Suur tõenäosusega on Nigeri kurikaelad hakanud eestlasi missed-call-scam´iga pommitama. Kui avastate, et teile on tulnud „vastamata kõne“ tundmatult rahvusvaheliselt numbrilt, ärge hakake tagasi helistama. Vastasel korral võite peagi leida postkastist tuhandetesse kroonidesse ulatuva arve ning samuti läheb teie mobiilinumber „kasulike idiootide“ nimekirja.

Täna hommikul 2:23 sain oma EMT mobiilile kõne numbrilt +227 962 10234 või õigemini telefon kõlises sekundiks ning siis ühendus katkes. Olgugi, et ootasin kõnet ühest kaugest riigist, otsustasin enne tagasi helistamist numbrit kontrollida. +227 viitab Nigerile ning sellest riigist ei tea ma küll kedagi, kellega rääkida sooviksin.

Selline tagasihelistamisteenuse pettusskeem on ka varem eestlastele peavalu valmistanud. Ma ei tea, et kui palju on mobiilioperaatorid nõus kannatajatele vastu tulema pärast seda, kui kõne on juba tehtud. Küll aga peaksid nad kliente võimalikust ohust teavitama kas või SMS-i teel. Praeguses niigi raskes majandusolukorras oleks lauslollus Nigeri sulide kukruid täita. Muuseas, ka headel aegadel oleks see uskumatult rumal!

Pikemalt võite sellise pettusskeemi kohta lugeda US tarbijakaitseameti kodulehelt International Telephone Number Scam. Kui oled juba kõne teinud, on tark koheselt mobiilioperaatoriga ühendust võtta. Tarbijakaitseameti kodulehel on lühike info selle kohta, mida teha põhjendamatult suure mobiiliarvega (http://www.tka.riik.ee/index.php?id=18g21).

Tweet This Post 

Nõustun kõigiga, kes seda nelikut pisikesteks äpudeks peavad. Nad on nagu Vändra Aveli, Farmi Gabriel, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev, kes elavad rahva teadvuses sama kaua, kui meedia neile tähelepanu pöörab. Eluea (ehk meediakünnise) pikendamiseks on nad valmis üha radikaalsemaks minema – kiskuma ennast alasti, andma kellelegi vastu nina, vorpima üha idiootsemaid avaldusi, võtma sõna igal teemal, kasutama labasusi jne – kuid lõpuks potsatavad nad oma tähelennult ikkagi marginaalsusesse tagasi.

Tänase EPL-i esikaas ja juhtkiri teeb kampaaniat Sirõkile. Nõustun kolleeg Marko Mihkelsoniga, kes kirjutas ajaveebis: „… selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest.“

Minu seisukoht on, et need neli tüüpi on mõttetud ning ärme enam neist kirjutame. Neid ei maksa karta, nende arvamus ei ole oluline. Tegemist on marginaalidega, kes elavad tänu sellele, et me nende peale mõtleme. Probleem ei ole neis, vaid meis!

Jättes kõrvale kohtusaaga juriidilised ja „rahva õigustunde” nüansid, võiksime tunnistada, et kohtuotsus võimaldab neile kiire lõpu teha. Seda muidugi vaid siis, kui meil on piisavalt mõistust, et nende peale mitte viha kanda ning meie ajakirjandusel (nii eesti- kui ka venekeelsel meedial) on piisavalt kohusetunnet, et veidrike iga haugatuse peale kaameratega mitte kohale joosta.

Laupäevases EPL-is ilmunud Ilmar Raagi väga hea artikkel, kus ta kirjutab: „Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid. …. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad.”

Need „tühisused” on millekski saanud trükimustas, teleekraanil ja meie peades. Klikkigem „DELETE” nupule ja tehkem oma „kõvaketastes” ruumi millelegi väärtuslikumale.

Tweet This Post 

Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.

Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.

Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.

Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!

Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.

Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.

Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „…Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“

Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.

Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?

Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga…

Tweet This Post 

Aastalõpu pühad on aeg teha möödunust kokkuvõtteid, mõeldes samas tulevikule. Kui 2008 oli muutuste aasta, siis 2009 tuleb kokkuhoiu aasta. Kokkuhoid ei tähenda mitte ainult kulutuste vähendamist, vaid ka inimeste omavahelist kokkuhoidmist. Pingelistel aegadel on ühtehoidmine ainsaks garantiiks, et saame raskustest üle.

