Nii me küll viie parima hulka ei jõua!
Hea sõber helistas mulle reedel ja küsis, et miks mina, demokraatia valvekoer, ei ole sõna võtnud „homovihkaja“ Mardna teemal. Kui aus olla, siis ei pööranud ma Peeter Mardna pobinale suurt tähelepanu. Nagu ikka homo-teemaga, tehakse suurt kära ei millestki. Teema tõuseb alati üles, sest ärritab, ja toob kaasa on-line meediale nii vajalikke klikke ja komme.
Parafraseerides Mihkel Rauda, minu, vana pede- ja neegriarmastaja, seisukohta teatakse niigi. Leian, et Eesti ühiskond on arenenud nii kaugele, et võiksime Hispaania, Taani jt eeskujul homoabielud lubada. Selle asemel, et selle üle suurt debatti pidada, võiksime kõik inimeste eraelu puudutavad küsimused jätta ikka eraasjadeks. Mardna juhtumi puhul teeb mind murelikuks pigem see teema, mida Mihkel Raud tänases EPL-is kolumnistina käsitleb.
Kas valjult mõtlemise eest (või kuidas teisiti pobisemist defineerida saakski) võib inimest karistada? Tean ideoloogiaid ja inimesi, kes seda igal juhul teeksid. Kuulame kõiki pealt ning (kas või preventsioonist) paneme teisitimõtlejad kinni. Vali kord ei ole utoopia, vaid reaalne oht ka Eestis.
Horvaatia politsei arreteeris ja kuulas üle mehe, kes lõi Facebook.com sotsiaalvõrgus peaministri suhtes kriitiliste inimeste huvigrupi nimega: „Võin kihla vedada, et leidub vähemalt 5000 isikut, kellele Sanader ei meeldi“. Lätis hoiti rootsi kardinate taga majandusteadlast ja muusikut, kes julgesid kahelda lati stabiilsuses.
Ka Eesti julgeolekuasutused on põhjendamatult karmilt kohelnud noori vabatahtlikke ja kodanikuaktiviste, kelle inimõigusi, loomakaitset ja demokraatiat toetavad väljaastumised on kaasa toonud „kutse kohvile“ nii neile, kui ka nende vanematele ja õpetajatele. Kuidas suhestub selline tegevus president Ilvese väljaöeldud mõttega: „Paljud meie head asjad on tulnud vabatahtlikkusest. Mida rohkem vabatahtlikkust, seda parem meie elu on“?
Tulen tagasi Mardna pobisemise juurde. Antud kahetsusväärses juhtumis nõustun suuresti Raua järeldustega: „Ja kui ma saunalaval omaette mõmisedes teda (=Mardnat) idioodiks ja natsiks nimetan, ei tähenda see, et ma tõsimeeli arvaksin, et mees vajaks viivitamatult meditsiinilist abi või et tema magamistoa seinal ripuks Adolf Hitleri pilt. Aga kui tundmatu kaassaunaline seepeale Delfisse või Õhtulehte helistab, olen ma valmis avalikult vabandust paluma. Ja edaspidi mõtlen kolm korda järele, enne kui midagi koduseinte kaitsva varju alt väljaspool öelda võtan.“
Lisaksin Rauale vaid Voltaire´i tsitaadi, mida varemgi kasutanud olen: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.” Peaksime rohkem mõtlema selle peale, kuidas Eesti saaks viie kõige demokraatlikuma Euroopa riigi sekka. (Sellisest eesmärgist on rääkinud ka David Vseviov.)Kodanikuaktivistide tagakiusamine, homode õiguste piiramine aga ka pobisejate ristile tõmbamine sellele kindlasti kaasa ei aita.
Eestil on kõrge koht meediavabaduse tabelis ning vähemalt seaduse järgi on meil ka suhteliselt suur koosolekuvabadus. Suured probleemid on sallimatusega ning selle parandamiseks saab igaüks meist palju ära teha.
Paar sõna PBK-st veel
Turundusspetsialist Katrin Oja põhjendas eilses Postimehes ilmunud artiklis "Eesti uus turunduskampaania" hästi, miks PBK kasutamine on tänases olukorras õige. Samas ei usu ma, et tema artikkel veenab poliitilisi rahvuslasi, kes jätkavad võitlust kas või selleks, et oma nägu säilitada.
