Jätkame ühist võitlust
Aitäh Sulle, et andsid mulle oma ainukese hääle ning toetasid sellega meie ühiseid seisukohti. Soovime mõlemad elada vabamas, demokraatlikumas ja sallivamas Eestis ja maailmas ning oleme veendunud, et Tartu linn, selle ülikoolid, ettevõtted ja kodanikud vajavad paremaid reisirongi-, lennu- ja maismaaühendusi.
Mul on raske mõista Riigikogu ukse taha jäänud kolleege, kes teatavad nüüd, et kandideerisid nalja pärast, ennustasidki endale selliseid tulemusi ning on seetõttu õnnelikud ja kavatsevad puhata. Väärtuste ja seisukohtade eest (kui neid on) saab ja peab võitlema olenemata sellest, kas ollakse Riigikogus sees või väljas. Kui saadikukoha kaotusega kadusid ka eesmärgid, näitab see sisutühjust ja käega löömise mentaliteeti.
Kandideerisin, kuna soovin kasutada Riigikogu liikme positsiooniga kaasnevaid võimalusi meie seisukohtade paremaks elluviimiseks. Saadikuks olemine ei anna mitte ainult näpuvõimu vajutada hääletusel punast või rohelist, vaid eelkõige ka parema võimaluse seisukohtade avaldamiseks meedias, protsesside mõjutamiseks erakonna sees ja laiemalt riigis ning esindusfunktsiooni. Näiteks nii leiab meedias avaldamist saadiku sulest kirjutatud uudne arvamusavaldus Eesti võimalikust suhtluse muutusest Hiina Rahvavabariigiga, see mõjutab meie riigi välispoliitikat ning jõuab ka suurriigi diplomaatide lauale.
Riigikogu liikmeks olemisel on ka oma varjuküljed – võimuga kaasneb tihtipeale liigne vastutus ja ühes sellega kaob osa vabadusest. Saadik esindab oma valijaid, rahvast, riiki ja erakonda ning sellega tuleb arvestada igal sammul. Telklaagrite ja mass-meeleavalduste korraldamine ei ole sobilik, enne artikli avaldamist ei ole erakonnaga konsulteerimata jätmine viisakas ning diplomaatidega on sobival viisil suhtlemine kohustuslik.
Kahtlemata olen kurb, et ei suutnud veenda 1600 tartlast, et just mina olen nende parim esindaja Riigikogus. Olen tänulik Oliverile, Vahurile, Evelile, Meelisele, Kristjanile, Triinule, Ingile, Ilmarile ja kümnetele teistele sõpradele, kes vabatahtlikult pühendasid lugematu arvu töötunde rohujuuretasandi kampaaniasse ning ühes sellega tagasid, et meie ühised seisukohad jõuaksid võimalikult paljudeni. Olles erakonna nimekirja keskel, ilma üldkampaania toetuseta ongi raske suhelda rohkemate võimalike valijatega.
Tunnen rõõmu sellest, et hea häältesaagi nimel ei teinud ma kampaanias ühtegi asja, mille pärast peaks tundma häbi ja mis tuleks Eesti poliitilise kultuuri täiustumise protsessis kahjuks. Ma ei valetanud ega lubanud pudrumägesid, ma ei läinud kollastesse staarisaadetesse ega nuianud kõrgemat kohta erakonna nimekirjas. Ausaks jäämine tagab vabaduse ja võimalused tulevikus ning ei hävita usaldust ega riku ära sõbrasuhteid.
Tänu Sinu toetusele võib mul järgneva nelja aasta jooksul avaneda võimalus pääseda Riigikokku asendusliikmena, kuid ma ei kavatse seda lootma või ootama jääda. Tean kuidas võidelda meie seisukohtade eest kodanikuna ning olen juba alustanud selle nimel tööd .
