Silver Meikar: puhastustuli on ainuke võimalus
Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et nõrga sisedemokraatiaga ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad kasvatavad uut põlvkonda moraalilagedaid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelmistest veel küünilisemad.
Poliitilise moraali kriisi jäämäe veepealne osa on, et mõned poliitikud ja erakonnad panevad teadlikult toime ühiskonna õiglustunde vastaseid tegusid, mida vahel avastab uurimisorganite või ajakirjanike terav silm. Märksa ohtlikum osa asub sogase vee all, poliitika süsteemis ja seal tegutsejate peas. Isegi paljud patustamisega vahele jäänud ei suuda siiralt mõista, et on millegi vastu eksinud.
Rusikahoop näkku on ühtemoodi valus, olenemata sellest, kas lööja mõistab oma teguviisi kurjust või peab seda normaalseks. Vahe on selles, et teisel juhul normidest ja seadustest ei piisa ning isik jääb alati otsima võimalust end veel kord vägivalla abil kehtestada. Need, kes arvavad, et «poliitika ongi räpane mäng», peavad varjatud annetuste vastuvõtmist, inimestega mittearvestamist, illegaalset luuretegevust ja mõjuvõimuga kauplemist tavapäraseks.
Mitte miski ei seo rohkem kui ühiselt sooritatud kuritegu. Erakonna rahaasjade ja võimule saamisega kaasnevate positsioonide jagamise eest vastutava peasekretäri ametit ei usaldata kunagi isikule, kes võiks parteiladviku eksimusi paljastada. Lojaalsuse ees tagatakse talle täielik toetus ja kaitse, kui ta ise peaks skandaali sattuma.
Isiklikult on mul Priit Toobalist kahju, nagu mul on kahju noortekolooniasse sattunud poisiohtu mehest. Tolle pätitembud on paljuski ju põhjustatud välistest teguritest: kehvast kodusest kasvatusest, halbadest sõpradest ja/või kuritegevust soosivast ümbruskonnast.
Parteis kiiret karjääri ihalev noorsand peab omaks võtma kehtestatud reeglid ning tõestama jäägitut lojaalsust eliidile. Nii toodavad nõrga sisedemokraatia ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad uut põlvkonda moraalituid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelnevatest küünilisemad. Nemad ju ei ole ju kunagi näinud, et saab ka teisiti. Meil jääb üle vaid kurvalt ohata: «Nii noor ja juba korruptant.»
Korruptsioon erakondades on oht riiklikule julgeolekule. Kui ka 600-eurose annetuse peale kahtlaselt ärimehelt võidakse algatada riiklik uurimine, siis mida on valmis tegema riigivõimu juures olev poliitik selleks, et päevavalgele ei tuleks märksa suuremad varjatud annetused? Ebaseadusliku tegevusega seotud poliitikud muutuvad kergesti küsitava moraaliga ärimeeste šantaaži objektideks ja seda enam, mida kõrgemale nad karjääriredelil tõusevad.
Ainuke võimalus poliitilise moraalikriisi ületamiseks on puhastustuli erakondade sees ja poliitikute peas. Need, kes teavad, peavad avalikult rääkima, ning need, kes on eksinud, peavad poliitikast lahkuma. Selle saavutamiseks pole vaja uut karmimat seadust, vaid tegelikku sisedemokraatiat.
Üheks sisedemokraatia oluliseks instantsiks, mis võimaldab moraaliküsimusi arutada partei sees, on aukohus. Aukohtud ei ole lahenduseks kriminaalse tegevuse puhul, kuid võivad seda olla juhtumitel, kui juhtivatel kohtadel olevad erakonnaliikmed lähevad vastuollu partei või ühiskonna väärtuste ja põhimõtetega. Näiteks nagu reformierakondlik Otepää vallavõim, kelle tegevusele hinnangu andmise võttis erakonna aukohus lõpuks menetlusse.
Selle juhtumi puhul on tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et sisedemokraatia masinavärgi lükkas käima vallavõimu kahtlaste tegevuste meediasse jõudmine. Sama tuleb öelda ka teiste erakondade aukohtu tegevuse kohta. Mis «sise-» see on, kui ta sõltub olulisel määral välistest teguritest?
Pole ime, et IRLi uue esimehe kandidaatide esimese väitluse põhiteemaks kujunes erakonna sisedemokraatia kesine olukord. Kindlasti ei tohiks IRLi liikmed pimesi uskuda kandidaadi ilusaid lubadusi ausast, kaasavast ja avatud asjaajamisest. Erakonna suurkogul 28. jaanuaril võiksid valijad enne sedeli kasti laskmist mõelda, kas «äraostmatute» positsiooni kinnistumine erakonna ladvikus on toimunud demokraatia väärtusi järgides.
Mõnes mõttes on parteide sisedemokraatia kindlate piirideta ala, mille suhtes võib eksisteerida sama palju erinevaid arvamusi kui demokraatia suhtes üldiselt. Nende mõlema eesmärk on aga luua süsteem, mis tagab, et keegi ei saaks valitseda üksi ja igavesti. Sellise süsteemi osaks on kokkulepitud normid, institutsioonid ja protsessid. Parteide sisedemokraatia tagamisel on kõige olulisem protsess ehk kuidas asju tehakse.
Pakun välja viis printsiipi, mille alusel võib hinnata demokraatia olemasolu (või selle puudumist) iga erakonna sees. Need on järgmised: info kättesaadavus kõigile liikmetele; mehhanismid, mis välistavad otsustega manipuleerimise; sõnavabadus ja võimalus parteipoliitikat mõjutada; sisuline võimalus saada valituks juhtorganitesse; erakonna rahastamise ausus ja läbipaistvus.
Iga selle printsiibi kohta võiks kirjutada raamatu ning ka siis ei oleks teema ammendunud. Kindlasti on kõikidel erakondadel ruumi sisedemokraatia parandamiseks, kuid kõik ei ole kahtlemata ka üdini halb. Kolmanda printsiibi heaks näiteks Reformierakonnas oli viimaste parlamendivalimiste programm, mis koostati pikkade avatud arutelude tulemusena. Halvaks pean ma Reformierakonna puhul aga sisedebati arendamiseks loodud e-foorumit, mis sõnavabaduse asemel annab võimaluse seda hoopis pärssida. Vähese kasutajaskonnaga e-demokraatiavahendist ideed sageli kaugemale ei jõuagi.
Samas on tegemist võrdlemisi tühise näitega võrreldes juhtumitega, kus mõne erakonna sisedemokraatia on muudetud sisediktatuuriks. Kui erakonnad jagavad mitteparteilisi töökohti vastavalt lojaalsusele, kui saadikutel keelatakse isegi valla lehte kirjutada või tuuakse olulisteks hääletusteks kohale uued, äraostetud parteiliikmed, sarnaneb see rohkem Valgevene režiimi kui põhjamaise demokraatia vahenditega.
Kriitikanoolte lendu laskmisest hoolimata kinnitan, et Eesti parteid on tunduvalt paremad kui enamikus teistes 90ndatel vabanenud riikides. Samuti usun, et parlamentaarne demokraatia on 21. sajandil parim valitsemisviis ning me oleme paarikümne aastaga suutnud üles ehitada üle ootuste hea riigi.