Oleme integratsioonile (mille all ma mõtlen riigiidentideedi tugevndamist ehk ühist MEIE-tunnet) aastate jooksul kulutanud palju aega ja raha. Mõned projektid ja algatused on olnud edukad, mõned mitte. Ma usun, et kui need 12 saadet suudetakse toota kvaliteetselt, huvitavalt ja populismivabalt, võib sellest saada edukas projekt.
Eesti Rahvuslik Ringhäälingu kõige tugevam eestivenelastele suunatud kanal on Raadio4. Enne, kui ei ole valmis saanud vundamenti võimaliku venekeelse telekanali käivitamiseks, tuleks just raadiole rohkem rõhku panna. Ühinenud rahvusringhäälingu suurimaks probleemiks tundub olema paraku see, et raadiot (nii vene kui ka eesti kanaleid) vaadatakse kui rudimenti, mis säästueelarve koostamise ajal kõige enam kannatada saab.
Julgen väita, et just ERR-i (ja ka Kuku) raadiojaamadest saavad suurem osa elanikest kõige kvaliteetsema päevase uudiste ja arvamuste annuse. Õhtul tuleb eesti-keelsetes telekanalites vaid üks mitte-kollane uudistesaade (AK), mõnel päeval ka kvaliteetne jutu- või originaalsaade (Välisilm, OP jt). Ülejäänud aja saab vaataja telekanalitest tantsu, laulu, seepi ja tulistamist.
(Riigiidentideedi ehk ühise MEIE-tunde kohta soovitan lugeda Raivo Vetiku analüüsi: Riigiidentiteet ja ühiskonna avaliku sfääri sidusus.pdf)
PBK tuleks üldse ära osta
Rahvastikuminister Urve Palo nõrkust ei näita otsus osta eetriaega PBK-st, vaid see, et ta pole seletanud, mida ta selle all mõtles. Ka tema kodulehelt leiab vaid uudise tema visiidist Ameerikasse, kuid ei ühtegi sõna lükkamaks ümber kriitikanoote „Putini telejaamaga“ koostöö tegemise eest.
Ma saan täiesti aru, miks Eesti rahvusringhäälingu nõukogu esimees Andres Jõesaare täna Hommikutelevisioonis ideed materdas. Küll aga ei kiida ma heaks demagoogiat, a la lauseid „viime rongiga raha Kremlisse“, „toetama Putini propaganda“, „kummardame vene telekanalitele“ jne. Selline sildistamist võib teha rahvuslasest poliitik oma blogis. Selline retoorika hävitab võimaluse pidada sisulist debatti.
Minu arvates oleks kõige parem PBK tervenisti ära osta ning seeläbi saada kontroll kogu programmi üle. Niikaua, kuni meil selleks piisavalt raha ei ole, ostame mingi osa, ehk siis eetriaega prime time´il ning sisustame selle tõeliselt huvitava saatega.
Jõesaar eksib, kui peab riigi raha PBK-sse saatmist kanali usaldusväärsuse tõstmiseks. Usaldusväärsus on juba niigi olemas ning vaid tänu eestivenelaste harjumusele PBK-st infot saada võime pakkuda alternatiivi seal täna levitavale „tõele“.
Oluline on ostetud saate kvaliteet. Mõelge, kui seda juhiks uus Urmas Ott? Kas kahtleksite siis, et see võiks võita vaatajaid ja usaldust ning kokkuvõttes avardada eestivenelaste inforuumi?
Kui ostetud saada ja selle juhid populaarseks saavad, on perspektiivis võimalik see saade „kolida“ ETV2-te ja uskuge mind, vaatajad tulevad kaasa. Niikaua, kuni meil ei ole vaadatavat oma vene kanalit tuleb aga kasutada kanalit, kus publik juba ees on.