Leian, et uus Riigikogu peab kaotama kümnetes seadustes ära pügalad, mis piiravad ebaproportsionaalselt kodanike põhivabadusi ning kammitsevad meediat. Kirjutasin 5. märtsil oma ajaveebis selle idee tagamaadest ning nimetasin selle probleemi lahenduseks vabaduse eelnõu vastuvõtmist. Juba olen leidnud kaks tuntud ja nimekat arvamusliidrit/ õigusspetsialisti, kes on vabatahtlikult valmis selle koostamisel appi tulema. Nii ongi hea, sest initsiatiiv kruvide lahtikeeramiseks peakski tulema kodanikuühiskonnast.
Kodanikuna saan jätkata dalai-laama visiidi ettevalmistamist, kuid nüüd mitte enam Riigikogu Tiibeti toetusgrupi aseesimehena. Kõige enam on mul kurb meel selle pärast, et Riigikogus ei jätka Aleksei Lotman, kes Tiibeti toetusgrupi esimehena pühendas visiidile kõige rohkem aega ning ei kasutanud seda populistlikel eesmärkidel ära. Kavatsen jälgida, et visiit ei muutuks ühe partei kindla grupi enesekampaaniaks, nagu nad kasutasid seda enne valimisi vastandamiseks ja häältepüüdmiseks.
Püüan mõjutada koostatavat koalitsioonilepingut selliselt, et sinna läheks kirja Tartu-Tallinn ja Tartu-Riia reisirongiühenduse täiustamine ja loomine. Neli aastat tagasi arvestati minu rongiliiklusega seotud ettepanekut ning usun, et mingid hoovad on mul protsesside mõjutamiseks ka seekord.
Ma ei tunne, et minu töö on tehtud – pigem vastupidi. Nüüd lõpuks on mul võimalus lõpetada magistriõpingud, kirjutada arvamusartikleid kammitsatest vabana, arutleda (Tartu) kooliõpilastega veelgi sagedamini demokraatia teemadel ning mis peamine, mul on rohkem aega, et olla koos nende inimestega, kes on mulle olulised.
Suurt osa teist, head valijad, tunnen ma isiklikult või meil on ühine sõber. Teil on olemas minu e-posti aadress (silver@meikar.ee) ja isiklik mobiilinumber (52 78 089) ning te teate, et võite alati küsida minu seisukohtade tagamaid, teha ettepanekuid ning mis peamine – arutada, millises Tartus, Eestis ja maailmas me tahame elada.
Aitäh Sulle sõber ja peagi kohtume. Me oleme vabad ja õnnelikud!
Kes on Silver Meikar ja millist Eestit ta ehitab?
Olen sündinud ning veetnud suurema osa oma elust Tartus. Siin olen lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, rajanud koos sõpradega esimese Reformierakonna noorteorganisatsiooni ning käivitanud infotehnoloogia ettevõtte. Saanud 2003. aastal asendusliikmena Riigikokku, kolisin Tallinnasse. Kui 2006. aastal sündis perre esimene laps, ei jäänud enam muud võimalust kui rajada Tallinnasse ka kodu.
Lapsepõlve sõbrad
Olen alles nüüd, Tartust eemal elades, hakanud mõistma president Lennart Meri poolt sageli kasutatud mõttetera „kaugelt näeb kaugemale“. Distantsilt õpitakse väärtustama neid asju, mida kohapeal olles peetakse loomulikuks. Täna, koos abikaasa Nele ja laste Ingel ja Taanieliga kunagises vanavanemate korteris Nõmmel elades mõistan miks nimetatakse just Tartut Eesti kõige elamisväärsemaks linnaks. Tartu on mõnusaks igapäevaeluks just paraja suurusega, sobiva elutempo ning pisut isepäise auraga. Tänu ülikoolile on ta ühtlasi vaba ja pidevas muutumises.
Välispoliitika arutelu Riigikogus - 8. veebruar 2011
Siiski on Tartul ka omad puudused. Jah, me võime nimetada oma kodulinna Eesti haridus- ja kultuuripealinnaks, kuid kas oleme seda tegelikult vaid iseendi või ka teiste jaoks? Pidevalt Tallinna ja Tartu vahel liigeldes mõistan, et kiire maa-, rööpa ja õhutee puudumine Eesti kahe suurima linna vahel on Tartu arengu olulisimaks pudelikaelaks. Kui teistel eestimaalastel ning välisturistidel puuduvad Tartusse tulekuks head reisimisvõimalused, on meie vaimu- ja kultuuririkkus vaid vähestele kättesaadav. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta ammu enam kilomeetrite, vaid ühendusaja järgi.
