Erakondade võlad ja turvarisk
Kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon pidas pankroti äärel vankuvaid erakondi potentsiaalseks ohuks demokraatiale ja isegi riiklikule julgeolekule, näevad verivärske inimarengu aruande poliitilise arengu peatüki koostajad ohtu pigem teatud erakondade tõrjutuses ja stabiilsusega kaasas käivas stagneerumises.
Kas parteide hämarad rahaskeemid, maksmata võlad ja salatsemine kätkevad endas ohtu Eesti riigile või on see järjekordne suureks puhutud teema, mis võimaldab erakondade kallal ilkuda?
«Siis (parlamendivalimistel 6. märtsil) peab rahvas kõrgeima kohtumõistjana ka otsustama, mis on me poliitikaajamises lubatud ja mis mitte,» ütles president Toomas Hendrik Ilves uusaastapöördumises rahvale, ja rahvas tegi seda. 134 124 Eesti kodaniku hääl kinnitas, et ligi üks neljandik valimistel osalenutest ei pea parteile salajase annetuse lunimist idanaabri julgeolekuteenistusega seotud isikult piisavalt oluliseks, et oma valimiseelistust muuta.
Kuid parteikassa täitmine või valimiskulude tasumine kahtlaste rahaskeemidega ei ole ainult ühe partei pärusmaa. Sellega on oma nime määrinud kõik erakonnad ning kappides ootavad veel avastamata luukered uuriva ajakirjanduse karmi analüüsi.
Pole kahtluski, et ka JOKKide-vastast, täiesti uut või üdini ausat poliitikat lubanud erakondade ajaloos leidub veel rambivalgust kartvaid rahatehinguid, kuid nende raskusaste ei ole nn idarahaskandaaliga võrreldav. Kapitalil on kodumaa ning sellel on alati poliitiline hinnasilt kaasas.
Venemaa julgeoleku-, riigi- ja äristruktuurid moodustavad ühe kuritegeliku võimuvertikaali, mis hea meelega omandaks kontrolli Eesti strateegilise infrastruktuuri ja kasumlike tootmisharude üle ning majandusliku hõlvamisega saavutaks ka poliitilise kontrolli riigi üle. Siinne riigikogus esindatud partei saab selle eesmärgi täitmisel kaasa aidata.
Idarahaskandaali puhul pole tegu mitte ainult räpase poliitika või maksupettusega, vaid otseselt riikliku julgeoleku ohtu seadmisega. Tagantjärele võib ainult imestada, kuidas oma erakonna hõbeseeklite eest müüki pannud erakonna juht mängleva kergusega end ohvrioreooliga ümbritses, valimistel hea tulemuse tegi ja küüniliselt poliitikas jätkab.
Ei mingit patukahetsust või vabanduse palumist, tagasiastumisest rääkimata. Erakonna augustis toimunud kongressi delegaadid otsustasid, et soovivad jätkata sama juhi ja tema tentsikute taktikepi all.
Avalikustatud materjal Venemaa Raudteede presidendilt Vladimir Jakuninilt rahalunimise kohta on tõestus, kuidas mõeldamatu võib tegelikuks osutuda. Siiski ei suuda ma uskuda, et mõni teine partei rahaprobleemidele lahendamiseks pilgu Venemaa poole pöörab, kuid ma pole ka kindel, et suudetakse resoluutselt keelduda vastu võtmast mõne Eesti ärimehe pakutud raha tingimusel, et sellest avalikkus teada ei saa.
Süstemaatilised, keelatud ja salajased rahasüstid parteidele ei sea üksnes kahtluse alla valitavate esindusorganite usaldusväärsust, vaid on mürgiks ka teistele põhiseaduslikele institutsioonidele ja laiemalt kogu (õigus)riigile. Selle äärmuslikuks (kuid mitte erandlikuks) tulemuseks on olukord, millele Maailmapanga analüütik Daniel Kaufmann andis tosin aastat tagasi nimetuse «state capture».
Eesti keelde võiks seda tõlkida kui «riigi anastamist» ning see tähendab olukorda, kus mingi (kuritegelik) ärigrupeering saab kujundada riigi poliitikat, mõjutada seadusandlust ning kohtuotsuseid tänu varjatud annetustele ametnikele ja poliitikutele.
