Jaanuaris suurvõimu juhiks saava Obama poliitikast aimu saamiseks on kasulik lugeda Demokraatliku Partei võtmeisikute arvamusartikleid. Clintoni teise administratsiooni (1997-2001) riigisekretär Madeleine K. Albright ja kaitseminister William S. Cohen kirjutasid International Herald Tribune´is ÜRO genotsiidivastase resolutsiooni 60. aastapäevaks pühendatud artiklis: „We are keenly aware that the incoming president’s agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.“

Autorite sõnul on genotsiidi tagajärg pikaajaline ebastabiilsus, kuid selle mõju ulatub toimumiskohast märksa kaugemale. Näiteks mõnes Aafrika riigikeses toime pandud jubedused toovad kaasa põgenikelaine, soodustavad inimkaubandust ja rahvusvahelist terrorismi jne. Just seetõttu on USA jaoks oluline reageerida juba siis, kui on tekkimas oht genotsiidi toimumiseks. Vajadusel ka sõjaliselt: „Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.”

Artiklis mainitakse nimeliselt vaid Darfuri, kuid julgen loota, et uus administratsioon hakkab tähelepanu pöörama ka sellele, mida saadab sõjaväeline hunta korda oma rahva vastu Birmas, aga ka Hiina Rahvavabariigi poliitikale Tiibetis. Birma kunstlik humanitaarkatastroof omab genotsiidi tunnuseid ja Tiibetis toimuvat nimetatakse vähemalt kultuurigenotsiidiks. Kas need ei ole siis eelhoiatused, mis nõuavad rahvusvahelise kogukonna sekkumist: “We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.”

Just kui selle kinnituseks mõistis Hiina Rahvavabariik eluks ajaks vangi Tiibeti NGO aktivisti, kes rahvusvahelisele meediale edastas informatsiooni Tiibetis toimuva kohta. Tundub, et eesmärgiks on kasutada täielikku infosulgu, mis võimaldaks Tiibetis rahulikult “toimetada”. Nagu Darfuris või 1994. aasta Rwandas, kus teated massimõrvadest jõudsid rahvusvahelisse meediasse liiga hilja…

Tibetan NGO worker given life in jail

AFP BEIJING (Reuters) – A Chinese court has jailed a Tibetan who worked for a non-governmental organization for life for passing on information about the situation in the restless region to the outside world, a rights group said. Wangdu was given the sentence last month, the International Campaign for Tibet said in a emailed statement, quoting a report in a regional Tibetan newspaper published on November 8.

Six other Tibetans were also given long prison terms, it said.

“The sentences are unprecedented in their severity for Tibetans accused of passing on information to people outside Tibet,” the group said.

“This new development indicates a harder line approach to blocking news on the current crackdown in Tibet and also appears to represent a challenge to NGOs working on the plateau.”

Chinese troops marched into Tibet in 1950 and the region’s spiritual leader, the Dalai Lama, fled into exile in 1959 after a failed uprising against Beijing’s rule.

Mountainous and remote Tibet was rocked by anti-Chinese protests earlier this year, which China blamed on the Dalai Lama, whom it brands a separatist. He has repeatedly denied the claims.

Rights groups say hundreds remain in jail following the protests where they are subjected to harsh treatment and even torture.

Still, the government expects the region’s economy to grow 10.1 percent this year, the official Xinhua news agency said, faster than the national average, though tourist numbers will be down due to the unrest.

“To cope with the challenges, the local government published a series of regulatory measures to keep the economy growing steadily and rapidly,” it quoted Tibet’s governor Qiangba Puncog as saying.

—

Never again (Genocide)
Madeleine K. Albright and William S. Cohen
Some we see; others remain invisible to us. Some have names and faces; others we do not know. They are the victims of genocide and mass atrocities, their numbers too staggering to count.

This month was the 60th anniversary of the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide. It has been 20 years since the United States became a party to the treaty. Despite six decades of efforts to prevent and halt systematic campaigns of massacres, forced displacements and mass rapes, such atrocities persist. Why are we still lacking the necessary institutions, policies and strategies?