10. novembri Eesti Päevalehes kirjutas David Vseviov eestivenelaste kanalieelistusest järgnevalt: „Valdavas enamikus lülitavad nad televiisori nende arvamust kinnitavale kanalile, tehes seda kas või ainuüksi selleks, et veenduda oma arvamuse õigsuses“. Uuringud näitavad, et eestivenelased vaatavad ja usaldavad PBK-d, kuid see ei ole peamine probleem. Põhiline probleem on hoopis selles, et paljud eestivenelased ei usalda Eesti riiki.
Mina näen PBK-sse saadete ostmises võimalust kasutada kanali usaldusväärsust selleks, et tõsta Eesti riigi usaldusväärsust ja seletada meie positsiooni eestivenelaste. Võime vaadata seda kui ajutist lahendust kuni ETV2 käivitumiseni, mis on palju parem, kui jätkata mitte millegi tegemist.
Ei saa välistada, et PBK laseb pärast ostetud saadet eetrisse propagandaminutid, kus julmalt lükatakse ümber kõik saates esitatud seisukohad ning esitatakse Kremli „tõde“. Loodan, et Urve Palo on kaalunud seda riski, sest vastutus igasuguste probleemide ees lasub tema õlgadel.
Debatt inforuumi arengu üle peab jätkuma ning loodan, et seda tehakse edaspidi konstruktiivsemalt.
Tripolaarne maailmapilt presidendivalimistel
Eestis toimuvat debatti jälgides võib tekkida mulje, et USA presidendivalimiste põhiküsimuseks on kandidaatide suhtumine Eestisse. Parem kandidaat on see, kes igal võimalikul juhul Eestit (või vähemalt Ida-Euroopat) mainib, Venemaa Föderatsiooni poole sõrme viibutab ja karmi poliitikat ajab.
Sellise debati musternäiteks on Marko Mihkelsoni arutlus: „Näiteks Venemaa agressioon Gruusia vastu viitas McCaini kiiremale ja selgemale reageeringule. Samas on Obama teledebattides korduvalt viidanud ka Balti riikidele, mõistes siinset julgeolekuolukorda.“
Selline seisukoht: valid Obama, saad McCaini, valid McCaini, saad Obama toetub tripolaarsele maailmapildile, kus eksisteerivad vaid kolm riiki -- Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Eesti. Kahe suurriigi välispoliitika ainuke eesmärk on väikest Eestit oma mõjussfääris hoida ning meie eesmärk on võidelda õiguse eest, et kumma vasall me olla tahame.
Jättes selle veidruse kõrvale, võime julgelt väita, et mõlema kandidaadi välispoliitika erineb vaid ühes küsimuses, milleks on Iraagi sõda. Valimispäeva lähenedes on kandidaatide tulevikunägemused lähenenud ning erimeelsuseks jääb pigem küsimus ajaloost: „Kas Iraaki oleks üldse pidanud minema?“.
Kõikides muudes küsimustes iseloomustavad Obamat ja McCaini sarnane poliitika. Mõlemad soovivad ju tugevdada Ameerika positsiooni maailmas ja tagada riigi julgeolekut. Selle saavutamiseks tuleb uuel presidendil jätkata riiklike huvide kaitsmist nii Euroopas, Aasias, Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas.
Ei tasu siin vastandada huvidele ja väärtustele põhinevat välispoliitikat. Ameerika riiklik huvi on ajada demokraatlikele väärtustele põhinevat poliitikat, vaid nii käitudes võib USA säilitada liidrirolli maailmas ning kindlustada endale tänaste partneritega hea koostöö jätkamise.
Täna valitav president pärib Bushilt maailma, kus tuleb leida lahendused nii Lähis-Ida rahuprotsessile, Iraani tuumapüüdlustele, Pakistani segadusele kui ka Georgia konfliktile. Rääkimata siis missioonidest Iraagis ja Afganistanis. Üheks küsimuseks on kahtlemata ka Venemaa tegevus, kuid see ei ole ainus.
Mitmed Eesti välispoliitika spetsialistid on tunnistanud, et kaheksa aastat tagasi kardeti, et Bushi administratsioon ei hakka Eesti NATO püüdlusi toetama ning Venemaa suhtes aetakse pehmet poliitikat. Ükskõik mida me Bushist ja tema poolt ellu viidud poliitikast arvame, peame tunnistama, et ta on olnud Eesti tugev toetaja.