Riigikogu võttis 10. detsembril pärast pikki debatte ja rasket tööd vastu 2009. aasta riigieelarve ning 17. detsembril uue töölepingu seaduse. Järgmisel aastal peame tegema veelgi keerulisemaid valikuid. Lühiajalise punktivõidu asemel tuleb osata mõelda pikaajalisetele eesmärkidele.

Tunnistagem, et Eesti headel aegadel tehtud otsuste - reservide kogumine, laenamisest hoidumine, investeeringud avatud majandusse ja õigusriigi tugevndamine - vilju kasutame täna. Eestil läheb võrreldes teiste endise idabloki riikidega kõige paremini ja olen veendunud, et tuleme maailmamajandust tabanud kriisist välja kõige kiiremini.

Järgmisel aastal tõusevad pensionid ja õpetajate palgad. See ei ole raiskamine, vaid riigi kohustus. Kõrgemate pensionitega hüvitame võlga nende inimeste ees, kes on Eesti ülesehitamise nimel pingutanud, kõrgemad palgad on aga tagatis paremaks hariduseks ning investeering tulevikku.

Rahalisest kokkuhoiust hoolimata ei jää riigil tegemata olulised investeeringud. Mul on hea meel Sulle teatada, et lubadus Tartu-Tallinna reisirongiliikluse parandamiseks on jätkuvalt jõus. Uue veeremi hange annab 2011. aastaks sõitjatele mugavad reisivagunid ning tagab kiirema sõidu pealinna ja koju tagasi.

Kuid ühest asjast on mul küll kahju. Kas teadsid, et 10. detsembril tähistati inimõiguste deklaratsiooni 60. aastapäeva? 1948. aastal võttis ÜRO vastu otsuse, mis kuulutas inimõigused universaalseks ja kehtivaks kõigile inimestele. Mul on kahju, et Eesti meedia ei pühendanud inimõiguste aastapäevale tähelepanu. Nii nagu vabadustega, mõistetakse ka inimõiguste tähtsust sageli alles siis, kui ollakse nendest ilma jäänud. Kuid siis on juba liiga hilja!

Selleks, et tagada demokraatliku ja vaba Eesti õigusriigi jätkumine, peame pühendama palju rohkem aega ja jaksu nendele riikidele, kus kodanikud kannatavad vaesuse, rõhumise ja ebaõigluse all. Pühade ajal on paslik meenutada, et vaid paarkümmend aastat tagasi said mõned inimesed Eestis palka selle eest, et tegid tumedate kaantega märkmikesse ülestähendusi nende kohta, kes olid toonud jõuludeks tuppa kuuse ja nautisid perega koosolemist.

Täna ei pea enam jõule varjama - juba aastaid on meil võimalus tunda nende üle rõõmu. Kohtasin täna heatujulisi tartlasi Raekoja platsi jõululaadal. Õnnelik oli ka mu laps, kes sai mahasadanud lumel kelgutada. Soovin Sulle rõõmsaid pühi ning hoian pöialt, et need oleksid sama valged ja meeleolukad kui tänane laupäevane Tartu. Hoiame kokku!

Tweet This Post 

Üle pika aja nägin täna Keskerakonna fraktsiooni liikmete silmis siirast muret. Seda siis Tallinna linnavolikogu valimisi puudutava eelnõu arutamise juures. Ei, nende mure ei olnud seotud valimissüsteemi kooskõlaga Põhiseadusega, millele nad pöördumises õiguskantsleri poole viitasid, vaid matemaatikaga, mille järgi uus valimisseadus võib kahtluse alla seada nende hegemoonia pealinnas.

Pole olemas ideaalset valimissüsteemi, kuid on olemas demokraatlikud ja ebademokraatlikud valimisüsteemid. Eestis valitakse parlament, volikogud ja president erinevate valimisüsteeme kasutades, kuid kõik need on demokraatlikud. Täna saalis teise lugemise edukalt läbinud eelnõu lähendab kohalike valimiste valimisi Riigikogu valimissüsteemile.

