Dalai-laama visiit: Kas väärime oma vabadust? (artikli täisversioon)
(artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul Postimehes 16. augustil 2011: Silver Meikar: kas väärime oma vabadust?)
Teme Pühade XIV dalai-laama Tenzin Gyatso kolmas visiit Eestisse toimub taas kord ajal, kui tiibeti rahvas astub uude ajajärku. Sellest, milliseks kujuneb tema vastuvõtt aga saame teada, mis ajajärgus me praegu ise oleme.
Esmaspäeval andis XIV dalai-laama poliitilise riigijuhtimise üle märtsis toimunud valimistel Kalon Tripaks (Tiibeti Omavalitsuse juhiks) valitud Dr Lobsang Sangay’le ja saatis sellega ajalukku V dalai-laama poolt 1642. aastal kehtestatud valitsemisesüsteemi. Tenzin Gyatso eluteele tagasi vaatamata võib selline samm näida kannapöördena.
Tegelikult alustas dalai-laama sekulaarse ja demokraatliku riigikorra poole viivaid reforme juba Tiibetis ning jätkas neid pärast Tiibeti okupeerimist ja Hiina Rahvavabariigi sõdurite eest Indiasse põgenemist.1960. aastal said tiibetlased valida oma eksiil-parlamendi, kolm aastat hiljem võeti vastu konstitutsioon. Sellest ajast alates on dalai-laama andnud järk-järgult oma võimu ära rahvale ja nende poolt valitud esindajatele.
Olulised reformid demokraatliku juhtimise suunas toimusid dalai-laama eelmiste Eesti visiitide aastatel. 1991. aastal suurendati Tiibeti parlamenti ja selle volitusi, andes neile näiteks õiguse valitsust valida. 2001. aastal viidi sisse eksiilvalitsuse juhi, Kalon Tripa, otsevalimised. Dalai-laama otsus loobuda täielikult poliitilisest juhtimisest läheb kokku tema demokraatlike väärtushinnangutega, sh veendumusega, et usk peab olema riigijuhtimisest lahus.
Märtsis toimunud Tiibeti eksiil-parlamendi istungitel pakuti välja ka selline võimalus, kus dalai-laamale oleks riigijuhtimises jäänud võrreldav roll Suurbritannia kuningannaga või Saksamaal presidendiga, kuid dalai-laama keeldus. Ta loobus kõigist poliitilise juhtimise hoobadest, sealhulgas õigusest saata laiali seadusandlikku ja täidesaatvat võimu, määrata välisriikidesse saadikuid ja kohtunikke, allkirjastada ja vetostada seadusi. 8. augustil andis dalai-laama Lobsang Sangayle üle 260 aastat vana Tiibeti valitsuse pitseri, mille dalai-laama sai enda kätte 60 aastat tagasi, kui ta 16-aastasena Tiibetit valitsema asus.
See ei tähenda, et lisaks budismi usuliidri rollile ei jätkaks Tenzin Gyatso rahu, üldinimlike väärtuste ja universaalse eetika idee levitamist ning vägivallata võitlust oma rahva õiguste eest. „Ühena kuuest miljonist tiibetlasest ning arvestades kadalai-laama erilist ajaloolist ja vaimset sidet Tiibeti rahvaga, ning niikaua, kuni mul on tiibetlaste usaldus , jätkan ma Tiibeti teenimist,“ kinnitas ta märtsis.
Siiski ei võetud dalai-laama otsust tiibetlaste kogukonnas vastu rõõmuhõisetega. Nii mõnedki kardavad, et tiibetlaste õiguste eest seismine muutub nüüd veelgi raskemaks, teised nimetavad seda isegi Hiina Rahvavabariigi lõplikuks võiduks või ei pea lihtsalt õigeks 369 aastat kehtinud süsteem lõhkumist.
Neid hirme ei saa maandada tiibetlased üksi, vaid nad vajavad demokraatliku maailma oluliselt suuremat tähelepanu ja toetust. Kalon Tripa Lobsang Sangay tunnustamine tiibetlaste demokraatlikult valitud poliitilise juhina oleks esimeseks oluliseks sammuks. Ning dalai-laamat tuleks nüüd ja edaspidi kohelda sama väärikalt kui paavsti – mõlemad on paljude järgijatega maailmareligiooni juhid ning humanistlike väärtuste kandjad.
Dalai-laama demokraatlikud reformid esitavad Hiina Rahvavabariigile täiesti uutlaadi väljakutse. Nende propagandaveskid on pidevalt jahvatanud müüti, kuidas hiinlased tõid tiibetlastele vabaduse ning et dalai-laama „kliki“ eesmärk on kehtestada feodaalne riigikord. „Vabadust“ tõid hiina kommunistid tiibetlastele sama vähe kui vene omad meile ning lubatud „sotsialistliku paradiisi“ asemel imporditi vaesust ning algas lagastamine ja põlisrahva kultuuri hävitamine.
Taasiseseisvuse 20. aastapäeva eel tasuks meil vaadata Tiibetit ja mõelda, milline oleks Eesti praegu, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud. Tänu massilisele sisserändele on tiibetlased jäämas omal maal vähemusse, nende kultuur ja keel on hävimisohus ja keskkond saastatud. Tiibeti „vabastamise“ asemel leiab Hiina RV tegevuses röövkapitalismi ja koloniaalpoliitika jooni.