Seega ei ole ma mitte niivõrd kriitiline, vaid pigem mures. Mures sellepärast, et näen võimu konsolideerumist ning alternatiivide kadumist. Mures, sest parlamentaarse demokraatia alustalad – erakonnad – ei suuda alati mõista oma vastutusrikast rolli. Mures, sest usalduse kadumine erakondade suhtes tähendab alternatiivi – «valgustatud juhi» – populaarsuse tõusu. Ning kõike seda kultiveerib sisedemokraatia ebapiisavus.
Erakondade sisedemokraatia vähikäik algas Res Publica «uue poliitikaga», mida ehiti avatuma ja ausama asjaajamise lubadusega. Tegelikult pani see aluse suletud, populistlikule ja tehnokraatlikule marketingipoliitikale. Ka mina arvasin ekslikult, et noor «äraostmatu» erakond muutub aja jooksul vanade parteide sarnaseks. Vastupidi, Res Publica edu sundis teisi võtma üle nende populistliku taktika ja turundusvahendid.
Üheks parteide eesmärgiks sai liikmeskonna laiendamine vahendeid valimata. Kaubanduskeskuses pensionifondikampaania stiilis erakonda värvatud uuelt liikmelt ei saagi nõuda, et ta liikmemaksu maksaks või oma maailmavaatelt mingit kindlat klassikalist ideoloogiat toetaks.
Sellest veelgi ohtlikum on parteimaastiku väljakujunemisega kaasnenud parteidistsipliin ning sisulise võimuvahetusvõimaluse kadumine. Jah, parteide esimehed, peasekretärid ja piirkondade juhid vahetuvad, kuid uued jätkavad samade vahenditega ega soovi päevavalgele tuua eelkäijate kahtlaseid otsuseid ja tegusid.
Vastupidise näite leiame Saksamaalt, kus 2003. aastal viisid Saksa liberaalse partei FDP uued juhid skandaali kinnimätsimise asemel ise politseisse dokumendid, mis näitasid nende parlamendisaadiku Jürgen Möllemanni kahtlasi rahatehinguid. Möllemann andis 400 inimesele kokku 3,5 miljonit eurot, et nad kannaksid selle oma nime all annetusena parteikontole. Kohtuprotsess käib siiani ning FDPd ootab trahv, mis on vähemalt illegaalselt annetatud summa suurune. Varjatud annetuse teinud sajad inimesed on saanud kriminaalkaristuse ning Möllemann sooritas 2003. aastal (tõenäoliselt) enesetapu.
Ka Eesti poliitika oleks oluliselt puhtam, kui uued juhtorganitesse valitud poliitikud ei pelgaks tuhnida vanades paberites ja pöörduksid kahtlaste tehingute asjus õiguskaitseorganite poole ning kõik lihtliikmed nõuaksid, et nende erakonna poliitikud käituksid moraalselt. Päevaskandaalide lahendamine võib aidata kriisist üle saada, kuid pikaajaline muutus saab toimuda siis, kui keskenduda süsteemsetele puudustele.
(Artikkel ilmus 24.01.2012 päevalehes Postimees: Silver Meikar, Inimõiguste instituudi nõunik)
Avaldused Eesti Reformierakonna aukohtule
Eesti Reformierakonna aukohtu statuudis seisab: "Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja. Aukohtu liikmed valib erakonna volikogu. Aukohus koguneb nii tihti, kui vajalik, ja nii harva, kui võimalik."
Olen veendumusel, et Otepää piirkonna liikmed on kahjustanud erakonna mainet ning on vastuolus põhikirjas ja programmis sätestatud väärtustega. Just seetõttu pöördusin eelmise aasta detsembris erakonna aukohtu poole ja sain 5. jaanuaril vastuse, et minu avaldust ei kavatse aukohus edasi menetleda ning soovituse pöörduda Otepää piirkonna juhatuse poole. 10. jaanuaril esitasin uue avalduse, et aukohus oma lühikest ja lakoonilist otsust veelkord kaaluks.
Nüüd, kus tänu ajakirjanik Nils Niitra tänasele artiklile Postimehes (Silver Meikar andis erakonnakaaslased aukohtusse) on asi avalikus saanud ning eesmärgiga ära hoida igasugused spekulatsioonid teemadel, et mida ikka mina kirjutasin ja aukohus vastas, esitan siinkohal ametliku kirjavahetuse.
digiallkiri: 10. jaanuar 2012
Eesti Reformierakonna aukohus
Avaldus
Tulenevalt Eesti Reformierakonna aukohtule 2011. aasta 7. detsembril esitatud avaldusest ja sellele 2012. aasta 5. jaanuaril Eesti Reformierakonna aukohtu poolt allkirjastatud vastusest esitan järgmise taotluse:
Palun Reformierakonna aukohtul veel kord kaaluda Otepää PKO esimehe Aivar Nigoli ja teiste antud piirkonna juhtorganitesse kuuluvate erakonnaliikmete tegevuse vastavust Eesti Reformierakonna väärtuste, põhikirja ja programmiga.
Eesti Reformierakonna aukohtu vastusest lähtub, et aukohus ei võtud minu 7. detsembri avaldust menetlusse ja soovitas pöörduda Otepää PKO juhatuse poole.
Erakonna põhikiri sätestab erakonnast väljaarvamise alused:
15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.
Arvan, et Otepää PKO juhatus ei saa anda objektiivset ja usutavat hinnangut selle liikmeid puudutavale avaldusele. Samuti ei ole juriidiliselt ega tehniliselt võimalik, et Otepää PKO juhatus otsustab iseend erakonnast välja visata, seejärel ka kinnitab sellesisulise otsuse ja edastab endale kirjaliku teate.
Tulenevalt eelnevast palun veel kord võtta arutluse alla 7. detsembril esitatud avaldus. Olen arvamusel, et vaid Eesti Reformierakonna aukohus saab hinnata minu poolt esitatud argumente, kuulata Otepää PKO liikmete selgitusi ja langetada objektiivse otsuse. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.
Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige
Aukohtu vastus, mis edastati mulle jaanuari alguses:
Minu 7. detsembri avaldus:
7. detsember 2011
Eesti Reformierakonna aukohus
Avaldus.
Palun Eesti Reformierakonna aukohtul anda hinnang erakonna Otepää piirkonna kohaliku vallavalitsusse ja volikokku kuuluvate isikute tegevusele. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.
Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige
Lisa 1
Asjaolud
Üleriigilises meedias on leidnud palju kajastamist Pühajärve põhikooli sulgemise kaasus. Reformierakondlaste poolt juhitud Otepää võimuorganid on otseselt ja üheselt selle taga, et kooli sulgemise otsus tehti ilma sisulisi põhjendusi esitamata, kohalikku kogukonda kaasamata ning nn “teerulli” poliitikat kasutades.