Osalemine Ukraina Oranžis revolutsioonis 2004.a.
Tänu võimalusele osaleda 2004. aasta Ukraina oranžis revolutsioonis ning kogemustele, mille sain mitmete teiste radikaalseid muutusi vajavate riikide külastamisest, mõistsin et Eesti on oma arengult võrdlemisi heas seisus ning virisemiseks on tunduvalt vähem põhjust kui meile võib tihtipeale tunduda. Kõigest kahekümne taasiseseisvuse aasta jooksul on Eesti integreerunud Euroopasse tihedamalt kui ükski teine riik selles regioonis.
Nüüd on aeg teha olulised valikud. Eesti on saavutatud 1990ndade alguses seatud suured eesmärgid nagu euroopalikele väärtustele tugineva seadusandluse ja riigiinstitutsioonide loomine, aga ka täisväärtuslik liikmelisus NATO-s, Euroopa Liidus ja OECD-s. Loomuliku arenguna on tõstatunud oluliseks küsimuseks see, millist poliitikat me lääneriikide võrdväärse partnerina teha soovime. Oleme võidelnud kätte võimu ja võimalused mõjutada maailmas toimuvat, kuid millist maailma me siis tahame?
Kohtumine Václav Haveliga 2011.a.
Eesti üheks peamiseks eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Üheltpoolt tuleb jõuda selleni, et need väärtused oleksid oma kodupinnal nii formaalselt kui sisuliselt tagatud. Teisalt tuleb kasutada kõiki võimalusi ja vahendeid inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil võrdlemisi vähe ressursse ja mõjuvõimu. Kuid just seetõttu on rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.
Kohtumine president Lennart Merega tema kodus Viimsis 2003.a.
Nii nagu olen vaadanud kaugelt Eestit ja mõtisklenud mida saab meie riik veel inimeste heaolu nimel ära teha, olen vaadanud ka Tartut, kuid siis endalt küsinud, milliseid samme saan astuda mina. Omakasupüüdlikult, sest südames tahan, et ka minu lapsed saaksid Tartust hea koolihariduse, mängiksid peitust Toomemäel ning naudiksid närvikõdi salaja Botaanikaaia müürist üle ronides. Kuid mul on ka üks teine soov – ma tahan jätkata oma pooleliolevaid võitlusi Riigikogu liikmena ning seetõttu kandideerin ka nendel valimistel. Arvan, et kuueaastane parlamendiliikme kogemus on õpetanud mulle piisavalt esindama edukalt oma kodulinna valijaid ning seisma sellise Eesti ja maailma eest, milles soovin et me kõik elaksime.
Kohtumine Birma munkadega Riigikogus 2008.a.
See on Sinu otsus, kellele sa nendel valimistel oma hääle annad. Kui soovid, et mina esindaksin Sind Riigikogus, siis luban, et jätkan oma tegevuse ja seisukohtade aktiivset kajastamist nii oma ajaveebis, Facebook’is, Twitter’is kui ka meedias ning püüan olla oma valijatele alati kättesaadav ja abiks.
Tööst ja seisukohtadest olen kirjutanud aastaid oma ajaveebis www.meikar.ee. Kui Sul on küsimusi või ettepanekuid, siis pöördu otse minu poole.
Minu isiklik mobiiltelefoni number on 527 8089
ja e-post silver.meikar@riigikogu.ee.
Minu CV
Tegelikult on Tartu Liivimaa parim pealinn
Tartus on haridust ja kultuuri piisavalt, et olla kogu Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti tõmbekeskuseks. Kui suudame ära lahendada ka transpordi- ja logistikaküsimused, võiksime peagi nimetada Tartut Liivimaa pealinnaks.