It is not because the public doesn’t care. We have seen a surge in interest in this country, galvanized by the crisis in Darfur and driven in large part by students and faith-based organizations. And it is not because our leaders do not care. Over the years, many champions in Congress and successive administrations have demanded more action to stop genocide.

When we were in the Clinton administration, we experienced firsthand the challenges of responding to such crises, sometimes because the political will was lacking, but more often because the American government simply does not have an established, coherent policy for preventing and responding to mass atrocities.

Moreover, a lack of dedicated resources for prevention and the absence of bureaucratic mechanisms allowing rapid analysis and response have impeded timely action. What is needed is a national blueprint to prevent genocide and mass atrocities.

Barack Obama should demonstrate at the outset of his presidency that preventing genocide is a national priority. No matter how one calculates American interests, national borders today provide little sanctuary from international problems. Left unchecked, genocide will undermine American security.

First, genocide fuels instability - usually in weak, undemocratic, corrupt states. It is in these states that we find terrorist recruitment and training, human trafficking and civil strife.

Second, genocide and mass atrocities have long-lasting consequences that go far beyond the states in which they occur.

Refugees flow into bordering countries and then across the globe. The need for humanitarian aid can quickly exceed the capacities and resources of a generous world. The international community, including the United States, is called on to absorb displaced people and to undertake relief efforts. And the longer we wait to act, the higher the price tag.

Third, America’s standing in the world is eroded when we are perceived as bystanders to genocide. Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.

We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.

Success will require that the president summon political will not only during a crisis but before one emerges. This means taking on inertia within the government, investing political capital, doing the heavy lifting of persuasion. It means fending off critics and cynics.

It means taking risks.

We are keenly aware that the incoming president’s agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.

Madeleine K. Albright, the U.S. secretary of state from 1997 to 2001, and William S. Cohen, the U.S. secretary of defense from 1997 to 2001, are the co-chairmen of the Genocide Prevention Task Force.

Tweet This Post 

Obama kõne võis nii mõnegi Eesti eksperdi murelikuks teha. Parema kandidaadi leidmisel oli põhikriteeriumiks just meie kodumaa nime kasutamise sagedus. Täna hommikul sidevõrkude kaudu otse Chicagost telekapurkidesse jõudnud valimisvõidu kõnes ei maininud ta meid kordagi, millest võiks viidatud eksperdid ju välja lugeda suhete jahenemise.

Nali-naljaks.

Ameerika Ühendriikide kodanikud osalesid valimistel aktiivselt ja valisid endile uue riigipea kindla häälteenamusega. Tunnistagem, et nii McCain kui ka Obama olid mõlemad väga head kandidaadid, ehk parimast presidendipuust tehtud. Obama võidu üle on mul isiklikult väga hea meel ning ma soovin talle südamest õnne ja jõudu. Mõlemat läheb tal hädasti vaja.

Maailma finantskriisi, aga ka erinevad konfliktikollete lahendused sõltuvad tugevasti USA poliitikast. Obama ei saa jaanuari keskpaigas Valge Maja ovaalsaali astudes mugavalt tugitooli nõjatuda, vaid peab suutma oma meeskonnaga pakkuda töötavaid lahendusi.

Tahaksin siinkohal just rõhutada presidendi meeskonna tähtsust. Debattides omistatakse liiga tihti poliitika kogu koorem vaid presidendi õlgadele ning tehakse järeldusi tema isikuomadusi ja kogemusi arvestades. See on liialt isikukeskne. Nii nagu Eestis ei otsusta peaminister üksi, vaid küsimuse arutatakse läbi valitsuses, toimub ka USA-s iga sammu astumise eel tugev analüüs ja debatt administratsioonis.

Obama võidu puhul on oluline ka see, et USA saab oma imagot uuesti maailmale esitleda. Bushi juhitud USA on halvamärgilise tähendusega Läänest Itta, nüüd on võimalik kõige olulisemal rahvusvahelise süsteemi riigil taas end kehtestada, sest eesootavate probeleemide hulk on tohutu. Loodetavasti antakse Obamale see võimalus ning fundamentalistid, kes on alati kõigi ja kõige vastu, mis tuleb USAst, saavad endale suurepärase võimaluse vait olla.