Olen veendunud, et Aivar Nigoli juhitud kohaliku erakonna piirkond on oma tegevusega juba kahjustanud Eesti Reformierakonna mainet ning kui erakond selles osas seisukohta ei võta, seame selgelt kahtluse alla need väärtused ja põhimõtted, mis on kirjas meie põhikirjas ja programmis.
Erakonna pikaaegne peasekretär ja tänane justiitsminister Kristen Michal väljendas 6. detsembri ajalehes Postimees seisukohta: “Ühiskonnas läbi arutamine, konsensuse saavutamine on minu meelest oluline. Reformierakonnas ma küll selles osas probleemi ei näe, /../”. Heast kaasamise tavast rääkiv Sulev Valneri artikkel toob esimese halva näitena aga just Pühajärve põhikooli sulgemise.
Kogukond on esitanud mitme aasta jooksul kirjalikke ettepanekuid ning avaldanud korduvalt soovi valla hariduselus ja -korralduses kaasarääkida ning koostööd teha, kuid seda pole kordagi arvestatud. Aivar Nigoli, Peeter Holtsi ja Aivo Meema juhitud Reformierakonna piirkondlik organisatsioon on demonstreerinud järjekindlalt hoolimatust inimeste arvamuse suhtes.
Reformierakonna Otepää valla volikogu ja valitsuse liikmete tegevuse suhtes on hukkamõistva seisukoha võtnud erinevad inimesed ja ühendused, sh. Eesti Õpilasesinduste Liit. 2007. aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ja 2011. aastal innovaatiliseks maakooliks nimetatud Pühajärve põhikool pakub kvaliteetset haridust ning on lapsesõbralik tugev kool, mis vastab ka riikliku rahastamise põhimõtetele.
Eesti Reformierakond on selgelt väljendanud seisukohta, et haridusreform üheks eesmärgiks on säilitada tugevad põhikoolid ning lastel peab olema võimalus põhiharidus saada kodulähedasest koolist. Vikerraadios 28. oktoobril esinenud peaminister Andrus Ansip tõi kogukonna poolt toetatud ja tugeva põhikooli näiteks just Pühajärve.
Eeltoodud kokkuvõttes on minu hinnangul Aivar Nigol ja teised erakonna Otepää piirkonna vallavolikogusse ja vallavalitsusse kuuluvad liikmed läinud vastuollu nii erakonna väärtuste, põhikirja kui ka programmiliste seisukohtadega. Erakonna aukohus peab selles osas võtma ühemõttelise seisukoha, sest vastasel korral muutuvad naeruväärseks Eesti Reformierakonna lubadused ehitada liberaalset, avatud ja kodanikke kaasavat riiki.
Õiguslikud asjaolud
Eesti Reformierakonna põhikirja paragrahv 13 sätestab erakonna liikmete kohustused:
13. Erakonna liige on kohustatud:
• kinni pidama põhikirjast ja täitma Erakonna juhtorganite otsuseid;
• maksma liikmemaksu, mille suuruse kehtestab Erakonna volikogu. Piirkondlik juhatus võib teha soodustusi Erakonna majanduslikult vähekindlustatud liikmetele;
• Erakonna juhtorganitesse valituna võtma nende tööst aktiivselt osa;
• aitama oma igapäevase tegevusega kaasa Erakonna maine tõusule;
• mitte osalema mistahes grupi, ühenduse või organisatsiooni töös, mille eesmärgid või tegevus on vastuolus Erakonna programmiliste põhimõtetega.
Paragrahv 5.2 sätestab erakonnast väljaarvamise põhjused ja korra.
15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.
Aukohtu statuut sätestab:
Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja.
Valimisprogramm:
Reformierakond peab riigi arengus oluliseks eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemist.
Erakonna programm:
Nii kodanikeühendused kui ka riik peavad tegutsema avatult, kõigile arusaadavalt ja põhjendatult ning võimaldama oma tegevuses osaleda neil, kes seda soovivad.
Viited:
http://puhajarve.blogspot.com
http://uudised.err.ee/index.php?06239639
http://www.ohtuleht.ee/452981
http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/kooli-nimel-laheb-kularahvas-kohtusse.d?id=62498532
http://www.postimees.ee/660082/puhajarve-lapsevanemad-annavad-vallavolikogu-kohtusse/
Silver Meikar
Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Inimõigustest
9. detsembri hommikul oli mul võimalik esineda Terevisioonis hommikuprogrammis inimõiguste teemal. Järgnev tekst on lühike kokkuvõte sellest, milliseid mõtteid enne seda mõlgutasin.
Sissejuhatus
10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO üldassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Just seetõttu tähistatakse homme inimõiguste päeva ning toimub ka Inimõiguste Instituudi konverents Tallinnas. Meie organisatsioon saab peagi 20 aastat vanaks ning me täisikka jõudnuna on sobilik aeg heita pilk ajalukku ning mõelda ka tulevikule. Kellel huvi homsel konverentsil osaleda, siis mõni koht on ehk veel vaba. Registreerimine aadressil: www.eihr.ee.
Inimõiguste ajalugu ja snendest üldiselt
Inimesed hakkasid mõtlema oma õiguste peale hetkel, kui neil (analüütiline) mõtlemisvõime tekkis. Siiski saame rääkida klassikalistest inimõigustest kui üldtunnustatud väärtusest oluliselt hilisemas ajajärgus. Kuigi demokraatia lätteid otsime antiikaja filosoofide ideedest, saab arutelu iga inimeste õiguste üle sisuliselt alguse renessansi ja reformatsiooni järgsel ajal, kuid eelkõige valgustusajaga.
Revolutsiooniline areng inimõiguste idee tekkimisel toimus 18 sajandi teisel poolel, Ameerika Ühendriikides 1776. aasta Virginia Õiguste Deklaratsiooniga ja 1789. aasta Prantsuse Revolutsiooniga. 19. Sajandil said inimõigused oluliseks osaks võitluses orjapidamise vastu.
Laialdaselt on kasutatud Tšehhi-Prantsuse professor Karel Vasak 70-ndaltel aastatel välja pakutud inimõiguste arenguetappide kolmikmudelit:
1. Esimese generatsiooni inimõigused. Need olid peamised tsiviil- ja poliitilised õigused, mis tulenevad 18. sajandi John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau loomuõiguslikust filosoofiast. Sinna hulka kuuluvad näiteks sõnaõigus, ausa kohtupidamise õigus, usuvabadus ja valimisõigus.
2. Teise generatsiooni inimõigused. Universaalselt sõnastati need just Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga 1948. aastal. Lisaks eelnevale kuuluvad sinna näiteks õigus töötamisele, peavarjule, arstiabile ja sotsiaalsele turvalisusele. Ehk siis ka majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused.
3. Kolmanda põlvkonna inimõigused. Need 70ndatel aastatel alguse saanud õigused on kõige laialivalguvamad ja sisaldavad endas kollektiivseid õigusi alates rahvaste enesemääramise ja arenguõigustele, lõpetades puhta keskkonnaga ja õigustega ilma piiranguteta suhelda.
