Delfi avaldas täna minu arvamusloo reisirongiliikluse teemal “Silver Meikar: Rongiliiklus surmasuus?”. Lugu sai alguse reedesest AK uudistesaatest, kus ka minult kommentaari küsiti. Saatest jäi mulje, et hea Parts tahab reisirongiliiklust igal liinil arendada ja paha Meikar liine sulgema hakata. Päris nii see ei ole.

Populistlikult on tore ju öelda, et kõik rongiliinid peavad säilima. See oleks võimalik vaid siis, kui ministeeriumil oleks piisavalt raha nii dotatsiooniks kui investeeringuteks (rööpasse, veermikusse jne). Kui raha aga napib ja valusaid otsuseid ei julge minister langetada, võib tulemuseks olla, et mõne aasta pärast ei sõida enam ühtegi rongi. Pikemalt soovitan lugeda delfist. Artikli toimetamata versioon aga siin:

Populismist reisirongiliikluses

„Iga päev peaks sõitma kümneid ronge kõikidel käigusolevatel liinidel ja lisaks peaks taaskord üles ehitama Tallinn-Haapsalu rongitee. Rongid aga sõitku kakssada kilomeetrit tunnis ning sõit olgu tasuta!“ Kas ei kõla ilusasti?

Olen reisirongiliikluse tugev toetaja ning loomulikult tahaksin, et ronge, liine ja reisijaid tuleks üha juurde. Olen nõus majandusminister Partsiga, kes eile ETV-le ütles, et rongiliiklus peab olema kõigi oluliste keskuste vahel. Seesama Parts tuleb aga sügisel reisirongide käigushoidmiseks Riigikogu käest lisaraha küsima, ehk ministeeriumi sees on kitsas käes ja/või prioriteedid teistes kohtades.

On uskumatult ebapopulaarne ju öelda, et kõikide liinide arendamiseks ei ole täna piisavalt raha. Seda julget sammu minister paraku ise teha ei taha. Arusaadav, sest ju on tal meeles isamaliitlasest minister Jürgenson, kelle teeparanduse ideede üle valgamaalased siiani naeravad. Pärast Valga rongiliikluse sulgemist käis ta isiklikult kruusa lumme viskamas.

Nii võiski eilsest AK-st jääda mulje, et halb Meikar tahab liine sulgeda, aga hea Parts soovib neid kõiki säilitada. Ei ole minu asi ära teha ministri töö, kuid mõned soovitused annan ma ikka.

Esiteks , on väga kiiduväärne, et uue veermiku hankimiseks on nüüdseks olemas konkreetne tegevuskava. Praeguste plaanide järgi esitavad firmad Elektriraudtee AS-ile pakkumised kogu Eestis sõitva veermiku väljavahetamiseks sügisel, talvel küsitakse lisaraha Euroopa Komisjonilt ning aastal 2011 võiksid esimesed uued rongid juba Eestis liinikilomeetreid mõõta.

Teiseks. Kui resursse on piiramatult, siis tuleb käigus hoida kõiki liine, toetada Eesti Raudtee ASi kui ka Edelaraudtee ASi investeeringuid infrastruktuuri (rööpad jne) ja suurendada liinikilomeetrite arvu kõikides suundades.

Kolmandaks. Kui ressursse jääb napiks, peaks (minister) lõpetama hämamise ja ütlema, et on vaja teha valusaid valikuid. Leian, et esimesed kolm reisirongiliikluse prioriteeti on:

1. Elektriraudtee. Tallinna lähiümbruses elab palju inimesi, kes sõltuvad elektrirongidest.

2. Tallinn-Tartu(-Valga-Riia) suund. Selle liini kasutajate arv on suurenenud pidevalt, kuid potentsiaali on veel küllaga. Kui uued mugavad rongid hakkavad sihtpunkti sõitma umbes 1,5 tunniga ja rongiliikluse graafik on märksa tihedam, otsustavad kindlasti paljud auto koju jätta ning rongi kasutada.

3. Tallinn-Rapla suund. Raplast sõidab iga päev palju inimesi Tallinnasse tööle just rongiga ning selle liini käigushoidmine on vajalik.

Kui need kolm prioriteeti on tagatud ja raha jääb üle, siis võib julgelt toetada ka teisi liine. Mitmel juhul oleks aga otstarbekam asendada see bussiliiklusega, eriti seal, kus vähe sõitjaid on. Diiselrong on keskkonnasõbralikum vaid siis, kui seal on reisijaid rohkem kui üks.

Ning lõpetuseks kinnitan veelkord, et olen reisirongiliikluse suur fänn. Minu mure ja hirm on seotud populismiga, mille viljelemine võib kaasa tuua, et aastast 2011 ei sõida Eestis enam ühtegi rongi.

Tweet This Post 

Maailm muutus sammukese suuremaks, kirjutasid ajalehed 2003. aastal pärast Concorde´i viimast lendu. Minimaalne ajakulu lennuks üle suure lombi venis tunde pikemaks. Täna on tekkinud oht, et kiire rongiühendus Eesti kahe suurema linna vahel jääb vaid unistuseks.