Kõikidest pingutustest hoolimata ei ole siiski suudetud murda tiibetlaste vastupanu ja soovi suurema enesemääremise järele ning poliitiline olukord maailma katusel muutub järjest ebastabiilsemaks. Hiina Kommunistliku Partei kohaliku haru peasekretär Zhang Qingli ei pidanud paljuks nimeta dadalai-laamat „ hundiks mungarüüs“, kes rahva mässama ajab, kuid pigem teeb seda selline sõnakasutus ja põlisrahvast mittearvestav poliitika.
Hiina saab tõenäoliselt ka ise aru, et tema poliitika Tiibetis on läbi kukkunud -- juulis tähistati suurejooneliselt Tiibeti "vabastamise" 60. aastapäeva, kuid üldise rõõmupeo asemel kehtestati võimule piinlike tiibetlaste rahulolematust väljendavate intsidentide vältimiseks sisuliselt sõjaseisukord, välismaalasi terve kuu jooksul üldse Tiibetisse ei lubatud ning ka Lhasa piirkonnas sissekirjutust mitte omavad tiibetlased pidid linnast lahkuma.
Ligi kaks tosinat aastat tagasi hakkas dalai-laama propageerima nn „kesktee“ poliitikat, mille eesmärk ei ole iseseisev Tiibet, vaid tõelist autonoomiat omav Tiibet Hiina koosseisus, kus tiibetlased saaksid valida endale demokraatlikul teel kohalikud juhid ning korraldada oma elu vastavalt rahva tahtele. Poliitilisest võimust loobumisega kinnitas dalai-laama, et tal on tõsi taga.
Hiina Rahvavabariigi väidet, et dalai-laama tahab haarata endale tükki ühtsest Hiinast, ei tohiks uskuda enam ka kõige andunum ühe Hiina poliitika toetaja. Seda, et Peking aga nüüd oluliselt paremini dalai-laamasse suhtuma hakkaks, loota ei tasu. Ebademokraatlikes ühiskondades ei selgu tõde ja õigus mitte fakte vaagides ja avalikku debatti pidades, vaid türanni peas või võimupartei tagatoas.
Ühte asja saab Hiina siiski dalai-laamale ette heita. Seda, et ta mitte ainult ei ole tunnustatud rahu ja vägivallatuse, usulise sallivuse, universaalse eetika ja demokraatliku riigivalitsemise eestkõneleja, vaid ka ise toimib vastavalt nendele väärtustele. Kui see „patt“ on ikka veel piisav põhjus, miks temaga mitte kohtuda, siis tasuks tõesti küsida, kas väärime oma vabadust.
Economisti kolumnist Edward Lucas kirjutas 8. veebruaril Postimehes tabavalt „Kui Balti riikide peaministrid ja presidendid ei kohtu dalai-laamaga, on kõik nende pühalikud sõnad aastapäevadest, riiklusest ja järjepidevusest kõigest ennastõigustav ja silmakirjalik tühijutt.“ . Nii et mina soovitaks Eesti riigijuhtidel kasutada võimalust Temaga kohtuda -- nii silmapaistvaid ja mõjukaid isikuid satub Eestisse harva
Nii võibki juhtuda, et Teme Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso külaskäigust ei saa me mitte nii palju teada, milline on tema rahva olukord, vaid seda, kus oleme ise oma riigiga.
Dalai-laama visiidi kuu avamine
Laupäeval 6. augustil kell 16:00 avatakse Kullo Lastegaleriis filmiõhtu ja Tiibeti teemalise näitusega dalai-laama visiidi kuu ürituste sari. Nobeli rahupreemia laureaadi, Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso Eesti külastamise puhul korraldavad Eesti budistlikud kogudused ja erinevad organisatsioonid mitmeid näitusi, filmiõhtuid ja teisi Tiibetiga seotud ettevõtmisi. Infot kõikide ürituste kohta leiab veebilehel www.dalailama.ee.
„Dalai-laama visiit loob harukordse tausta Tiibeti kultuuri ning budismi põhimõtete tutvustamiseks ning ka inimõigustega seotud probleemide arutamiseks, “ ütles Laur Järv Eesti-Tiibeti Kultuuriseltsist. „Soovitame kõigil tutvuda aadressil www.dalailama.ee asuva ürituste kalendriga ning leida sealt endale meelepärane sündmus.“
Juba praegu on võimalik vaadata Tiibeti budistliku kunsti ja rituaalesemete väljapanekuid Tallinnas Kullo Lastegaleriis ning Tartu Linnaraamatukogus, kuu keskel avatakse põnevad kaasaegsete Tiibeti ja Himaalaja kunstnike näitused Tallinnas Temnikova & Kasela galeriis ning TAM-galeriis. Tiibeti budismi süvatasandeile viivad dalai-laama isikliku Namgyali kloostri mungad Indiast, kes mõned päevad enne Tema Pühaduse saabumist alustavad Tallinna vanalinnas kaastunde kehastuse Avalokitešvara liivamandala loomist, mandala saab valmis visiidi ajal. Tiibeti unikaalseid koeratõuge tutvustab spetsiaalne koertenäitus Tallinnas. Dalai-laama kuu üritused jõuavad ka teistesse Eesti linnadesse, nii toimuvad filmiõhtud Pärnus, Paides, Elvas, Põlvas ja Tartus.
