Tänases Washington Postis tunnustab Jim Hoagland artiklis „A Baltic Response to the Bear“ Kurt Volkeri (USA suursaadik NATO juures) seisukohta, et NATO tugevdaks Balti riikide kaitset. Ühised sõjalised manöövrid oleksid efektiivsemad, kui Ukrainale ja Georgiale MAP-i nõudmine. Viimast niikuinii detsembris ei tule.

Hoaglandi arvates peaks pilgud põhja poole pöörama ning tegelema Soome ja Rootsi NATO-ga liitumisega. Soome kaalub seda ja Rootsi järgiks eeskuju. Üleskutse Bushile: „Go north, Mr. President.“ Vähemalt niikaua, kuni liidus puudub üksmeel Ukraina ja Georgia liitumise (aja) osas.

Osalt tuleb Jim-iga muidugi nõustuda. Eriti sellega, mis puudutab Balti riikide kaitset. Erinevalt heast kolleegist Evelyn Seppast ei arva ma, et arutelu NATO kõrgendatud kohalolekust Baltimaades on provokatsioon ja et NATO baasid on pigem julgeoleku lammutamiseks kui ehitamiseks. Seda väites ütleb ta, et NATO ei ole Eesti julgeoleku tagamiseks oluline. Minul suurendab teadmine näiteks NATO patrullivatest lennukitest meie õhuruumis küll julgeolekut.

Jim´i soovitus keerata pilgud Ukrainalt ja Georgialt ma aga õigeks ei pea. See oleks tugev punktivõit Venemaale, kelle jaoks on võimalik alliansi laienemine põhjas märksa väiksem probleem, kui endiste suurte sõprade liikumine lääne poole. Soome liitumine oleks ju tore, kuid erinevalt Jimist ma selles suhtes optimistlik ei oleks. Soomlased teevad täna NATO-ga väga tugevalt koostööd ning sisepoliitiliselt ei paista nende valmisolek veel üks samm edasi astuda võimalik. Eriti veel siis, kui Bush seda torkima hakkaks.

Huvitav on Jimi analüüs Venemaa soovist maailmakorda muuta. Soovitan artiklit lugeda: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/09/12/AR2008091202596.html

Tweet This Post