riigikorda.
Üha enam muutuvad Wall Streedi protestijad mängukannideks. Populistliku juhi rolli otsiva valem on lihtne : tuleb ära arvata, kuhu poole mass liigub, ning siis asuda nende ette. Protestijatele on toetust avaldanud kongressi Demokraatide juht Nancy Pelosi, mitmed Hollywoodi kuulsused ja vasakpoolsed avaliku elu tegelased. Muidugi ei ole kõigi nende eesmärk poliitiline omakasu, kuid protestide laienemisega kasutatakse seda üha enam isiklike, äriliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Kremli propagandaeelarvest kinni makstud inglise keelne uudiste kanal Russian Today kasutab (osaliselt isegi põhjendatud) mõnuga võimalust CNN ja Fox Newsi kritiseerimiseks „ebapiisava“ ja „kallutatud“ protestide kajastamise eest ning võimendab igat uudist, kus politsei meeleavaldajate vastu jõudu kasutab. Kui Zuccotti pargi omaniku palvel meeleavaldajate minema ajamisel või mõnel muul põhjusel läheb korravalvurite ja aktivistide vahel kähmluseks, võimaldavad vägivaldsed kaadrid õigustada Venemaa demokraatiameelsete väljaastumiste jõhkraid mahasurumisi.
Hiina Rahavabariigi ametlik uudistekanal Xinhua sõnul tõestavad protestid fundamentaalseid probleeme USA majandusliku ja poliitilises süsteemis ning näitavad, et teistes riikides toimuvate valitsusvastaste protestide toetamise asemel, peaks Washington enne ikka kodus asjad korda tegema. Protestijatega on solidaarsust väljendanud näiteks ka Venezuela juht Hugo Chavez ning nende tegevust ülistab Põhja-Korea meedia.
Meeleavalduste kritiseerijad on Ameerika parempoolsed. Vabariiklaste poole tugevasti kaldus Fox News’i netilehelt leidsin protestide kajastuse „poliitika“ asemel „meelelahutuse“ rubriigist. Uudisteankur andis aktivistidele lihtsa soovituse: „Käige dušši all ära ja te leiate töö“. Demokraatliku partei taustaga meediamogulist New York’i linnapea Michael Bloomberg peab protestiliikumist ebaproduktiivseks ning isegi ohtlikuks, sest võib võtta töö ka nendelt, kellel see veel on.
Ainuke põhjus, miks Wall Streeti protestid ei ole muutunud täiesti peavoolu poliitilise debati osaks ja/või traditsiooniliseks populismikampaaniaks on just kokkulepitud sõnumite ja juhtkonna puudumine. Nagu ühel plakatil kirjas oli: „Me peamine nõudmine on, et lõpetaksite meie peamiste nõudmiste välja käimise nõudmise!“
Liidri ja peasõnumite puudumine võimaldab eestkõnelejatena kasutada ka neid mõtlejaid, kes julgevad esitada sisulise väljakutse kapitalistlikule riigikorrale. Maailmakuulus Sloveenia vasakpoolne filosoof Slavoj Žižek kuulutas meeleavaldajatele esinedes demokraatia ja kapitalismi abielu lõppu. Tema nägemus maailmast on kindlasti revolutsioonilisem kui lihtsalt keskklassi heaolu taastamine.
Kapitalistliku süsteemi kukutamiseks on vaja rohkemat kui protestid Wall Streetil. On vaja revolutsiooni inimeste peas, uut väärtustesüsteemi ja õnnenarratiivi, kus edukultuuri asendab kollektiivne solidaarsus, ihalust uute vidinate järele leppimine olemasolevaga, püüdlust mugavama elu poole valmidusega taluda raskusi.
Teistsuguseid väärtuste kehtestamine sunniga tähendab diktatuuri, selle näiteks on 20. sajandi tegelikult suurim geopoliitiline katastroof, ehk bolševike eksperiment luua vägivaldsel teel kommunistlik inimene.
Kapitalistlikku tarbimisühiskonna väärtuste muutmise saavad teha vaid vabad mõtlevad inimesed ise, loobudes näiteks liisingautodest, krediitkaartidest, puhkustest kuurortides ja „uuest veelgi paremast iPhone 4Gs-ist“. Võib-olla on sellisele arusaamiseni jõudmiseks peaga vastu seina tagumisest kasu.