Tavapärase korruptsiooni eesmärk on raha abil mõjutada seaduste rakendamist (nt summa X maksuametnikule, et ta maksupettuse menetlust ei alustaks), riigi anastamine eeldab aga seaduste loomise protsessi mõjutamist (nt sobiva seaduse tellimine võimul olevatelt erakondadelt). Maailmas leiab terve hulga näiteid, kus selliselt on sisuliselt üle võetud riigi juhtimine.
Kuni 2000. aastani valitses Peruud Fujimori-Montesinose režiim, mille võimupüramiid püsis tänu meedia ning poliitiliste, kohtuvõimu ja sõjaväeliste võtmepositsioonide ülesostmisele või nendega seotud isikute hirmutamisele.
Kümme aastat riiki valitsenud Alberto Fujimori kannab praegu 25-aastast vanglakaristust inimõiguste rikkumise ja korruptsiooni eest ning tema lähim toetaja Vladimir Ilijtš Montesinos Torresele on ebaseadusliku relvaäri eest määratud 20-aastane vanglakaristus ning ta on teiste süüdistustega jätkuvalt kohtu all.
Kuritegelikud grupeeringud on suutnud olulisel määral kontrollida ka näiteks Mehhikot ja Itaaliat, sõjaväeline hunta on anastanud Birma. Kuid massilise korruptsiooni näiteid ei pea otsima nii kaugelt, vaid neid leiab liigagi palju sellest riikide grupist, kuhu me vähemalt geograafiliselt ja ajalooliselt ka ise kuulume. See, et oleme suutnud üles ehitada riigi, kus era- ja avalik rahakott on lahus, on nn idablokis pigem erand kui reegel.
Inimarengu aruanne pakub välja ühe võimaliku seletuse, miks korruptsioonitase on meiega võrreldes oluliselt kõrgem Lätis, vähemal määral ka Leedus. «Eestis 90ndate alguses võimu võtnud Isamaa oli Rootsi poliitikateadlase Li Bennich-Björkmani väite kohaselt põhiliselt haritlastest koosnenud rühmitus ning seetõttu ka lahutatud majandusest ja nõukogudeaegsest nomenklatuurist.
Läti esimeste valimiste võitja Läti Tee ning selle eelkäija Club 21 olid seevastu organisatsioonid, mis lõid otseselt ühendusi ärisfääri ja poliitika vahel, toetades sellega vanade nomenklatuuri võrgustike alalhoidmist. Sama võib öelda Leedu kohta /---/.»
Veel hullem on olukord Ukrainas, kus kõikide parteide taga nähakse mõne oligarhi äriprojekti ning ei peeta paljuks nimetada praegust presidenti Viktor Janukovõtšit Ukraina rikkaima mehe Rinat Ahmetovi marionetiks.
Fakt on, et Ukrainas kontrollivad oligarhid tähtsamaid meediakanaleid ja neil on oluline (kui mitte määrav) roll poliitika kujundamisel. Just seetõttu tuleb Eestis võtta tõsiselt erakondade rahastamise järelevalve komisjoni seisukohta. Demokraatia ja julgeolek on alati ohus, kui poliitikasse püütakse sisse tuua varjatud annetusi.
Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus GRECO on teinud ettepanekuid, kuidas selle vältimiseks seadusi muuta ja kontrolli tõhustada. Tegelik muutus saab toimuda aga alles siis, kui ebaseaduslike või -eetiliste rahaskeemide mittekasutamine saab poliitilise kultuuri lahutamatuks osaks.
Poliitilise kultuuri moodustavad ühiskonnas omaksvõetud väärtused ja normid, millega määratakse poliitilise käitumise reeglid ja piirid. Parteide keelatud rahastamise vastu saavad võidelda vaid poliitikud, meedia ja laiemalt ühiskond üheskoos.
Esimesed peavad ise toimima eetiliselt ja nõudma seda ka oma erakonnalt, vaba uuriv ajakirjandus kannab järelevalvekohustust ning rahvas määrab valimistel, keda nad riigitüüri juurde lubavad.
Poliitilise kultuuri arengule tuleks oluliselt kasuks ühiskondlik kokkulepe, et (hoolimata võimsast reklaamikampaaniast ja ilusatest loosungitest) järgmistel valimistel keelatud või kahtlasi finantsskeeme kasutanud poliitikutele häält ei antaks.
(Artikkel ilmus 8. septembril ajalehes Postimees: http://pluss.postimees.ee/556708/silver-meikar-erakondade-volad-ja-turvarisk/: Maailmas leiab hulga näiteid, kus kapitali omanik on üle võtnud riigi juhtimise. Poliitik Silver Meikar (Reformierakond) küsib, kas parteide maksmata võlad ja salatsemine kätkevad endas ohtu riigile või on see järjekordne teema, mis võimaldab erakondade kallal ilkuda.)
