Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Maksureform ajas ukrainlased tänavale
Maksureformi vastu protestivad ukrainlased Kiievi keskväljakul
Eile, oranži revolutsiooni aastapäeval, võis Ukraina pealinna Kiievi keskväljaku Maidanil tunduda, et kõik kordub uuesti. Õhtu saabudes järjest kasvav rahvamass karjub lippude all loosungid, kõlavad provokatiivsed üleskutsed, laval mängib muusika ning plastiktopsides jagatakse välja kohvi-ja-suppi. Pimeduse varjus kerkivad esimesed telgid.
Kiiev on pärast 6. aastat tagasi toimunud oranži revolutsiooni näinud palju meeleavaldusi, sealhulgas kordades suuremaid nii osavõtjate ning telkide arvus ja ka lava, loosungite ja lippude suuruses. Mõned nutikad ukrainlased suutsid nende korraldamisega korraliku varanduse kokku ajada, sest meeleavaldustööstus liikus läbi oluline osa lugematute valimiskampaaniate eelarvetest.
Eilset meeleavaldust ei ole uue demokraatiat, inimõigusi ja ausaid valimisi nõudva revolutsiooni algus, kuid peamiselt kolmes aspektis erineb ta ka harjumuspärastest parteide tänavakampaaniatest: organiseerituse tase, värvide paljusus ning osavõtjate vabatahtlikkus.
2007. aasta aprillis, samal ajal kui Tallinna tänavatel märatses käpardite kamp, toimusid Kiievis kordades võimsamad ja väga professionaalsed meeleavaldused. Tõsi küll – need olid rahumeelsed ja viisakad ning seega rahvusvahelises meedias laineid ei löönud.
Külastasin tollal Ukraina parlamendihoone kõrval asuvas pargis Janukovitši toetajate telklaagrit. Inimesed olid justkui päevatöölised marjakorjamise hooajal – äratus kell 7:30; hommikupuder; sini-valgete lippude all marssimine „tööpõllule“ Maidanil; lõunapaus ja –söök; õhtune meelavaldus kontserdiga; enne õhtusööki järjekorras seismine, et kätte saada 100-200 kroonine päevateenistus. Muidugi ei mänginud töölistele rolli kas korjatud marjad olid punased, sinised või oranžid.
Eile, ja ka eelmisel nädalal maksureformi vastu toimunud meelavaldustel puudus üks kindel värv, ehk esindatud valijad Ukraina poliitiline vikerkaare igast spektrist. See andis korraldajatele aluse rõhutada, et üritus ei ole seotud ühegi poliitilise parteiga ning poliitikuid lavale ei lubata. Huvitaval kombel suutis lavale ronida jätkuvalt opositsiooni populaarseim poliitik Julia Tõmošenko.
Vilunud rahvamassidega manipuleerijana suutis endine peaminister ja presidendikandidaat kiiresti ka tema vastu esialgu meelestunud isikud ühiselt ning vaimustunult „Julia! Julia! Julia!“ karjuma panna. Koomiliseks teeb rahva selline käitumise asjaolu, et kõigis eelnevates laval peetud kõnedes sai tänasest võimust veelgi rohkem sõimati eelmine, ehk Julia oma.
Hoolimata võimupositsioonide kaotamisest on Julia hinnanguliselt 15% toetusega jätkuvalt kõige populaarsem opositsioonitegelane. Kuid see ei ole põhjus, miks Maidanil toimuv võimu häirib. Raha eest demonstreerijaid saab vaigistada teadagi kuidas, kuid eilsele miitingule tulid inimesed vabatahtlikult. See on kõige olulisem erinevus tehnokraatide korraldatud poliitmeeleavaldustest ja ainuke sarnasus oranži revolutsiooniga.
Kui kuus aastat tagasi nõuti Maidanil ausaid valimisi, inimõigusi ja vabadusi, siis nüüd on soov palju pragmaatilisem – president ärgu kuulutagu välja eelmisel nädalal vastu võetud maksuseadust, mis kehtestab väikestele ja keskmistele ettevõtetele suurema maksukoormuse ning karmima kontrolli.
Ukrainlasi ei vihasta kõige enam mitte see, et nad peavad lõpuks hakkama makse maksma, vaid see, et kõige esimesena sunnitakse riigieelarve auke lappima väikesed ettevõtteid ja niigi madala sissetulekuga töölised. Löögi alla jäävad esimesena taksojuhid, kassapidajad ja turumüüjad. Nii korraldavadki nende erialade esindajad väljaastumisi mitte ainult Kiievis, vaid ka Janukovitši kodupiirkonnad ida-Ukrainas.