USA ja Eesti edaspidised suhted sõltuvad võrdselt selles, mida teeme Washingtonis ja Tallinnas. Eesti saatkonna eesmärk on kiiresti luua uue administratsiooniga sama tihedad suhted, kui on täna Bushi meeskonnaga. Saame rõõmustada viisavabaduse üle eelkõige ju seetõttu, et meie diplomaadid seisid tugevalt meie huvide eest ning meil olid mõjuvõimsad toetajad Washingtonis.

Tagasi Obama juurde tulles on veel üks põhjus, miks olen rõõmus tema võidu üle. USA demokraatide prioriteetide nimekrijas asuvad inimõiguste küsimused kõrgel kohal. Nendes küsimustes on meil palju ühiseid seisukohti. Leian, et Eesti peaks rohkem tegelema inimõiguste kaitsmisega kõikjal maailmas ning meie olulise partneri USA sellesuunalised poliitilised algatused võimaldaksid meil sellesse valdkonda lihtsamalt siseneda.

Tweet This Post 

Eestis toimuvat debatti jälgides võib tekkida mulje, et USA presidendivalimiste põhiküsimuseks on kandidaatide suhtumine Eestisse. Parem kandidaat on see, kes igal võimalikul juhul Eestit (või vähemalt Ida-Euroopat) mainib, Venemaa Föderatsiooni poole sõrme viibutab ja karmi poliitikat ajab.

Sellise debati musternäiteks on Marko Mihkelsoni arutlus: „Näiteks Venemaa agressioon Gruusia vastu viitas McCaini kiiremale ja selgemale reageeringule. Samas on Obama teledebattides korduvalt viidanud ka Balti riikidele, mõistes siinset julgeolekuolukorda.“

Selline seisukoht: valid Obama, saad McCaini, valid McCaini, saad Obama toetub tripolaarsele maailmapildile, kus eksisteerivad vaid kolm riiki — Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Eesti. Kahe suurriigi välispoliitika ainuke eesmärk on väikest Eestit oma mõjussfääris hoida ning meie eesmärk on võidelda õiguse eest, et kumma vasall me olla tahame.

Jättes selle veidruse kõrvale, võime julgelt väita, et mõlema kandidaadi välispoliitika erineb vaid ühes küsimuses, milleks on Iraagi sõda. Valimispäeva lähenedes on kandidaatide tulevikunägemused lähenenud ning erimeelsuseks jääb pigem küsimus ajaloost: „Kas Iraaki oleks üldse pidanud minema?“.

Kõikides muudes küsimustes iseloomustavad Obamat ja McCaini sarnane poliitika. Mõlemad soovivad ju tugevdada Ameerika positsiooni maailmas ja tagada riigi julgeolekut. Selle saavutamiseks tuleb uuel presidendil jätkata riiklike huvide kaitsmist nii Euroopas, Aasias, Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas.

Ei tasu siin vastandada huvidele ja väärtustele põhinevat välispoliitikat. Ameerika riiklik huvi on ajada demokraatlikele väärtustele põhinevat poliitikat, vaid nii käitudes võib USA säilitada liidrirolli maailmas ning kindlustada endale tänaste partneritega hea koostöö jätkamise.

Täna valitav president pärib Bushilt maailma, kus tuleb leida lahendused nii Lähis-Ida rahuprotsessile, Iraani tuumapüüdlustele, Pakistani segadusele kui ka Georgia konfliktile. Rääkimata siis missioonidest Iraagis ja Afganistanis. Üheks küsimuseks on kahtlemata ka Venemaa tegevus, kuid see ei ole ainus.

Mitmed Eesti välispoliitika spetsialistid on tunnistanud, et kaheksa aastat tagasi kardeti, et Bushi administratsioon ei hakka Eesti NATO püüdlusi toetama ning Venemaa suhtes aetakse pehmet poliitikat. Ükskõik mida me Bushist ja tema poolt ellu viidud poliitikast arvame, peame tunnistama, et ta on olnud Eesti tugev toetaja.