Juhtub nii nagu vene anekdoodis eestlastest, kes Tallinnast raudteed mööda sõites järjest eemaldusid. Nagu puändis välja tuli, oli valitud vale suund.

Korraliku reisirongiliikluse puudumine Tartu ja Tallinna vahel on üks põhjus, miks Tartu-Tallinna maantee on täis tossutavaid liinibusse, kihutavaid sõiduautosid ja närvilisi autojuhte. Ei maksa imestada, et antud teelõik on liiklusõnnetuste edetabeli tipus. Praegu sisuliselt puudub alternatiivne ja ohutu ühendus.

Kaasaegne reisirongiliiklus tagaks Eesti kahe suurima linna vahel sama sõiduaja, kui on kiireimal laevaühendusel Tallinnast Helsingisse. Rongisõit on ajavõit. Samuti ohutum, keskkonnasõbralikum ja mugavam, kui üle kahe tunni bussis loksuda või gaasipedaali tallata.

Tänu reisirongi sõpradele seisab koalitsioonilepingus punkt: tõsta Tallinn-Narva ja Tallinn-Tartu raudteeliinidel rongide liikumiskiirust kõikidel lõikudel vähemalt tasemeni 120 km/h. 14. aprillil Riigikogus esinedes kinnitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, et see lubadus aastaks 2011 ka täidetakse.

Korralikud rööpad on aga medali üks külg. Edelaraudtee on kinnitanud, et kui ei vahetata välja seitset diiselrongi, tuleb kahe aasta pärast oluliselt vähendada sõidugraafikut. Paradoksaalselt kärpis majandusminister lisaeelarves plaanitud uute rongide soetamise kulutusi 16 miljonit krooni.

On halenaljakas, et samal ajal kui kavandatakse avada renoveeritud raudteelõik, viiakse läbiroostetanud reisirongid vanarauaks. Mis kasu on infrastruktuurist, mis võimaldab reisirongiliiklust 120 kilomeetrit tunnis, kui selle peal ei sõida ühtegi rongi või kui sõidab, siis selline, mis ei suuda nii kiiresti sõita?

See, mis firma kaasaegset reisirongiühendust pakkuma hakkab, ei ole reisijale oluline. Samuti see, et kas veetakse elektri või diiselrongidega. Tulevikus tuleks kogu reisirongiliiklus „elektriküttele“ üle viia, kuid see ei saa juhtuda lähiaastatel. Näiteks Tallinn-Tartu-Riia liinil oleks vaja koostööd Lätiga, sest meie ei hakka ju Lätis traate ehitama.

Eksivad need, kes peavad ühistranspordi kasutamise põhiküsimuseks hinda. See, kes jõuab täna bensiini osta, jõuab ka rongipileti soetada. Ühistransport suudab sõiduautodega konkureerida vaid paremat kvaliteeti pakkudes.

Rohkem reisirongi kasutajaid tuleb vaid siis, kui on tagatud kolm kvaliteeditingimust. Lisaks sõidukiirusele on oluline hea sõidugraafik , näiteks Tartu-Tallinna liinil peaks iga päev sõitma vähemalt 10 reisirongi. Vaid üks hommikune reis on mõnele reisijale liiga vara ja teisele liiga hilja. Reisrong peaks lähtejaamast startima ideaalis iga täistund, kuid ka kahetunnine ajavahe tagaks piisava paindlikkuse.

Sama oluline on korralik reisijatevagun, kus istme seljatugi pidevalt lösutavasse asendisse ei vajuks ja hommikukohv laualt pükstele ei hüppaks. Traadita internetiühendus ja restoranivagun on meeldivateks lisaboonuseks. Samuti võimalus jalgratas või lemmikloom kaasa võtta.

Lisaks infrastruktuuri parandamisele on ka uute rongide soetamine ja ühistranspordi arendamine koalitsioonilepingus kenasti kirjas. Saan aru, et kõigi lubaduste täitmine võib maksutulude vähenemise tõttu muutuda keeruliseks, kuid vaid kaubarongide jaoks raudteerööpaid parandada oleks ka selle vähese raha ebaotstarbekas kasutamine.

Pingelises eelarves selguvad ministrite tõelised prioriteedid. Nii tuleb ka majandus- ja kommunikatsiooniministril otsustada, kas paljulubatud kaasaegne reisirongiliiklus jääb vaid helesiniseks unistuseks, nii nagu alla 4-tunnine lennureis üle suure lombi on tänaseks muutunud.

(Kuigi kirjutasin selle loo põhja head kaks kuud tagasi ilmus see alles täna EPL Onlines. Erinevatel põhjustel venis ilmumine ning täna on ta juba pisut vananenud. Näiteks kas või selle täna EPL-i paberlehes ilmunud uudise pärast: http://www.arileht.ee/artikkel/435129. Kahju!)

Tweet This Post