Oleme kahtlemata Eesti hariduskeskus ning isegi omamata Euroopa kultuuripealinna tiitlit teavad kõik, et Tartu on Eesti kõige kultuuririkkam linn. Nii nagu on täna võimatu kujutada meie linna ette ilma Tartu Ülikoolita, saab peagi Raadil valmiv Eesti Rahva Muuseum oluliseks osaks Tartu identiteedist. Kuid sellest jääb tõmbekeskuseks kujunemisel kahjuks väheks.
Vilets transpordiühendus on kujunenud Tartu arengu pudelikaelaks, mida tõestab 25.01.10. Tartu Postimehes kajastust leidnud Euroopa Investeerimispanga eksperdirühma Jaspersi lõppraport Eesti Rahva Muuseumi projekti kohta. Väliseksperdid seadsid kahtluse alla Eesti Rahva Muuseumi projektis välja toodud kõrge oodatava külastajaarvu, kuna muuseumihoone asuks pealinnast kui riiki külastavate välisturistide peamisest sihtkohast 2,5-tunnise autosõidu kaugusel. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta enam ammu mitte kilomeetrite, vaid ajakulu ja mugavuse järgi. Ilma korraliku rongi- ja lennuühenduseta asume paraku perifeerias.
Kõige enam olen kuulnud muret väheste otselendude pärast ülikooliga seotud inimestelt. Tipptasemel välislektorite õpetama kutsumine ning rahvusvaheliste erialakonverentside korraldamine eeldab häid lennuühendusi. Aega, seda piiratud ja väärtuslikku ressurssi, oskavad maailma tipud hinnata ning kindlasti ei soovi nad seda raisata ebamugavale ja tunde kestvale loksumisele maanteedel.
Sama probleem, mis puudutab ülikooliinimesi, hakkab kummitama 2014 aastal valmivat Eesti Rahva Muuseumit. Tegemist on küll meie rahva muuseumiga, kuid soovime ju Eesti kultuuri tutvustada ja pakkuda ka Eestist väljapoole. Senikaua, kuni Tartul ei ole kiiret, mugavat ja turvalist ühendust Tallinna ja Riiaga, ei võta suur osa Eestit ja Lätit väisavaid turiste Tartu külastamist ja selle kultuuriobjektidega tutvumist isegi kaalumisele.
Konverentsi- ja kultuurituristidest saadud kasu ei saa mõõta ainult rahas. Tõsi, tartlased saavad seeläbi rohkem tööd ja palka, kuid vähemalt sama oluline on linna kultuurielu elavdamine. Kui Tartust kujuneb haridust ja kultuuri otsima tulevate inimeste sihtkoht, saavad avalikest loengutest, rahvusvahelistest festivalidest ning uutest ja põnevatest ideedest osa kõik linnaelanikud.
Tartu elanike ja tänasel päeval linna külastavate inimeste arv on liiga väike, et meelitada siia rahvusvahelisi kommertslennufirmasid ning põhjendada investeeringu vajadust Euroopa standarditele vastava rongiühenduse ja neljarealise maantee ehitamiseks. Samas, senikaua, kuni meil ei ole korralikke, mugavaid ja kiireid ühendusteid, ei suurene Tartu külastajate hulk. Justkui nokk kinni ja saba lahti?
Lendu tõusmiseks peame ennast rebima lahti stagneerunud mõtlemisest ning unustama kivinenud lähtekohad. Võtke kätte maakaart ja siis näete, et Tartu asukoht on unikaalne. Asetades mõõtesirkli terava otsa Tartu peale ning tõmmates 100 kilomeetrise raadiusega ringi näeme, et oleme ainuvõimalik tõmbekeskus ringjoone sisse jääval alal. Selles piirkonnas elab üle poole miljoni elaniku ning nad kõik võiksid kasutada just Tartut kaugematesse sihtkohtadesse jõudmiseks.