Esimest korda on inimesed tänaval ise enda, mitte riigi ega väärtuste pärast. Oma särk on ihule kõige lähemal ning kui riik käe püksitaskusse sirutas, tuli rahvas täiesti vabatahtlikult välja. Viktor Janukovitš võtab sellist rahva pahameelt tõsiselt, kuid mure riigieelarve olukorra pärast on presidendi jaoks arvatavasti veelgi olulisem.
Oranžist lootusest järel must masendus
Kui ma reede õhtul Kiievi keskväljakule Maidanile jõudsin, olin ma ainuke, kes kandis oranži. Rahvamass liikus ühtlases hallis massis metroopeatuse tunneli väravas ja närvilised autojuhid tuututasid üksteisele. Holodomori mälestusüritustele saabuvad kõrged külalised aitasid kaasa niigi ummikutes vaevlevas Kiievis liikluskaost korraldada. Nii mõnigi linnaliikluse tuiksoon suleti korteežide lähenedes täielikult.
Täpselt neli aastat varem püstitasime siia esimesi telke. Valimispäeva ööl oli neid 10. Olgugi, et minu ja kohaliku tudengi Zaza jaoks seisis Iseseisvuse väljaku pargikeses telk number 7, vaatasime suurema osa ööst suurelt ekraanilt opositsioonikanal TV5-e uudiseid valimistulemustest. Südaööl hakkas riigitelevisioon traditsiooniliselt näitama balletti. See juba vana tõde nõukogude ajast – kui ametlik programm asendatakse balleti, estraadi või teatriga, on riigis midagi tõsist lahti.
Tollal oligi, kuid tänaseks ei ole sellest midagi alles jäänud. Julguse eest revolutsiooni ajal autasustatud viipekeele tõlk Natalya Dmytruk ei taha Kyv Posti ajakirjanikule Oranži revolutsiooni meenutadagi. 25. novembril 2004 riskis ta oma vabadusega tõlkides otseeetris olevat riigitelevisiooni uudistesaadet viipekeelde järgnevalt: „Ärge uskuge keskvalimiskomisjoni. Nad valetavad. Meie president on Juštšenko. … Ma kahtlen, kas te mind kunagi veel näete“.
Rahvusringhäälingu reformi käigus sai Natalya sule sappa, kuid see ei ole ainuke põhjus, miks ta nelja aasta taguseid sündmusi hea sõnaga ei meenuta. Liiga kõrgele aetud lootustega rahvas on näinud vaid korruptsiooni, kaklevaid läänemeelseid poliitikuid ja pidevalt uusi valimisi. Nüüd siis veel majanduskriis, mille mõjud on Ukrainas juba väga tuntavad.
Donetski metallurgiatehased vaevlevad maailmaturul vähenenud nõudluse tõttu ning saadavad töölisi sundpuhkustele. Söekaevurid on veendunud, et nemad on järgmised. Severdonetski elanike heaolu sõltub keemiatehase Azoti käekäigust, kuid juba täna on tootmisvõimsusi vähendatud 15%.
Hea sõber ja mänguasjade hulgimüüja Dirk veetis neli aastat tagasi kõik ööd Maidanil – tõi telklaagri elanikele süüa, hoidis oranži lippu ja karjus koos rahvahulgaga võimul olevale klikile „Hanba“ („Häbi“). Ka sellel reedel oli ta üleval kuni kella viieni hommikul, aga mitte tänaval, vaid arvuti taga finantsplaani koostades. Mitmed tellijad on talle juba võlgu ning vähesed soovisid lähenevate jõulude eel üldse midagi lisaks tellida.
Kui neli aastat tagasi sulges Dirk ajutiselt oma firma selleks, et lasta kõigil töötajatel läänemeelsete üritustele tulla, siis nüüd peab ta koondamiste peale mõtlema seetõttu, et läänemeelsed juhid ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud majandusvundamenti ehitada.
Dirk suurimaid muresid on tõik, et valuutavahetus on pea täielikult peatunud. Väikeseid summasid saab vahetada, kuid näiteks 5000 USD ostmiseks Kiievis valuutavahetuspunkti ei ole. Samuti ei aktsepteerita välismaal Ukraina pankade poolt välja antud krediitkaartide makseid. Importiga tegelevad ettevõtted näevad seetõttu suuri raskusi kauba hankimisel.