Tema Pühadus XIV dalai-laama viibib Eestis 16.-18. augustil, avalik kohtumine rahvaga leiab aset Tallinnas Vabaduse väljakul 17. augustil kell 14. „Ametliku visiidi eel, kõrval ja järel toimuvate ürituste korraldajad loodavad kõigile huvitatuile pakkuda täiendavaid võimalusi tutvumaks Tiibetiga selle traditsioonilisel ja kaasaegsel kujul ning inspiratsiooni mõtisklemaks väärtuste üle,“ ütles Silver Meikar.
Täna kell 16:00 Kullo Lastegaleriis (Kuninga tänav 6, Tallinn) linastuv film "Gyalyum Chenmo" (inglise keeles) räägib dalai-laama emast. Galeriis avatud näitusel on vaatamiseks väljas tankad (tiibeti rullmaalid), skulptuurid, rituaalesemed jms.
Kontakt:
Silver Meikar silver@meikar.ee 5278089
Laur Järv laur.jarv@tibet.ee 53416324
Roy Strider roy.strider@amnesty.ee 5524138
Tiibeti sõbrad kutsuvad Maailmapäevale (28. mail kell 12-18)
Kutsume kõiki huvilisi külastama Tiibeti sõprade telki Maailmapäeva üritusel, laupäeval 28. mail Tallinnas Vabaduse väljakul. Räägime Tiibeti kultuurist, ajaloost ja olukorrast tänapäeval, täiskasvanutel on võimalus viktoriini abil kontrollida oma teadmisi ja lapsed saavad meisterdada Eesti-Tiibeti sõpruse lippe. Lisaks sellele on üleval dalai-laama tsitaatide näitus ja infotabloo "Eesti ja Tiibeti ajaloo sarnasused", võimalus on tutvuda Tiibeti raamatutega ning ekraanilt jälgida fotoseeriat piirkonna kaunist loodusest ja inimestest.
Ürituse toimumisele on abiks olnud Eesti-Tiibeti Kultuuriselts, Tiibeti Sõbrad ja Riigikogu Tiibeti toetusrühm, korraldajad on Laur Järv, Andres Herkel, Kristel Kink, Kadri Raudsepp, Ene Sankovski, Ave Skiller ja Silver Meikar. Lisainfo: 52 78 089.
Kui tunned huvi Tiibeti vastu ning soovid saada kiiresti infot dalai-laama visiidi kuu raames toimuvatest üritustest:
- liitu Facebookis Tiibeti sõprade võrgustikuga: http://www.facebook.com/Friends.of.Tibet.Estonia
- külasta peagi valmivat kodulehte www.dalailama.ee
Hiina Rahvavabariigi propagandaaktsioon kukkus läbi
Balti riike ja Poolat väisanud Hiina Rahvavabariigi „tibetoloogide“ ilus propagandajutt oli juba ette määratud läbikukkumisele. Meil on ju hästi meeles Nõukogude Liidu „teadlaste“, „sotsioloogide“ ja „kultuuriinimeste“ püüe paarkümmend aastat tagasi välismaailmale kirjeldada rõõmust ja õnnelikku elu kommunismipäikese all ning hiinlaste selgitused Tiibeti olukorrast sarnanes liiga palju sellele.
Minul oli hiinlastega au kohtuda kõigepealt Riigikogus, kus neid võtsid vastu Hiina sõprusrühmade kunagised juhid Kreitzberg ja Kallo ning ega sealne jutt ei erinenud paljuski sellest, mida nad rääkisid esmaspäeval TTÜ-s ja teisipäeval Tartu Ülikoolis: Hiina Rahvavabariik aitab Tiibeti keelt, kultuuri ja rahvast püsima jääda, nende eesmärk on vaesuse vähendamine ning stabiilne areng. Kõik oleks hästi, kui see dalai-laama klikk ainult ebastabiilsust ei tekitaks ning moderniseerimise püha üritust ei takistaks. Need, kes Hiina RV-d ei usu, on naiivsed!
Ka Eestis oli arutelu, et kas Tiibeti sõpradest Riigikogu liikmed peaksid üldse nendega kohtuma, sest niikuinii nad meid ei kuula ning nad võivad meie positsiooni lihtsalt meediasse saamiseks ära kasutada. Teistes balti riikides seda näiteks ei tehtud. Endise saadikuna minul seda dilemmat ei tekkinud, kuid olen ka arvamusel, et kohtuma peab ikka. Nii on võimalik Hiina propagandamasina põhiargumente paremini tundma õppida ning teisalt ka näidata, et mitte kõik poliitikud neid tulihingeliselt ei toeta.
Hea on, et hiinlaste propaganda läbi Eesti trükimeedia elanikke hullutama ei jõudnud. Minu teada ilmus kogu asja kohta vaid selline nupuke: TP: Hiina delegatsioon rääkis Tiibetist. Ülikoolides toimunud arutelud tõestasid, et nutikatele tudengitele püüe kärbseid pähe ajada tekitab vaid teravaid küsimusi. Kui välja arvata Hiina delegatsiooni igal pool turtsuma ajanud Tiibeti lipud, möödus kõik siiski Varssavi Ülikooli toimunud loenguga võrreldes rahulikult. (http://www.youtube.com/watch?v=cqj2BPw7Al8 vt alates 4. minut)
Andsin Tiibeti sõprade poolt edasi ka pöördumise, milles kasutades ära hiinlaste endi poolt välja käidud dialoogivajaduse nõuet palusime vabastada kümneid Hiina ja Tiibeti teisitimõtlejaid. Eravestluses ühe delegatsiooniliikmega küsisin, et miks siis on Hiina tsensuur ja miks need inimesed kinni istuvad, mille peale ta teatas, et ei ole mingit erilist tsensuuri ja kinni pannakse inimesi ikka ainult selle pärast, et nad seadust rikuvad. Kui seaduses on kirjas, et ei või partei põhijoones kahelda, siis on kinnipanek täiesti põhjendatud. Seadus on ju selline!
