Tervitused Riia tänavatelt ja parlamendist (iPhone photos)
Hommikuks olid Seima eest kolm segi pekstud politseidžiipi koristatud ning lõhutud akende asendamine poole peal. Balti väliskomisjonide liikmete kohtumine toimub Seimi paksude seinte vahel asuvas akendeta ruumis, kuhu tänavalt ei jõua piiksugi. Polegi midagi jõuda, sest Riia kesklinn on tühi ja rahulik.
Eilseid tänavarahutusi oli meil võimalik jälgida algusest lõpuni. Mitmel korral jäime Raivo Järviga korraliku kivirahe alla, kuid üldiselt oli mässu epitsentris olemine märksa ohutum, kui ehk telepildist mulje jääb. Mässajate poolt visatud esemed otsisid eelkõige vitriinaknaid ja märulipolitsei kilpe, nende kaikad läksid käiku vilkuritega sõidukite hävitamiseks. Huvitavalt ei teinud märulipolitsei meile mitte mingisugust takistust üle rindejoone edasi-tagasi liikumisel, mis võimaldas jälgida sündmusi mõlemalt poolelt.
Oluline on tõmmata selge piir rahumeelsel meeleavalduse ja selle vahele, mis toimus pärast. Tuhanded inimesed avaldasid rahulolematust Läti poliitika ja poliitikute vastu ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Mingit põhjendust ei ole aga hiljem toimunud märatsemisel.
Keskmise mässaja profiil: alla 20. aastane, lühikese soenguga, pisut napsutanud. Rahvus ei mänginud rolli. Eesmärk neil puudus, ehk väidan, et samad näod oleks valmis ükskõik millise rahumeelse meeleavalduse järel kasutama võimalust, et kiviviskamisest, karjumisest ja lõhkumisest naudingut saada.
Mul on kahju, et Riia kesklinna segi pöörati. Mul on kahju, et rahumeelse meeleavalduse sõnum lämmatati vandaalide mõttetu kisaga. Selle asemel, et täna asjalikult debateerida selle üle, et kuidas riigile taas jalad alla saada, käib sõnasõda teemal, et kes on mässus süüdi.
Tunnistagem, asjad on Lätis väga halvad. Rohkem sarnaneb siinne poliitiline kultuur Ukraina kui Eesti omaga. Lätis on oligarhidel oma parteid (või parteidel oma oligarhid) ning korruptsioon on süsteemi lahutamatuks osaks. Poliitikute verevahetust pole toimunud ning puki otsas istuvad ikka need vanad Rahvarinde tegelased.
Politoloog Veiko Spolitis kirjutas eile delfis: „Lätit vaevab korraga nii majanduslik, põhiseaduslik kui ka usalduskriis. Paistab aga, et Läti praegune võimuladvik pole viimase 18 aasta jooksul midagi õppinud ja peab valijaskonda lolliks, keda on võimalik lihtlabaste propagandatrikkidega rahustada.“
Majanduskriis loob võimaluse Läti reformimiseks – nii majanduslikult, ühiskondlikult kui ka poliitiliselt. Muutusi on võimalik saavutada läbi mõistliku debati ja mitte mõttetu märatsemise.
“Moskvas nakatati mind!”
„Eestisse jõudis gripp,“ oli üks esimestest uudistest, mida neljapäeval kodumaale jõudes lugesin. Ei teagi, kas gripipisiku sain siit või Moskva metroost, kuid alates sellest olen köhinud, lörisenud ja palavikus vaevelnud. See ka põhjus, et miks pole suutnud vastata ühelegi kommentaarile, enamikele e-kirjadele ja SMS-idele ega kirjutanud ka ajaveebi.
Vabandan „kannatanute“ ees ning luban peatselt kõik oma töökohustused täita.
Moskva reisist võiks üldises plaanis teha kaks järeldust. Esiteks see, et Eesti Nokia on meie inimesed, ning teiseks, et hirmu-arvamusliidrid püüavad oma ajaveebides ja ka traditsioonilises meedias kujutada meie idanaabritest ebaõiglaselt julma pilti.
Moskvas oli mul au vestelda nii Eesti Vabariigi suursaadiku Simmu Tiigiga, peakonsul Erik Siiguriga ning mitmete saatkonna töötajatega, samuti ka jälgida, et kuidas Eesti Rahvusringhäälingu Moskva korrespondendid Anton Aleksejev ja Krister Paris oma igapäevast tööd teevad. Müts maha. Tulgu mulle veel keegi väitma, et riigisektoris töötajad puhkavad mugavalt loorberitel või et meie ajakirjanikud ei suuda targalt ning efektiivselt tööd teha.