Eestis on popp hirmutada Venemaaga ning pidada sõpradeks neid, kes idanaabrile rohkem pasunasse annavad. Venemaaga tuleb USA-l kui ka meil teha tihedamat koostööd nendes küsimustes, kus huvid ja väärtused kattuvad ning teravalt vastanduma seal, kus Venemaa imperialistlikku poliitikat ajab. Meile ei oleks kasulik Kremli isoleerimine, mis viiks meid lähemale uuele külmale sõjale.
Kõik märgid viitavad, et homme toimuvatel presidendivalimistel võidab Obama. Samas tunnistagem, et Ameerika ja Eesti head suhted ei tulene mitte sellest, kes on suure lombi taga võimul, vaid eelkõige sellest, millist poliitikat me ise ajame. Populism, hirmutamine ja marurahvuslus kindlasti meie sõprust ei hoia.
Maailm ei ole kolmepooluseline: Eesti, Venemaa ja USA. Kes lähtub ainult sellest, petab nii ennast kui ka teisi, rääkimata puudulikest geograafiateadmistest.
Clinton USA presidendiks, ehk kuidas kaotada sõpru ja mitte mõjutada maailma
Täna kirjutab hea kolleeg Herkel oma ajaveebis, et McCaini võit oleks parem. Veebruaris avaldas Marianne Mikko arvamust, et Clintoni võit oleks Eestile hea ning et i-le punkti panna on Pullerits Postimehe veergudel veendunud, et „ultraliberaalse otsustustaustaga vasakpoolse Obama võit on Eestile suisa eluohtlik.“
Tahan nõustuda siinkohal kõigi nendega, kes peavad heaks mõlemat kandidaati ja ei asu aktiivselt kummagi kandidaadi vastu. Eesti huvides on väga hea läbisaamine üks-kõik-millise Ameerika Ühendriikide presidendiga ning valimiste ajal kellegi eelistamine ei aita sellele just mitte eriti kaasa.
Mida teeksime me täna, kui oleksime ühiselt veebruaris joondunud Clintoni taha? Jätkaksime järjepidevalt tema (ja ainult tema) toetamist ning otsiksime skeemi, kuidas Clintonist ikkagi võiks president saada? Või kui homme peaks tõesti Obama võitma (nagu tänased numbrid ennustavad), et kas siis ilumvad Clintoni ja McCaini fännklubi liikmetelt halavad kirjutised, kuidas nüüd on käes maailma lõpp?!
Obamast tulenevad muutused võivad tulla eelkõige sisepoliitikas. Finantskriis on vähendanud usku turu nähtamatu käe reguleerimisvõimesse ja ameeriklased on nõus suurema riigi sekkumisega majandussüsteemi. Samas ei võimalda finantskriis uuel presidendil mingit suuremahulist uut programmi alustada - selleks ei ole lihtsalt raha.
Välispoliitiliselt ennustan ma väljakujunenud kursi jätkamist. Iga US president soovib seda, et USA hegemoonia jätkuks ning fookuse suunamine peamiselt sisepoliitikale ei kindlustaks seda positsiooni. US jääb NATO juhtriigiks, samuti jätkab aktiivset osalust Lähis-Ida rahuprotsessil, Afganistani ja Iraagi ülesehitusel ning olulisimaks liitlaseks meie julgeoleku tagamisel.
Tõeliselt pärlid USA-a presidendivalimiste analüüsimisel Eestis on Jonatan Vseviovi artikkel Diplomaatias ja Postimehes ning Kadri Liigi artikkel Päevalehes. Tasakaalukad, analüütilised, huvitavad … ja mitte pooli valivad ja sildistavad.
Nn. Ameerika sõprade klubi liikmed Vseviov ja Liik teevad kolmapäeval kell 05:00 – 08:00 otseülekannet Kuku raadiost. Välismääraja erisaade USA valimistulemuste jälgimiseks on kohuslik kõigile, kes ameerika poliitika ja maailma tuleviku vastu sisulist huvi tunnevad.
Niikauaks soovitan aga lugeda Obama artiklit „Me vajame muutust“ The Wall Street Journalis:
The Change We Need
Barack Obama
This is a defining moment in our history. We face the worst economic crisis since the Great Depression -- 760,000 workers have lost their jobs this year. Businesses and families can't get credit. Home values are falling, and pensions are disappearing. Wages are lower than they've been in a decade, at a time when the costs of health care and college have never been higher.