Jalgrattur kui põlatud põgenik
 |
| Varakevadine rattamatk Pääsküla rabas |
Kui korraldada rahvahääletus kõige ebapopulaarsema pügala üle uues liiklusseaduses, oleks võitjaks arvatavasti § 32 lõige 1 punkt 1, mis lubab teatavatel juhtumitel kaherattalised kõnniteele. Olles suures osas selle idee autor, pean vajalikuks seda veelkord põhjendada.
Kõigile eriliigilistele liiklejatele oleks ohutuim ja mugavaim, kui neil oleks oma tee. Autod sõitku autoteel, jalakäiad kõndigu kõnniteel ja linnaratturid vändaku jalgrattateel. Nendes riikides, mille sarnased me olla tahame, see suures osas nii lahendatud ongi. Piisab vaid pooleteise tunnisest praamisõidust üle lahe, et selles ise veenduda.
Suurest soovist kuuluda Põhjamaade hulka oleme võtnud eeskujuks sealse regulatsiooni ning ka käivitanud riiklike keskkonnasõbraliku liikumisvahendi kasutamise kampaaniaid, kuid seda tehes unustanud peamise. Paragrahvidest ja propagandast on vähe abi niikaua, kuni Eestis puudub korralik jalgrattateede võrgustik.
Mõistan autojuhte, kes ei taha oma plekkkastidega õblukestele kaherattalistele liiga teha, ning ka jalakäijaid, kelle jaoks seesama jalgrattur võib tunduda kõnniteel sama ohtlik, kui Ameerika põlisrahvastele hobuste seljas ratsutavad konkistadoorid 16. sajandi alguses. Jalgrattur on justkui põlatud põgenik, keda keegi oma riigis (ehk teel) näha ei taha, kuid kellel kodumaa (ehk rattatee) puudub.
Seadusekuuleka, kuid oma elust hooliva kodaniku jaoks ei ole sisuliselt muud võimalust jäetud, kui kaherattaline sõber garaažinurka unustada. Ma ei ole siiani kohanud ühtegi ratturit, kes ohutuse tõttu ei oleks vahel kasutanud kõnniteed. Mitmed neist on ka trahvi saanud ja mõni seejärel rattakasutamisest loobunud.
Paraku ei moodusta jalgrattasõbrad kriitilist massi valijatest, et panna kohalikud omavalitsused kiirkorras rattateid rajama. Kuid ilma turvalise ja mugava sõiduvõimaluseta ei saagi neid kunagi palju olema. Just seda nokk kinni ja saba lahti olukorda soovisin ma oma muudatusettepanekutega lahendada.
Uue seaduse järgi ei tohi jalgrattur sõita kõnniteel, „ välja arvatud /…/ alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Kuni 10-aastased lapsed võisid sõita kõnniteel ka endisi liiklusreegleid järgides, ülejäänud erandid oli aasta tagasi Riigikogus toimunud eelnõu arutelu kompromisstulemus.
Kindlasti ei ole tegemist millegi ennekuulmatu ja revolutsioonilisega, pigem seaduse viimine kooskõlla niikuinii reaalelus toimuvaga. Harutan selle pika lohiseva pügala osadeks ja toon mõned näited elust enesest.
See, et lapsed võiksid sõita kõnniteel, ei tohiks erilist vastuseisu tekitada. Uue liiklusseaduse jalgratturite osa kritiseerides tõi Sven Kreek 29. juuni Postimehes näite, kus hoovist autoga välja sõites võib kõnniteel liiklevat jalgratturit mitte märgata, unustades seejuures ära, et lapsed võisid ka endise seaduse järgi kõnniteel sõita ja seega ei ole tegemist uue ohuga. Küll aga kirjutan kahe käega alla artikli põhisõnumile, et vastutus liiklusohutuse tagamisel lasub kõigil liiklejatel. Ohutu jalgrattasõidu õpetamine oma võsukestele peab olema iga hooliva lapsevanema kohustus.
Selleks, et lapsevanem saaks seda kohustust täita, lubatakse alates tänasest täiesti seaduslikult kõnniteel sõita ka kuni kahel lapse saatjal. Julgen arvata, et iga keskkonnasõbralikku liiklusvahendit kasutav lapsevanem, kes viib pisipõnni lasteaeda, on seda niigi alati teinud. Pole ju terve mõistusega kooskõlas sundida 4-5 aastast algajat ratturit sõiduteele.