Hiina delegatsioonile antud pöördumise tekst:
Meeting with the delegation of Chinese „Tibetologists“
Tallinn, Republic of Estonia
3 April 2011
In the turbulent times of today's world, Tibet and China in general are facing many problems and issues, including social, environmental, economical, etc. The way to successfully work towards their resolution is by dialogue and open discussion. However, the policy of Chinese authorities has increasingly been to shut down or limit the channels of free expression and to silence all dissenting voices by using intimidation and imprisonment.
We are very concerned about the criminal sentences given to several hundred Tibetans in recent years, who have by various means expressed the views and feelings of Tibetan people, or actively worked for social justice and welfare. These include film-maker Dhondup Wangchen, revered religious leader and environmental activist Tenzin Delek Rinpoche (阿安扎西), master printer of Buddhist texts Paljor Norbu, writer and cadre Norzin Wangmo, well-respected expedition guide Gonpo Tsering, community leader Bangri Chongtrul Rinpoche, writer Tashi Rabten (Theurang), monk-editor Sungrab Gyatso, writers Jangtse Donkho, Buddha, and Kalsang Jinpa. Also of serious concern are the very recent arrests in the Ngaba prefecture: Tsering Dhondup, Tsering Tenzin, Palkho, Dorjee, Ador, and Sel Dorjee.
We are also very concerned about the escalating crackdown on Chinese bloggers, active netizens, writers, human rights advocates, and civil society activists, who have been arrested, detained, waiting for trial, or gone missing in the recent weeks and months: Cheng Wanyun (程婉芸), Guo Weidong (郭卫东), Hua Chunhui (华春晖), Lan Jingyuan (兰靖远), Li Hai (李海), Li Shuangde (李双德), Li Yongsheng (李永生), Liang Haiyi (梁海怡, aka Miaoxiao [渺小]), Liu Huiping (刘慧萍), Mo Jiangang (莫建刚), Quan Lianzhao (全连昭), Sun Desheng (孙德胜), Tan Lanying (谈兰英), Wang Lihong (王荔蕻), Wei Qiang (魏强), Wei Shuishan (魏水山), Weng Jie (翁杰), Xue Mingkai (薛明凯), Yang Lamei (杨腊梅), Yang Qiuyu (杨秋雨), Zhang Jiannan (张健男), Zheng Chuangtian (郑创添), Zhu Yufu (朱虞夫), Ceng Renguang (曾仁广), Gu Chuan (古川), Hu Di (胡荻), Jiang Tianyong (江天勇), Ma He (马贺, aka Kucun Jiasha [库存袈裟]), Lan Ruoyu (蓝若宇), Li Tiantian (李天天), Liu Anjun (刘安军), Liu Dejun (刘德军), Liu Shihui (刘士辉), Teng Biao (滕彪), Zhou Li (周莉).
We hope the Chinese delegation will convey the message to the relevant authorities of People's Republic of China to reconsider these charges and sentences.
Friends of Tibet and China
Estonia
______
Üks osalejatest saatis mulle ülevaate TTÜ loengus toimunud arutelu kohta:
Ettekandes sai üldsõnaliselt kuulda ja pildis ka näha, kui moderniseeritud ja arenenud on Tiibet nüüdseks. Kuidas varem ei olnud ei kanalisatsiooni, elektrit ja vett - aga nüüd luuakse comfort housing majakesi jne. Kultuur on mitmekesine, uske on palju, tiibeti budismist räägitakse veidikene jne, inimesed on õnnelikud, on loodud ülikool ja õppimisvõimalused! jne jne
Esimene küsimus, mille peale ilusat juttu küsis üks noormees - puudutas seda, et kui Hiina Tiibetile muudkui igasuguseid asju annab ja loob - et mis nad siis vastu soovivad saada seoses kõikide nende investeeringutega jne - vastus tuli ilus ja ümmargune (nagu kõik edaspidised), et Hiina ei lase ka enda äärealadel olla üksinda ja kõik koos peavad kõik aitama - pm "heatahtlikkusest", vastastikusest koostööst ja abist lähtuvalt aidatakase kõiki. Ja seega on Tiibet Hiinale oluline kui osa nende riigist, ajaloolisest asumaast vmt.
Info tsenseerimise kohta üldiselt - et eks halba ja ohtlikku infot muidugi piiratakse - nagu seda teevad ka teised maad.
Seejärel Dalai Laama pildi keelamine (pm tsenseerimine) - et sellel teemal on tegu pigem "missunderstanding"uga sest kloostrites on DL pilt mitmel pool olemas ja tema ise on ka neid ikkagi näinud jne jne.