Transpordi sõlmpunktiks saamiseks peame looma ühise jaama bussidele ja rongidele ning tagama selle kiire ühenduse Tartu ringtee ja rahvusvahelise lennujaamaga. Lõuna-Eesti, Loode-Venemaa ja Põhja-Läti elanike jaoks muutuks Tartu seeläbi sihtkohaks, mis lisaks haridusele, kultuurile ja ostukeskustele pakub võimalust mugavalt jätkata teekonda kiirrongide ja lennukitega.
Mida rohkem reisijaid, seda enam ja paremaid ühendusteid teistesse linnadesse. Samuti jääksid lauasahtlisse ideed Tartut mitteläbivate rahvusvaheliste transpordiliinide ehitamiseks. Ma ei imestaks, kui Tallinn – Moskva rong hakkaks läbi Tartu sõitma ning uusi, huvitavaid ja soodsaid sihtkohti otsiv lennufirma Ryanair koliks Tallinnast meile üle. Huvi otseühenduste loomiseks tekiks kindlasti ka teistel lennufirmadel.
Nokk lahti ja saba kah: paremate ühenduste loomine annab üheltpoolt seda, et tartlaste võimalused reisimiseks suurenevad oluliselt ning teisalt tagab, et meid hakkab külastama senisest oluliselt rohkem välismaalasi. Tänu arengutele transpordis kujuneksime piirkonna tõmbekeskuseks ning võiksime häbenemata kultusfilmi Viimne Reliikvia parafraseerides väita, et tegelikult on Tartu Liivimaa pealinn.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Tartu Postimees: Silver Meikar: Liivimaa parim pealinn)
Kõigepealt kiirrongiga Tartusse
Reisirongiliikluse tuleviku üle arutades jõutakse kiiresti ulmelistesse ideedesse ja unustatakse ära peamine. Raudruunad peavad esmajärjekorras tagama mugava, kiire ja turvalise ühenduse linnade vahel Eestis ja lähivälismaale ning alles seejärel võib mõelda investeeringutele kaugemate sihtkohtade avamiseks.
Tuld purskava Eyjafjallajökulli tuhapilved lükkasid Euroopa transpordi sada aastat tagasi. Lennutundide asemel mõõdeti linnade kaugust maantee- ja raudteekilomeetritega, eriti kauged tundusid Euroopa suurlinnad just siit Eestist.
Hakati nõudma Tallinna-Berliini kiirliini avamist, unustades, et meil puudub euroopalik rongiühendus Tallinna ja Tartu vahel, rääkimata Riiast ja Peterburist.
Keskmiselt vaid kaks ja pool korda päevas Tartust pealinna poole siirduv «kiirrong» ei ole kiire ning Lääne-Euroopa standardite järgi on seda palju ka reisirongiks nimetada.
Tavavagunis reisimine tekitab nõukogude nostalgia, vaid tige vagunisaatja ja kipjatok on puudu. Üks kord võib lahe olla, kuid pidevalt puitistmetel minevikus reisimine hakkab lõpuks füüsilise ja vaimse tervise peale.
Nii kaua kuni Eesti kahe suurima linna vahel pole euroopalikku reisirongiühendust, kuulub Tallinna-Berliini või Tallinna-Varssavi kiirliinist rääkimine ulmevaldkonda ning seda lubavad poliitikud ajavad lihtsalt udu.
Majandusminister ei ole nelja aastaga suutnud kokkulepet saavutada isegi mitte lõunanaabriga Tartu-Riia rongiliikluse avamiseks.
Balti ühtsuse vajalikkust rõhutav lõunanaaber on Euroopa Liidu tõukefondide rahaga sillutanud rööbastee hoopis itta. Reisirongiliiklusest Eestiga on mitu korda tähtsamaks peetud kaubavedusid Venemaalt.
Nii lubabki Riia-Valka kagupoolseim teelõik arendada kiirust kuni 80 km tunnis ning sellel logiseb harv postirong. Olukorra kirjeldamiseks võib parafraseerida Kuldse Trio kuulsat lauluviisi, et seal, kus lõpeb rööbas, seal ootab meid Läti...