Ohutuse tõttu võib kõnniteel nüüd ka sõita väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur. Kümmekond kilo kaaluv põnn tagarattakohal viib jalgratta tasakaalust välja ning vähendab võimalust mõne segase rullnokast autojuhi eest kiirelt kõrvale põigata.
Põhjendatult kõige enam poleemikat on tekitanud jalgratturi lubamine kõnniteele, kui „sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Mida tähendab oluliselt raskendatud? Kas 40 cm läbimõõduga augud sõidutee paremas ääres on piisav põhjus? Aga 20 cm?
Ma ei tea, miks on nii paljudel eestimaalastel soov kõiki asju saksa täpsusega seaduste abil ära reguleerida ning mitte uskuda tervet mõistust ja eetikat. See, kas sõidutee olukord on piisavalt ohtlik on sageli subjektiivne hinnang, aga eeldada, et kindlasti hakkavad ratturid seda mittekonkreetset regulatsiooni kuidagi ära kasutama, näitab usaldamatust kaaskodanike vastu.
Teisipäeval sõitsin perega Nõmmelt jalgratastega kultuurikilomeetrit kaema. 5-aaastane tütar väntas oma kaherattalist sõpra, 1-aastane poeg istus minu ratta lastetoolis. Pole vist vaja mainida, et jalgratta- või kergliiklusteed on võimalik sellel trassil kasutada vaid jupiti. Seda enam, et nn jalgrattatee on enamasti sõidutee paremas ääres asuv tuhmuva valge värviga eraldatud kitsas lõik, mis ei ole just kohaks, kuhu väikelast ise sõitma lubaks.
Nii kulgeski meie tee osaliselt koos jalakäijatega ja ka jalakäija kiirusel. See, et kõnniteel liigeldes „gaasi“ põhja ei vajuta ning ka teiste liiklejate ohutust silmas peetakse, peaks olema üldine moraalinorm. Pügalafännidele on see siiski ka uude liiklusseadusesse raiutud – jalakäijate läheduses tuleb sõita jalakäia tavakiirusel, mis on 3-7 km tunnis.
Kuid ka kõnniteel ettevaatlikult sõitmine ei pruugi jalakäijates vaimustust tekitada. Ei tohigi! Sest pole midagi teha – kahte ratast on raskem pidama saada kui kahte jalga ning kokkupõrge teeb haiget, küsimata, kes oli süüdi. Suure tõenäosusega on vigastused küll väiksemad, kui autoga rammu katsunud ratturil, aga siiski.
Ühe rattasõbraliku Euroopa riigi rattasõber väitis mulle, et eritasandiliste jalgrattateede ehitamise suurimateks eestkõnelejateks olid aastaid tagasi hoopis autojuhtide organisatsioonid. Nende liikmed tundsid igapäevatööd tehes pidevalt hirmu jalgratturitele haiget tegemise ees ning soovisid, et kaherattalistele loodaks võimalus ohutult omal teel liigelda.
Selle asemel, et jalgratturites vaid probleemi näha, võiksid autojuhid ja jalakäijad hoopis liituda kampaaniaga euroopaliku jalgrattateede võrgustiku rajamiseks. Kahe aasta pärast on kohalike omavalitsuste volikogude valimised ning jalgrattateede ehitamine võiks olla üheks peateemadest. Tänane keskkonnasõbralik põgenik võiks saada endale lõpuks kodumaa.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 1. juulil ajalehes Postimees http://www.postimees.ee/486310/silver-meikar-jalgrattur-kui-polatud-pogenik/
Jätkame ühist võitlust
Aitäh Sulle, et andsid mulle oma ainukese hääle ning toetasid sellega meie ühiseid seisukohti. Soovime mõlemad elada vabamas, demokraatlikumas ja sallivamas Eestis ja maailmas ning oleme veendunud, et Tartu linn, selle ülikoolid, ettevõtted ja kodanikud vajavad paremaid reisirongi-, lennu- ja maismaaühendusi.