Eestis on popp hirmutada Venemaaga ning pidada sõpradeks neid, kes idanaabrile rohkem pasunasse annavad. Venemaaga tuleb USA-l kui ka meil teha tihedamat koostööd nendes küsimustes, kus huvid ja väärtused kattuvad ning teravalt vastanduma seal, kus Venemaa imperialistlikku poliitikat ajab. Meile ei oleks kasulik Kremli isoleerimine, mis viiks meid lähemale uuele külmale sõjale.

Kõik märgid viitavad, et homme toimuvatel presidendivalimistel võidab Obama. Samas tunnistagem, et Ameerika ja Eesti head suhted ei tulene mitte sellest, kes on suure lombi taga võimul, vaid eelkõige sellest, millist poliitikat me ise ajame. Populism, hirmutamine ja marurahvuslus kindlasti meie sõprust ei hoia.

Maailm ei ole kolmepooluseline: Eesti, Venemaa ja USA. Kes lähtub ainult sellest, petab nii ennast kui ka teisi, rääkimata puudulikest geograafiateadmistest.

(artikkel ilmus www.delfi.ee 4. novembril, otselink)

Tweet This Post 

Täna kirjutab hea kolleeg Herkel oma ajaveebis, et McCaini võit oleks parem. Veebruaris avaldas Marianne Mikko arvamust, et Clintoni võit oleks Eestile hea ning et i-le punkti panna on Pullerits Postimehe veergudel veendunud, et „ultraliberaalse otsustustaustaga vasakpoolse Obama võit on Eestile suisa eluohtlik.“

Tahan nõustuda siinkohal kõigi nendega, kes peavad heaks mõlemat kandidaati ja ei asu aktiivselt kummagi kandidaadi vastu. Eesti huvides on väga hea läbisaamine üks-kõik-millise Ameerika Ühendriikide presidendiga ning valimiste ajal kellegi eelistamine ei aita sellele just mitte eriti kaasa.

Mida teeksime me täna, kui oleksime ühiselt veebruaris joondunud Clintoni taha? Jätkaksime järjepidevalt tema (ja ainult tema) toetamist ning otsiksime skeemi, kuidas Clintonist ikkagi võiks president saada? Või kui homme peaks tõesti Obama võitma (nagu tänased numbrid ennustavad), et kas siis ilumvad Clintoni ja McCaini fännklubi liikmetelt halavad kirjutised, kuidas nüüd on käes maailma lõpp?!

Obamast tulenevad muutused võivad tulla eelkõige sisepoliitikas. Finantskriis on vähendanud usku turu nähtamatu käe reguleerimisvõimesse ja ameeriklased on nõus suurema riigi sekkumisega majandussüsteemi. Samas ei võimalda finantskriis uuel presidendil mingit suuremahulist uut programmi alustada - selleks ei ole lihtsalt raha.

Välispoliitiliselt ennustan ma väljakujunenud kursi jätkamist. Iga US president soovib seda, et USA hegemoonia jätkuks ning fookuse suunamine peamiselt sisepoliitikale ei kindlustaks seda positsiooni. US jääb NATO juhtriigiks, samuti jätkab aktiivset osalust Lähis-Ida rahuprotsessil, Afganistani ja Iraagi ülesehitusel ning olulisimaks liitlaseks meie julgeoleku tagamisel.

Tõeliselt pärlid USA-a presidendivalimiste analüüsimisel Eestis on Jonatan Vseviovi artikkel Diplomaatias ja Postimehes ning Kadri Liigi artikkel Päevalehes. Tasakaalukad, analüütilised, huvitavad … ja mitte pooli valivad ja sildistavad.

Nn. Ameerika sõprade klubi liikmed Vseviov ja Liik teevad kolmapäeval kell 05:00 – 08:00 otseülekannet Kuku raadiost. Välismääraja erisaade USA valimistulemuste jälgimiseks on kohuslik kõigile, kes ameerika poliitika ja maailma tuleviku vastu sisulist huvi tunnevad.

Niikauaks soovitan aga lugeda Obama artiklit „Me vajame muutust“ The Wall Street Journalis:

The Change We Need
Barack Obama

This is a defining moment in our history. We face the worst economic crisis since the Great Depression — 760,000 workers have lost their jobs this year. Businesses and families can’t get credit. Home values are falling, and pensions are disappearing. Wages are lower than they’ve been in a decade, at a time when the costs of health care and college have never been higher.