CorbisAt a moment like this, we can't afford four more years of spending increases, poorly designed tax cuts, or the complete lack of regulatory oversight that even former Federal Reserve Chairman Alan Greenspan now believes was a mistake. America needs a new direction. That's why I'm running for president of the United States.
Tomorrow, you can give this country the change we need.
My opponent, Senator McCain, has served his country honorably. He can even point to a few moments in the past where he has broken from his party. But over the past eight years, he's voted with President Bush 90% of the time. And when it comes to the economy, he still can't tell the American people one major thing he'd do differently from George Bush.
It's not change to come up with a tax plan that doesn't give a penny of relief to more than 100 million middle-class Americans -- a plan that even the National Review and other conservative organizations complain does far too little to benefit the middle class. It's not change to add more than $5 trillion to the deficits we've run up in recent years. It's not change to come up with a plan to address our housing crisis that puts another $300 billion of taxpayer money at risk -- a plan that the editorial board of this newspaper said "raises more questions than it answers."
If there's one thing we've learned from this economic crisis, it's that we are all in this together. From CEOs to shareholders, from financiers to factory workers, we all have a stake in each other's success because the more Americans prosper, the more America prospers.
That's why we've had titans of industry who've made it their mission to pay well enough that their employees could afford the products they made -- businessmen like Warren Buffett, whose support I'm proud to have. That's why our economy hasn't just been the world's greatest wealth creator -- it's been the world's greatest job generator. It's been the tide that has lifted the boats of the largest middle class in history.
To rebuild that middle class, I'll give a tax break to 95% of workers and their families. If you work, pay taxes, and make less than $200,000, you'll get a tax cut. If you make more than $250,000, you'll still pay taxes at a lower rate than in the 1990s -- and capital gains and dividend taxes one-third lower than they were under President Reagan.
We'll create two million new jobs by rebuilding our crumbling infrastructure and laying broadband lines that reach every corner of the country. I'll invest $15 billion a year over the next decade in renewable energy, creating five million new, green jobs that pay well, can't be outsourced, and can help end our dependence on Middle East oil.
When it comes to health care, we don't have to choose between a government-run system and the unaffordable one we have now. My opponent's plan would make you pay taxes on your health-care benefits for the first time in history. My plan will make health care affordable and accessible for every American. If you already have health insurance, the only change you'll see under my plan is lower premiums. If you don't, you'll be able to get the same kind of plan that members of Congress get for themselves.
To give every child a world-class education so they can compete in this global economy for the jobs of the 21st century, I'll invest in early childhood education and recruit an army of new teachers. But I'll also demand higher standards and more accountability. And we'll make a deal with every young American: If you commit to serving your community or your country, we will make sure you can afford your tuition.
And when it comes to keeping this country safe, I'll end the Iraq war responsibly so we stop spending $10 billion a month in Iraq while it sits on a huge surplus. For the sake of our economy, our military and the long-term stability of Iraq, it's time for the Iraqis to step up. I'll finally finish the fight against bin Laden and the al Qaeda terrorists who attacked us on 9/11, build new partnerships to defeat the threats of the 21st century, and restore our moral standing so that America remains the last, best hope of Earth.
None of this will be easy. It won't happen overnight. But I believe we can do this because I believe in America. This is the country that allowed our parents and grandparents to believe that even if they couldn't go to college, they could save a little bit each week so their child could; that even if they couldn't have their own business, they could work hard enough so their child could open one of their own. And at every moment in our history, we've risen to meet our challenges because we've never forgotten the fundamental truth that in America, our destiny is not written for us, but by us.
So tomorrow, I ask you to write our nation's next great chapter. I ask you to believe -- not just in my ability to bring about change, but in yours. Tomorrow, you can choose policies that invest in our middle class, create new jobs, and grow this economy so that everyone has a chance to succeed. You can choose hope over fear, unity over division, the promise of change over the power of the status quo. If you give me your vote, we won't just win this election -- together, we will change this country and change the world.