Ei hakka siin pikalt peatuma eelnõu 392SE arutluse juures (ja huvilistele soovitan tutvuda eelnõu teksti, seletuskirja, muudatusettepanekute ja stenogrammiga), vaid tulen tagasi selle siiruse juurde. Kui hommikul ühe teise eelnõu arutluse juures Marika Tuus südantlõhestava kõne pidas, tõestas tema erakonnakaaslaste muigel nägu tõika, et vaeste-väetite-noorte-ja-vanade õiguste eest seismine on Keskerakonna mainekujunduskampaania osa. Küll oli aga siirast muret (ja võib-olla ka hirmu erakonna juhi ees) tunda Tallinna valimisi puudutava eelnõu arutlusel.

Toon silmakirjalikkusest veel ühe näite. Riigikogus on Keskerakond vähemalt retoorikas toetanud riigi tegevuskulude kärpimist, kuid Tallinna linnavolikogus ei ole nad soodustuste teemat arutanud. Volikogu liikmete palgad on jätkuvalt seotud keskmisega, linnavalitsuse liikmed saavad suuri preemiaid ning Keskerakond on tööle võtnud kümneid poliitilisi nõunikke. Tean, et Tallinna volikogu opositsioon algatab eelnõu, mis peaks ka pealinna võimuaparaadi raiskamist vähendama. Loodan, et kesikud on valmis püksirihma koomale tõmbama ja seda toetama.

Tweet This Post 

Hea sõber helistas mulle reedel ja küsis, et miks mina, demokraatia valvekoer, ei ole sõna võtnud „homovihkaja“ Mardna teemal. Kui aus olla, siis ei pööranud ma Peeter Mardna pobinale suurt tähelepanu. Nagu ikka homo-teemaga, tehakse suurt kära ei millestki. Teema tõuseb alati üles, sest ärritab, ja toob kaasa on-line meediale nii vajalikke klikke ja komme.

Parafraseerides Mihkel Rauda, minu, vana pede- ja neegriarmastaja, seisukohta teatakse niigi. Leian, et Eesti ühiskond on arenenud nii kaugele, et võiksime Hispaania, Taani jt eeskujul homoabielud lubada. Selle asemel, et selle üle suurt debatti pidada, võiksime kõik inimeste eraelu puudutavad küsimused jätta ikka eraasjadeks. Mardna juhtumi puhul teeb mind murelikuks pigem see teema, mida Mihkel Raud tänases EPL-is kolumnistina käsitleb.

Kas valjult mõtlemise eest (või kuidas teisiti pobisemist defineerida saakski) võib inimest karistada? Tean ideoloogiaid ja inimesi, kes seda igal juhul teeksid. Kuulame kõiki pealt ning (kas või preventsioonist) paneme teisitimõtlejad kinni. Vali kord ei ole utoopia, vaid reaalne oht ka Eestis.

Horvaatia politsei arreteeris ja kuulas üle mehe, kes lõi Facebook.com sotsiaalvõrgus peaministri suhtes kriitiliste inimeste huvigrupi nimega: „Võin kihla vedada, et leidub vähemalt 5000 isikut, kellele Sanader ei meeldi“. Lätis hoiti rootsi kardinate taga majandusteadlast ja muusikut, kes julgesid kahelda lati stabiilsuses.

Ka Eesti julgeolekuasutused on põhjendamatult karmilt kohelnud noori vabatahtlikke ja kodanikuaktiviste, kelle inimõigusi, loomakaitset ja demokraatiat toetavad väljaastumised on kaasa toonud „kutse kohvile“ nii neile, kui ka nende vanematele ja õpetajatele. Kuidas suhestub selline tegevus president Ilvese väljaöeldud mõttega: „Paljud meie head asjad on tulnud vabatahtlikkusest. Mida rohkem vabatahtlikkust, seda parem meie elu on“?

