Kui ma reede õhtul Kiievi keskväljakule Maidanile jõudsin, olin ma ainuke, kes kandis oranži. Rahvamass liikus ühtlases hallis massis metroopeatuse tunneli väravas ja närvilised autojuhid tuututasid üksteisele. Holodomori mälestusüritustele saabuvad kõrged külalised aitasid kaasa niigi ummikutes vaevlevas Kiievis liikluskaost korraldada. Nii mõnigi linnaliikluse tuiksoon suleti korteežide lähenedes täielikult.

Täpselt neli aastat varem püstitasime siia esimesi telke. Valimispäeva ööl oli neid 10. Olgugi, et minu ja kohaliku tudengi Zaza jaoks seisis Iseseisvuse väljaku pargikeses telk number 7, vaatasime suurema osa ööst suurelt ekraanilt opositsioonikanal TV5-e uudiseid valimistulemustest. Südaööl hakkas riigitelevisioon traditsiooniliselt näitama balletti. See juba vana tõde nõukogude ajast – kui ametlik programm asendatakse balleti, estraadi või teatriga, on riigis midagi tõsist lahti.

Tollal oligi, kuid tänaseks ei ole sellest midagi alles jäänud. Julguse eest revolutsiooni ajal autasustatud viipekeele tõlk Natalya Dmytruk ei taha Kyv Posti ajakirjanikule Oranži revolutsiooni meenutadagi. 25. novembril 2004 riskis ta oma vabadusega tõlkides otseeetris olevat riigitelevisiooni uudistesaadet viipekeelde järgnevalt: „Ärge uskuge keskvalimiskomisjoni. Nad valetavad. Meie president on Juštšenko. … Ma kahtlen, kas te mind kunagi veel näete“.

Rahvusringhäälingu reformi käigus sai Natalya sule sappa, kuid see ei ole ainuke põhjus, miks ta nelja aasta taguseid sündmusi hea sõnaga ei meenuta. Liiga kõrgele aetud lootustega rahvas on näinud vaid korruptsiooni, kaklevaid läänemeelseid poliitikuid ja pidevalt uusi valimisi. Nüüd siis veel majanduskriis, mille mõjud on Ukrainas juba väga tuntavad.

Donetski metallurgiatehased vaevlevad maailmaturul vähenenud nõudluse tõttu ning saadavad töölisi sundpuhkustele. Söekaevurid on veendunud, et nemad on järgmised. Severdonetski elanike heaolu sõltub keemiatehase Azoti käekäigust, kuid juba täna on tootmisvõimsusi vähendatud 15%.

Hea sõber ja mänguasjade hulgimüüja Dirk veetis neli aastat tagasi kõik ööd Maidanil – tõi telklaagri elanikele süüa, hoidis oranži lippu ja karjus koos rahvahulgaga võimul olevale klikile „Hanba“ („Häbi“). Ka sellel reedel oli ta üleval kuni kella viieni hommikul, aga mitte tänaval, vaid arvuti taga finantsplaani koostades. Mitmed tellijad on talle juba võlgu ning vähesed soovisid lähenevate jõulude eel üldse midagi lisaks tellida.

Kui neli aastat tagasi sulges Dirk ajutiselt oma firma selleks, et lasta kõigil töötajatel läänemeelsete üritustele tulla, siis nüüd peab ta koondamiste peale mõtlema seetõttu, et läänemeelsed juhid ei ole võimul olnud aastate jooksul suutnud majandusvundamenti ehitada.

Dirk suurimaid muresid on tõik, et valuutavahetus on pea täielikult peatunud. Väikeseid summasid saab vahetada, kuid näiteks 5000 USD ostmiseks Kiievis valuutavahetuspunkti ei ole. Samuti ei aktsepteerita välismaal Ukraina pankade poolt välja antud krediitkaartide makseid. Importiga tegelevad ettevõtted näevad seetõttu suuri raskusi kauba hankimisel.

Viimasel reisil sai ühe dollari eest viis grivnat, nüüd juba pisut üle kuue. Eelmine nädal käis kurss korraks isegi seitsme lähedal ära, kuid keskpanga jõulised sammud tõid selle alla tagasi. IMF-i poolt saadava 16,5 miljardi dollari suuruse laenu abiga püütakse pääseda usalduse kaotanud grivna devalveerimisest.