Ma seejärel, et kas inimõiguste teemal on ka tegu "missunderstanding"uga muus maailmas? Vastuseks, et inimõiguste tagamisega ja teemaga tegeletakse ka seal kohapeal - inimõigus kaitstakse, nt saab meediast lugeda nendel teemadel, kuidas ala talupoegadel maid ära on võetud v mitte (ala mingi selline näide oli aga osast infot oli raske aru saada)
Tiibeti lipu kohta küsis Kaire, seda ilusasti esinejale ning inimestele ka näidates, et kas tegu on lubatud lipuga - põhiline, mis välja tuli, siis et "see lipp võib olla oluline DL'le ja inimestele väljaspool ja ka poliitilistele liikumistele ja meile - aga et temale see oluline ei ole ja ka mitte Hiina tiibetlastele. Ning kuna kohati võib selle lipuga kaasneda ka poliitilist aktiivsust - mis võib olla enda olemuselt ohtlikud ka Hiina riigile - siis muidugi ei ole see lipp soositud/lubatud (vmt).
Siis pidas lisaks esinejale oluliseks võtta sõna ka kohapeal olnud tibetoloog, kes lühidalt seletas lipu ajalugu, armee lipuks olemist ning, et oma tähtsuse kaotas ta peale 1959. a.
Kuna vastused igale küsimusele olid "kõikehõlmavad", pikad ja lohisevad ja tõlgi vahendusel jne - siis muuhulgas jäid tekkinud võrdlustest NSVga meelde ka mõned repliigid: et EU ja NSV on sarnased struktuurid - mis oli tema poolt halb võrdlus - sest see oli ainukene kord, kui tõesti suur osa saali hetkeks muigas ja kihistas. Et Hiinas uuritakse praegu ka seda, mis NSVs valesti tehti jne, et nüüd ise asju paremini ning õigemini teha - kuid kindlasti on Hiina eeskujuks ka mõtteid Stalinilt, Leninilt. Ning, et jutt NSVs oli kõik tore ja hea, aga seal seda ei realiseeritud õigesti - seda püüab nüüd Hiina ise teha.
Siis küsis see sama üks noormees (ja tema küsimust täiendas üks iirlane vist) - et kas Tiibetis on mõeldav iseseisvus (kahjuks kasutas see noormees just seda väljendit), juhul kui inimesed ise seda seal peaksid tahtma (täiendus lisandis Iiri poisi poolt, et kui oleks referendum - kas põhimõtteliselt eksisteeriks võimalus Tiibeti iseseisvusele?) - vastus oli umbes selline, et juba Hiina põhiseadus ja territoriaalne ühtekuuluvus välistab Hiina riigi sees mingid rahvuslikud iseseisvumise algatused - konkreetselt öeldi et Hiina ühegi enda osas suhtes iseseisvust ei luba - ning rahvahääletuse kohta öeldi ka, et sellist asja Hiinas olemas ei ole nagu "rahvuslik referendum." - mainides juurde, et "Hiinas on asjad teisiti" (seda väljendit kuulis seal jutu sees päris mitmel korral)
Keele kohta rõhutati - et selleks, et tiibetlased saaksid ja oskaksid ülejäänud rahvavabariigis olevate inimestega suhelda - siis neile endale on kasulik ja oluline tiibeti keele kõrval osata ka hiina keelt
Minu arust on märkimisväärne et 100% kõik küsimused küsiti kriitikanoodiga - st ühtegi tõsist Hiinat puudutavat küsimust ega küsijat seal ei olnud.
Ja kordan, et see on minu kehva mälu tõlgendus sündmustest ja räägitust. Kui milleski eksin, siis oskab eelkõige teha parandusi Kaire, kes ka kohapeal viibis.
Ainukene küsimus, mida enam küsida ei jõudnud (aeg oli kaua üle läinud) ega vist väga ka tahetud lasta küsida lõpuks - oli mul mõttes umbes nii... " et kui meile nüüd on selgeks tehtud ilusasti, kui tore ja hea seal elada on, miks tuhandeid tiibetlasi enda eluga riskides sealt igal aastal põgenevad" - ei oska hetkel ise küsimusele vastust aimata...
Ja vabandan kiire ning kohati lohaka kirjaviisi pärast öistel tundidel, aga ei ole mõtet selle kirjaga viivitada jne.
Valimised eksiil-Tiibetis ning dalai-laama loobumine poliitilisest ja administratiivsest võimust
Laur Järve kiired märkmed:
25. märtsil lõppenud istungil otsustas Tiibeti parlament nõustuda ja hakata ellu viima dalai-laama ettepanekuid põhjalikuks Tiibeti valitsussüsteemi reformiks -- muuta eksiil-Tiibeti hartat (konstitutsiooni) nii, et poliitiline võim läheks demokraatlikult valitud juhtkonnale.
Edasine ajakava on järgmine. 11. aprilliks esitab parlamendi ja valitsuse (kashag) liikmetest moodustatud komisjon ettepanekud harta muudatuste konkreetse sõnastuse kohta. Mai kolmandal nädalal tuleb kokku lisaks parlamendi ja valitsuse liikmetele ka kohalike nõukogude ja valitsusväliste organisatsioonide ning usuliste traditsioonide esindajatest koosnev tiibetlaste Üldkogu, et ettepanekuid arutada. Seejärel koguneb mai lõpus eraldi istungile parlament, et läbiarutatud muudatused seadusena vastu võtta.