Mul on raske mõista Riigikogu ukse taha jäänud kolleege, kes teatavad nüüd, et kandideerisid nalja pärast, ennustasidki endale selliseid tulemusi ning on seetõttu õnnelikud ja kavatsevad puhata. Väärtuste ja seisukohtade eest (kui neid on) saab ja peab võitlema olenemata sellest, kas ollakse Riigikogus sees või väljas. Kui saadikukoha kaotusega kadusid ka eesmärgid, näitab see sisutühjust ja käega löömise mentaliteeti.
Kandideerisin, kuna soovin kasutada Riigikogu liikme positsiooniga kaasnevaid võimalusi meie seisukohtade paremaks elluviimiseks. Saadikuks olemine ei anna mitte ainult näpuvõimu vajutada hääletusel punast või rohelist, vaid eelkõige ka parema võimaluse seisukohtade avaldamiseks meedias, protsesside mõjutamiseks erakonna sees ja laiemalt riigis ning esindusfunktsiooni. Näiteks nii leiab meedias avaldamist saadiku sulest kirjutatud uudne arvamusavaldus Eesti võimalikust suhtluse muutusest Hiina Rahvavabariigiga, see mõjutab meie riigi välispoliitikat ning jõuab ka suurriigi diplomaatide lauale.
Riigikogu liikmeks olemisel on ka oma varjuküljed – võimuga kaasneb tihtipeale liigne vastutus ja ühes sellega kaob osa vabadusest. Saadik esindab oma valijaid, rahvast, riiki ja erakonda ning sellega tuleb arvestada igal sammul. Telklaagrite ja mass-meeleavalduste korraldamine ei ole sobilik, enne artikli avaldamist ei ole erakonnaga konsulteerimata jätmine viisakas ning diplomaatidega on sobival viisil suhtlemine kohustuslik.
Kahtlemata olen kurb, et ei suutnud veenda 1600 tartlast, et just mina olen nende parim esindaja Riigikogus. Olen tänulik Oliverile, Vahurile, Evelile, Meelisele, Kristjanile, Triinule, Ingile, Ilmarile ja kümnetele teistele sõpradele, kes vabatahtlikult pühendasid lugematu arvu töötunde rohujuuretasandi kampaaniasse ning ühes sellega tagasid, et meie ühised seisukohad jõuaksid võimalikult paljudeni. Olles erakonna nimekirja keskel, ilma üldkampaania toetuseta ongi raske suhelda rohkemate võimalike valijatega.
Tunnen rõõmu sellest, et hea häältesaagi nimel ei teinud ma kampaanias ühtegi asja, mille pärast peaks tundma häbi ja mis tuleks Eesti poliitilise kultuuri täiustumise protsessis kahjuks. Ma ei valetanud ega lubanud pudrumägesid, ma ei läinud kollastesse staarisaadetesse ega nuianud kõrgemat kohta erakonna nimekirjas. Ausaks jäämine tagab vabaduse ja võimalused tulevikus ning ei hävita usaldust ega riku ära sõbrasuhteid.
Tänu Sinu toetusele võib mul järgneva nelja aasta jooksul avaneda võimalus pääseda Riigikokku asendusliikmena, kuid ma ei kavatse seda lootma või ootama jääda. Tean kuidas võidelda meie seisukohtade eest kodanikuna ning olen juba alustanud selle nimel tööd .
Leian, et uus Riigikogu peab kaotama kümnetes seadustes ära pügalad, mis piiravad ebaproportsionaalselt kodanike põhivabadusi ning kammitsevad meediat. Kirjutasin 5. märtsil oma ajaveebis selle idee tagamaadest ning nimetasin selle probleemi lahenduseks vabaduse eelnõu vastuvõtmist. Juba olen leidnud kaks tuntud ja nimekat arvamusliidrit/ õigusspetsialisti, kes on vabatahtlikult valmis selle koostamisel appi tulema. Nii ongi hea, sest initsiatiiv kruvide lahtikeeramiseks peakski tulema kodanikuühiskonnast.
Kodanikuna saan jätkata dalai-laama visiidi ettevalmistamist, kuid nüüd mitte enam Riigikogu Tiibeti toetusgrupi aseesimehena. Kõige enam on mul kurb meel selle pärast, et Riigikogus ei jätka Aleksei Lotman, kes Tiibeti toetusgrupi esimehena pühendas visiidile kõige rohkem aega ning ei kasutanud seda populistlikel eesmärkidel ära. Kavatsen jälgida, et visiit ei muutuks ühe partei kindla grupi enesekampaaniaks, nagu nad kasutasid seda enne valimisi vastandamiseks ja häältepüüdmiseks.