Poliitilist maastikku iseloomustab jätkuvalt Juštšenko ja Tõmošenko vaheline rivaalitsemine ning seda pealtvaatava Janukovitši kahjurõõm. Oranžil revolutsioonil kaotajaks jäänud Janukovitš ja tema lähikondlased tunduvad täna pigem võitja rollis.

2004 aasta presidendivalimiste tulemuste võltsimismeister, keskvalimiskomisjoni tollane juht Serhiy Kivalov naudib elu Verhovna Radas (parlamendis), on oma „hea töö eest valimiskomisjoni juhina“ saanud riikliku autasu ning Odessas peaks talle isegi monument olema.

Veel kurikuulsam Janukovitši käsilane, kuri geenius Viktor Medvedchuk naudib pärast kolme aastat vaikuses elamist pakkumisi, mis tulevad nii ida- kui ka läänemeelsetelt parteidelt. Oranž printsess Tõmošenko teeb temaga koostööd suhete parandamise nimel Kremliga, Juštšenko on talle pakkunud aga Julgeolekukomitee juhi kohta. Omal ajal Kremli-Kiievi vahelise suhtluse vahemeest hinnatakse täna rohkem, kui kunagi varem.

Jahedas sügiseses ilmas Maidanil seistes meenusid mulle põhjused, miks sajad tuhanded üle kogu Ukraina nelja aasta eest siia kogunesid. Bandiitidele lubati vanglat, elanikele paremat elu, poliitikas ausust, meediale vabadust…. Vaadates ühtlaselt morni ja halli massi mööda siblimas polnud raske mõista, et miks keegi revolutsiooni aastapäeva ei tähista ning miks ma ainukesena suurte lootuste ajal ostetud oranži salli kaela soojendamiseks kannan.

Tweet This Post 

Käesoleval nädalal mälestatakse Ukrainas 1932-1933. aastate näljahäda (Holodomori) ohvreid. Sel aastal on Holodomori 75. aastapäev.

Täna toimuvad Kiievis leinaüritused, millest võtavad osa esindajad 40 riigist. Lätit, Leedut, Poolat, Gruusiat esindavad kohapeal presidendid, Eestit riigikogu spiiker Ene Ergma ja Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar, teatas Delfile Eesti Ukrainlaste Kongressi esinaine Vira Konõk.

Ukraina president Viktor Juštšenko nimetas 1932-1933. aastate Holodomorit suurimaks tragöödiaks ukraina rahva ajaloos ning üheks suurimaks tragöödiaks inimkonna ajaloos.

Ta kutsus maailma üldsust üles mõistma hukka totalitaarset stalinliku režiimi, mis kutsus Ukrainas esile kunstliku näljahäda, mille tulemusel vähem kui kahe aasta jooksul sai hukka erinevatel hinnagutel 7 kuni 10 miljonit inimest, ehk enam, kui veerand riigi elanikkonnast.

13 riiki maailmas tunnustasid Holodomori ukraina rahva genotsiidiks; ühena esimestest tegi seda 1993. aastal Eesti. ÜRO nimetas Holodomori Ukraina suurimaks tragöödiaks ja kuriteoks inimsuse vastu.

Venemaa eitab 1932-1933. aasta nälja kunstlikku iseloomu, ka keeldus ta osalema leinaüritustest Kiievis.

Koos Ukrainaga tähistab kurba aastapäeva ka kogu maailma ukraina diasporaa.

Eile toimus Eestis reekviemiõhtu, mille korraldasid Ukraina saatkond ja Ukrainlaste Kongress Eestis.

Homme toimub Ukraina kirikus Tallinnas Laboratooriumi 22 Golodomori ohvritele pühendatud mälestusteenistus.

Ukrainlaste Kongress Eestis ning Eesti-Ukraina parlamendigrupi esimees Silver Meikar kutsuvad Eesti elanikke üles toetama ukraina rahvast tema leinas ja mälestama kunstlikult tekitatud näljahäda süütuid ohvreid süüdates täna küünlad.

Tweet This Post 

Ukraine had a number of artificial famines over the 20th century. The most notable of these were the 1921 famine as a result of World War I and the Civil War in the former Russian Empire but most importantly of the collapse of agricultural policies of the Soviet communist state, and the 1946-1947 famine that came in the aftermath of World War II and was used not least for political gains by the Soviet regime.