Viimasel reisil sai ühe dollari eest viis grivnat, nüüd juba pisut üle kuue. Eelmine nädal käis kurss korraks isegi seitsme lähedal ära, kuid keskpanga jõulised sammud tõid selle alla tagasi. IMF-i poolt saadava 16,5 miljardi dollari suuruse laenu abiga püütakse pääseda usalduse kaotanud grivna devalveerimisest.
Poliitilist maastikku iseloomustab jätkuvalt Juštšenko ja Tõmošenko vaheline rivaalitsemine ning seda pealtvaatava Janukovitši kahjurõõm. Oranžil revolutsioonil kaotajaks jäänud Janukovitš ja tema lähikondlased tunduvad täna pigem võitja rollis.
2004 aasta presidendivalimiste tulemuste võltsimismeister, keskvalimiskomisjoni tollane juht Serhiy Kivalov naudib elu Verhovna Radas (parlamendis), on oma „hea töö eest valimiskomisjoni juhina“ saanud riikliku autasu ning Odessas peaks talle isegi monument olema.
Veel kurikuulsam Janukovitši käsilane, kuri geenius Viktor Medvedchuk naudib pärast kolme aastat vaikuses elamist pakkumisi, mis tulevad nii ida- kui ka läänemeelsetelt parteidelt. Oranž printsess Tõmošenko teeb temaga koostööd suhete parandamise nimel Kremliga, Juštšenko on talle pakkunud aga Julgeolekukomitee juhi kohta. Omal ajal Kremli-Kiievi vahelise suhtluse vahemeest hinnatakse täna rohkem, kui kunagi varem.
Jahedas sügiseses ilmas Maidanil seistes meenusid mulle põhjused, miks sajad tuhanded üle kogu Ukraina nelja aasta eest siia kogunesid. Bandiitidele lubati vanglat, elanikele paremat elu, poliitikas ausust, meediale vabadust…. Vaadates ühtlaselt morni ja halli massi mööda siblimas polnud raske mõista, et miks keegi revolutsiooni aastapäeva ei tähista ning miks ma ainukesena suurte lootuste ajal ostetud oranži salli kaela soojendamiseks kannan.
Mälestatakse Ukraina näljahäda ohvreid
Käesoleval nädalal mälestatakse Ukrainas 1932-1933. aastate näljahäda (Holodomori) ohvreid. Sel aastal on Holodomori 75. aastapäev.
Täna toimuvad Kiievis leinaüritused, millest võtavad osa esindajad 40 riigist. Lätit, Leedut, Poolat, Gruusiat esindavad kohapeal presidendid, Eestit riigikogu spiiker Ene Ergma ja Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar, teatas Delfile Eesti Ukrainlaste Kongressi esinaine Vira Konõk.
Ukraina president Viktor Juštšenko nimetas 1932-1933. aastate Holodomorit suurimaks tragöödiaks ukraina rahva ajaloos ning üheks suurimaks tragöödiaks inimkonna ajaloos.
Ta kutsus maailma üldsust üles mõistma hukka totalitaarset stalinliku režiimi, mis kutsus Ukrainas esile kunstliku näljahäda, mille tulemusel vähem kui kahe aasta jooksul sai hukka erinevatel hinnagutel 7 kuni 10 miljonit inimest, ehk enam, kui veerand riigi elanikkonnast.
13 riiki maailmas tunnustasid Holodomori ukraina rahva genotsiidiks; ühena esimestest tegi seda 1993. aastal Eesti. ÜRO nimetas Holodomori Ukraina suurimaks tragöödiaks ja kuriteoks inimsuse vastu.
Venemaa eitab 1932-1933. aasta nälja kunstlikku iseloomu, ka keeldus ta osalema leinaüritustest Kiievis.
Koos Ukrainaga tähistab kurba aastapäeva ka kogu maailma ukraina diasporaa.
Eile toimus Eestis reekviemiõhtu, mille korraldasid Ukraina saatkond ja Ukrainlaste Kongress Eestis.
Homme toimub Ukraina kirikus Tallinnas Laboratooriumi 22 Golodomori ohvritele pühendatud mälestusteenistus.
Ukrainlaste Kongress Eestis ning Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar kutsuvad Eesti elanikke üles toetama ukraina rahvast tema leinas ja mälestama kunstlikult tekitatud näljahäda süütuid ohvreid süüdates täna küünlad.