Püüan mõjutada koostatavat koalitsioonilepingut selliselt, et sinna läheks kirja Tartu-Tallinn ja Tartu-Riia reisirongiühenduse täiustamine ja loomine. Neli aastat tagasi arvestati minu rongiliiklusega seotud ettepanekut ning usun, et mingid hoovad on mul protsesside mõjutamiseks ka seekord.
Ma ei tunne, et minu töö on tehtud – pigem vastupidi. Nüüd lõpuks on mul võimalus lõpetada magistriõpingud, kirjutada arvamusartikleid kammitsatest vabana, arutleda (Tartu) kooliõpilastega veelgi sagedamini demokraatia teemadel ning mis peamine, mul on rohkem aega, et olla koos nende inimestega, kes on mulle olulised.
Suurt osa teist, head valijad, tunnen ma isiklikult või meil on ühine sõber. Teil on olemas minu e-posti aadress (silver@meikar.ee) ja isiklik mobiilinumber (52 78 089) ning te teate, et võite alati küsida minu seisukohtade tagamaid, teha ettepanekuid ning mis peamine – arutada, millises Tartus, Eestis ja maailmas me tahame elada.
Aitäh Sulle sõber ja peagi kohtume. Me oleme vabad ja õnnelikud!
Tegelikult on Tartu Liivimaa parim pealinn
Tartus on haridust ja kultuuri piisavalt, et olla kogu Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti tõmbekeskuseks. Kui suudame ära lahendada ka transpordi- ja logistikaküsimused, võiksime peagi nimetada Tartut Liivimaa pealinnaks.
Oleme kahtlemata Eesti hariduskeskus ning isegi omamata Euroopa kultuuripealinna tiitlit teavad kõik, et Tartu on Eesti kõige kultuuririkkam linn. Nii nagu on täna võimatu kujutada meie linna ette ilma Tartu Ülikoolita, saab peagi Raadil valmiv Eesti Rahva Muuseum oluliseks osaks Tartu identiteedist. Kuid sellest jääb tõmbekeskuseks kujunemisel kahjuks väheks.
Vilets transpordiühendus on kujunenud Tartu arengu pudelikaelaks, mida tõestab 25.01.10. Tartu Postimehes kajastust leidnud Euroopa Investeerimispanga eksperdirühma Jaspersi lõppraport Eesti Rahva Muuseumi projekti kohta. Väliseksperdid seadsid kahtluse alla Eesti Rahva Muuseumi projektis välja toodud kõrge oodatava külastajaarvu, kuna muuseumihoone asuks pealinnast kui riiki külastavate välisturistide peamisest sihtkohast 2,5-tunnise autosõidu kaugusel. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta enam ammu mitte kilomeetrite, vaid ajakulu ja mugavuse järgi. Ilma korraliku rongi- ja lennuühenduseta asume paraku perifeerias.
Kõige enam olen kuulnud muret väheste otselendude pärast ülikooliga seotud inimestelt. Tipptasemel välislektorite õpetama kutsumine ning rahvusvaheliste erialakonverentside korraldamine eeldab häid lennuühendusi. Aega, seda piiratud ja väärtuslikku ressurssi, oskavad maailma tipud hinnata ning kindlasti ei soovi nad seda raisata ebamugavale ja tunde kestvale loksumisele maanteedel.
Sama probleem, mis puudutab ülikooliinimesi, hakkab kummitama 2014 aastal valmivat Eesti Rahva Muuseumit. Tegemist on küll meie rahva muuseumiga, kuid soovime ju Eesti kultuuri tutvustada ja pakkuda ka Eestist väljapoole. Senikaua, kuni Tartul ei ole kiiret, mugavat ja turvalist ühendust Tallinna ja Riiaga, ei võta suur osa Eestit ja Lätit väisavaid turiste Tartu külastamist ja selle kultuuriobjektidega tutvumist isegi kaalumisele.
Konverentsi- ja kultuurituristidest saadud kasu ei saa mõõta ainult rahas. Tõsi, tartlased saavad seeläbi rohkem tööd ja palka, kuid vähemalt sama oluline on linna kultuurielu elavdamine. Kui Tartust kujuneb haridust ja kultuuri otsima tulevate inimeste sihtkoht, saavad avalikest loengutest, rahvusvahelistest festivalidest ning uutest ja põnevatest ideedest osa kõik linnaelanikud.