And yet the Artificial Famine of 1932-1933, dubbed the Great Ukrainian Famine, or Holodomor, stands out not only due to the staggering numbers of its casualties but also because it did not occur spontaneously as a result of any natural or social phenomena. Rather, it was caused by genocidal practices deliberately used by the totalitarian government.

This deliberate terrorist act of the political system against civilian population exterminated not only a vast number of well-to-do, independent farmers but also whole generations of villagers. It undermined the nation’s social foundations, its traditions, spiritual and cultural identities. Considering the liquidation of city elites carried out at the same time, this meant that Ukrainians had been slated for destruction as a social entity, doomed to be thrown back into primitive conditions.

Analysis of Soviet official documents published in 1929-1933 reveals the facts of deliberate creation of unbearable conditions for rural population, two-thirds of it consisting of ethnic Ukrainians, which have led to physical extermination. The 1932-1933 Holodomor was without any doubt an action deliberately planned.

The documents reveal that there was an abundance of bread in Ukraine at the time, but bread was being confiscated and forcibly exported. Not only bread was being taken out of Ukraine: no food products were to be left, not even pickled cucumbers, cabbages or tomatoes, so that people would starve to death. Ukrainians were also prevented from leaving the regions struck by starvation in search of food; many were sought out elsewhere in the Soviet Union and forcibly returned to Ukraine.

On government orders, all forms of trade in the countryside were banned, and food supplies to villages were cut. The use of bread as wages in the areas that had failed to live up to the back-breaking norms of production was declared an offence punishable by lengthy prison terms or death. A system of fines was imposed in the form of natural products. The Ukrainian share amounted to one-third in Soviet grain supplies while some areas of Ukraine were obliged to provide more bread than the aggregate output of North Caucasus, Central Black-Soil Region, Kazakhstan, and the Moscow Region.

Historians and demographers still argue about the exact number of Holodomor victims, and figures are claimed at anywhere between 3 and 10 million. Based on data yielded by the 1937 census, population losses due to physical exhaustion, typhoid, poisonings, cannibalism, repressions, and suicides related to psychological stress and social collapse were close to 7 million persons.

The overall casualty figures would have been influenced by the order given to civil registry offices not to register deaths of children under one year of age. Scientists believe that, since it was mainly children and young people who perished in that period, average life expectancy among Ukrainians in 1932-1933 was 7,3 years among men and 10,9 years among women. Such appalling indicators have never before been reported in human history. According to some demographers, one million children failed to be born in Ukraine because of the Holodomor.

The comprehensive character of this national catastrophe deeply shakes any thinking human being. The most sophisticated statistics cannot reflect the depth of social, economic, political, moral and psychological consequences of the Holodomor, of uncontrollable government tyranny, and of the ugly phenomenon of cannibalism. The famine lasting almost two years was not a natural disaster but one imposed at will.

Due to its apparent anti-Ukrainian set as well as the scale of its spread, the 1932-1933 Holodomor became the most deadly weapon of mass destruction used by the Soviet regime in Ukraine. Without assessing this most cynical form of political terror in the historical, sociological, legal and political aspects, it is impossible today to comprehend the 20th century history of Europe, to understand the very essence of totalitarianism. Speaking about Holodomor is speaking about a major, global-scale social and humanitarian catastrophe in human history, not just the history of Ukrainianhood.

According to messages sent at the time by foreign consular offices in Kyiv, Odesa and Kharkiv, governments of other countries were well aware of the circumstances and scope of the famine in Ukraine. But political and business circles of foreign nations chose either to behold the tragedy in silence or to give in to Stalin’s propaganda and ignore the Holodomor altogether.

The term “genocide” would not be introduced until the UN General Assembly 11 December 1946 Resolution which defined it as a punishable offence. On 9 December 1948 the UN General Assembly unanimously adopted the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, which entered into force as of 12 January 1951.

Article 2 of the Convention defines genocide as “acts committed with intent to destroy, in whole or in part, a national, ethnical, racial or religious group as such”. It goes on to read that such acts may be committed by way of, inter alia, “deliberately inflicting on the group conditions of life calculated to bring about its physical destruction in whole or in part”, which is best illustrated by the 1932-1933 Holodomor in Ukraine.

It was in this spirit that the international community marked the 70th anniversary of the Holodomor in 2003. It started off when a special session of the Verkhovna Rada (Parliament) of Ukraine, in which only the Communist Party faction refused to participate, approved an address to the Ukrainian people on 14 May 2003. The address read that the Holodomor had been “deliberately organized by the Stalin regime” and had to be “publicly condemned by the Ukrainian society and the international community as one of the deadliest facts of genocide in world history”.