Eesti Raudtee on aastaid paiganud Tallinna-Tartu-Valga teelõigu rööpaid ja ehitanud ooteplatvorme. Ka selle aasta prioriteedid peaksid tartlasi rõõmustama. Suurimad investeerimisprojektid on Koidula raudteepiirijaam, Rail Baltica Tallinna-Tartu lõik, reisiplatvormide tõstmine eurokõrgusele ja kontaktvõrgu renoveerimine.
Rail Baltica esimene järk tagab, et vahepeatusi tegemata suudab 120 km/h sõitev reisirong Balti jaamast Tartu vaksalisse jõuda tunni ja neljakümne minutiga, neli-viis peatust lisavad sõiduajale veerand tundi.
Nii saabki reisirongist kiireim ühendustee Tartu ja Tallinna vahel.
2014. aastal lähevad lõplikult ajalukku nõukogudeaegsed reisivagunid ning ka tavaklassi reisija saab sõita pehmetel istmetel soojas vagunis. Rohkem ronge tagab, et Tartu-Tallinna liinil sõitvate kiirrongide arv suureneb vähemalt kaks korda. Tuleviku peale mõeldes peaks rong iga päev Tartu jaamast lahkuma vähemalt kord kahe tunni jooksul, tippajal veelgi sagedamini.
Euroopalikust ühendusest saame rääkida aga alles siis, kui Tartu vaksalihoone avatakse rahvale. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina olen lumehanges rongi oodates saanud korraliku nohu ning eile Tartusse jõudes oleksin libedal trepil peaaegu kondid murdnud. Ajab ikka vihale küll.
Tartu Postimees on tänuväärselt hoidnud üleval debatti vaksalihoone tuleviku üle ning ka 13. jaanuaril ilmus tartlasest reisirongisõitja Sirje Õimu väärt artikkel. Vaid ühes asjas soovin teha paranduse: see ei ole ainult linna ja eraäri vaheline vägikaikavedu, sest vaksalihoone on oluline ka Eesti Raudteele ja Eesti riigile.
Vaksalihoone võtmed on praegu majandusministri käes. Selle asemel, et rääkida lakkamatult kiirrongist maailmalõppu, võiks ta kohe nüüd ja praegu lõpetada rongisõitjatest tartlaste kannatused ning seejärel keskenduda Tartu-Tallinna ja Tartu-Riia rongiliikluse arendamisele.
Artikkel ilmus 19. jaanuari Tartu Postimehes: Silver Meikar: kõigepealt kiirrongiga Tartusse
Populismist reisirongiliikluses
Delfi avaldas täna minu arvamusloo reisirongiliikluse teemal "Silver Meikar: Rongiliiklus surmasuus?". Lugu sai alguse reedesest AK uudistesaatest, kus ka minult kommentaari küsiti. Saatest jäi mulje, et hea Parts tahab reisirongiliiklust igal liinil arendada ja paha Meikar liine sulgema hakata. Päris nii see ei ole.
Populistlikult on tore ju öelda, et kõik rongiliinid peavad säilima. See oleks võimalik vaid siis, kui ministeeriumil oleks piisavalt raha nii dotatsiooniks kui investeeringuteks (rööpasse, veermikusse jne). Kui raha aga napib ja valusaid otsuseid ei julge minister langetada, võib tulemuseks olla, et mõne aasta pärast ei sõida enam ühtegi rongi. Pikemalt soovitan lugeda delfist. Artikli toimetamata versioon aga siin:
Populismist reisirongiliikluses
„Iga päev peaks sõitma kümneid ronge kõikidel käigusolevatel liinidel ja lisaks peaks taaskord üles ehitama Tallinn-Haapsalu rongitee. Rongid aga sõitku kakssada kilomeetrit tunnis ning sõit olgu tasuta!“ Kas ei kõla ilusasti?
Olen reisirongiliikluse tugev toetaja ning loomulikult tahaksin, et ronge, liine ja reisijaid tuleks üha juurde. Olen nõus majandusminister Partsiga, kes eile ETV-le ütles, et rongiliiklus peab olema kõigi oluliste keskuste vahel. Seesama Parts tuleb aga sügisel reisirongide käigushoidmiseks Riigikogu käest lisaraha küsima, ehk ministeeriumi sees on kitsas käes ja/või prioriteedid teistes kohtades.