Tartu elanike ja tänasel päeval linna külastavate inimeste arv on liiga väike, et meelitada siia rahvusvahelisi kommertslennufirmasid ning põhjendada investeeringu vajadust Euroopa standarditele vastava rongiühenduse ja neljarealise maantee ehitamiseks. Samas, senikaua, kuni meil ei ole korralikke, mugavaid ja kiireid ühendusteid, ei suurene Tartu külastajate hulk. Justkui nokk kinni ja saba lahti?
Lendu tõusmiseks peame ennast rebima lahti stagneerunud mõtlemisest ning unustama kivinenud lähtekohad. Võtke kätte maakaart ja siis näete, et Tartu asukoht on unikaalne. Asetades mõõtesirkli terava otsa Tartu peale ning tõmmates 100 kilomeetrise raadiusega ringi näeme, et oleme ainuvõimalik tõmbekeskus ringjoone sisse jääval alal. Selles piirkonnas elab üle poole miljoni elaniku ning nad kõik võiksid kasutada just Tartut kaugematesse sihtkohtadesse jõudmiseks.
Transpordi sõlmpunktiks saamiseks peame looma ühise jaama bussidele ja rongidele ning tagama selle kiire ühenduse Tartu ringtee ja rahvusvahelise lennujaamaga. Lõuna-Eesti, Loode-Venemaa ja Põhja-Läti elanike jaoks muutuks Tartu seeläbi sihtkohaks, mis lisaks haridusele, kultuurile ja ostukeskustele pakub võimalust mugavalt jätkata teekonda kiirrongide ja lennukitega.
Mida rohkem reisijaid, seda enam ja paremaid ühendusteid teistesse linnadesse. Samuti jääksid lauasahtlisse ideed Tartut mitteläbivate rahvusvaheliste transpordiliinide ehitamiseks. Ma ei imestaks, kui Tallinn – Moskva rong hakkaks läbi Tartu sõitma ning uusi, huvitavaid ja soodsaid sihtkohti otsiv lennufirma Ryanair koliks Tallinnast meile üle. Huvi otseühenduste loomiseks tekiks kindlasti ka teistel lennufirmadel.
Nokk lahti ja saba kah: paremate ühenduste loomine annab üheltpoolt seda, et tartlaste võimalused reisimiseks suurenevad oluliselt ning teisalt tagab, et meid hakkab külastama senisest oluliselt rohkem välismaalasi. Tänu arengutele transpordis kujuneksime piirkonna tõmbekeskuseks ning võiksime häbenemata kultusfilmi Viimne Reliikvia parafraseerides väita, et tegelikult on Tartu Liivimaa pealinn.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Tartu Postimees: Silver Meikar: Liivimaa parim pealinn)
Kes või mis on tiksuja?
Ametniktiksujad ei ole ainult Eesti probleem, vaid kummitab kogu sotsialistliku Euroopa bürokraatiamasinat. Paljud näevad iga päev kell 09:00 – 17:00 (lõunapaus 12:00-13:00, 36 päeva puhkust) vaeva vaid selle nimel, et tõestada enda vajalikkust. Vahel pole selleks palju vaja, piisab paarist ankeedi täitmisest ja ülemuse laste sünnipäevade meelespidamisest.
„Tuleb üritada riigimasinat kergemaks saada, et iga töötund läheks täie ette,“ pakkus välja Ülle Madise. Liiga palju on bürokraatiat ning ühiskonnas kerkinud probleemidele nähakse lahendusena vaid uute seaduste kirjutamist. Pügalate arvu on ametniku üheks mõõdupuuks.
Sama kehtib ka Riigikogule, mille töö edukust mõõdetakse aasta jooksul vastuvõetud seaduste järgi. Kui trend on langev, siis antakse saadikute tööle halb hinnang – „mis te seal passite!“. Kiitust pälvivad saadikut, kes pole puudunud üheltki istungilt, kasutanud kuluhüvitisi ning võtnud sõna võimalikult tihti. Mis on sõnavõtu sisu või saadiku seisukoht ei paku selles statistikas mingit tähelepanu.
Sisuliselt on võimalik neli aastat ära tiksuda täiesti sisutühjalt, kuid sellest hoolimata olla tuntud poliitik ja/või seltskonnastaar ning häältemagnet. Piisab vaid mõnes tantsusaates või sotsiaaleksperimendis osalemisest, paljude esindusfunktsioonidega kohast või osavatest PR-nõunikest.