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul ajalhes Postimees 15. oktoobril: Silver Meikar: uus maailmakord?)
Ära kliki saastal!
Suhtekorraldaja Daniel Vaarik alustas oma ajaveebisMemokraatia huvitavat kampaaniat on-line meedia kolletumise vastu. Nimelt kutsutakse üles mitte klikkima mõttetule uudisele ning seeläbi mõjutama internetiportaale vähem kollaseid uudiseid tootma. Klikkimine = raha, ning raha määrab reklaamituludest sõltuva meedia sisu.
Inimesed saavad rahakotiga hääletada vähemalt sama palju, kui valimistel. Ostueelistuste tegemisel on meeletu võim ning seeläbi saab mõjutada nii poliitikat, välissuhtlust kui ka tavaliste inimeste elu. Näiteks kutsub rahvusvaheline organisatsioon „Fair Trade“ ostma õiglase kaubanduse kohvi ja seeläbi toetama arengumaade kohvikasvatajaid. Jah, kohvi on küll mitu korda kallim tavalisest, kuid vähemalt makstakse selle kasvatajatele õiglast hinda, ei kasutata lapstööjõudu ning jälgitakse keskkonnakaitse nõudeid.
Analoogiat kasutades võib öelda, et inimesed saavad klikkimise (ja kommentaaridega) mõjutada meediat rohkem, kui arvata oskavad. Lugege sisulisi ja häid artikleid ning kommenteerige tõsiseltvõetavaid seisukohti, aga jätke kollane saast, vihal põhinevad ning sisutud uudised tähelepanuta. On tervislikum ning ka kasulik.
Umbes samal teemal kirjutasin eelmises postituses: http://www.meikar.ee/blog/?p=1061
Farmi Sirõk, Vändra Reva, Tõehetke Klenski ja Kapoti Linter
Nõustun kõigiga, kes seda nelikut pisikesteks äpudeks peavad. Nad on nagu Vändra Aveli, Farmi Gabriel, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev, kes elavad rahva teadvuses sama kaua, kui meedia neile tähelepanu pöörab. Eluea (ehk meediakünnise) pikendamiseks on nad valmis üha radikaalsemaks minema – kiskuma ennast alasti, andma kellelegi vastu nina, vorpima üha idiootsemaid avaldusi, võtma sõna igal teemal, kasutama labasusi jne – kuid lõpuks potsatavad nad oma tähelennult ikkagi marginaalsusesse tagasi.
Tänase EPL-i esikaas ja juhtkiri teeb kampaaniat Sirõkile. Nõustun kolleeg Marko Mihkelsoniga, kes kirjutas ajaveebis: „… selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest.“
Minu seisukoht on, et need neli tüüpi on mõttetud ning ärme enam neist kirjutame. Neid ei maksa karta, nende arvamus ei ole oluline. Tegemist on marginaalidega, kes elavad tänu sellele, et me nende peale mõtleme. Probleem ei ole neis, vaid meis!
Jättes kõrvale kohtusaaga juriidilised ja „rahva õigustunde" nüansid, võiksime tunnistada, et kohtuotsus võimaldab neile kiire lõpu teha. Seda muidugi vaid siis, kui meil on piisavalt mõistust, et nende peale mitte viha kanda ning meie ajakirjandusel (nii eesti- kui ka venekeelsel meedial) on piisavalt kohusetunnet, et veidrike iga haugatuse peale kaameratega mitte kohale joosta.
Laupäevases EPL-is ilmunud Ilmar Raagi väga hea artikkel, kus ta kirjutab: „Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid. …. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad."
Need „tühisused" on millekski saanud trükimustas, teleekraanil ja meie peades. Klikkigem „DELETE" nupule ja tehkem oma „kõvaketastes" ruumi millelegi väärtuslikumale.
“Moskvas nakatati mind!”
„Eestisse jõudis gripp,“ oli üks esimestest uudistest, mida neljapäeval kodumaale jõudes lugesin. Ei teagi, kas gripipisiku sain siit või Moskva metroost, kuid alates sellest olen köhinud, lörisenud ja palavikus vaevelnud. See ka põhjus, et miks pole suutnud vastata ühelegi kommentaarile, enamikele e-kirjadele ja SMS-idele ega kirjutanud ka ajaveebi.