On uskumatult ebapopulaarne ju öelda, et kõikide liinide arendamiseks ei ole täna piisavalt raha. Seda julget sammu minister paraku ise teha ei taha. Arusaadav, sest ju on tal meeles isamaliitlasest minister Jürgenson, kelle teeparanduse ideede üle valgamaalased siiani naeravad. Pärast Valga rongiliikluse sulgemist käis ta isiklikult kruusa lumme viskamas.
Nii võiski eilsest AK-st jääda mulje, et halb Meikar tahab liine sulgeda, aga hea Parts soovib neid kõiki säilitada. Ei ole minu asi ära teha ministri töö, kuid mõned soovitused annan ma ikka.
Esiteks , on väga kiiduväärne, et uue veermiku hankimiseks on nüüdseks olemas konkreetne tegevuskava. Praeguste plaanide järgi esitavad firmad Elektriraudtee AS-ile pakkumised kogu Eestis sõitva veermiku väljavahetamiseks sügisel, talvel küsitakse lisaraha Euroopa Komisjonilt ning aastal 2011 võiksid esimesed uued rongid juba Eestis liinikilomeetreid mõõta.
Teiseks. Kui resursse on piiramatult, siis tuleb käigus hoida kõiki liine, toetada Eesti Raudtee ASi kui ka Edelaraudtee ASi investeeringuid infrastruktuuri (rööpad jne) ja suurendada liinikilomeetrite arvu kõikides suundades.
Kolmandaks. Kui ressursse jääb napiks, peaks (minister) lõpetama hämamise ja ütlema, et on vaja teha valusaid valikuid. Leian, et esimesed kolm reisirongiliikluse prioriteeti on:
1. Elektriraudtee. Tallinna lähiümbruses elab palju inimesi, kes sõltuvad elektrirongidest.
2. Tallinn-Tartu(-Valga-Riia) suund. Selle liini kasutajate arv on suurenenud pidevalt, kuid potentsiaali on veel küllaga. Kui uued mugavad rongid hakkavad sihtpunkti sõitma umbes 1,5 tunniga ja rongiliikluse graafik on märksa tihedam, otsustavad kindlasti paljud auto koju jätta ning rongi kasutada.
3. Tallinn-Rapla suund. Raplast sõidab iga päev palju inimesi Tallinnasse tööle just rongiga ning selle liini käigushoidmine on vajalik.
Kui need kolm prioriteeti on tagatud ja raha jääb üle, siis võib julgelt toetada ka teisi liine. Mitmel juhul oleks aga otstarbekam asendada see bussiliiklusega, eriti seal, kus vähe sõitjaid on. Diiselrong on keskkonnasõbralikum vaid siis, kui seal on reisijaid rohkem kui üks.
Ning lõpetuseks kinnitan veelkord, et olen reisirongiliikluse suur fänn. Minu mure ja hirm on seotud populismiga, mille viljelemine võib kaasa tuua, et aastast 2011 ei sõida Eestis enam ühtegi rongi.
Daleko li do Tallinna?
Juhtub nii nagu vene anekdoodis eestlastest, kes Tallinnast raudteed mööda sõites järjest eemaldusid. Nagu puändis välja tuli, oli valitud vale suund.
Korraliku reisirongiliikluse puudumine Tartu ja Tallinna vahel on üks põhjus, miks Tartu-Tallinna maantee on täis tossutavaid liinibusse, kihutavaid sõiduautosid ja närvilisi autojuhte. Ei maksa imestada, et antud teelõik on liiklusõnnetuste edetabeli tipus. Praegu sisuliselt puudub alternatiivne ja ohutu ühendus.
Kaasaegne reisirongiliiklus tagaks Eesti kahe suurima linna vahel sama sõiduaja, kui on kiireimal laevaühendusel Tallinnast Helsingisse. Rongisõit on ajavõit. Samuti ohutum, keskkonnasõbralikum ja mugavam, kui üle kahe tunni bussis loksuda või gaasipedaali tallata.