Arvatavasti võiks 21. sajandil nadil lisada siia ka neljanda kategooria, mis võtaks arvesse globaliseerunud maailma ja demokraatia arengut. Need on paljuski rahvusvaheliste lepingutega reguleerimata valdkonnad, hõlmates endas näiteks internetivabadust.
Inimõiguste olukord Eestis
Inimõigused on pidevas arengus ja mitte kunagi ei saa öelda, et nüüd on saavutatud lõppeesmärk. Tuletame meelde: Euroopas anti esmakordselt naistele üleüldine valimis ja kandideerimisõigus Soomes 1905. aastal. 1955. aastal 1. detsembril arreteeriti mustanahaline Rosa Parks selle eest, et ta ei loovutanud liinibussis istekohta valgesse rassi kuuluvale inimesele ja sellele järgnenud võitluse tulemusena tagati eri rahvusest ja rassist inimestele sarnased õigused. 2001. aastal sai Hollandis esimene riik maailmas, kes tagas samasoolistel paaridel õiguse abielluda.
Inimõiguste olukord riigiti on erinev. On riike, kes ka 21. sajandil ei suuda oma elanikele tagada ka kõige elementaarsemaid inimõigusi. Näiteks üks maailma vaesemaid riike Birma, kus ligi viiskümmend aastat võimul olev sõjaväeline hunta eirab ka kõige põhilisemaid inimõigusi. Meenub kohtumine ühe Birma opositsiooniliidriga, kelle eesmärk oli tagada elanikele nii head inimõigused nagu Hiina Rahvavabariigis.
Selle kõrval tundub olukord Valgevenes või ka Venemaal just kui lillepidu. Õiglasele kohtupidamisele lootma ei tasu jääda, meedia on võimu kontrolli all ning valimisi võltsitakse, kuid vähemalt pakutakse elanikkonnale mingitki turvatunnet ja sotsiaalset heaolu.
Tulles nüüd Eesti juurde, siis meie inimõiguste olukord on eeltoodud näidetega võrreldes väga hea. Eestis ei rikuta inimõigusi. See aga ei tähenda, et meil ei oleks probleeme. On küll, ja oluliselt rohkem, kui inimesed seda teadustada sageli oskavad.
Kindlasti on meie mureks elanikkonna vähene teadlikkus inimõigustest ning seda tühimikku soovime me ka 10. Detsembri konverentsiga pisut täita. Samuti peame vaatama tulevikku, kus peame leidma lahenduse nii asüüliotsijate õigustele kui ka Internetiga seotud uutele väljakutsetele. Seega tööpõld on lai.
Kas inimõiguste kaitsmisega võib minna üle piiri
Mingite spetsiifiliste õiguste kaitsmisega võib kindlasti üle piiri minna. Esmalt tuleb mõista, et lisaks õigustele on inimestel alati ka kohustused. Teiseks seda, et kõiki asju ei tohi ja ka ei saa reguleerida seadustega. Nõuda seda, et kõik inimõiguste tagamisega seotud pisidetailid oleksid garanteeritud seadusepügalatega, viiks meid olukorda, kus vabaduse sildi all viiakse ellu vabadusi piiravat ja lauskontrolli ning –karistamist propageerivat poliitikat.
Kolmas, ja võib-olla kõige olulisem küsimus seisneb selles, et nii nagu ka vabadused, on õigused omavahel konkurentsis. Ehk suurendas mingi valdkonna õigusi, vähendatakse teisi. Inimõiguste aluspõhimõtted on fundamentaalsed. Teatavatel juhtudel aga võib inimeste vabadusi piirata, näiteks võib kuriteo sooritanud inimest pärast õiglast kohtupidamist aastateks trellide taha lukustada ning see ei ole inimõiguste rikkumine.
Eks seda konflikti erinevate õiguste vahel tuleb lahendada kaasuste põhiselt ning läbi selle tekkinud praktika määrab ära ka piirid. Oluline on siinjuures terve mõistus. Toome näiteks konflikti meediavabaduse ja privaatsuse vahel. Kui pean inimeste privaatsust väga oluliseks, leian, et Riigikohtu otsus mitte rahuldada Sirje Kingisepa nõudmist, et Eesti Päevaleht kõrvaldaks veebiväljaandest aastaid tagasi ilmunud persooni loo temast, oli täiesti põhjendatud. Vastasel korral oleks loodud pretsedent, millele viidates iga kunagi avaliku elu tegelane saaks nõuda kunagi avaldatud seisukohtade eemaldamist. Näiteks kas või praeguse IRL „idarahalunimse“ skandaali osalised võiksid nõuda, et skeemi paljastanud Pealtnägija saated ei oleks mõne aja pärast võrgus kättesaadavad.
Ma arvan, et Eesti üks suurimaid õiguste ja vabadustega seotud probleeme on seotud kodanike kaasamisega. Mul on kurb tunnistada, kuid suur osa valitudi Riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste saadikuid elavad oma mõttelaadis ikka klassikalise esindusdemokraatia elevandiluust tornis. Ehk kord nelja aasta jooksul võivad kodanikud valida, keda nad sinna tippu saadavad ja vahepealse aja võivad nad panni lakkuda.
Kodanike kaasamise idee jääbki vaid loosungiks, kui seda tegelikult ellu ei rakendata. Teerullipoliitikaga ei siluta mitte ainult mingile klikile sobilike seaduste teed Riigikogus, vaid see on tavaliseks praktikaks ka kohalike asjade otsustamiseks.
Heaks näiteks on siin Otepää vallas toimuv, kus endine IRL-i liikmest vallajuht Andrus Visnapuu ja Reformierakondlase Aivar Nigoli kontrolli all olev volikogu otsustas sulgeda Pühajärve põhikooli ning andis sellest lapsevanematel teada pärast otsuse tegemist. Siin ei ole küsimus selles, et Pühajärve põhikool on tugev ja head haridust pakkuv kool, mis vastab kõigile Haridusministeerium nõuetele ja kus õpib 90 last. Ka mitte selles, et see kool sao 2007. Aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ning kuulub innovaatiliste maakolide peresse.
Küsimus on poliitilises kultuuris. Ka AK näitas lõiku, kus Nigol ülbelt teatab, et ise valisite selle võimu ja eks valige järgmine kord ümber. Mina ei taha elada riigis, kus kodanikuna saan otsuste tegemisel kaasa rääkida kord nelja aasta jooksul. Aga mul on tunne, et paljud võimulolijad just sellist riiki ehitavadki. Kala pidi mädanema hakkama peast, kuid selle näite põhjal võiks öelda, et juba saba ka haiseb.
Erakondade võlad ja turvarisk
Kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon pidas pankroti äärel vankuvaid erakondi potentsiaalseks ohuks demokraatiale ja isegi riiklikule julgeolekule, näevad verivärske inimarengu aruande poliitilise arengu peatüki koostajad ohtu pigem teatud erakondade tõrjutuses ja stabiilsusega kaasas käivas stagneerumises.
Kas parteide hämarad rahaskeemid, maksmata võlad ja salatsemine kätkevad endas ohtu Eesti riigile või on see järjekordne suureks puhutud teema, mis võimaldab erakondade kallal ilkuda?