Vabandan „kannatanute“ ees ning luban peatselt kõik oma töökohustused täita.
Moskva reisist võiks üldises plaanis teha kaks järeldust. Esiteks see, et Eesti Nokia on meie inimesed, ning teiseks, et hirmu-arvamusliidrid püüavad oma ajaveebides ja ka traditsioonilises meedias kujutada meie idanaabritest ebaõiglaselt julma pilti.
Moskvas oli mul au vestelda nii Eesti Vabariigi suursaadiku Simmu Tiigiga, peakonsul Erik Siiguriga ning mitmete saatkonna töötajatega, samuti ka jälgida, et kuidas Eesti Rahvusringhäälingu Moskva korrespondendid Anton Aleksejev ja Krister Paris oma igapäevast tööd teevad. Müts maha. Tulgu mulle veel keegi väitma, et riigisektoris töötajad puhkavad mugavalt loorberitel või et meie ajakirjanikud ei suuda targalt ning efektiivselt tööd teha.
Kõige olulisemate analüütikutega kohtumised jäid erinevatel põhjustel ära, mis aga andis mulle võimaluse vestelda paljude teiste tavaliste ning ebatavaliste moskvalastega. Viie päeva jooksul ei suutnud ma leida ühtegi inimest, kes eestlasi vihkaks. Isegi Noore Venemaa aktivistid kinnitasid, et neile ei meeldi vaid Eesti poliitika. Aga kuulge – meile ei meeldi ju Putini poliitika kah.
Üldiselt tulebki tõmmata vahe Vene võimuladviku ambitsioonide ning muu ühiskonna vahele. Vähemalt Moskva inimene on märksa vabam, teadlikum ja pragmaatilisem, kui temast siin pilt püütakse maalida: kupeekaaslased sõimavad avalikult korrumpeerunud FSB-d; ajaloolane naerab poliitikute püüdluse üle ajalugu „õigesti“ ümber kirjutada; ema ei suuda vastata tütrele, et miks keegi peaks Eesti saatkonna ees protestima mingi pronkssõduri pärast; noored igatsevad puhkusereisi kaunisse Tallinnasse jne jne jne.
Võib-olla oleks kõigil meil kasulik üks väike reis naaberriiki. Kas või selleks, et natukene vabaneda sellest hirmust, mida uksest ja aknast meile teatavad jõud sisse pressivad. Muuseas, selline hirmupoliitika on veeks putinlaste veskile, sest ükskõik millist agressiooni saab ju lihtsalt põhjendada, kui rahvaste vahel õitseb vaen ja vihkamine.
Aga mis teha? Paraku leiaks blogikirjutis, kus väidaksin, et Moskvas nakatati mind saladuslike jõudude poolt grippi ning koju jõudes puistasin sellega üle kogu armsa Maarjamaa, palju „klikke“ ja „komme“. Silmi avada on märksa keerulisem, kui pimedat viha müüa.
Õigeksmõistmine on sõnavabaduse võit
Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.
Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.
Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.
Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!
Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.
Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.
Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „...Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“
Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.
Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?
Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga...
Kas poliitilised blogid tuleks keelustada?
Eelmise nädala kaks sündmust tõstatasid taaskord selle küsimuse. Kolmapäeval avaldas Marko Mihkelson oma ajaveebis ühes siselistis ametialaseks kasutuseks olnud info, reedel kirjutas Mart Laar eelarvest ning viidates erakondadele, tõi ära ka töögrupi koosolekul olnud vaidlused. Kas tegemist on sammuga edasi demokraatlikuma ja avatud ühiskonna suunas või peaksime sellist tegevust taunima?
Olen sageli kuulnud vastuväidet, et blogis kirjutab poliitik kui eraisik ning seetõttu ei ole see sama, kui artikli kirjutamine, kommentaari andmine või pressiteate tegemine. Olen veendunud, et blogis kirjutatud sõnade eest peab poliitik vastutama täpselt sama palju kui ükskõik millisesse teise kanalisse paisatud info eest.
Seega ei ole antud kaasuste puhul küsimus, kas blogis võis seda infot avaldada, vaid selles, kas seda infot üldse võis avaldada. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.