Kõige olulisemate analüütikutega kohtumised jäid erinevatel põhjustel ära, mis aga andis mulle võimaluse vestelda paljude teiste tavaliste ning ebatavaliste moskvalastega. Viie päeva jooksul ei suutnud ma leida ühtegi inimest, kes eestlasi vihkaks. Isegi Noore Venemaa aktivistid kinnitasid, et neile ei meeldi vaid Eesti poliitika. Aga kuulge – meile ei meeldi ju Putini poliitika kah.
Üldiselt tulebki tõmmata vahe Vene võimuladviku ambitsioonide ning muu ühiskonna vahele. Vähemalt Moskva inimene on märksa vabam, teadlikum ja pragmaatilisem, kui temast siin pilt püütakse maalida: kupeekaaslased sõimavad avalikult korrumpeerunud FSB-d; ajaloolane naerab poliitikute püüdluse üle ajalugu „õigesti“ ümber kirjutada; ema ei suuda vastata tütrele, et miks keegi peaks Eesti saatkonna ees protestima mingi pronkssõduri pärast; noored igatsevad puhkusereisi kaunisse Tallinnasse jne jne jne.
Võib-olla oleks kõigil meil kasulik üks väike reis naaberriiki. Kas või selleks, et natukene vabaneda sellest hirmust, mida uksest ja aknast meile teatavad jõud sisse pressivad. Muuseas, selline hirmupoliitika on veeks putinlaste veskile, sest ükskõik millist agressiooni saab ju lihtsalt põhjendada, kui rahvaste vahel õitseb vaen ja vihkamine.
Aga mis teha? Paraku leiaks blogikirjutis, kus väidaksin, et Moskvas nakatati mind saladuslike jõudude poolt grippi ning koju jõudes puistasin sellega üle kogu armsa Maarjamaa, palju „klikke“ ja „komme“. Silmi avada on märksa keerulisem, kui pimedat viha müüa.
Õigeksmõistmine on sõnavabaduse võit
Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.
Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.
Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.
Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!
Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.
Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.
Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „...Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“
Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.
Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?
Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga...
Moskva-Petuški
Petuškisse ma päris jõudnud veel ei olegi. Need, kes Jerofejevi raamatut lugenud on, teavad, miks see kohake Vene kirjandusklassikas koha on leidnud. Aga elektrikuga tunnikese tee B tähega linnakesse soitsime kylla kyll. Seal toimus 102 sünnipäev, siiski abielupaari vanused kokku liites, eks arvutage ise.
Intelligentne seltskond. Ajaloolane, kes seletas meile lahti Vene Teaduste Akadeemia seisukoha Nõukogude Liidu okupatsioonist Eestis ja selle erinevusest poliit-ametlikust tõlgendusest, näiteks.
3. jaanuaril Piiterisse sõites oli Eurolinesi bussipiletil m2rgitud koht 45, kuid bussis oli vaid 44 istet. Viimase koha kõrval haisev peldik, kuid jumal tänatud, leidus kokkusurutud viimases istmereas ka vaba koht mulle. Peale selle oli kaaslaseks meeldiv pensionär, NL ohvitseri naine, 15. KK endine vene kirjanduse õpetaja Lidia. Pakkus teed ja juustupirukat, sõnagi eesti keelt ei osanud, kuid taskus sinine pass.
Tema vend, 46 aastat Piiteri mingis tehases brigadirina töötanud vanake, elab Piiteris, kuid tema, tädike, rääkis, et Tallinn on talle koduks, ning igal õhtul vaatab ta lisaks vene kanalitele ja PBK-le ka ETV venekeelseid uudiseid. Tema jutust paistis, et infoväli on tal suurem, kui keskmiselt eestlasel. Võib-olla ongi nii, et nii meie kui ka vene kanali uudiseid vaatav inimene saab syndmustest märksa laiema pildi.
Tema lemmik vene kirjanik on Toltstoi, poeet Lermontov. Minu Jerofejevi raamatusse suhtus umbuslikult, kuid mitte halvustavalt. Modernse aja klassika.
Tema tütar on hüljanud oma vene päritolu ja lapselapsed oskavad vaid eesti keelt. Integreerunud täielikult, kuid pensionär on kurb, sest lapselapsed ei mõista ühtegi sõna tema jutust.