«Siis (parlamendivalimistel 6. märtsil) peab rahvas kõrgeima kohtumõistjana ka otsustama, mis on me poliitikaajamises lubatud ja mis mitte,» ütles president Toomas Hendrik Ilves uusaastapöördumises rahvale, ja rahvas tegi seda. 134 124 Eesti kodaniku hääl kinnitas, et ligi üks neljandik valimistel osalenutest ei pea parteile salajase annetuse lunimist idanaabri julgeolekuteenistusega seotud isikult piisavalt oluliseks, et oma valimiseelistust muuta.
Kuid parteikassa täitmine või valimiskulude tasumine kahtlaste rahaskeemidega ei ole ainult ühe partei pärusmaa. Sellega on oma nime määrinud kõik erakonnad ning kappides ootavad veel avastamata luukered uuriva ajakirjanduse karmi analüüsi.
Pole kahtluski, et ka JOKKide-vastast, täiesti uut või üdini ausat poliitikat lubanud erakondade ajaloos leidub veel rambivalgust kartvaid rahatehinguid, kuid nende raskusaste ei ole nn idarahaskandaaliga võrreldav. Kapitalil on kodumaa ning sellel on alati poliitiline hinnasilt kaasas.
Venemaa julgeoleku-, riigi- ja äristruktuurid moodustavad ühe kuritegeliku võimuvertikaali, mis hea meelega omandaks kontrolli Eesti strateegilise infrastruktuuri ja kasumlike tootmisharude üle ning majandusliku hõlvamisega saavutaks ka poliitilise kontrolli riigi üle. Siinne riigikogus esindatud partei saab selle eesmärgi täitmisel kaasa aidata.
Idarahaskandaali puhul pole tegu mitte ainult räpase poliitika või maksupettusega, vaid otseselt riikliku julgeoleku ohtu seadmisega. Tagantjärele võib ainult imestada, kuidas oma erakonna hõbeseeklite eest müüki pannud erakonna juht mängleva kergusega end ohvrioreooliga ümbritses, valimistel hea tulemuse tegi ja küüniliselt poliitikas jätkab.
Ei mingit patukahetsust või vabanduse palumist, tagasiastumisest rääkimata. Erakonna augustis toimunud kongressi delegaadid otsustasid, et soovivad jätkata sama juhi ja tema tentsikute taktikepi all.
Avalikustatud materjal Venemaa Raudteede presidendilt Vladimir Jakuninilt rahalunimise kohta on tõestus, kuidas mõeldamatu võib tegelikuks osutuda. Siiski ei suuda ma uskuda, et mõni teine partei rahaprobleemidele lahendamiseks pilgu Venemaa poole pöörab, kuid ma pole ka kindel, et suudetakse resoluutselt keelduda vastu võtmast mõne Eesti ärimehe pakutud raha tingimusel, et sellest avalikkus teada ei saa.
Süstemaatilised, keelatud ja salajased rahasüstid parteidele ei sea üksnes kahtluse alla valitavate esindusorganite usaldusväärsust, vaid on mürgiks ka teistele põhiseaduslikele institutsioonidele ja laiemalt kogu (õigus)riigile. Selle äärmuslikuks (kuid mitte erandlikuks) tulemuseks on olukord, millele Maailmapanga analüütik Daniel Kaufmann andis tosin aastat tagasi nimetuse «state capture».
Eesti keelde võiks seda tõlkida kui «riigi anastamist» ning see tähendab olukorda, kus mingi (kuritegelik) ärigrupeering saab kujundada riigi poliitikat, mõjutada seadusandlust ning kohtuotsuseid tänu varjatud annetustele ametnikele ja poliitikutele.
Tavapärase korruptsiooni eesmärk on raha abil mõjutada seaduste rakendamist (nt summa X maksuametnikule, et ta maksupettuse menetlust ei alustaks), riigi anastamine eeldab aga seaduste loomise protsessi mõjutamist (nt sobiva seaduse tellimine võimul olevatelt erakondadelt). Maailmas leiab terve hulga näiteid, kus selliselt on sisuliselt üle võetud riigi juhtimine.
Kuni 2000. aastani valitses Peruud Fujimori-Montesinose režiim, mille võimupüramiid püsis tänu meedia ning poliitiliste, kohtuvõimu ja sõjaväeliste võtmepositsioonide ülesostmisele või nendega seotud isikute hirmutamisele.
Kümme aastat riiki valitsenud Alberto Fujimori kannab praegu 25-aastast vanglakaristust inimõiguste rikkumise ja korruptsiooni eest ning tema lähim toetaja Vladimir Ilijtš Montesinos Torresele on ebaseadusliku relvaäri eest määratud 20-aastane vanglakaristus ning ta on teiste süüdistustega jätkuvalt kohtu all.
Kuritegelikud grupeeringud on suutnud olulisel määral kontrollida ka näiteks Mehhikot ja Itaaliat, sõjaväeline hunta on anastanud Birma. Kuid massilise korruptsiooni näiteid ei pea otsima nii kaugelt, vaid neid leiab liigagi palju sellest riikide grupist, kuhu me vähemalt geograafiliselt ja ajalooliselt ka ise kuulume. See, et oleme suutnud üles ehitada riigi, kus era- ja avalik rahakott on lahus, on nn idablokis pigem erand kui reegel.
Inimarengu aruanne pakub välja ühe võimaliku seletuse, miks korruptsioonitase on meiega võrreldes oluliselt kõrgem Lätis, vähemal määral ka Leedus. «Eestis 90ndate alguses võimu võtnud Isamaa oli Rootsi poliitikateadlase Li Bennich-Björkmani väite kohaselt põhiliselt haritlastest koosnenud rühmitus ning seetõttu ka lahutatud majandusest ja nõukogudeaegsest nomenklatuurist.
Läti esimeste valimiste võitja Läti Tee ning selle eelkäija Club 21 olid seevastu organisatsioonid, mis lõid otseselt ühendusi ärisfääri ja poliitika vahel, toetades sellega vanade nomenklatuuri võrgustike alalhoidmist. Sama võib öelda Leedu kohta /---/.»
Veel hullem on olukord Ukrainas, kus kõikide parteide taga nähakse mõne oligarhi äriprojekti ning ei peeta paljuks nimetada praegust presidenti Viktor Janukovõtšit Ukraina rikkaima mehe Rinat Ahmetovi marionetiks.
Fakt on, et Ukrainas kontrollivad oligarhid tähtsamaid meediakanaleid ja neil on oluline (kui mitte määrav) roll poliitika kujundamisel. Just seetõttu tuleb Eestis võtta tõsiselt erakondade rahastamise järelevalve komisjoni seisukohta. Demokraatia ja julgeolek on alati ohus, kui poliitikasse püütakse sisse tuua varjatud annetusi.
Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus GRECO on teinud ettepanekuid, kuidas selle vältimiseks seadusi muuta ja kontrolli tõhustada. Tegelik muutus saab toimuda aga alles siis, kui ebaseaduslike või -eetiliste rahaskeemide mittekasutamine saab poliitilise kultuuri lahutamatuks osaks.