75th anniversary of the Great Famine of 1932 1933 in Ukraine
Ukraine had a number of artificial famines over the 20th century. The most notable of these were the 1921 famine as a result of World War I and the Civil War in the former Russian Empire but most importantly of the collapse of agricultural policies of the Soviet communist state, and the 1946-1947 famine that came in the aftermath of World War II and was used not least for political gains by the Soviet regime.
And yet the Artificial Famine of 1932-1933, dubbed the Great Ukrainian Famine, or Holodomor, stands out not only due to the staggering numbers of its casualties but also because it did not occur spontaneously as a result of any natural or social phenomena. Rather, it was caused by genocidal practices deliberately used by the totalitarian government.
This deliberate terrorist act of the political system against civilian population exterminated not only a vast number of well-to-do, independent farmers but also whole generations of villagers. It undermined the nation’s social foundations, its traditions, spiritual and cultural identities. Considering the liquidation of city elites carried out at the same time, this meant that Ukrainians had been slated for destruction as a social entity, doomed to be thrown back into primitive conditions.
Analysis of Soviet official documents published in 1929-1933 reveals the facts of deliberate creation of unbearable conditions for rural population, two-thirds of it consisting of ethnic Ukrainians, which have led to physical extermination. The 1932-1933 Holodomor was without any doubt an action deliberately planned.
The documents reveal that there was an abundance of bread in Ukraine at the time, but bread was being confiscated and forcibly exported. Not only bread was being taken out of Ukraine: no food products were to be left, not even pickled cucumbers, cabbages or tomatoes, so that people would starve to death. Ukrainians were also prevented from leaving the regions struck by starvation in search of food; many were sought out elsewhere in the Soviet Union and forcibly returned to Ukraine.
On government orders, all forms of trade in the countryside were banned, and food supplies to villages were cut. The use of bread as wages in the areas that had failed to live up to the back-breaking norms of production was declared an offence punishable by lengthy prison terms or death. A system of fines was imposed in the form of natural products. The Ukrainian share amounted to one-third in Soviet grain supplies while some areas of Ukraine were obliged to provide more bread than the aggregate output of North Caucasus, Central Black-Soil Region, Kazakhstan, and the Moscow Region.
Historians and demographers still argue about the exact number of Holodomor victims, and figures are claimed at anywhere between 3 and 10 million. Based on data yielded by the 1937 census, population losses due to physical exhaustion, typhoid, poisonings, cannibalism, repressions, and suicides related to psychological stress and social collapse were close to 7 million persons.
The overall casualty figures would have been influenced by the order given to civil registry offices not to register deaths of children under one year of age. Scientists believe that, since it was mainly children and young people who perished in that period, average life expectancy among Ukrainians in 1932-1933 was 7,3 years among men and 10,9 years among women. Such appalling indicators have never before been reported in human history. According to some demographers, one million children failed to be born in Ukraine because of the Holodomor.
The comprehensive character of this national catastrophe deeply shakes any thinking human being. The most sophisticated statistics cannot reflect the depth of social, economic, political, moral and psychological consequences of the Holodomor, of uncontrollable government tyranny, and of the ugly phenomenon of cannibalism. The famine lasting almost two years was not a natural disaster but one imposed at will.
Due to its apparent anti-Ukrainian set as well as the scale of its spread, the 1932-1933 Holodomor became the most deadly weapon of mass destruction used by the Soviet regime in Ukraine. Without assessing this most cynical form of political terror in the historical, sociological, legal and political aspects, it is impossible today to comprehend the 20th century history of Europe, to understand the very essence of totalitarianism. Speaking about Holodomor is speaking about a major, global-scale social and humanitarian catastrophe in human history, not just the history of Ukrainianhood.
According to messages sent at the time by foreign consular offices in Kyiv, Odesa and Kharkiv, governments of other countries were well aware of the circumstances and scope of the famine in Ukraine. But political and business circles of foreign nations chose either to behold the tragedy in silence or to give in to Stalin’s propaganda and ignore the Holodomor altogether.
The term “genocide” would not be introduced until the UN General Assembly 11 December 1946 Resolution which defined it as a punishable offence. On 9 December 1948 the UN General Assembly unanimously adopted the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, which entered into force as of 12 January 1951.
Article 2 of the Convention defines genocide as “acts committed with intent to destroy, in whole or in part, a national, ethnical, racial or religious group as such”. It goes on to read that such acts may be committed by way of, inter alia, “deliberately inflicting on the group conditions of life calculated to bring about its physical destruction in whole or in part”, which is best illustrated by the 1932-1933 Holodomor in Ukraine.