Sama pikalt võiksin kirjeldada rongisõitu Piiterist Moskvasse. Kupees kuldhammastega tüüp kirus võimu ette ja taha. Tõesti!. Kuid, mis teha? Peaasi, et kiruda saaks. Vähemalt rongis on Venemaal sõnavabadus täiesti olemas. Ning meisse, eestlastesse, suhtutakse hästi.
Täna käisime sõbraga elektrikuga seal synnip2val mingis daatšas. Mitte päris Petuškis, kuid need, kes Jerofejevi romaani lugenud on, saavad aru. Sünnipäevapeol olime tunnikese, kuid tagasitulles pidime „vestlema" miilitsaga. Tukkusime, kui meid kumminuia-tüübid üles ajasid. Oi..... pinnisid, dokumente vaatasid, kahtlustasid....... kuid lõpuks nõudsid vaid anekdooti „aeglaste-eestlaste-kohta" ja konjakit.
Neid häiris ka minu oranž sall. „Oled Ukrainast, võõ?". Oranži revolutsiooni ajal ostetud sall on tõesti kaelas. Pass, tühi rahakott ja taskud vähendasid huvi edaspidiseks pinnimiseks. Nagu öeldud, üldiselt viisakas intsident.
B tähega koha taksojuht rääkis, et töötuid on linnakeses juba 30% ja tema sissetulek on kahanenud kolm korda. Meilt kooris mitu nahka, kuid majanduskriis on tema sõnul jõudnud juba Venemaal kõikjale.
Täna (postituse kirjutan varahommikul) püüavad Noor Venemaa aktivistid aprilli-mässu eest kohtu all viibivate kohtuprotsessi ettekäändeks tuues Eesti saatkonna ees mingit tähelepanu võita. Sellest kirjutan 6htul.
Homme peaks olema paar kohtumist kohalike analüütikutega. Peaks, sest ühest kohtumisest öeldi ära minu „päritolu" pärast, ning teised ei ole pühade tõttu sugugi kindlad. Moskva, mis teha....
Riigikogu: Reformierakonna delegatsioon Suurbritannia parlamendis
Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland ja Riigikogu liikmed Imre Sooäär ja Silver Meikar viibivad 24.- 25. novembrini Ühendatud Kuningriikides, kus kohtuvad Ühendkuningriigi parlamendi alam-ja ülemkoja liikmetega.
Kristiina Ojulandi tõstatas kohtumisel Briti väliskomisjoni esimehe Mike Gapesiga Euroopa Liidu idanaabritele viisalihtsustamise küsimuse.
’’On oluline, et Ukrainale, Moldovale ja Taga-Kaukaasia riikidele tehtavad viisalihtsustused ei jääks maha Venemaale tehtavatest. EL poolt on vaja näidata meie naabruspoliitika partneritele, et neid ei diskrimineerita võrreldes suure idanaabriga,” rõhutas Ojuland.
Ojuland uuris ka Ühendkuningriigi seisukohta Venemaa poolt hiljuti välja käidud uue Euroopa julgeolekustruktuuri idee asjus. Briti kolleegide kinnitusel peavad nad NATO’t ainsaks usaldusväärseks julgeolekuorganisatsiooniks ega näe vajadust uute struktuuride järele.
Ojuland tõstis ka Venemaa poolt jätkatava Vene passide jagamise teema Ukrainas ja teistes Venemaaga piirnevates naaberriikides.
"Me nägime seda, mis juhtus Lõuna-Osseetias. Praegu on viimane aeg tegeleda ennetustööga stabiilsuse hoidmisel Ukrainas. Olukord Krimmis on murettekitav ja üks mure põhjustest on Vene Föderatsiooni passid, mida sealsetele elanikele jaotatakse, " märkis Ojuland, kes hiljuti määrati Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee poolt vastava ennetustööga tegeleva töörühma liikmeks.
Silver Meikari sõnul ühtivad Briti Liberaaldemokraatliku partei vaated kõige enam Eesti huvidega. ’’Briti liberaalid on tugevaimad Euroopa Liidu ühise energia ja julgeolekupoliitika toetajad,“ ütles Meikar.
Meikar avaldas ka lootust, et britid liituvad NATO Küberkaitsekeskusega ning saadavad omad spetsialistid Tallinnasse.