Tulen tagasi Mardna pobisemise juurde. Antud kahetsusväärses juhtumis nõustun suuresti Raua järeldustega: „Ja kui ma saunalaval omaette mõmisedes teda (=Mardnat) idioodiks ja natsiks nimetan, ei tähenda see, et ma tõsimeeli arvaksin, et mees vajaks viivitamatult meditsiinilist abi või et tema magamistoa seinal ripuks Adolf Hitleri pilt. Aga kui tundmatu kaassaunaline seepeale Delfisse või Õhtulehte helistab, olen ma valmis avalikult vabandust paluma. Ja edaspidi mõtlen kolm korda järele, enne kui midagi koduseinte kaitsva varju alt väljaspool öelda võtan.“

Lisaksin Rauale vaid Voltaire´i tsitaadi, mida varemgi kasutanud olen: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.” Peaksime rohkem mõtlema selle peale, kuidas Eesti saaks viie kõige demokraatlikuma Euroopa riigi sekka. (Sellisest eesmärgist on rääkinud ka David Vseviov.)Kodanikuaktivistide tagakiusamine, homode õiguste piiramine aga ka pobisejate ristile tõmbamine sellele kindlasti kaasa ei aita.

Eestil on kõrge koht meediavabaduse tabelis ning vähemalt seaduse järgi on meil ka suhteliselt suur koosolekuvabadus. Suured probleemid on sallimatusega ning selle parandamiseks saab igaüks meist palju ära teha.

Tweet This Post 

Kas teate, et järgmine aasta Euroopa Kultuuripealinna tiitlit kannab Vilnius? Või seda, et mis linnad sellel aastal selle au osalised on? Nende linnade elanikud kindlasti teavad, kuid teiste Liidu riikide elanike jaoks see suurt huvi ei paku. Just seetõttu julgen väita, et ka 2011. aastal on Tallinn maailmakaardil mitte niivõrd kultuuripealinnana, vaid aasta lõpus toimuva PÖFFi pärast. Seda muidugi siis, kui PÖFF ikka toimub.

12. korda toimuv Tallinna Pimedate Ööde filmifestival toob vaatajani 240 mängu- ja dokumentaalfilmi, lisaks sellele veel ligi sama arv lühifilme. PÖFF ei ole veel nn A-kategooria filmifestival, kuigi filmiprogramm seda juba lubaks. PÖFF on ainuke sellisel tasemel festival Baltimaades ja ka Põhjamaades, kuid Berliini,  Karlo-Vary, Cannes ja teistele A-klassi festivalidele jääme eelkõige väikese eelarve pärast alla.

Berliini festivali eelarveks hinnatakse 200 miljonit krooni, PÖFF-i omaks 15-16 miljonit. Tiina Lokk ja tema meeskond on teinud imet, et nii väikese eelarvega selline tase saavutada. Selleks, et samm edasi astuda ei piisa aga enam heast tahtest, vaid vaja oleks korralikku finantssüsti. Kui eelarvet suudetakse tõsta 25-30 miljoni kroonini, hakkaks festival ohtralt ka turismiraha sisse tooma.

Eelkõige oleks rohkem raha vaja rahvusvaheliste VIP-ide kohaletoomiseks, korralikeks auhindadeks ja reklaamiks. PÖFF-i programm teeb silmad ette Moskva filmifestivalile, kuid jääb tuntuse ja rahvusvahelisest huvi poolest oluliselt alla. Tubli rahasüst PÖFF-i hunti meelitaks siia publikut ka teistest riikidest ning ei tasu unustada, et kinoturist jätaks Tallinnasse märksa rohkem raha, kui kruiisilaeva ühepäevaliblikas.

Suurema eelarvega saab PÖFF-i tegema hakata siis, kui filmitööstus seda toetama hakkab. Filmitööstus aga hakkab festivali toetama siis, kui see on rahvusvaheliselt rohkem tuntud. Nokk kinni ja saba lahti. Arvan, et Tallinna linn peaks PÖFF-i A-kategooria filmifestivaliks saamist ühekordse korraliku rahapatakaga toetama. Viib ju see linna rohkem maailmakaardile, kui kultuuripealinna tiitel, ning turistidest võidavad ju eelkõige Tallinna ettevõtted.

PÖFF-i arengule saab kaasa aidata ka iga kodanik ja seda väga lihtsalt - hakake PÖFF-i huntideks, ehk vaadake võimalikult palju filme. Uskuge mind —  PÖFF-i programmis leidub igale maitsele midagi ning filmidest saadud emotsionaalne pagas on võrreldamatult suurem, kui Hollywoodi masstoodangu produktidest võimalik saada on.