It was in this spirit that the international community marked the 70th anniversary of the Holodomor in 2003. It started off when a special session of the Verkhovna Rada (Parliament) of Ukraine, in which only the Communist Party faction refused to participate, approved an address to the Ukrainian people on 14 May 2003. The address read that the Holodomor had been “deliberately organized by the Stalin regime” and had to be “publicly condemned by the Ukrainian society and the international community as one of the deadliest facts of genocide in world history”.
In September 2003 Ukraine called on the UN General Assembly to support Ukraine’s initiative condemning the 1932-1933 Holodomor as an act of genocide. It was for the first time in the history of the UN that the Joint Statement on the seventieth anniversary of the Great Famine of 1932-1933 in Ukraine (Holodomor) named the Holodomor the national tragedy of the Ukrainian people, expressed sympathy to its victims, and called upon all “Member States, the United Nations and its special agencies, international and regional organizations, as well as non-governmental organizations, foundations and associations to pay tribute to the memory of those who perished during that tragic period of history”.
36 of the UN member states became co-authors of the Joint Statement; others supported it, including all 25 current member states of the European Union.
Recognition of the Holodomor as an act of genocide is stipulated in a number of official documents publicized by national parliaments of several countries, notably of Argentina, Australia, Canada, Estonia, Hungary, and the United States, as well as in a 16 December 2003 statement by the UNESCO Secretary General.
It is also worth noting that monuments to the victims of artificial famines and political repressions in Ukraine have been erected in a number of countries: Argentina, Australia, Belgium, Canada, Estonia, Kazakhstan, and the Russian Federation; more monuments are now under construction in Canada, Hungary and the United States.
Ukraine calls upon all the UN member states to officially recognize the 1932-1933 Holodomor or Great Famine in Ukraine as an act of genocide.
In his address at the UN General Assembly High-Level Plenary Session on 15 September 2005, President of Ukraine Victor Yushchenko said: “I am appealing to you on behalf of the nation that lost millions of people in the Holodomor, the act of genocide organized against my people. The governments of many countries then turned away from our distress. We insist that the world must know the truth about all the crimes committed against humanity. Only that way can we all be confident that indifference will never again encourage perpetrators”.
European Parliament adopted the resolution of 23 October 2008 on the commemoration of the Holodomor, the Ukraine artificial famine (1932-1933) with recognises the Holodomor as an appalling crime against the Ukrainian people and against humanity.
The year 2008 in Ukraine is announced as the Year commemorating the victims of the Holodomor famine of 1932-1933. During the period from 9-11 July the International Action “The Ever burning candle” symbolizing the grief over the millions of death, unity and belief in the indestructible power of Ukrainian people.
(See on Ukraina saatkonna poolt edastatud ametlik teade. Sõidan kahe tunni päras Kiievisse, et osaleda mälestusüritustel, kuid loodan leida aega õhtul, et ka omapoolsed kommentaarid ajaveebi kirjutada)
Kommunismikuritegude tunnistamine on ka Ukraina võitlus
EPL-is ilmus oktoobris kaks väga head ajaloo mälu seadustamist puudutavat artiklit. Teema algatas Priit Simsoni tõlgitud TIMOTHY GARTON ASH´i artikkel „Võitlus mälupolitsei vastu“ ning diskussiooni jätkas MAREK TAMM artikliga „Ajalugu ei kordu“. Mõlemad peavad ohtlikus ajaloos toimunud sündmustele ühe riikliku tõe otsimist, ajaloolise tõe seadustamist ning pidevaid paralleeli tõmbamisi mineviku ja oleviku vahel.
Eesti tuntud poliitik-ajaloolased kasutavad sageli tänaste sündmuste kirjeldamiseks aastakümneid tagasi toimunut ning seeläbi otsivad ka lahendusi aegade hämarusest. Ajalugu on nende jaoks vahendiks endale sobiva päevapoliitilise positsiooni tõestamiseks.
Tamm peab seda ohtlikuks: „Kuigi paralleelid minevikuga on alati ahvatlevad ja teinekord huvitavad, on nende kasutamine selgitavate mudelitena enamasti eksitav ja vahel ohtlik. Ajalooline eeskuju loob mulje sellest, et me oleme tekkinud probleemi lahendanud, kuigi tegelikult oleme selle vaid vana vastusega varjanud. Sest minevik ei kordu kunagi. Korduvad vaid lood minevikust, mis püüavad seletada olevikku.“
Ka minule tekitab mälupolitsei ja ajaloost ühe tõe otsimine hirmu just nendel põhjustel, mida kirjeldavad Ash ja Tamm. Samas ei tähenda see seda, et me ei peaks kunagise ebaõigluse tunnustamise eest võitlema. Kommunismikuriteod peaks hukka mõistma nii nagu on tehtud fašistlike kuritegudega, kuid kindlasti ei tohiks teisel seisukohal olevaid inimesi pokri pista.