Need protsessid ei tähenda mitte ainult radikaalset muutust poliitilisel pinnal, vaid nõuavad samaväärselt ka murrangut psühholoogilisel tasandil, kuivõrd paljudel tiibetlastel on raske harjuda mõttega, et dalai-laama ei jätka enam Tiibeti poliitilise liidrina. Üsna võimalik, et arutelude tulemusena jõutakse harta sellise sõnastuseni, kus teatav sümboolne poliitiline roll dalai-laamale siiski alles jääb.
Parlamendi uue koosseisu volitused peaksid algama juunis. Uue valitud peaministri (kalon tripa) juhitud valitsuse ametisse astumise ajana on mainitud nii juunit kui augustit.
Hiina võimude häälekandja Rahva Päevaleht nimetas oma kolumnis valimiste eelvoorus enim hääli saanud peaministrikandidaati, Harvardi ülikooli juures töötavat Lobsang Sangay'd terroristiks tema kunagise osaluse tõttu eksiilis tegutseva Tiibeti Noortekongressi töös. [Tiibetile iseseisvust (mitte autonoomiat) nõudvat Noortekongressi püüab Hiina näidata 2008. a rahutuste organisaatorina ning võrdsustab seda Al-Qaida ja Tšetšeenia relvarühmitustega. Noortekongress on need süüdistused detailselt ümber lükanud ja rõhutanud, et nad on alati järginud vägivallatu vastupanu põhimõtteid. Noortekongress on suurim sõltumatu tiibetlaste organisatsioon, selle juhtorganitesse on erinevatel aegadel kuulunud paljud eksiil-Tiibeti poliitikud, sealhulgas ka praegune peaminister Samdhong Rinpoche, dalai-laama eriesindaja Lodi Gyari jpt.]
Huvitav märkida, et kolme peaministrikandidaadi võrdluses tundub Lobsang Sangay kuuluvat selgelt autonoomia taotlejate hulka ning ainsana näib iseseisvuse nõudmise võimalust kaaluvat Tenzin Tethong. Kõik kandidaadid siiski rõhutavad, et sellise põhimõttelise suundamuutva poliitilise otsuse tegemise voli on ikkagi parlamendi käes.
Mitte ainult dalai-laama visiidist
Täna toimus arvatavasti viimane selle Riigikogu koosseisu Tiibeti toetusrühma koosolek eesmärgiga anda teatepulk ja soovitused üle neile, kes saadikuna jätkavad. Laiendatud koosolekul arutasime dalai-laama visiidiga seotud küsimusi, kuid mõtlesime ka selle peale, kuidas suurendada koostööd erinevate organisatsioonide ja huvigruppide vahel.
Dalai-laama visiit annab võimaluse augustis korraldada rida Tiibetit, budismi ja laiemalt inimõigusi käsitlevaid üritusi kõikjal Eestis – loenguid, filmiõhtuid, näitusi, kontserte jne. Ühelt poolt eeldab see vabatahtlike aktiivsust ja head koostööd, kuid teisalt annab võimaluse leppida kokku pikaajalisema tegevuse.
Dalai-laama visiit ei lahenda ju iseenesest Tiibeti ja tiibetlaste muresid ega murra Hiina Rahvavabariigi aastatepikkust poliitikat, mille eesmärk näib olevat Tiibeti unikaalse keele, tavade ja laiemalt kultuuri, aga ka kesk- ja ühiskonna igavene hävitamine. Küll loob visiit võimaluse haarata Tiibeti nimel toimuvasse võitlusesse uusi inimesi ja seeläbi mõjutada Eesti (ning ehk ka Euroopa) poliitikat.
Veel ei ole netis infot, et mida otsustas Tiibeti eksiilparlament dalai-laama ettepaneku kohta taanduda poliitilise liidri positsioonilt. Ei, see ei tähenda, et Tema Pühadus soovib loobuda vägivallatust võitlusest tiibetlaste õiguste eest, pigem vastupidi. Andes paljud administratiivsed kohustused 20. märtsil valitavale parlamendile ja valitsusjuhile, suurendab see esindusorganisatsiooni võimalusi oma rahva eest seista ning annab samal ajal dalai-laamale võimaluse kasutada vabanenud ajaressurssi rohkemateks kohtumisteks ja esinemisteks.
Pean oluliseks, et vabaduse eest ja rõhumise vastu seisjad koondaksid oma ridu ning teeksid rohkem koostööd nii Eestis kui ka kõikjal mujal. Araabia riikides toimunud pöörded kinnitavad lootust, et ootamatud pöörded ja positiivsed arengud võivad aset leida kõikjal maailmas. Selg sirgelt, üheskoos ja julgelt õiguse ja õigluse eest rahumeelselt välja astudes on võimalik muutust saavutada küll, ka Tiibetis.
Riigikogu toetusrühma juht Aleksei ja aseesimees mina jätkame tiibetlaste huvide eest seismist, kuid õige pea kodanikena. Hea on, et aktiivne toetusgrupi liige ja aastaid Tiibeti nimel tegutsenud Andres Herkel jätkab ka uues koosseisus ning võtab toetusrühma moodustamise oma südameasjaks. 2011 on suurte võimaluste aasta, millal kõik Tiibeti sõbrad saavad ühise eesmärgi nimel oma panuse anda.