Imre Sooäär avaldas kohtumistel muret kahe riigi vaheliste leigete majandussuhete üle. Turism Eesti ja Ühendkuningriikide vahel näitab jätkuvat langustendentsi ja vaja oleks kahepoolseid uusi initsiatiive, et turismimajandust hoogustada. Turismil on mõlema riigi sisemajanduse kogutoodangus oluline roll.
(Link allikale: RK koduleht)
Oranžist lootusest järel must masendus
Kui ma reede õhtul Kiievi keskväljakule Maidanile jõudsin, olin ma ainuke, kes kandis oranži. Rahvamass liikus ühtlases hallis massis metroopeatuse tunneli väravas ja närvilised autojuhid tuututasid üksteisele. Holodomori mälestusüritustele saabuvad kõrged külalised aitasid kaasa niigi ummikutes vaevlevas Kiievis liikluskaost korraldada. Nii mõnigi linnaliikluse tuiksoon suleti korteežide lähenedes täielikult.
Täpselt neli aastat varem püstitasime siia esimesi telke. Valimispäeva ööl oli neid 10. Olgugi, et minu ja kohaliku tudengi Zaza jaoks seisis Iseseisvuse väljaku pargikeses telk number 7, vaatasime suurema osa ööst suurelt ekraanilt opositsioonikanal TV5-e uudiseid valimistulemustest. Südaööl hakkas riigitelevisioon traditsiooniliselt näitama balletti. See juba vana tõde nõukogude ajast – kui ametlik programm asendatakse balleti, estraadi või teatriga, on riigis midagi tõsist lahti.
Tollal oligi, kuid tänaseks ei ole sellest midagi alles jäänud. Julguse eest revolutsiooni ajal autasustatud viipekeele tõlk Natalya Dmytruk ei taha Kyv Posti ajakirjanikule Oranži revolutsiooni meenutadagi. 25. novembril 2004 riskis ta oma vabadusega tõlkides otseeetris olevat riigitelevisiooni uudistesaadet viipekeelde järgnevalt: „Ärge uskuge keskvalimiskomisjoni. Nad valetavad. Meie president on Juštšenko. … Ma kahtlen, kas te mind kunagi veel näete“.
Rahvusringhäälingu reformi käigus sai Natalya sule sappa, kuid see ei ole ainuke põhjus, miks ta nelja aasta taguseid sündmusi hea sõnaga ei meenuta. Liiga kõrgele aetud lootustega rahvas on näinud vaid korruptsiooni, kaklevaid läänemeelseid poliitikuid ja pidevalt uusi valimisi. Nüüd siis veel majanduskriis, mille mõjud on Ukrainas juba väga tuntavad.
Donetski metallurgiatehased vaevlevad maailmaturul vähenenud nõudluse tõttu ning saadavad töölisi sundpuhkustele. Söekaevurid on veendunud, et nemad on järgmised. Severdonetski elanike heaolu sõltub keemiatehase Azoti käekäigust, kuid juba täna on tootmisvõimsusi vähendatud 15%.
Hea sõber ja mänguasjade hulgimüüja Dirk veetis neli aastat tagasi kõik ööd Maidanil – tõi telklaagri elanikele süüa, hoidis oranži lippu ja karjus koos rahvahulgaga võimul olevale klikile „Hanba“ („Häbi“). Ka sellel reedel oli ta üleval kuni kella viieni hommikul, aga mitte tänaval, vaid arvuti taga finantsplaani koostades. Mitmed tellijad on talle juba võlgu ning vähesed soovisid lähenevate jõulude eel üldse midagi lisaks tellida.
Kui neli aastat tagasi sulges Dirk ajutiselt oma firma selleks, et lasta kõigil töötajatel läänemeelsete üritustele tulla, siis nüüd peab ta koondamiste peale mõtlema seetõttu, et läänemeelsed juhid ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud majandusvundamenti ehitada.
Dirk suurimaid muresid on tõik, et valuutavahetus on pea täielikult peatunud. Väikeseid summasid saab vahetada, kuid näiteks 5000 USD ostmiseks Kiievis valuutavahetuspunkti ei ole. Samuti ei aktsepteerita välismaal Ukraina pankade poolt välja antud krediitkaartide makseid. Importiga tegelevad ettevõtted näevad seetõttu suuri raskusi kauba hankimisel.