Mart Laari postituse puhul on küsimus usalduses koalitsioonipartnerite vahel. Huvitav, kas järgmisel arutelul eelarve teemal alustatakse vestlust sõnadega: „Kui Laar lubab, et ta seda infot ei avalda, siis näen ühe võimalusena...“ Konstruktiivsele arutelule see kasuks küll ei tule.
Teine võimalus on muidugi see, et eelläbirääkimisi peetakse edaspidi ilma Laarita. Paljuski on need ju ajurünnaku sarnased, kus eesmärgiks on panna kõik osalejaid loopima vabalt ideid. Samas, kõik seal välja käidud seisukohad on mõeldud vaid arutelu elavdamiseks ning ei esinda sageli ühegi osapoole kokkulepitud seisukohta.
Marko juhtum läheb aga nii info kaitse kui ka eetika valdkonda. Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees peab kahekordselt hoolikas olema avalikustatud info osas. Sisepoliitilistel kaalutlustel riigi positsiooni kritiseerimine või naaberriigile „lõgemesse“ panemine võib ju teatud valijaskonnale väga meeldida, kuid paraku jõuab see kiiresti ka Vene (online) meediasse ning kokkuvõttes aitab kujundada suhtumist Eestisse. (Markot tsiteerides ei kirjuta ju ükski kanal juurde, et tegemist on vaid tema isikliku arvamusega.)
Välisministeerium on andnud võimaluse aktiivselt välispoliitikaga tegelevatele poliitikutele liituda nn temaatiliste siselistidega. Tegemist on diplomaatiliste infokanalitega, kuhu jõuavad nii avalikud kui ka ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud teated. Sageli võib tundliku või kinnitamata sisuga info avaldamine kahjustada Eesti huve. Ja mitte ainult.
Leian, et Marko kolmapäevane lekitus seadis ohtu ka nende inimeste heaolu, keda teema isiklikult puudutas. On ju kombeks, et kõigepealt teavitatakse intsidentidest lähedasi ja seda tehakse siis, kui info on kontrollitud. Õnneks ei juhtunud seekord midagi tõsist. Tõsine oli vaid see, et lähedased pidid juhtumist online meediast lugema.
Marko lekituse tulemusena ei ole viis päeva siselisti enam eriti infot tulnud. See pole esimene korda, kui tema blogi pärast ka teised (sh riik) kannatada saavad.
Kas poliitilised blogid tuleks siis keelustada? Ei, kindlasti mitte. Küll aga peaksid erakonnad kirja panema HEA TAVA, ehk rea reegleid, mida kõik tõotavad järgida. Nii nagu ajakirjanikele on oma koodeks, peaks ka poliitilisele kommunikatsioonile (sh siis ka ajaveebnikutele) olema oma. Kontroll kokkuleppe järgimise üle jääks muidugi meediale ja valijatele. Kedagi tsenseerida ei ole vaja, kuid eetika üle võiks diskussioon toimuda küll.
Eesti on ajakirjandusvabaduse pingerea tipus. Arvamuste paljusus ja sõnavabadus on demokraatia ühed alustalad ning nende oluliseks osaks on ka ajaveeb-meedia. Samas, nii nagu padukollane meediaväljaanne ei aita eriti kaasa meediaruumi arengule, kahjustab ebaeetiline blogimine (või muu poliitiline kommunikatsioon) ja mitte-avalikustamisele mõeldud info avaldamine poliitika usaldusväärsust.
P.S. Errare Humanum Est (ehk eksimine on inimlik). Veeb 2.0 on traditsioonilisest ajakirjandusest sadu kordi noorem ja seega kokkulepped, tavad ja reeglid ei ole veel paigas. Arvan, et vähemalt poliitikud peaksid lähtuma ajaveebe kirjutades samadest reeglitest, kui ükskõik millist teist meediakanalit kasutades. Siseinfo lekitamine on vale olenemata kanalist.
P.P.S. Antud probleemi fookus on poliitilise kommunikatsiooni eetikal ja sellel, et ka blogides tuleb seda järgida. Ei ole ju võimalik, et blogis ollakse äkki keegi teine inimene, teisest dimensioonist, st seal enda nime, ametit ja muud ei esindata.