In September 2003 Ukraine called on the UN General Assembly to support Ukraine’s initiative condemning the 1932-1933 Holodomor as an act of genocide. It was for the first time in the history of the UN that the Joint Statement on the seventieth anniversary of the Great Famine of 1932-1933 in Ukraine (Holodomor) named the Holodomor the national tragedy of the Ukrainian people, expressed sympathy to its victims, and called upon all “Member States, the United Nations and its special agencies, international and regional organizations, as well as non-governmental organizations, foundations and associations to pay tribute to the memory of those who perished during that tragic period of history”.

36 of the UN member states became co-authors of the Joint Statement; others supported it, including all 25 current member states of the European Union.

Recognition of the Holodomor as an act of genocide is stipulated in a number of official documents publicized by national parliaments of several countries, notably of Argentina, Australia, Canada, Estonia, Hungary, and the United States, as well as in a 16 December                 2003 statement by the UNESCO Secretary General.

It is also worth noting that monuments to the victims of artificial famines and political repressions in Ukraine have been erected in a number of countries: Argentina, Australia, Belgium, Canada, Estonia, Kazakhstan, and the Russian Federation; more monuments are now under construction in Canada, Hungary and the United States.

Ukraine calls upon all the UN member states to officially recognize the 1932-1933 Holodomor or Great Famine in Ukraine as an act of genocide.

In his address at the UN General Assembly High-Level Plenary Session on 15 September 2005, President of Ukraine Victor Yushchenko said: “I am appealing to you on behalf of the nation that lost millions of people in the Holodomor, the act of genocide organized against my people. The governments of many countries then turned away from our distress. We insist that the world must know the truth about all the crimes committed against humanity. Only that way can we all be confident that indifference will never again encourage perpetrators”.

European Parliament adopted the resolution of 23 October 2008 on the commemoration of the Holodomor, the Ukraine artificial famine (1932-1933) with recognises the Holodomor as an appalling crime against the Ukrainian people and against humanity.

The year 2008 in Ukraine is announced as the Year commemorating the victims of the Holodomor famine of 1932-1933. During the period from 9-11 July the International Action “The Ever burning candle” symbolizing the grief over the millions of death, unity and belief in the indestructible power of Ukrainian people.

(See on Ukraina saatkonna poolt edastatud ametlik teade. Sõidan kahe tunni päras Kiievisse, et osaleda mälestusüritustel, kuid loodan leida aega õhtul, et ka omapoolsed kommentaarid ajaveebi kirjutada)

Tweet This Post 

EPL-is ilmus oktoobris kaks väga head ajaloo mälu seadustamist puudutavat artiklit. Teema algatas Priit Simsoni tõlgitud TIMOTHY GARTON ASH´i artikkel „Võitlus mälupolitsei vastu“ ning diskussiooni jätkas MAREK TAMM artikliga „Ajalugu ei kordu“. Mõlemad peavad ohtlikus ajaloos toimunud sündmustele ühe riikliku tõe otsimist, ajaloolise tõe seadustamist ning pidevaid paralleeli tõmbamisi mineviku ja oleviku vahel.

Eesti tuntud poliitik-ajaloolased kasutavad sageli tänaste sündmuste kirjeldamiseks aastakümneid tagasi toimunut ning seeläbi otsivad ka lahendusi aegade hämarusest. Ajalugu on nende jaoks vahendiks endale sobiva päevapoliitilise positsiooni tõestamiseks.

Tamm peab seda ohtlikuks: „Kuigi paralleelid minevikuga on alati ahvatlevad ja teinekord huvitavad, on nende kasutamine selgitavate mudelitena enamasti eksitav ja vahel ohtlik. Ajalooline eeskuju loob mulje sellest, et me oleme tekkinud probleemi lahendanud, kuigi tegelikult oleme selle vaid vana vastusega varjanud. Sest minevik ei kordu kunagi. Korduvad vaid lood minevikust, mis püüavad seletada olevikku.“

Ka minule tekitab mälupolitsei ja ajaloost ühe tõe otsimine hirmu just nendel põhjustel, mida kirjeldavad Ash ja Tamm. Samas ei tähenda see seda, et me ei peaks kunagise ebaõigluse tunnustamise eest võitlema. Kommunismikuriteod peaks hukka mõistma nii nagu on tehtud fašistlike kuritegudega, kuid kindlasti ei tohiks teisel seisukohal olevaid inimesi pokri pista.