Tänaseks olen vaatamas käinud kaheksat filmi ja kavas minna veel vähemalt sama paljudele. Toon siin loetelu, mõned kommentaarid ja SMS-i teel saadetud hinded. Hindamisel olin väga kriitiline, ehk maksimum hinde 5 saai vaid tõeline meistriteos.

VAADATUD FILMID:

JUST FILM:
Suur Müük  http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2345&module=1&todo=film  (Liiga propagandistlik. Samas, pärast filmi oli auditooriumi ees tore Roy´ga väidelda globaliseerumise teemadel)

Favela rising http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2295&module=1&todo=film (Kas muusika lahendab Brasiilia getode probleemid? Vist mitte)

PÕHIPROGRAMM:
Happy-go-Lucky http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1115&module=1&todo=film (Hinne: 3. Oli tore film, mis meenutas žanrilt ka Eesti publikule tuntud filmi Le Fabuleux destin d’Amélie Poulain, kuid jäi sellele kõvasti alla)

Vaikne Valgus http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1996&module=1&todo=film (Hinne: 4. Vaieldamatult kõige aeglasem film, mida kunagi suurelt ekraanilt vaadanud olen. Üle 2 tunni kestnud filmi algus oli väsitav, kuid üllatavalt suutis film panna mind elama samas venivas rütmis ning pikad venivad stseenid muutusid loomulikuks. Pärast filmi bensiinijaamast läbi sõites avastasin ennast hoidmas all bensiinivooliku päästikut, kuigi paak oli juba ammu täis saanud. Filmi rütm haaras mind selliselt, et peaaegu oleks unustanud kütuse eest maksta)

Laine http://2008.poff.ee/?lang=1&id=805&module=1&todo=film (Hinne: 2. Filmi teema huvitav, kuid film ise ei meeldinud. Liiga lihtne (või isegi ebausutav) oli klassiõpilaste muundumine „hitler-jugenditeks”)

Valss Bashiriga http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1119&module=1&todo=film (Hinne: 5. Tõeliselt mõjuv sõjavastane film, kus endised Iisraeli sõdurid püüavad meenutada 1982. aasta sündmusi, kui nad osalesid Liibanoni sissetungi operatsioonil. Valusaimad seigad on seotud Sabra ja Shatila massimõrvaga, mida küll Israeli sõdurid ise korda ei saatnud, kuid kiitsid selle oma tegevusetusega heaks. Vabandus, et nad ise kui süütuid tsiviilelanikke maha ei lasknud, kõlab sama õõnsalt, kui Arnold Meri põhjendus, et saarlaste Siberisse küüditamise korraldamisega päästis ta nad mahalaskmisest. Lisaks tugevale sisule on filmil meisterlik vorm - tegemist on animeeritud dokumentaalfilmiga. Kiitust väärib ka filmimuusika)

Kärbes http://2008.poff.ee/?lang=1&id=604&module=1&todo=film (Hinne: 4. Vladimir Kotti film kärbes „Mukha” räägib samal teemal, mis Boris Khlebnikovi 2003. aastal linastunud „Koktabel”. Ehk siis isa kohustusest oma lapse ees. Film peegeldab hästi seda argist (masendavat?) elu, mis omane enamikele kolkalinnadele venemaal. Režissöör on andnud terava pilke nii Tšetšeenia sõjale, korruptsioonile, korralagedusele kui ka ohtrale joomisele. Küsisin pärast filmi produtsendi käes, et kuidas on tsensuuriga ja sain vastuseks, et tal on hea meel, et filmi ei kärbitud, kuid kahtlemata tuleb selliste teemade käsitlemisel olla ettevaatlik. Filmitööstuse suurimaks tsensuuriks on raha, ehk ebasoovitavad teemad ei saa rahalist katet riigilt ning ei leia Venemaalt ka erasponsoreid)

Varblane http://2008.poff.ee/?lang=1&id=652&module=1&todo=film (Hinne: 3. Hongkongi kuulsaima režissööri Johnny To viimane linateos. Tunnistan, et ootasin sellest palju, kuid pidin pettuma. Eks hinne räägib enda eest)

PILETID OSTETUD VEEL JÄRGMISTELE FILMIDELE:
Kolm Tarka Meest
Pabersõdur
Nälg
Tsoon
Vinyan
Rachel abiellub
Tulpan

Kui tahad mulle soovitada veel mõnda head filmi, siis tee seda palun kommentaarides!