P.P.P.S. Soovitan lugeda: Eesti ajakirjanduseetika koodeks
Eesti püstitas rekordi maailma suurima spämmija kiusamisel
Kui selgus, et maailma suurim spämmi-võrgustik Srizbi kolis oma peadomeenid (ehk Command&Control serverid) mõneks päevaks Starline´sse, kirjutasid sellest mitmed maailma juhtivad tehnoloogiasaidid. Eesti päevalehtedesse see ei jõudnud ning isegi Starline´i kodulehelt ei leidnud ma selle kohta selgitust. Imelik, sest tegelikult paistsime ju silma positiivselt.
Leidsin täiesti juhuslikult terve rea välismaiseid artikleid antud teemal, kuid Eestis jõudis see vaid paarile mitte-mainstream saidile (minut.ee, arvutikaitse.ee, tarbija24.ee jm). Päevaleht ja Postimees ei kajastanud seda üldse. Kõige huvitavam arutelu sellel teemal on toimunud arvutikaitse.ee blogis. Vastates Petsi küsimusele, et miks CERT infot välja pole saatnud, ütleb Hillar välja karmi tõe: „Pets, ma ei väida mitte midagi, kuid... Eile, vahetult enne eelmise kommentaari kirjutamist, suhtlesin ma sellest seltskonnast ühe inimesega. Tema väide oli, et eesti ajakirjandus ei tunne nende tegemiste vastu mingit huvi ja pressitibinat neil ei ole ning seetõttu saabki sellest lugeda ainult välismaise ajakirjanduse vahendusel."
Register´ile antud kommentaaris tõdeb Srizbi (ja teiste botnet´ide) vastu võitleva FireEye teadur Alex Lanstein, et Eesti lülitas Sirbzi serverid võrgust välja rekordajaga. ("An onslaught of spam was certainly averted," said Alex Lanstein, a researcher at intrusion detection system prover FireEye, who has spent the past four weeks closely monitoring Srizbi. "Estonia stepped in in record time and kicked these guys off line." ) See on küll asi, mille üle võiksime uhkust tunda.
Niikaua, kuni Eesti ajakirjandus ei pööra tähelepanu isegi sellisele e-kuritegevust puudutavale uudisele, ei tunneta ka kodanikud, ametnikud ja ettevõtted vajadust tugevamalt tegeleda e-turvalisusega. Mäletan, et päev pärast US presidendivalimisi ei ilutsenud ühe Eesti juhtiva päevalehe esikaanel mitte Obama, vaid keegi Liis Haavel, keda vist lubati (või siis ei lubatud) kautsjoni vastu vabadusse. Pole siis ime, et on-line meedias on kuumadeks teemadeks peamiselt „libe jää" ja „mini-seelik".
The Srizbi botnet, also known by its aliases of Cbeplay and Exchanger, is the world's largest or second-largest botnet depending on expert reports, and is responsible for sending out more than half of all the spam being sent by all the major botnets combined. The botnets consist of computers infected by the Srizbi trojan, which sends spam on command. The botnet suffered a significant setback in November 2008 when hosting provider McColo was taken down; global spam volumes reduced by up to 75% as a result of this action.
The size of the Srizbi botnet is estimated to be around 450,000 compromised machines, with estimation differences being smaller than 5% among various sources. The botnet is reported to be capable of sending around 60 billion spam messages a day, which is more than half of the total of the approximately 100 billion spam messages sent every day. As a comparison, the highly publicized Storm botnet only manages to reach around 20% of the total amount of spam sent during its peak periods.
The Srizbi botnet is showing a slight decline after a recent aggressive growth in the amount of spam messages sent out. As of 13 July 2008, the botnet is believed to be responsible for roughly 40% of all the spam on the net, a sharp decline from the almost 60% market share in May 2008.
Loe lisaks:
http://en.wikipedia.org/wiki/Srizbi_botnet
http://www.theregister.co.uk/2008/11/26/srizbi_returns_from_dead/
http://arstechnica.com/news.ars/post/20081201-estonian-isp-plays-whack-a-botnet-has-srizbi-on-the-run.html
http://www.networkworld.com/news/2008/112708-estonian-isp-cuts-off-control.html
http://www.arvutikaitse.ee/?p=1191
http://www.computerworld.com/action/article.do?command=viewArticleBasic&articleId=9121758