Eesti viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka
Austatud istungi juhataja,
Head kolleegid,
Külalised
Valimiste eelsel perioodil heidetakse pilk tagasi tehtule, kuid eelkõige esitatakse küsimus - kuidas edasi? Täna toimuv välispoliitika arutelu on sobivaks võimaluseks mõelda millised prioriteedid peame seadma järgmiseks neljaks aastaks, kuidas suudame edukalt toimida muutuvas maailmas ning vastu seista uutele väljakutsetele.
Hea on, et „murrame läbi“ retoorika on diskussioonides kadunud. Korralikult kodutöö ära tehes on kõik soovitud uksed meie ees niigi lahti olnud. Tsiteerides välisminister Urmas Paeti sõnavõttu: „ XXI sajandi teise kümnendi hakul on Eestist saanud üks paremini integreerunud riike Euroopas“.
Olla täieõiguslik Euroopa Liidu, NATO, OECD ning Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liige ei tähenda, et töö on tehtud. Sama ennastsalgavalt, kui töötasime nende organisatsioonide liikmeks saamise nimel, peame töötama nüüd nende sees – oma huvisid kujundades ja elluviies.
___
Eesti Reformierakonna välispoliitika eesmärk on Eesti julgeoleku ja heaolu kasvu kindlustamine. Selle saavutamiseks peame oluliseks, et Eesti võtab jätkuvalt aktiivseid initsiatiive Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikate kujundamisel.
Jätkame tõhusat tööd Eesti julgeoleku kindlustamiseks NATO strateegilise kontseptsiooni elluviimisel ning panustamisel olulistesse NATO missioonidesse. Missioonide kõrval on Eesti panuseks NATO küberkaitse arendamine, milles soovime olla üheks juhtriikidest.
Turvalisuse suurendamiseks Euroopa Liidu piiridel peame tähtsaks EL naabruspoliitikat ja idapartnerlust. Saame sellesse panustada oma reformikogemuse jagamise ning Lennart Meri nimelise Idapartnerluse Koolituskeskuse loomisega Eestisse. Lisaks tihedatele ja headele suhetele Euroopa Liitu ja/või NATOsse kuuluvate naabritega, on Eesti huvides ka heanaaberlikud suhted Venemaaga.
Eesti Reformierakonna programmis on olulisel kohal inimõiguste ja demokraatia eest seismine. Peame oluliseks demokraatlikke väärtusi järgivate riikide ja organisatsioonide senisest tihedamat koostööd, toetame Euroopa uusi demokraatiaid ning soovime Eesti pääsu ÜRO Inimõiguste Nõukokku perioodiks 2012-2015.
Head kolleegid,
Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Esmalt tuleb tagada, et oma riigis oleks kõik korras ning alles siis saame olla eeskujuks teistele.
Keegi siin viibijatest ei võtaks ju tõsiselt Hiina Rahvavabariigi üleskutseid meediavabadust suurendada, Põhja-Korea seisukohti demokraatlikust valitsemisest või Kuuba arvamusi vabast internetist. Pole ka imestada, sest need asuvad vastavaid vabadusi mõõtvate indeksite alumises otsas.
Freedom House’i, Reporters without Boarders’i ja teiste organisatsioonide koostatud riikide pingeridades on meil hea või väga hea koht. See ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Eesti eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. See on aga võimalik vaid siis, kui igat otsust või seadust vastu võttes oleme kindlad, et see meid võetud teelt kõrvale ei vii.
Muuseas, see kehtib ka valimiskampaania läbiviimise kohta. Riigiasutuse ja partei rahakoti segi ajamine, valimisseaduse rikkumine ning kõlvatud kampaaniavõtted on taganthooks poliitilisele kultuurile ning taganemsele demokraatiast. Valimiskampaania hea tava rikkujatel on kohatu rääkida Euroopalike väärtuste edendamisest.
Teiseks, kui kodus on kõik korras, tuleb kasutada kõiki võimalusi inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil suurtest oluliselt vähem ressurssi ja mõju. Seetõttu ongi just need institutsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.
Tooksin siinkohal Valgevene näite. 2010. aasta 19. detsembril toimunud presidendivalimised ja sellele järgnenud repressioonid olid suureks pettumuseks kõigile neile, kes uskusid Lukašenka režiimi reformimise võimalikkusesse. Eesti aitas kaasa Euroopa Liidu ühise otsuse tegemisele, millega kehtestati Valgevene režiimi võtmeisikutele viisakeeld. Üksi ei oleks me suutnud neile ebamugavust valmistada, kuid kõik koos vähendasime oluliselt valimisvõltsimiste ja repressioonidega seotud isikute vabadusi.
Sisuliselt pandi Lukašenka režiimi võtmeisikud poolsuletud vanglasse, kust välja saab vaid ida poole. Poliitvangide mitte vabastamise ja repressioonide jätkumise korral peame kindlasti kaaluma Valgevenele ka selliste majandussanktsioonide kehtestamist, mis on suunatud režiimile oluliste kasumiallikate kaotamisele jälgides samas hoolikalt, et tavainimeste elu sellest oluliselt kannatada ei saaks.
Siiski saab pööre paremuse poole toimuda mitte karistamise, vaid toetamise abil. Eesti riigi arengukoostöö rahad on suunatud sealse kodanikuühiskonna ja hariduse toetamisele, Valgevene tavakodanikud vabastati viisalõivudest ning Eesti jätkab õppimisvõimaluste loomist sealt pärit tudengitele.