Tweet This Post 

PROLOOG: Meenub neljapäevane osa “Tuulepealsest maast” kus etendati vapside koosolekut. PÖFFi avamisel rääkisin ühe stseenis osalenuga ja koos nõustusime, et vapside ideed ja koosoleku vorm sarnaneb suuresti Res Publica kuulsate üritustega. Res Publicat enam ei ole, kuid ideed (”Vali kord!” jt) elavad selle ideoloogidel edasi.

Toetan kõikide palkade lahtisidumist keskmisest palgast ja kõigi eripensionite kaotamist kahe käega. Riigikogu liikmete palkade reformimiseks käib koos kõigi erakondade esindajatest koosnev töögrupp ning juba sellel aastal jõuab eelnõu suurde saali. Kehtima hakkaks muudatus muidugi järgmisele koosseisule.

Minu küsimus Reinsalule tuleneb aga täna menetluses olevast praeguse koosseisu palkade muutmise eelnõu seosest põhiseadusega. Põhiseaduse § 75 sätestab: Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.

Minu jaoks on see sama lihtne ja selge, kui Põhiseaduse § 12, mis sätestab: Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Vastates Riigikogu palkade muutmise eelnõud puudutavatele küsimustele ütles Urmas Reinsalu, et tema hinnangul ei tuleks lähtuda põhiseaduse tekstist, vaid eelkõige EESMÄRGIST, aga ka rahva õiglustundest. Seega tahaksin küsida, et kui mingi poliitiku EESMÄRK on mingi inimesegrupi diskrimineerimine näiteks nahavärvi või seksuaalse orientatsiooni pärast, ning rahva õigustunne ei näe siin probleemi, et kas siis võime teha mööndusi ka põhiseaduse paragrahvis 12?

—
Ja veel. Leian, et Riigikogu ja Riigikogu liikmed peaksid mõtlema kulude kokkuhoiule rohkem. Kohti on, kuid millegi pärast „palga-muutjad“ nendega ei tegele. Toon vaid kolm konkreetset ettepanekut:

1. Paberivaba Riigikogu. Juba aastal 2003 tegin avalduse Riigikogu kantseleile, et mulle ei paljundataks Riigikogu eelnõusid ja muid dokumente. Tänaseks on aktsiooniga liitunud mitu Reformierakonna fraktsiooni liiget, kuid ei ühtegi saadikut teistest erakondadest. Kui kõik Riigikogu liikmed oleksid valmis paberihunnikutes sorimise asemel materjale digitaalsel kujul kasutama, oleks kokkuhoid märgatav.

2. Odavaimad lennupiletid. Parlamentaarne diplomaatia on oluline, eriti väikeriigile. Aktiivne osalemine rahvusvahelistel üritustel ja kahepoolsetel kohtumistel aitavad kaasa Eesti huvide eest seismisele ning pigem võiksid kõik Riigikogu liikmed välissuhtluses aktiivsemad olla. Küll aga peaksid kõik Riigikogu liikmed jälgima, et lendudel Euroopa linnadesse kasutatakse kõige odavaimaid võimalikke pileteid. Häbeneda ei tohiks EasyJeti või teisi odavlennufirmasid otselendudel, Estonian-Airiga võib vabalt lennata ilma tuhandeid kroone lisaks maksvale toidupalukesele.

3. Abidest loobumine. Ma ei tea, et kuidas on teistes fraktsioonides, kuid meie fraktsioonis on mitme saadiku peale üks kindel fraktsiooni nõunik, kes vajadusel nii sisulist kui ka administratiivset abi osutab.  Sellest täiesti piisab, sest suure osa admin-probleemidega (sh lennupiletite ostmine, hotelli broneerimine, raamatupidamisega jne) saame ise hakkama (või näiteks Riigikogu ametlike lähetuste korral teeb seda välissuhete osakond) ning sisulistes küsimustes on vähemalt minul piisavalt kontakte ka kolmanda sektoriga ning teiste institutsioonidega. Leian, et plaanist 101. uue inimese võtmisest tööle bürokraatiasektorisse Riigikogu liikmete abidena võiks küll loobuda.

