KEENIA: Millest nad kirjutavad ja kuidas nad elavad
Teisipäevase Kenya National esikaanel ilutsesid esmaspäeval kaks kulda, ühe hõbeda ja pronksi võitnud keenialased. Sama päeva õhtul tähistasin kohalikega Mombasa slummis nende võite kui ka meie esimest kulda. See, et nad arvasid, et riik on Kanter ja võitja Eesti, head meeleolu ei rikkunud.
Samas lehest oli hea lugeda Georgia sündmste kohta. "Venemaa rikub rahvusvahelist õigust" pealkirjaga lugu rääkis lühidalt Venemaa agressioonist, kuid ei tõmmanud paralleele 1968. aasta Praha sündmustega või Hitleri kallaletungiga Tšehhile. Rahvusvaheline Kohtu otsuse järgi alustas Nigeeria Bakassi poolsaare Kemrunile tagasi andmist ning sellele viidates avaldati lootust, et ka Venemaa annab vaidlusalused territooriumid Georgiale peatselt tagasi.
Bakassi poolsaar ei ole mingi tähtsusetu saareke, mida Venemaa Hiinale võib "kinkida". Tegemist on Eestist kaks korda suurema territooriumiga, kus lisaks savihüttidele, kohalikele ja tolmule ka palju naftat. Nigeeria kulutas 300 miljonit dollarit kohtulahingule ja arvatavasti kaotab kaotuse pärast nii mõnigi poliitiline figuur oma pea. Mingi minister tunnistas, et Bakassi tagasi andmine läheb vastuollu Nigeeria konstitutsiooniga, samuti on see riigile suur kaotus, kuid rahvusvahelise maine ning rahu nimel teevad nad seda. Voh! Kui Venemaa ei taha käituda euroopalikult, siis võiks ta võtta õppust hoopis mustalt mandrilt.
//
M6ned märkused ja tähelepanekud ka Keenia kohta. Olen siin liiga vähe olnud ning kes soovib asjalikumat infot, siis lugegu reisiraamatuid või kas või Rebaseonu blogi, kus ta kajastab oma poole aasta pikkust autoreisi Aafrika läänerannikul. Samas, seljakotiga üksi ringi reisides olen kohanud igasuguseid lahedaid tüüpe, käinud ka mitte päris paketituristide radu ning näinud tavaliste inimeste elu.
Eelmise aasta valimistele järgnenud vägivald viis Keeniast turistid ning nende tagasitulemine võtab veel mõni aasta aega. Mulle sobib - pole eriti valgeid kohanud ning hinnad on low-seasoni tasemel. Kohalikele andis veresaun aga tugeva hoobi. Suhteliselt turistlik Watamust (Malindi lähedal, ookeani ääres) on ridamisi suletud või peaageu suletud hosteleid ja söögikohti. 2006. aasta The Rouge Guide soovitab augustis siia reisijatel ööbimine eelnevalt reserveerida, sest kõik kohad võivad täis olla või hinnad üüratud.
Teine tugev hoop kohalikele on bensiinihinna tõus. Liiter maksab 105 KSH, mis on umbes 16,5 krooni. Kütuse hinnatõusuga põhjendas baarimees täna, miks õlu maksab 60 senti rohkem kui eile, 14,70 krooni asemel 15,30. Loodan, et minu pooleteise nädala pikkusel reisil jääb see ainsaks hinnatõusuks.
Nairobi lennujaama taksojuht ütles, et temal on fikseeritud palk, kuid turistide vähesuse tõttu võib ta tööst ilma jääda. Palk on tal umbes 2500 krooni kuus, mis arvestades, et väikese kõrtsi baarimees teenib temast kolm korda vähem, ei olegi väga paha.
Paratamatult jääb mulje, et need, kellel on töö, rügavad hullumööda, need kellel pole, vedelevad niisama. Näiteks kõrval asuva poe müüa ütles, et jõuab tööle kell viis hommikul ja suleb uksed kell 11. Sulgemisaega võin kinnitada. Eile ujumas käes nägin tervet hunnikut pead sügavaid noormehi, kes seal oldud ajal kordagi kohalt ei liikunud. Turiste pole, seega ei saa ka kedagi tüssata.
Mombasa lähedal oleva Mtwapa linnakese tolmuste tänavate rägastikus asuvas pisikeses kõrtsis sain ka ise baarimehe tööd proovida. Kõrts oli nii väike, et kui Jaanus Rahumägi sinna oma Hummeri pargiks, ei saaks ta uksi avada. Klientideks kohalikud, näiteks see ennist mainitud poeomanik, kes poole kaheteist ajal enne koju minekut ühe Tuskeri (kohalik hea õlu) jõi.
Leppisin kõrtsiomanikuga kokku, et aitan tal päeval baari varustust täiendada ja õhtul töötan leti taga ning annan talle nii võimaluse oma kõrtsis klienti mängida. Samuti lootsime, et ehk toob eksootiline baarimees kliente juurde. Tõi küll, kuid nii mõnigi oli kindlalt veendunud, et valge mees on rikas ning teeb välja. Mulle suhteliselt kulukaks kujunenud õhtu leti taga (aga ka lapiga õllest lauda nühkides ning kliendiga maksmise üle kaubeldes) oli kokkuvõttes vaeva ja higi väärt. On palju selliseid nüansse, mida on võimalik märgata pärast tavalise turisti rüü seljast võtmist. Kas või see, mis moodi toimub siin suhtlemine ametnikega, et mingit templit saada, või kuidas toimib kohalik politsei, kes Mtwapa tänavatel öösiti patrullib.
Homme õhtuks peaksin jõudma Keenia ühe kõige olulisemasse turismimagnetisse - Lamu saarele. Eks kohapeal selgub, kui palju turistikesi seal on. Vargsi loodan, et leian jälle mõned usaldusväärsed kohalikud ning saan magnetist kuskile slummi põgeneda.