CorbisAt a moment like this, we can’t afford four more years of spending increases, poorly designed tax cuts, or the complete lack of regulatory oversight that even former Federal Reserve Chairman Alan Greenspan now believes was a mistake. America needs a new direction. That’s why I’m running for president of the United States.

Tomorrow, you can give this country the change we need.

My opponent, Senator McCain, has served his country honorably. He can even point to a few moments in the past where he has broken from his party. But over the past eight years, he’s voted with President Bush 90% of the time. And when it comes to the economy, he still can’t tell the American people one major thing he’d do differently from George Bush.

It’s not change to come up with a tax plan that doesn’t give a penny of relief to more than 100 million middle-class Americans — a plan that even the National Review and other conservative organizations complain does far too little to benefit the middle class. It’s not change to add more than $5 trillion to the deficits we’ve run up in recent years. It’s not change to come up with a plan to address our housing crisis that puts another $300 billion of taxpayer money at risk — a plan that the editorial board of this newspaper said “raises more questions than it answers.”

If there’s one thing we’ve learned from this economic crisis, it’s that we are all in this together. From CEOs to shareholders, from financiers to factory workers, we all have a stake in each other’s success because the more Americans prosper, the more America prospers.

That’s why we’ve had titans of industry who’ve made it their mission to pay well enough that their employees could afford the products they made — businessmen like Warren Buffett, whose support I’m proud to have. That’s why our economy hasn’t just been the world’s greatest wealth creator — it’s been the world’s greatest job generator. It’s been the tide that has lifted the boats of the largest middle class in history.

To rebuild that middle class, I’ll give a tax break to 95% of workers and their families. If you work, pay taxes, and make less than $200,000, you’ll get a tax cut. If you make more than $250,000, you’ll still pay taxes at a lower rate than in the 1990s — and capital gains and dividend taxes one-third lower than they were under President Reagan.

We’ll create two million new jobs by rebuilding our crumbling infrastructure and laying broadband lines that reach every corner of the country. I’ll invest $15 billion a year over the next decade in renewable energy, creating five million new, green jobs that pay well, can’t be outsourced, and can help end our dependence on Middle East oil.

When it comes to health care, we don’t have to choose between a government-run system and the unaffordable one we have now. My opponent’s plan would make you pay taxes on your health-care benefits for the first time in history. My plan will make health care affordable and accessible for every American. If you already have health insurance, the only change you’ll see under my plan is lower premiums. If you don’t, you’ll be able to get the same kind of plan that members of Congress get for themselves.

To give every child a world-class education so they can compete in this global economy for the jobs of the 21st century, I’ll invest in early childhood education and recruit an army of new teachers. But I’ll also demand higher standards and more accountability. And we’ll make a deal with every young American: If you commit to serving your community or your country, we will make sure you can afford your tuition.

And when it comes to keeping this country safe, I’ll end the Iraq war responsibly so we stop spending $10 billion a month in Iraq while it sits on a huge surplus. For the sake of our economy, our military and the long-term stability of Iraq, it’s time for the Iraqis to step up. I’ll finally finish the fight against bin Laden and the al Qaeda terrorists who attacked us on 9/11, build new partnerships to defeat the threats of the 21st century, and restore our moral standing so that America remains the last, best hope of Earth.

None of this will be easy. It won’t happen overnight. But I believe we can do this because I believe in America. This is the country that allowed our parents and grandparents to believe that even if they couldn’t go to college, they could save a little bit each week so their child could; that even if they couldn’t have their own business, they could work hard enough so their child could open one of their own. And at every moment in our history, we’ve risen to meet our challenges because we’ve never forgotten the fundamental truth that in America, our destiny is not written for us, but by us.

So tomorrow, I ask you to write our nation’s next great chapter. I ask you to believe — not just in my ability to bring about change, but in yours. Tomorrow, you can choose policies that invest in our middle class, create new jobs, and grow this economy so that everyone has a chance to succeed. You can choose hope over fear, unity over division, the promise of change over the power of the status quo. If you give me your vote, we won’t just win this election — together, we will change this country and change the world.