Leian, et ainuke vastus teisitimõtlejatele peaks olema Voltaire´i tsitaat: “Ma ei nõustu teiega, kuid annaksin oma elu teie õiguse eest oma arvamust avaldada.”

Käesoleva aasta 11. juulil Venemaa jõulisel survel keeldus ÜRO peaassamblee arutamast Ukraina suurt näljahäda genotsiidina. Sellega lükati (taaskord) tagasi ka Kiievi palve tunnistada holodomor genotsiidiks ukraina rahva vastu. Holodomori hukkamõist on ukrainlastele vähemalt sama oluline, kui eestlaste jaoks on Eesti okupeerimise ja rahva massilise küüditamise faktid. Just seetõttu pean oluliseks, et Eesti jätkaks Ukraina püüdluste saamaks Holodomorile ametlik genotsiidi tunnustus toetamist´.

Täna konverentsil „Ukrainlased Eestis: eile, täna ja homme“ esinedes keskendusin ka sellele küsimusele, kuigi sõnavõtu pealkiri oli “Vabadusest!”

Lp härra suursaadik või Teie Ekstsellents , külalised
Daamid ja härrad.

Mul on suur au/rõõm teid tervitada Riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma nimel ja rääkida vabadusest.

—
2004. aastal koos kümnete tuhandete ukrainlastega Kiievi keskväljakul Maidanil seistes mõistsin ma esmakordselt, mis tähendab vabadus. Eesti iseseisvumise taastamise ajal 1991. aastal olin liiga noor, et aktiivselt kodanikuliikumises osaleda ning omamoodi elasin Eesti vabaduse vaimu läbi just 1,5 kuu jooksul oranži revolutsiooni ajal Ukrainas.

Vabadus on igaühe õigus ja võimalus eneseteostusele. Riigi ülesanne on pakkuda selleks parimat keskkonda. Kui valitsev režiim hakkab piirama vabadusi – näiteks sõna- ja meediavabadust – on kodanike kohus selle vastu välja astuda. Ajalugu tõestab, et vabadusi piirama asunud võimust kujuneb kiiresti välja ebainimlik diktatuur.

Kolmekümnendatel aastal sai noor riik Eesti nautida vabadust samas kui ukrainlased pidid elama stalinliku terrori all. Uudised 1932-1933 aastal toimunud genotsiidist vapustasid eestlasi, kuid tolleaegne maailm ei võimaldanud meil teie abistamiseks midagi teha. Kuus aastat hiljem saime ise tunda stalinliku terrori jubedusi ning maailma ükskõiksust.

Aasta pärast iseseisvuse taastamist, 1992 võttis Eesti parlament vastu resolutsiooni, mis nimetas Holodmori genotsiidiks. Olime maailmas esimene riik, kes sellesisulise otsuse tegi. Ma loodan, et õige pea julgeb ka ÜRO Holodmori ametlikult genotsiidiks tunnistada.

Võib ju küsida, et miks tegeleme me ikka ajalooga ja mitte tulevikuga. Kuid just selleks, et tulevikus sellised jubedused ei korduks, ei tohi me ajalugu unustada. Nii nagu ütles Lennart Meri: me võime andestada, aga me ei unusta. Vabadus ja demokraatlike riikide koostöö on parema maailma garandiks.

–
Ukrainlaste ja eestlaste, Ukraina riigi ja Eesti riigi headest suhetest võidavad kõik. Oranži revolutsiooni ajal kohtusin mitme Ukrainas elava eestlasega ning täna tunnen mitmeid ukrainlasi, kes elavad Eestis. Mul on hea meel, et Ukraina diaspora on aktiivne ning tunnen uhkust Eesti riigi üle, kes kõigile rahvusvähemustele pakub võimaluse ja vabaduse oma identiteeti hoida.

Tahan isiklikult tänada Ukraina suursaadikut Eestis Pavlo Kirjakovi ja Ukraina Kongressi Eesti esinaist Vira Konõki, kes on aktiivse tööga aidanud kaasa Ukraina ja Eesti suhete tihendamisele.

Head konverentsi kõigile!

Tweet This Post