Viimasel reisil sai ühe dollari eest viis grivnat, nüüd juba pisut üle kuue. Eelmine nädal käis kurss korraks isegi seitsme lähedal ära, kuid keskpanga jõulised sammud tõid selle alla tagasi. IMF-i poolt saadava 16,5 miljardi dollari suuruse laenu abiga püütakse pääseda usalduse kaotanud grivna devalveerimisest.
Poliitilist maastikku iseloomustab jätkuvalt Juštšenko ja Tõmošenko vaheline rivaalitsemine ning seda pealtvaatava Janukovitši kahjurõõm. Oranžil revolutsioonil kaotajaks jäänud Janukovitš ja tema lähikondlased tunduvad täna pigem võitja rollis.
2004 aasta presidendivalimiste tulemuste võltsimismeister, keskvalimiskomisjoni tollane juht Serhiy Kivalov naudib elu Verhovna Radas (parlamendis), on oma „hea töö eest valimiskomisjoni juhina“ saanud riikliku autasu ning Odessas peaks talle isegi monument olema.
Veel kurikuulsam Janukovitši käsilane, kuri geenius Viktor Medvedchuk naudib pärast kolme aastat vaikuses elamist pakkumisi, mis tulevad nii ida- kui ka läänemeelsetelt parteidelt. Oranž printsess Tõmošenko teeb temaga koostööd suhete parandamise nimel Kremliga, Juštšenko on talle pakkunud aga Julgeolekukomitee juhi kohta. Omal ajal Kremli-Kiievi vahelise suhtluse vahemeest hinnatakse täna rohkem, kui kunagi varem.
Jahedas sügiseses ilmas Maidanil seistes meenusid mulle põhjused, miks sajad tuhanded üle kogu Ukraina nelja aasta eest siia kogunesid. Bandiitidele lubati vanglat, elanikele paremat elu, poliitikas ausust, meediale vabadust…. Vaadates ühtlaselt morni ja halli massi mööda siblimas polnud raske mõista, et miks keegi revolutsiooni aastapäeva ei tähista ning miks ma ainukesena suurte lootuste ajal ostetud oranži salli kaela soojendamiseks kannan.
Mälestatakse Ukraina näljahäda ohvreid
Käesoleval nädalal mälestatakse Ukrainas 1932-1933. aastate näljahäda (Holodomori) ohvreid. Sel aastal on Holodomori 75. aastapäev.
Täna toimuvad Kiievis leinaüritused, millest võtavad osa esindajad 40 riigist. Lätit, Leedut, Poolat, Gruusiat esindavad kohapeal presidendid, Eestit riigikogu spiiker Ene Ergma ja Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar, teatas Delfile Eesti Ukrainlaste Kongressi esinaine Vira Konõk.
Ukraina president Viktor Juštšenko nimetas 1932-1933. aastate Holodomorit suurimaks tragöödiaks ukraina rahva ajaloos ning üheks suurimaks tragöödiaks inimkonna ajaloos.
Ta kutsus maailma üldsust üles mõistma hukka totalitaarset stalinliku režiimi, mis kutsus Ukrainas esile kunstliku näljahäda, mille tulemusel vähem kui kahe aasta jooksul sai hukka erinevatel hinnagutel 7 kuni 10 miljonit inimest, ehk enam, kui veerand riigi elanikkonnast.
13 riiki maailmas tunnustasid Holodomori ukraina rahva genotsiidiks; ühena esimestest tegi seda 1993. aastal Eesti. ÜRO nimetas Holodomori Ukraina suurimaks tragöödiaks ja kuriteoks inimsuse vastu.
Venemaa eitab 1932-1933. aasta nälja kunstlikku iseloomu, ka keeldus ta osalema leinaüritustest Kiievis.
Koos Ukrainaga tähistab kurba aastapäeva ka kogu maailma ukraina diasporaa.
Eile toimus Eestis reekviemiõhtu, mille korraldasid Ukraina saatkond ja Ukrainlaste Kongress Eestis.
Homme toimub Ukraina kirikus Tallinnas Laboratooriumi 22 Golodomori ohvritele pühendatud mälestusteenistus.
Ukrainlaste Kongress Eestis ning Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar kutsuvad Eesti elanikke üles toetama ukraina rahvast tema leinas ja mälestama kunstlikult tekitatud näljahäda süütuid ohvreid süüdates täna küünlad.