Poliitilise kultuuri moodustavad ühiskonnas omaksvõetud väärtused ja normid, millega määratakse poliitilise käitumise reeglid ja piirid. Parteide keelatud rahastamise vastu saavad võidelda vaid poliitikud, meedia ja laiemalt ühiskond üheskoos.
Esimesed peavad ise toimima eetiliselt ja nõudma seda ka oma erakonnalt, vaba uuriv ajakirjandus kannab järelevalvekohustust ning rahvas määrab valimistel, keda nad riigitüüri juurde lubavad.
Poliitilise kultuuri arengule tuleks oluliselt kasuks ühiskondlik kokkulepe, et (hoolimata võimsast reklaamikampaaniast ja ilusatest loosungitest) järgmistel valimistel keelatud või kahtlasi finantsskeeme kasutanud poliitikutele häält ei antaks.
(Artikkel ilmus 8. septembril ajalehes Postimees: http://pluss.postimees.ee/556708/silver-meikar-erakondade-volad-ja-turvarisk/: Maailmas leiab hulga näiteid, kus kapitali omanik on üle võtnud riigi juhtimise. Poliitik Silver Meikar (Reformierakond) küsib, kas parteide maksmata võlad ja salatsemine kätkevad endas ohtu riigile või on see järjekordne teema, mis võimaldab erakondade kallal ilkuda.)
Jalgrattur kui põlatud põgenik
 |
| Varakevadine rattamatk Pääsküla rabas |
Kui korraldada rahvahääletus kõige ebapopulaarsema pügala üle uues liiklusseaduses, oleks võitjaks arvatavasti § 32 lõige 1 punkt 1, mis lubab teatavatel juhtumitel kaherattalised kõnniteele. Olles suures osas selle idee autor, pean vajalikuks seda veelkord põhjendada.
Kõigile eriliigilistele liiklejatele oleks ohutuim ja mugavaim, kui neil oleks oma tee. Autod sõitku autoteel, jalakäiad kõndigu kõnniteel ja linnaratturid vändaku jalgrattateel. Nendes riikides, mille sarnased me olla tahame, see suures osas nii lahendatud ongi. Piisab vaid pooleteise tunnisest praamisõidust üle lahe, et selles ise veenduda.
Suurest soovist kuuluda Põhjamaade hulka oleme võtnud eeskujuks sealse regulatsiooni ning ka käivitanud riiklike keskkonnasõbraliku liikumisvahendi kasutamise kampaaniaid, kuid seda tehes unustanud peamise. Paragrahvidest ja propagandast on vähe abi niikaua, kuni Eestis puudub korralik jalgrattateede võrgustik.
Mõistan autojuhte, kes ei taha oma plekkkastidega õblukestele kaherattalistele liiga teha, ning ka jalakäijaid, kelle jaoks seesama jalgrattur võib tunduda kõnniteel sama ohtlik, kui Ameerika põlisrahvastele hobuste seljas ratsutavad konkistadoorid 16. sajandi alguses. Jalgrattur on justkui põlatud põgenik, keda keegi oma riigis (ehk teel) näha ei taha, kuid kellel kodumaa (ehk rattatee) puudub.
Seadusekuuleka, kuid oma elust hooliva kodaniku jaoks ei ole sisuliselt muud võimalust jäetud, kui kaherattaline sõber garaažinurka unustada. Ma ei ole siiani kohanud ühtegi ratturit, kes ohutuse tõttu ei oleks vahel kasutanud kõnniteed. Mitmed neist on ka trahvi saanud ja mõni seejärel rattakasutamisest loobunud.
Paraku ei moodusta jalgrattasõbrad kriitilist massi valijatest, et panna kohalikud omavalitsused kiirkorras rattateid rajama. Kuid ilma turvalise ja mugava sõiduvõimaluseta ei saagi neid kunagi palju olema. Just seda nokk kinni ja saba lahti olukorda soovisin ma oma muudatusettepanekutega lahendada.
Uue seaduse järgi ei tohi jalgrattur sõita kõnniteel, „ välja arvatud /…/ alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Kuni 10-aastased lapsed võisid sõita kõnniteel ka endisi liiklusreegleid järgides, ülejäänud erandid oli aasta tagasi Riigikogus toimunud eelnõu arutelu kompromisstulemus.
Kindlasti ei ole tegemist millegi ennekuulmatu ja revolutsioonilisega, pigem seaduse viimine kooskõlla niikuinii reaalelus toimuvaga. Harutan selle pika lohiseva pügala osadeks ja toon mõned näited elust enesest.
See, et lapsed võiksid sõita kõnniteel, ei tohiks erilist vastuseisu tekitada. Uue liiklusseaduse jalgratturite osa kritiseerides tõi Sven Kreek 29. juuni Postimehes näite, kus hoovist autoga välja sõites võib kõnniteel liiklevat jalgratturit mitte märgata, unustades seejuures ära, et lapsed võisid ka endise seaduse järgi kõnniteel sõita ja seega ei ole tegemist uue ohuga. Küll aga kirjutan kahe käega alla artikli põhisõnumile, et vastutus liiklusohutuse tagamisel lasub kõigil liiklejatel. Ohutu jalgrattasõidu õpetamine oma võsukestele peab olema iga hooliva lapsevanema kohustus.
Selleks, et lapsevanem saaks seda kohustust täita, lubatakse alates tänasest täiesti seaduslikult kõnniteel sõita ka kuni kahel lapse saatjal. Julgen arvata, et iga keskkonnasõbralikku liiklusvahendit kasutav lapsevanem, kes viib pisipõnni lasteaeda, on seda niigi alati teinud. Pole ju terve mõistusega kooskõlas sundida 4-5 aastast algajat ratturit sõiduteele.
Ohutuse tõttu võib kõnniteel nüüd ka sõita väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur. Kümmekond kilo kaaluv põnn tagarattakohal viib jalgratta tasakaalust välja ning vähendab võimalust mõne segase rullnokast autojuhi eest kiirelt kõrvale põigata.
Põhjendatult kõige enam poleemikat on tekitanud jalgratturi lubamine kõnniteele, kui „sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Mida tähendab oluliselt raskendatud? Kas 40 cm läbimõõduga augud sõidutee paremas ääres on piisav põhjus? Aga 20 cm?
Ma ei tea, miks on nii paljudel eestimaalastel soov kõiki asju saksa täpsusega seaduste abil ära reguleerida ning mitte uskuda tervet mõistust ja eetikat. See, kas sõidutee olukord on piisavalt ohtlik on sageli subjektiivne hinnang, aga eeldada, et kindlasti hakkavad ratturid seda mittekonkreetset regulatsiooni kuidagi ära kasutama, näitab usaldamatust kaaskodanike vastu.
Teisipäeval sõitsin perega Nõmmelt jalgratastega kultuurikilomeetrit kaema. 5-aaastane tütar väntas oma kaherattalist sõpra, 1-aastane poeg istus minu ratta lastetoolis. Pole vist vaja mainida, et jalgratta- või kergliiklusteed on võimalik sellel trassil kasutada vaid jupiti. Seda enam, et nn jalgrattatee on enamasti sõidutee paremas ääres asuv tuhmuva valge värviga eraldatud kitsas lõik, mis ei ole just kohaks, kuhu väikelast ise sõitma lubaks.