(PS: Ei tasu unustada, et Riigikogu liikmetel eripensione ei ole juba alates 2003. aastast. Millegipärast unustatakse fakt, et need Riigikogu liikmed, kes valiti esmakordselt 2003. või 2007. aasta valimistel, seda erisoodustust ei saa, sageli ära. Arvestades meie pensionisüsteemi (kohustuslikku II ja vabatahtlikku III sammast) pean kõigil eripensionite kaotamist täiesti mõistlikuks.)

Tweet This Post 

Kirjutasin eelmisel nädala Postimehes Somaalia piraatidest ning lõpetuseks tõin ka paar näidet sellest, et kuidas nende tegevus ka Eesti elanike (sissetulekuid) mõjutavad. Elame globaliseerunud maailmas ja emakese Maa teises otsas toimuv puudutab otseselt ka meid. Bangkoki lennujaama hõivamine ei ole siin mingi erand.

Kui uudised piraatide supertankeri Sirius Stari hõivamisest kergitas naftahinda maailmaturul ning selle mõju tunneme kaudsemalt, siis lendude ärajäämine Taisse mõjutab meid otsesemalt. Ma ei räägi ainult nendest, kelle kavandatud puhkus Tais ära jääb või tagasilendude puudumise tõttu pikemaks venib. Finnair on tühistanud neli lendu ning see on vähendanud Lennuliiklusteeninduse AS-i käivet 8800.-

Kui ma teisipäeva õhtul Londonist tagasilennul vahepaetuse Helsingis tegin teatas lennujaama infotabloo, et esimene Bangkoki lend on tühistatud. Tean, et Finnair kasutab Aasiasse lendamiseks Eesti õhuruumis olevat koridori ning et iga selle suurusega lennuki ees esitab lennujuhtimise teenuse eest arve umbes 2200.- krooni.

Kahtlemata ei mõjuta see kaotus Lennuliiklusteenindus AS eriti. Tegemist on ikkagi kõige edukama Eesti riigile kuuluva ettevõttega. Sellel aastal maksti dividende 85 miljonit, järgmine aastal on plaanis 75. Eesti Lennuliiklusteenindus AS on mitmel korral valitud ka kõige efektiivsemaks lennujuhtimisettevõtteks maailmas. Tööviljakusega siin probleeme ei ole.

Olen selle ettevõte nõukogu liige ja praegu toimuval koosolekul paneme paika järgmise aasta eelarvet. Bangkoki lennujaama hõivamine päevakorraliseks teemaks muidugi ei ole, kuid üldiselt maailma lennunduses toimuva arutlusel käsitlesime nii seda kui ka Estonian Airi tuleviku, European Single Sky jms teemat.

Tweet This Post 

Täna on kodanikupäev, mis meeldib mulle sama vähe, kui 1. septembri tarkusepäev. Arvan, et nii tark kui ka tubli kodanik tuleks olla iga päev ning selle koorma veeretamine mingile kindlale kuupäevale ei tee midagi head.

Hommikul kell 11-12 esinesin 1a klassi õpilastele ja rääkisin kodanikeriigiist. Uksumatult targad ja tublid lapsed on Tallinna 21. Koolis. Tunni alguses laulsid klassi poistekoori liikmed Eesti hümni – võimsalt ja südamest. Arutluse ajal Eesti riigist teadsid nad kohe vastata, millega tegeleb Riigikogu, kes on peaminister, president ja linnapea ning kuidas olla hea kodanik. Tulgu mul veel keegi rääkima, et noorus on hukas.

Pärast seda osalesin Avatud Vabariigi korraldatud konverentsil, mida ka Eesti Raadio ja kalev.ee kajastasid. Minu arvates järjest paremaks (nii tele- kui ka online uudiste osas) muutuv Kalev Meedia uudis oli järgmine:

Noored ammutasid Toompeal kodanikutarkust
26.11.2008 18:04 Autor: Siiri Tibbing

Foto: Alesja BavtovichRiigikogu konverentsisaalis toimunud kodanikupäeva foorumil vaagisid esinejad noore publiku ees Eesti ja Euroopa julgeolekuküsimusi pärast Gruusia konflikti.

Lilleküla gümnaasiumi lõpuklassi õpilased rääkisid enne foorumi ettekannete kuulamist, et Gruusia sündmused panid neid esmakordselt mõtlema, et ilus elu Eestis võib ka otsa saada. „Praegu tunnetatakse ohtu, oodatakse, mida Venemaa edasi teeb,“ väljendas noorte seas valdavaid tundeid Kristjan Kaldmäe.