Leian, et ainuke vastus teisitimõtlejatele peaks olema Voltaire´i tsitaat: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.”
Käesoleva aasta 11. juulil Venemaa jõulisel survel keeldus ÜRO peaassamblee arutamast Ukraina suurt näljahäda genotsiidina. Sellega lükati (taaskord) tagasi ka Kiievi palve tunnistada holodomor genotsiidiks ukraina rahva vastu. Holodomori hukkamõist on ukrainlastele vähemalt sama oluline, kui eestlaste jaoks on Eesti okupeerimise ja rahva massilise küüditamise faktid. Just seetõttu pean oluliseks, et Eesti jätkaks Ukraina püüdluste saamaks Holodomorile ametlik genotsiidi tunnustus toetamist´.
Täna konverentsil „Ukrainlased Eestis: eile, täna ja homme“ esinedes keskendusin ka sellele küsimusele, kuigi sõnavõtu pealkiri oli "Vabadusest!"
Lp härra suursaadik või Teie Ekstsellents , külalised
Daamid ja härrad.
Mul on suur au/rõõm teid tervitada Riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma nimel ja rääkida vabadusest.
---
2004. aastal koos kümnete tuhandete ukrainlastega Kiievi keskväljakul Maidanil seistes mõistsin ma esmakordselt, mis tähendab vabadus. Eesti iseseisvumise taastamise ajal 1991. aastal olin liiga noor, et aktiivselt kodanikuliikumises osaleda ning omamoodi elasin Eesti vabaduse vaimu läbi just 1,5 kuu jooksul oranži revolutsiooni ajal Ukrainas.
Vabadus on igaühe õigus ja võimalus eneseteostusele. Riigi ülesanne on pakkuda selleks parimat keskkonda. Kui valitsev režiim hakkab piirama vabadusi – näiteks sõna- ja meediavabadust – on kodanike kohus selle vastu välja astuda. Ajalugu tõestab, et vabadusi piirama asunud võimust kujuneb kiiresti välja ebainimlik diktatuur.
Kolmekümnendatel aastal sai noor riik Eesti nautida vabadust samas kui ukrainlased pidid elama stalinliku terrori all. Uudised 1932-1933 aastal toimunud genotsiidist vapustasid eestlasi, kuid tolleaegne maailm ei võimaldanud meil teie abistamiseks midagi teha. Kuus aastat hiljem saime ise tunda stalinliku terrori jubedusi ning maailma ükskõiksust.
Aasta pärast iseseisvuse taastamist, 1992 võttis Eesti parlament vastu resolutsiooni, mis nimetas Holodmori genotsiidiks. Olime maailmas esimene riik, kes sellesisulise otsuse tegi. Ma loodan, et õige pea julgeb ka ÜRO Holodmori ametlikult genotsiidiks tunnistada.
Võib ju küsida, et miks tegeleme me ikka ajalooga ja mitte tulevikuga. Kuid just selleks, et tulevikus sellised jubedused ei korduks, ei tohi me ajalugu unustada. Nii nagu ütles Lennart Meri: me võime andestada, aga me ei unusta. Vabadus ja demokraatlike riikide koostöö on parema maailma garandiks.
--
Ukrainlaste ja eestlaste, Ukraina riigi ja Eesti riigi headest suhetest võidavad kõik. Oranži revolutsiooni ajal kohtusin mitme Ukrainas elava eestlasega ning täna tunnen mitmeid ukrainlasi, kes elavad Eestis. Mul on hea meel, et Ukraina diaspora on aktiivne ning tunnen uhkust Eesti riigi üle, kes kõigile rahvusvähemustele pakub võimaluse ja vabaduse oma identiteeti hoida.
Tahan isiklikult tänada Ukraina suursaadikut Eestis Pavlo Kirjakovi ja Ukraina Kongressi Eesti esinaist Vira Konõki, kes on aktiivse tööga aidanud kaasa Ukraina ja Eesti suhete tihendamisele.
Head konverentsi kõigile!