Nii kulgeski meie tee osaliselt koos jalakäijatega ja ka jalakäija kiirusel. See, et kõnniteel liigeldes „gaasi“ põhja ei vajuta ning ka teiste liiklejate ohutust silmas peetakse, peaks olema üldine moraalinorm. Pügalafännidele on see siiski ka uude liiklusseadusesse raiutud – jalakäijate läheduses tuleb sõita jalakäia tavakiirusel, mis on 3-7 km tunnis.
Kuid ka kõnniteel ettevaatlikult sõitmine ei pruugi jalakäijates vaimustust tekitada. Ei tohigi! Sest pole midagi teha – kahte ratast on raskem pidama saada kui kahte jalga ning kokkupõrge teeb haiget, küsimata, kes oli süüdi. Suure tõenäosusega on vigastused küll väiksemad, kui autoga rammu katsunud ratturil, aga siiski.
Ühe rattasõbraliku Euroopa riigi rattasõber väitis mulle, et eritasandiliste jalgrattateede ehitamise suurimateks eestkõnelejateks olid aastaid tagasi hoopis autojuhtide organisatsioonid. Nende liikmed tundsid igapäevatööd tehes pidevalt hirmu jalgratturitele haiget tegemise ees ning soovisid, et kaherattalistele loodaks võimalus ohutult omal teel liigelda.
Selle asemel, et jalgratturites vaid probleemi näha, võiksid autojuhid ja jalakäijad hoopis liituda kampaaniaga euroopaliku jalgrattateede võrgustiku rajamiseks. Kahe aasta pärast on kohalike omavalitsuste volikogude valimised ning jalgrattateede ehitamine võiks olla üheks peateemadest. Tänane keskkonnasõbralik põgenik võiks saada endale lõpuks kodumaa.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 1. juulil ajalehes Postimees http://www.postimees.ee/486310/silver-meikar-jalgrattur-kui-polatud-pogenik/
Jätkame ühist võitlust
Aitäh Sulle, et andsid mulle oma ainukese hääle ning toetasid sellega meie ühiseid seisukohti. Soovime mõlemad elada vabamas, demokraatlikumas ja sallivamas Eestis ja maailmas ning oleme veendunud, et Tartu linn, selle ülikoolid, ettevõtted ja kodanikud vajavad paremaid reisirongi-, lennu- ja maismaaühendusi.
Mul on raske mõista Riigikogu ukse taha jäänud kolleege, kes teatavad nüüd, et kandideerisid nalja pärast, ennustasidki endale selliseid tulemusi ning on seetõttu õnnelikud ja kavatsevad puhata. Väärtuste ja seisukohtade eest (kui neid on) saab ja peab võitlema olenemata sellest, kas ollakse Riigikogus sees või väljas. Kui saadikukoha kaotusega kadusid ka eesmärgid, näitab see sisutühjust ja käega löömise mentaliteeti.
Kandideerisin, kuna soovin kasutada Riigikogu liikme positsiooniga kaasnevaid võimalusi meie seisukohtade paremaks elluviimiseks. Saadikuks olemine ei anna mitte ainult näpuvõimu vajutada hääletusel punast või rohelist, vaid eelkõige ka parema võimaluse seisukohtade avaldamiseks meedias, protsesside mõjutamiseks erakonna sees ja laiemalt riigis ning esindusfunktsiooni. Näiteks nii leiab meedias avaldamist saadiku sulest kirjutatud uudne arvamusavaldus Eesti võimalikust suhtluse muutusest Hiina Rahvavabariigiga, see mõjutab meie riigi välispoliitikat ning jõuab ka suurriigi diplomaatide lauale.
Riigikogu liikmeks olemisel on ka oma varjuküljed – võimuga kaasneb tihtipeale liigne vastutus ja ühes sellega kaob osa vabadusest. Saadik esindab oma valijaid, rahvast, riiki ja erakonda ning sellega tuleb arvestada igal sammul. Telklaagrite ja mass-meeleavalduste korraldamine ei ole sobilik, enne artikli avaldamist ei ole erakonnaga konsulteerimata jätmine viisakas ning diplomaatidega on sobival viisil suhtlemine kohustuslik.
Kahtlemata olen kurb, et ei suutnud veenda 1600 tartlast, et just mina olen nende parim esindaja Riigikogus. Olen tänulik Oliverile, Vahurile, Evelile, Meelisele, Kristjanile, Triinule, Ingile, Ilmarile ja kümnetele teistele sõpradele, kes vabatahtlikult pühendasid lugematu arvu töötunde rohujuuretasandi kampaaniasse ning ühes sellega tagasid, et meie ühised seisukohad jõuaksid võimalikult paljudeni. Olles erakonna nimekirja keskel, ilma üldkampaania toetuseta ongi raske suhelda rohkemate võimalike valijatega.
Tunnen rõõmu sellest, et hea häältesaagi nimel ei teinud ma kampaanias ühtegi asja, mille pärast peaks tundma häbi ja mis tuleks Eesti poliitilise kultuuri täiustumise protsessis kahjuks. Ma ei valetanud ega lubanud pudrumägesid, ma ei läinud kollastesse staarisaadetesse ega nuianud kõrgemat kohta erakonna nimekirjas. Ausaks jäämine tagab vabaduse ja võimalused tulevikus ning ei hävita usaldust ega riku ära sõbrasuhteid.
Tänu Sinu toetusele võib mul järgneva nelja aasta jooksul avaneda võimalus pääseda Riigikokku asendusliikmena, kuid ma ei kavatse seda lootma või ootama jääda. Tean kuidas võidelda meie seisukohtade eest kodanikuna ning olen juba alustanud selle nimel tööd .
Leian, et uus Riigikogu peab kaotama kümnetes seadustes ära pügalad, mis piiravad ebaproportsionaalselt kodanike põhivabadusi ning kammitsevad meediat. Kirjutasin 5. märtsil oma ajaveebis selle idee tagamaadest ning nimetasin selle probleemi lahenduseks vabaduse eelnõu vastuvõtmist. Juba olen leidnud kaks tuntud ja nimekat arvamusliidrit/ õigusspetsialisti, kes on vabatahtlikult valmis selle koostamisel appi tulema. Nii ongi hea, sest initsiatiiv kruvide lahtikeeramiseks peakski tulema kodanikuühiskonnast.
Kodanikuna saan jätkata dalai-laama visiidi ettevalmistamist, kuid nüüd mitte enam Riigikogu Tiibeti toetusgrupi aseesimehena. Kõige enam on mul kurb meel selle pärast, et Riigikogus ei jätka Aleksei Lotman, kes Tiibeti toetusgrupi esimehena pühendas visiidile kõige rohkem aega ning ei kasutanud seda populistlikel eesmärkidel ära. Kavatsen jälgida, et visiit ei muutuks ühe partei kindla grupi enesekampaaniaks, nagu nad kasutasid seda enne valimisi vastandamiseks ja häältepüüdmiseks.