Kaldmäe on IRL-i noortekogu liige juba 2005. aastast ja kandideerib järgmisel aastal Tallinna volikokku. Tema sõnul on poliitikahuvilisi igas klassis üks-kaks. Kaldmäe klassiõed Eva-Maria Merjel ja Gerli Kaskmaa rääkisid, et sõbrad vahel ikka aasivad Kaldmäed tema poliitikahuvi pärast, aga see pole pahatahtlik. Noored tulid riigikokku lihtsalt huvist, et ilma ajakirjanduse vahenduseta poliitikuid olulisel teemal kuulata.

Esimese ettekande teinud reformierakonna esindaja Silver Meikar ütles, et tema ei näe Eesti riigile ohtu väljapoolt, vaid riigi seest. „Minu arvates pole tähtis pass ega keel, tähtis on see, et seda riiki, kus elatakse armastatakse ja selle riigi seadusi austatakse. Selleks tuleb kõigil otsustajatel võimalikult palju selgitada, miks üks või teine asi sai nii tehtud,“ rääkis Meikar.

Kaks infovälja

Meikar tõdes, et eestimaalased elavad kahes erinevas infoväljas ja seetõttu on venekeelsetele keerulisem asju seletada. „Kõige ohtlikum on see, kui võimule saavad selliste loosungite, nagu „Plats puhtaks!“ või „Vali kord!“ meelsusega juhid. Igal inimesel on õigus otsustada, millise kodakondsuse ta valib ja mis värvi passi ta kannab,“ selgitas Meikar.

Lilleküla gümnaasiumi noored pidasid parimaks keskerakondlase Kadri Simsoni ettekannet, mis rääkis Eestit kaitsvast NATO vihmavarjust. Simson kinnitas noortele, et Eestit ei ähvarda välisoht, kuna NATO kaitseb iga oma liiget, keda rünnatakse. Ettekandja sõnastas selle printsiibi lastele arusaadavalt musketäride tõotuse sõnadega: üks kõigi – kõik ühe eest.

Samas kutsus ta noori üles kaitseväes end headeks võitlejateks kasvatama. „Kumb jääb metsas pikemaks ajaks ellu – kas siil või jänes?“ küsis Simson ja ärgitas publikut mõtlema, kuidas igaüks saaks anda oma panust turvalise Eesti elu kujundamisse.

Maailm ei muutunud

Euroopa parlamendi liikme Tunne Kelami ettekanne käsitles Euroopa julgeolekupoliitilisi ohtusid. Marek Strandberg, roheliste esindaja rääkis aga noorte jaoks lihtsalt ja loogiliselt lahti praeguse majanduskriisi ajaloo ja tutvustas neid selle võimalike tagajärgedega.

Strandbergi ettekande eesmärk oli aga anda oma publikule juhtnööre, mis aitaksid kriisist välja tulla. Selleks tutvustas ta 1994. aastal oma mänguteooria eest Nobeli majanduspreemia pälvinud John Nashi avastust. Nashi teooria alusel saavutasid 90. aastatel ka mitmed ettevõtted suurepäraseid tulemusi.

„Pikaaegselt võitjaid jälginud uurija avastas, et võidavad need, kelle eesmärk pole ise võita, vaid teisi võidule aidata. Gerald Ford kasutas seda meetodit oma autotehaste liinitöölistele juhendeid jagades vaistlikult. Nimelt pidi iga töötaja ulatama kaaslasele mahakukkunud tööriista või aitama muul viisil, mitte taotlema eelkõige isiklikku head töötulemust. Me kõik teame, kui edukas Ford oli,“ lõpetas Strandberg esinemise.

Foorumi üks korraldajatest Jevgeni Krištafovitš tõdes, et lootis foorumiga saada kinnitust väitele, et pärast Gruusia konflikti on maailm täiesti muutunud. „Esinejaid kuulates jäi vähemalt mulle mulje, et midagi olulist muutunud pole,“ nentis Krištafovitš.

Kodanikupäeva foorumi korraldas juba seitsmendat aastat järjest noorteühing Avatud Vabariik.

Tweet This Post