Tweet This Post 

Täna BNS-i konverentsil esinenud Hamline Ülikooli professor David Schultz  ennustab Obama võitu. Mida tähendaks selline presidendivalimiste tulemus Eestile? Milline on Obama valimiskampaania võtmesõna „CHANGE” (ehk “muutus”) mõju USA välispoliitikale?

Arvatavasti kõige tuntum Obama välispoliitiline postulaat on lubadus kohtuda näost-näkku USA traditsiooniliste vastastega. McCain on seda seisukohta rünnanud ja öelnud, et terroristidega ja vaenlastega läbirääkimisi pidada ei tohi. Stiililt võib jääda mulje, et McCain ajab karmimat ja Obama pehmemat (või diplomaatilisemat) välissuhtlust.

Paljudele meist jagavad seisukohta, et Venemaaga on võimlik edu saavutada vaid karmi ja jõupositsioonilt lähtuvat suhtlust kasutades. Me kipume naeruvääristama Soome (ja mitme teise EL-i riigi) stiilis pehmet ja vaoshoitud suhtlust ida-naabriga ning seetõttu võime näha ohtu nendest muutustest, mida Obama lubab ellu viima hakata.

Tahan nõustuda Schultziga, et peamine erinevus välispoliitikas on küsimus Iraagi sõjast. Obama hääletas omal ajal selle vastu ja ta on lubanud presidendiks saades väed 16 kuuga välja tuua. McCain ei ole vägede väljatoomise tähtaega nimetanud, kuid kinnitanud, et USA jääb Iraaki niikauaks, kuni on võimalik kontroll julgeoleku üle Iraagi oma jõududele üle anda.

Olen seisukohal, et kampaani tugisambaks olev „change” on nagu kunagi eksisteerinud erakonna lubadus „uuest poliitikast”. Ootused kruvitakse üles, kuid mingeid kardinaalseid muutusi ei ole võimalik kiiresti ellu viia. Riik on nagu maailma suurim nafta-tanker, millle kursi muutmiseks tuleb kõvasti rooliratast keerata ja tulemust on võimalik näha alles aja möödudes.

Obamast tulenevad muutused võivad tulla eelkõige sisepoliitikas. Finantskriis on vähendanud usku turu nähtamatu käe reguleerimisvõimesse ja ameeriklased on nõus suurema riigi sekkumisega majandussüsteemi. Samas ei võimalda finantskriis uuel presidendil mingit suuremahulist uut programmi alustada - selleks ei ole lihtsalt raha.

Välispoliitiliselt ennustan ma väljakujunenud kursi jätkamist. Iga US president soovib seda, et USA hegemoonia jätkuks ning fookuse suunamine peamiselt sisepoliitikale ei kindlustaks seda positsiooni. US jääb NATO juhtriigiks, samuti jätkab aktiivset osalust Lähis-Ida rahuprotsessil, Afganistani ja Iraagi ülesehitusel ning olulisimaks liitlaseks meie julgeoleku tagamisel.

Nendel põhjustel ei ole mul arvamust, kes oleks Eestile parem uus USA president. Ma ei pea õigeks Eesti poliitikute sellelaadseid väljaütlemisi, a la „Hillary võit oleks Eestile hea!”. Mikko võib arvata, et esimene naispresident oleks hea, kuid kindlasti ei ole õige meil teisi uksi sulgeda. Valida niikuinii ei saa ning Eestile on oluline head suhted üks-kõik millise administratsiooniga.

—-

Kõigile US presidendikampaania huvilistel soovitan kuulata eilset Kuku raadio saadet Välismääraja (http://kuku.s3.amazonaws.com/valismaaraja/valismaaraja20081005.mp3), kus Jonatan Vseviov ja Sven Mikser sellel teemal arutavad. Taustaks tehke lahti Obama ja McCaini kodulehed (http://www.barackobama.com/index.php ja http://www.johnmccain.com/).