KEENIA: Saadikutele 120 000.- krooni palka pluss hüved ja ei mingit kobisemist
Samal ajal kui 60% Keenia elanikest peavad hakkama saama vähem kui dollariga päevas ning elavad ilma arstiabi ja puhta joogiveeta, teenivad nende poolt valitud saadikud 120 000.- krooni puhtalt kätte. Lisaks sellele kingitakse neile ligi 600 000.- maksev auto ning eluaseme soetamiseks antakse 1,3 miljonit intressivaba laenu. See pole veel kõik.
Selle asemel, et toetada rahandusministeeri Amos Kimunya ettepanekut, et parlamendiliikmed peaksid oma palgalt ja hüvedelt vähemalt makse maksma, võttis eelmine parlamendikoosseis vastu 250 000.- kroonise lahkumishüvitise ning garanteeritud riigipensioni. Lisaks otsustati „ebapädev“ minister vallandada.
Kui võta arvesse keskmine elatustase, siis peaks ümberarvutatult Eesti parlamendi liikmed teenima miljon krooni kuus. Samas, kui viia Keeniasse üle meie süsteem (ehk neljakordne keskmine palk), peaksid nende saadikud teenima umbes 2000.- krooni kuus ning võiksid töökulude katmiseks kasutada 600.- krooni. Meie süsteem on igal juhul õiglasem.
Kahtlemata suurendab saadikute liiga väike palk korruptsiooniriski, kuid ühes maailma külluslikumalt tasustatud saadikutega riigis lokkab korruptsioon kõigest hoolimata. Oma lühikesel reisil ei vestelnud ma inimesega, kes ei oleks mingi paberilipaka saamiseks pidanud ametnikule meelehead tegema. Tavataks mzungule (valge inimene) kõige lihtsama asja eest algas 150 kroonist, kuid tõelised summad liiguvad pealinna võimukoridorides.
Üheks põhjuseks, miks esindusdemokraatia Aafrikas ei toimi ongi toodud saadikute sõltuvus süsteemist. Väljaspool poliitikat ei ole 99% parlamendi liikmetel võimalik endale tagada ligilähedastki elatustaset. Just seetõttu keskendutakse ametiajal peamiselt raha kokku-kraapimisega ja hoitakse ihaldusväärsest toolist kümne küünega kinni. Kuldne käepigistus muudab saadikud kuulekaks partei ladvikule ning saadikupileti kaotamise hirm kannustab varastama ja/või hääli ostma. Vajadusel ollakse valmis tõelised "võitjad" ka veriste lahingutega tänaval välja selgitama.
Keenia olulises päevalehes Daily Nation ilmus paari päeva eest poliitilist valimiskampaaniat hästi kirjeldav karikatuur, kus võimuesindajate poole pöörduv isik ütleb: „Kui te ei suuda valimised muuta vabadeks ja ausateks, siis muutke need vabadeks ja taskukohasteks. Et kõik soovijad saaksid valimistel osaleda, peaks hääle hind olema palju odavam.“
---
Kontrast Keenia äärealade küladest Nairobi lähedal asuvasse hotellis toimunud konverentsile jõudes oli rabav. Kui ma poleks 8 päeva varem Keeniasse jõudnud ning omal käel ringi sõitnud, oleks tippklassi golfiradade keskel ja lookas söögilaudaga hotell ning euroopaliku standardi järgi toimund konverents jätnud mulle riigist moonutatud mulje. Umbes sellise, mida näevad all-inclusive paketireisijad, kes lennujaamas topitakse konditsioneeritud bussidesse, tassitakse kõrge taraga luksushotelli ning kes sealt väljas käivad vaid looduspargi või mereranna külastamiseks.
Olen tänulik, et AWEPA ostis mulle varajasema lennupileti, mis muuseas maksis neile vähem, kui oleks pidanud välja käima kolmepäevase kiirvisiidi eest. Nende poolt korraldatud konverents oli hea ning seal osalemise põhjuste kohta on Mart Nutt SL Õhtulele juba kommentaari andnud: Mart Nutt: sõidame Aafrikasse tähtsat tööd tegema.
Kui 26-28. augustil Nairobis toimunud konverents keskendus põhiliselt kliimamuutusest tulenevatele probleemidele, siis 29. augustil toimunud AWEPA volikogu istungil käsitlesime demokraatia arenguid Aafrikas. Üks on selge. Horisontaalselt ja vertikaalselt Keenia ühiskonda läbiva korruptsioonikuradi selgroo murdmata jätmine ei võimalda neil kunagi arenenud riikide perre jõuda. See reegel kehtib kõigi arengumaade kohta.