Autoritaarse riigivalitsejate vastu toimunud revolutsioonid tõestavad, et õigusriik ja demokraatia on võimalik kehtestada vaid seal, kus ühiskond selleks valmis on. Vastasel korral asendatakse üks võimuklikk teise vastu ning tulemuseks võib olla veelgi enam inimõigusi jalge alla tallav režiim. Seda ohtu peame arvestama ka täna araabia-maailmas toimuvaid pöördelisi sündmuste võimalikke arengusuundi analüüsides.
Head kolleegid
Pean ohtlikuks arutelu teemal, kas Eesti välispoliitika peaks lähtuma huvidest või väärtustest. Miks ei võiks nende vahel tõmmata võrdusmärki? Mina soovin elada sellises riigis, kus meie väärtusteks on õigusriik, inimõigused, demokraatia ja vabadus ning meie riiklikuks huviks on selliste väärtuste eest seismine nii Eestis kui ka kõikjal maailmas.
Demokraatia puudumise eest maksavad lõivu ju ka demokraatlike riikide (sh Eesti) kodanikud. Vahel on selleks terroristi rünnakus võetud elu, sageli aga kõrgemad nafta ja muude toodete hinnad. Inimõigusi ja vabadusi austav maailm loob aga turvalisema ja parema tuleviku meie lastele.
Just seetõttu ei tohi me ära unustada demokraatlike väärtuseid siis, kui kohtume teiste riikide esindajatega. Ei ole vahet, et kui suurde ja olulisse riiki toimub Riigikogu visiit, inimõiguste kaitsmine peab olema alati üks neist teemadest, mida tõstatame ning sellest ka avalikkusele teada anname. Samuti peab Riigikogu olema valmis vastu võtma väärikalt iga maailma arvamusliidri, kes on pühendanud oma elu vägivallata võitlusele parema maailma nimel. Need on soovid, mille annan edasi peagi valitavale uue Riigikogu koosseisule.
Head sõbrad! Soovin teile edukat ja ausat valimisvõitlust.
Kanter ei peaks häbenema
Pekingi olümpiamängude avatseremoonial kannab USA lippu Sudaani sõjakoledused üleelanud keskmaa jooksja Lopez Lamong. Lamong on aktiivne Team Dafuri liige, mis püüab maailma tähelepanu juhtida Sudaani valitsuse võikale poliitikale selles piirkonnas. Hiina Rahvavabariik on Sudaani kõrilõikajate olulisim partner.
Kui Eestis on puna-hiina kuritegudest peamiselt räägitud Tiibeti kontekstis, siis suure lombi taga on märksa enam meedias olnud Sudaan ja Birma. Ka Spielberg põhjendas enda otsus lahkuda olümpia kunstilise juhi kohalt eelkõige just Hiina toetusega Sudaani valitsusele. Ameerikas nimetatakse Darfurs toimunud 300 000 inimese tapmist ja 2,5 miljoni inimese kodudest lahkuma sundimist ametlikult genotsiidiks.
Tänasel pressikonverentsil pidas Lopez olümpiatõrviku kandmist suureks auks, mis võimaldab tal lisaks Ameerika esindamisele ka Darfuri veresaunale tähelepanu juhtida. US olümpiakomitee ei peitnud pead liiva alla, vaid otsusega riigi lipp Hiina Rahvavabariigi ühte häbiplekki sümboliseeriva sportlasele anda näitasid selgroogu, mida meie olümpiakomiteel ei ole.
Tänase postimehe esikaanel kirjutab Gert Kanter allkirja oma fotole, kus kirjas Helsingis 2005. aastal saadud kolmas koht ja 68,57 meetrit. On väga kahetsusväärne, et mingi Tiibeti rakuke otsustas sportlastelt välja petta allkirja avalikule kirjale Hiina Rahvavabariigi juhtidele. Sellise tegevusega kahjustas ta kõigi teiste rahvusvaheliste ja kohalike Tiibeti toetusorganisatsioonide mainet.
Samas ei peaks Gert Kanter oma arvamust Hiina Rahvavabariigi kohta häbenema. Märtsis võrdles Gert Hiinat Nõukogude Liiduga ja ütles, et Hiinas ei ole demokraatiast raasugi. Kanter tunnistas Eesti olümpialootuste hulgas korraldatud Postimehe küsitlusele vastates, et ega Hiinas valitsev poliitiline olukord just meeldiv ole. «Kui sa vähegi teistmoodi mõtled, siis su väljavaated midagi teha või saavutada on ikkagi väga-väga piiratud,» sõnas ta. «Olen igati sellise asja vastu.»
Mina olen uhke, et mõni Eesti sportlane on avalikult oma arvamust välja öelnud. Ega sportlane robot ei ole, kes nupule vajutades ketast viskab või kiiresti vudima hakkab. Sportlane on eelkõige ikkagi inimene, kes mitte ainult trenni ei tee, vaid loeb ka raamatuid ja ajalehti ning omab arvamust Eestis ja laiemas maailmas toimuva kohta.
Kanter ei pea häbenema oma seisukohta, Eesti Olümpiakomitee oma poliitikat aga küll. Kahju, et komitee põeb pisikese venna kompleksi ning ei suuda olla võrdne võrdsete seas. Avatseremoonial osaledes plaksutaksin ma Lopez Lamongile ja Ameerika Ühendriikide olümpiameeskonnale.