Püüan mõjutada koostatavat koalitsioonilepingut selliselt, et sinna läheks kirja Tartu-Tallinn ja Tartu-Riia reisirongiühenduse täiustamine ja loomine. Neli aastat tagasi arvestati minu rongiliiklusega seotud ettepanekut ning usun, et mingid hoovad on mul protsesside mõjutamiseks ka seekord.
Ma ei tunne, et minu töö on tehtud – pigem vastupidi. Nüüd lõpuks on mul võimalus lõpetada magistriõpingud, kirjutada arvamusartikleid kammitsatest vabana, arutleda (Tartu) kooliõpilastega veelgi sagedamini demokraatia teemadel ning mis peamine, mul on rohkem aega, et olla koos nende inimestega, kes on mulle olulised.
Suurt osa teist, head valijad, tunnen ma isiklikult või meil on ühine sõber. Teil on olemas minu e-posti aadress (silver@meikar.ee) ja isiklik mobiilinumber (52 78 089) ning te teate, et võite alati küsida minu seisukohtade tagamaid, teha ettepanekuid ning mis peamine – arutada, millises Tartus, Eestis ja maailmas me tahame elada.
Aitäh Sulle sõber ja peagi kohtume. Me oleme vabad ja õnnelikud!
Tegelikult on Tartu Liivimaa parim pealinn
Tartus on haridust ja kultuuri piisavalt, et olla kogu Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti tõmbekeskuseks. Kui suudame ära lahendada ka transpordi- ja logistikaküsimused, võiksime peagi nimetada Tartut Liivimaa pealinnaks.
Oleme kahtlemata Eesti hariduskeskus ning isegi omamata Euroopa kultuuripealinna tiitlit teavad kõik, et Tartu on Eesti kõige kultuuririkkam linn. Nii nagu on täna võimatu kujutada meie linna ette ilma Tartu Ülikoolita, saab peagi Raadil valmiv Eesti Rahva Muuseum oluliseks osaks Tartu identiteedist. Kuid sellest jääb tõmbekeskuseks kujunemisel kahjuks väheks.
Vilets transpordiühendus on kujunenud Tartu arengu pudelikaelaks, mida tõestab 25.01.10. Tartu Postimehes kajastust leidnud Euroopa Investeerimispanga eksperdirühma Jaspersi lõppraport Eesti Rahva Muuseumi projekti kohta. Väliseksperdid seadsid kahtluse alla Eesti Rahva Muuseumi projektis välja toodud kõrge oodatava külastajaarvu, kuna muuseumihoone asuks pealinnast kui riiki külastavate välisturistide peamisest sihtkohast 2,5-tunnise autosõidu kaugusel. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta enam ammu mitte kilomeetrite, vaid ajakulu ja mugavuse järgi. Ilma korraliku rongi- ja lennuühenduseta asume paraku perifeerias.
Kõige enam olen kuulnud muret väheste otselendude pärast ülikooliga seotud inimestelt. Tipptasemel välislektorite õpetama kutsumine ning rahvusvaheliste erialakonverentside korraldamine eeldab häid lennuühendusi. Aega, seda piiratud ja väärtuslikku ressurssi, oskavad maailma tipud hinnata ning kindlasti ei soovi nad seda raisata ebamugavale ja tunde kestvale loksumisele maanteedel.
Sama probleem, mis puudutab ülikooliinimesi, hakkab kummitama 2014 aastal valmivat Eesti Rahva Muuseumit. Tegemist on küll meie rahva muuseumiga, kuid soovime ju Eesti kultuuri tutvustada ja pakkuda ka Eestist väljapoole. Senikaua, kuni Tartul ei ole kiiret, mugavat ja turvalist ühendust Tallinna ja Riiaga, ei võta suur osa Eestit ja Lätit väisavaid turiste Tartu külastamist ja selle kultuuriobjektidega tutvumist isegi kaalumisele.
Konverentsi- ja kultuurituristidest saadud kasu ei saa mõõta ainult rahas. Tõsi, tartlased saavad seeläbi rohkem tööd ja palka, kuid vähemalt sama oluline on linna kultuurielu elavdamine. Kui Tartust kujuneb haridust ja kultuuri otsima tulevate inimeste sihtkoht, saavad avalikest loengutest, rahvusvahelistest festivalidest ning uutest ja põnevatest ideedest osa kõik linnaelanikud.
Tartu elanike ja tänasel päeval linna külastavate inimeste arv on liiga väike, et meelitada siia rahvusvahelisi kommertslennufirmasid ning põhjendada investeeringu vajadust Euroopa standarditele vastava rongiühenduse ja neljarealise maantee ehitamiseks. Samas, senikaua, kuni meil ei ole korralikke, mugavaid ja kiireid ühendusteid, ei suurene Tartu külastajate hulk. Justkui nokk kinni ja saba lahti?
Lendu tõusmiseks peame ennast rebima lahti stagneerunud mõtlemisest ning unustama kivinenud lähtekohad. Võtke kätte maakaart ja siis näete, et Tartu asukoht on unikaalne. Asetades mõõtesirkli terava otsa Tartu peale ning tõmmates 100 kilomeetrise raadiusega ringi näeme, et oleme ainuvõimalik tõmbekeskus ringjoone sisse jääval alal. Selles piirkonnas elab üle poole miljoni elaniku ning nad kõik võiksid kasutada just Tartut kaugematesse sihtkohtadesse jõudmiseks.
Transpordi sõlmpunktiks saamiseks peame looma ühise jaama bussidele ja rongidele ning tagama selle kiire ühenduse Tartu ringtee ja rahvusvahelise lennujaamaga. Lõuna-Eesti, Loode-Venemaa ja Põhja-Läti elanike jaoks muutuks Tartu seeläbi sihtkohaks, mis lisaks haridusele, kultuurile ja ostukeskustele pakub võimalust mugavalt jätkata teekonda kiirrongide ja lennukitega.
Mida rohkem reisijaid, seda enam ja paremaid ühendusteid teistesse linnadesse. Samuti jääksid lauasahtlisse ideed Tartut mitteläbivate rahvusvaheliste transpordiliinide ehitamiseks. Ma ei imestaks, kui Tallinn – Moskva rong hakkaks läbi Tartu sõitma ning uusi, huvitavaid ja soodsaid sihtkohti otsiv lennufirma Ryanair koliks Tallinnast meile üle. Huvi otseühenduste loomiseks tekiks kindlasti ka teistel lennufirmadel.
Nokk lahti ja saba kah: paremate ühenduste loomine annab üheltpoolt seda, et tartlaste võimalused reisimiseks suurenevad oluliselt ning teisalt tagab, et meid hakkab külastama senisest oluliselt rohkem välismaalasi. Tänu arengutele transpordis kujuneksime piirkonna tõmbekeskuseks ning võiksime häbenemata kultusfilmi Viimne Reliikvia parafraseerides väita, et tegelikult on Tartu Liivimaa pealinn.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Tartu Postimees: Silver Meikar: Liivimaa parim pealinn)