Ma ei soovinud kellelegi näpuga näidata ja utreerisin meelega. Bürokraat- ja poliittiksuja on elustiil, millel puuduvad ühesed, lihtsad ja selged välised tunnused (vanus, sugu jne) ja käitumismallid. Tiksujad tunnevad süsteemi ning oskavad sellest võtta vähima vaevaga maksimumi. Selle tulemuseks on stagnatsioon.
Ettevaatust! Nigeri kurjategijad ründavad Eesti mobiilinumbreid!
Suur tõenäosusega on Nigeri kurikaelad hakanud eestlasi missed-call-scam´iga pommitama. Kui avastate, et teile on tulnud „vastamata kõne“ tundmatult rahvusvaheliselt numbrilt, ärge hakake tagasi helistama. Vastasel korral võite peagi leida postkastist tuhandetesse kroonidesse ulatuva arve ning samuti läheb teie mobiilinumber „kasulike idiootide“ nimekirja.
Täna hommikul 2:23 sain oma EMT mobiilile kõne numbrilt +227 962 10234 või õigemini telefon kõlises sekundiks ning siis ühendus katkes. Olgugi, et ootasin kõnet ühest kaugest riigist, otsustasin enne tagasi helistamist numbrit kontrollida. +227 viitab Nigerile ning sellest riigist ei tea ma küll kedagi, kellega rääkida sooviksin.
Selline tagasihelistamisteenuse pettusskeem on ka varem eestlastele peavalu valmistanud. Ma ei tea, et kui palju on mobiilioperaatorid nõus kannatajatele vastu tulema pärast seda, kui kõne on juba tehtud. Küll aga peaksid nad kliente võimalikust ohust teavitama kas või SMS-i teel. Praeguses niigi raskes majandusolukorras oleks lauslollus Nigeri sulide kukruid täita. Muuseas, ka headel aegadel oleks see uskumatult rumal!
Pikemalt võite sellise pettusskeemi kohta lugeda US tarbijakaitseameti kodulehelt International Telephone Number Scam. Kui oled juba kõne teinud, on tark koheselt mobiilioperaatoriga ühendust võtta. Tarbijakaitseameti kodulehel on lühike info selle kohta, mida teha põhjendamatult suure mobiiliarvega (http://www.tka.riik.ee/index.php?id=18g21).
Farmi Sirõk, Vändra Reva, Tõehetke Klenski ja Kapoti Linter
Nõustun kõigiga, kes seda nelikut pisikesteks äpudeks peavad. Nad on nagu Vändra Aveli, Farmi Gabriel, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev, kes elavad rahva teadvuses sama kaua, kui meedia neile tähelepanu pöörab. Eluea (ehk meediakünnise) pikendamiseks on nad valmis üha radikaalsemaks minema – kiskuma ennast alasti, andma kellelegi vastu nina, vorpima üha idiootsemaid avaldusi, võtma sõna igal teemal, kasutama labasusi jne – kuid lõpuks potsatavad nad oma tähelennult ikkagi marginaalsusesse tagasi.
Tänase EPL-i esikaas ja juhtkiri teeb kampaaniat Sirõkile. Nõustun kolleeg Marko Mihkelsoniga, kes kirjutas ajaveebis: „… selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest.“
Minu seisukoht on, et need neli tüüpi on mõttetud ning ärme enam neist kirjutame. Neid ei maksa karta, nende arvamus ei ole oluline. Tegemist on marginaalidega, kes elavad tänu sellele, et me nende peale mõtleme. Probleem ei ole neis, vaid meis!
Jättes kõrvale kohtusaaga juriidilised ja „rahva õigustunde" nüansid, võiksime tunnistada, et kohtuotsus võimaldab neile kiire lõpu teha. Seda muidugi vaid siis, kui meil on piisavalt mõistust, et nende peale mitte viha kanda ning meie ajakirjandusel (nii eesti- kui ka venekeelsel meedial) on piisavalt kohusetunnet, et veidrike iga haugatuse peale kaameratega mitte kohale joosta.
Laupäevases EPL-is ilmunud Ilmar Raagi väga hea artikkel, kus ta kirjutab: „Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid. …. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad."
Need „tühisused" on millekski saanud trükimustas, teleekraanil ja meie peades. Klikkigem „DELETE" nupule ja tehkem oma „kõvaketastes" ruumi millelegi väärtuslikumale.
Õigeksmõistmine on sõnavabaduse võit
Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.
Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.
Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.
Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!
Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.
Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.
Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „...Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“
Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.
Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?
Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga...