Siinkohal toon ära vabas vormis ülestähendused tänasest Shultzi ettekandest:

David Schultz (6. oktoober, Tallinn)

Kõigepealt tuleb mõista, et USA presidendivalimiste süsteem on erinev kui Eestis või kuskil mujal maailmas. 4. novembril ei valita mitte president, vaid valijameeste kogu. Presidendiks saamiseks on vaja 270 valijameest. Igal osariigil oma arv valijamehi.

US-is on 40 osariiki, kus on tulemused on juba ette teada. Ehk nendes osariikides on ühel parteides oluliselt suurem toetajaskond. On vaid 10 osariiki, kus see ei ole kindel (Florida, Ohio jne). Nendes on täna mõlema toetus keskeltläbi 45% ja mitteotsustajaid 10%.

USA presidendivalimiste võti on seega 10 osariigi 10% (mitte otsustanud) valijatest. Kogu kampaania käib nende peale. Selles 10% on kaks põhilist gruppi valijaid: naised, kes elavad äärelinnas (soccer-mom või hockey-mom) ja noored alla 30%.

Tavalistel valimistel käib valimas umbes 50% valijatest, seekord on aga huvi nii suur, et tuleb rohkem (keskmiselt ennustatakse 60-65%, mõnes osariigis koguni 85%). Peamine põhjus on soovist Bushist lahti saada. Samas, see on tavaline, et pärast kahte ametiaega tahetakse presidendist lahti saada. Bushi toetas aga rekordiliselt madal.

US-is on kasutusel ka nn. 50/30 reegel. Üle 50-ne aastased tulevad valima (60-70%), alla 30 aastastest aga vähe (umbes 20-30%). See aasta on teisiti. McCain ja Obama esindavad erinevaid generatsioone. McCain on arvatavasti viimane presidendikandidaat, kes mäletab isiklikult veel II maailmasõda. Üle 50 aastased vaatavad maailma teistmoodi, kui alla 30-e aastased. Seega on esimesed M valijad, teised aga O valijad.

Obama on olnud päris edukat, et seda 50/30 reeglit muuta, ehk motiveerinud noori valima. Ta on selleks kasutanud teistsuguseid kanaleid - www, youtube, SMS jne. M on tunnistanud, et pole kunagi emaili saatnud. Obama kasutab uut tehnoloogiat seetõttu, et seal on (tema potentsiaalsed) valijad.

US presidendikampaaniate ajalugu on näidanud, et kes kasutab kõige paremini uut tehnoloogiat, see võidab valimised - nii võitis Kennedy 1960 ja 1992 Clinton uue tehnoloogia abil. Esimene kasutas siis edukalt telekat ja teine faksi. Seda loogikat jätkates on eelis kindlasti Obamal.

Umbes iga 30 aasta järel on erilised valimised. Suur valijate osalus, kindlad valijad vahetavad paati ja riigis on mingi kriis. Ükskõik milline kandidaat võidab, selle partei on järgmised 20-30 aastat domineeriv erakond. Ehk nende valimistega kinnitatakse põlvkonna poliitiline eelistus.

Nende valimistel on Obama populaarsus tõusnud kohtades, kes tavaliselt on vabariiklaste kindlad kantsid, ka McCain on saavutamas läbimurret mõnes demokraatide kantsis.

USA poliitika liigub vasakult paremale ja siis tagasi, võib-olla oleks õigem öelda, et vlijad toetatus liigub suuremalt riigi kontrolli toetamiselt turu isereguleerimise usu suunas ja siis tagasi. Aasta 2008 on liberaalse laineharja tipp, millele on loogiline jätk liikumine vasakule. Obama räägib „MUUTUSTEST” ja praegune majandusolukord soosib suuremat riiklikku sekkumist.

Ükskõik, kumb võidab, selle esimene aasta on väga raske. Juba enne toetusplaani vastuvõtmist oli eelarvedefitsiit 2,2% SKP-st, järgmine aasta on see umbes 3%.

Kui palju mängib rolli rassiküsimus?
Rassi küsimus päris oluline. Samas, kui Obama edukas noorte valijate välja toomisel, siis rassi küsimus ei ole nende jaoks nii oluline. Samas on arvamusuuringutel läbi aegade olnud mustade kandidaatide toetus suurem kui valimistel. Inimesed ei taha lihtsalt küsitlejale tunnistada, et nad ei poolda mingit kanditati rassiliste eelarvamuste pärast.