Tänu reisirongi sõpradele seisab koalitsioonilepingus punkt: tõsta Tallinn-Narva ja Tallinn-Tartu raudteeliinidel rongide liikumiskiirust kõikidel lõikudel vähemalt tasemeni 120 km/h. 14. aprillil Riigikogus esinedes kinnitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, et see lubadus aastaks 2011 ka täidetakse.
Korralikud rööpad on aga medali üks külg. Edelaraudtee on kinnitanud, et kui ei vahetata välja seitset diiselrongi, tuleb kahe aasta pärast oluliselt vähendada sõidugraafikut. Paradoksaalselt kärpis majandusminister lisaeelarves plaanitud uute rongide soetamise kulutusi 16 miljonit krooni.
On halenaljakas, et samal ajal kui kavandatakse avada renoveeritud raudteelõik, viiakse läbiroostetanud reisirongid vanarauaks. Mis kasu on infrastruktuurist, mis võimaldab reisirongiliiklust 120 kilomeetrit tunnis, kui selle peal ei sõida ühtegi rongi või kui sõidab, siis selline, mis ei suuda nii kiiresti sõita?
See, mis firma kaasaegset reisirongiühendust pakkuma hakkab, ei ole reisijale oluline. Samuti see, et kas veetakse elektri või diiselrongidega. Tulevikus tuleks kogu reisirongiliiklus „elektriküttele“ üle viia, kuid see ei saa juhtuda lähiaastatel. Näiteks Tallinn-Tartu-Riia liinil oleks vaja koostööd Lätiga, sest meie ei hakka ju Lätis traate ehitama.
Eksivad need, kes peavad ühistranspordi kasutamise põhiküsimuseks hinda. See, kes jõuab täna bensiini osta, jõuab ka rongipileti soetada. Ühistransport suudab sõiduautodega konkureerida vaid paremat kvaliteeti pakkudes.
Rohkem reisirongi kasutajaid tuleb vaid siis, kui on tagatud kolm kvaliteeditingimust. Lisaks sõidukiirusele on oluline hea sõidugraafik , näiteks Tartu-Tallinna liinil peaks iga päev sõitma vähemalt 10 reisirongi. Vaid üks hommikune reis on mõnele reisijale liiga vara ja teisele liiga hilja. Reisrong peaks lähtejaamast startima ideaalis iga täistund, kuid ka kahetunnine ajavahe tagaks piisava paindlikkuse.
Sama oluline on korralik reisijatevagun, kus istme seljatugi pidevalt lösutavasse asendisse ei vajuks ja hommikukohv laualt pükstele ei hüppaks. Traadita internetiühendus ja restoranivagun on meeldivateks lisaboonuseks. Samuti võimalus jalgratas või lemmikloom kaasa võtta.
Lisaks infrastruktuuri parandamisele on ka uute rongide soetamine ja ühistranspordi arendamine koalitsioonilepingus kenasti kirjas. Saan aru, et kõigi lubaduste täitmine võib maksutulude vähenemise tõttu muutuda keeruliseks, kuid vaid kaubarongide jaoks raudteerööpaid parandada oleks ka selle vähese raha ebaotstarbekas kasutamine.
Pingelises eelarves selguvad ministrite tõelised prioriteedid. Nii tuleb ka majandus- ja kommunikatsiooniministril otsustada, kas paljulubatud kaasaegne reisirongiliiklus jääb vaid helesiniseks unistuseks, nii nagu alla 4-tunnine lennureis üle suure lombi on tänaseks muutunud.
(Kuigi kirjutasin selle loo põhja head kaks kuud tagasi ilmus see alles täna EPL Onlines. Erinevatel põhjustel venis ilmumine ning täna on ta juba pisut vananenud. Näiteks kas või selle täna EPL-i paberlehes ilmunud uudise pärast: http://www.arileht.ee/artikkel/435129. Kahju!)