Kui suur on asepresidenti kandidaatide roll?
Nendel valimistel saab esmakordselt ajaloos presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. McCain pani Palini asepresidendiks just seetõttu, et ta usub, et ta võiks meeldida sellele (10 osariigi 10% mitte-otsustanud valijate) suburban-woman´ile. Nendel valimistel tundub, et asepresidendid mängivad suuremat rolli, kui tavaliselt.

Kumb võidab?
Kõik numbrid viitavad OBAMA võidule ja ma arvan, et ta võidab!

Tweet This Post 

Tänases Washington Postis tunnustab Jim Hoagland artiklis „A Baltic Response to the Bear“ Kurt Volkeri (USA suursaadik NATO juures) seisukohta, et NATO tugevdaks Balti riikide kaitset. Ühised sõjalised manöövrid oleksid efektiivsemad, kui Ukrainale ja Georgiale MAP-i nõudmine. Viimast niikuinii detsembris ei tule.

Hoaglandi arvates peaks pilgud põhja poole pöörama ning tegelema Soome ja Rootsi NATO-ga liitumisega. Soome kaalub seda ja Rootsi järgiks eeskuju. Üleskutse Bushile: „Go north, Mr. President.“ Vähemalt niikaua, kuni liidus puudub üksmeel Ukraina ja Georgia liitumise (aja) osas.

Osalt tuleb Jim-iga muidugi nõustuda. Eriti sellega, mis puudutab Balti riikide kaitset. Erinevalt heast kolleegist Evelyn Seppast ei arva ma, et arutelu NATO kõrgendatud kohalolekust Baltimaades on provokatsioon ja et NATO baasid on pigem julgeoleku lammutamiseks kui ehitamiseks. Seda väites ütleb ta, et NATO ei ole Eesti julgeoleku tagamiseks oluline. Minul suurendab teadmine näiteks NATO patrullivatest lennukitest meie õhuruumis küll julgeolekut.

Jim´i soovitus keerata pilgud Ukrainalt ja Georgialt ma aga õigeks ei pea. See oleks tugev punktivõit Venemaale, kelle jaoks on võimalik alliansi laienemine põhjas märksa väiksem probleem, kui endiste suurte sõprade liikumine lääne poole. Soome liitumine oleks ju tore, kuid erinevalt Jimist ma selles suhtes optimistlik ei oleks. Soomlased teevad täna NATO-ga väga tugevalt koostööd ning sisepoliitiliselt ei paista nende valmisolek veel üks samm edasi astuda võimalik. Eriti veel siis, kui Bush seda torkima hakkaks.

Huvitav on Jimi analüüs Venemaa soovist maailmakorda muuta. Soovitan artiklit lugeda: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/09/12/AR2008091202596.html

Tweet This Post 

Et mitte „hiinlasi solvata“ on Bush otsustanud osaleda Pekingi Olümpiamängude avatseremoonial. Kevadine veresaun tiibetlaste vastu on tal ununenud ning puna-hiinale pai tegemine oluliseks muutunud. Loodan, et meie poliitikutel on pikem mälu ja suurem solidaarsus väikerahvaste vastu.

USA toetus ida-bloki riikide vabadusepüüetele andis suurriigile vabaduse ja demokraatia eest võitleva riigi oreooli. Selle positiivne maine tuhmumisele on kaasa aidanud nii tegevus Iraagis kui ka Guantanamo vangilaagri skandaal, aga minu arvates eelkõige see, et ammu enam ei kasuta ainuke maailma superriik piisavalt oma võimu ja mõju vabama ja õiglasema maailma nimel.

Jah, USA sanktsioonid Birma militaarrežiimi ja Kuuba diktaatorite vastu on tõhusamad ja tugevamad kui Euroopa omad. Kuid jutt demokraatlikust ja vabast maailmast kõlab Bushi suust tühjalt, kui küsimuse alla tuleb Hiina või Venemaa. Väikestele ja isoleeritud julmur-režiimidele on lihtne näpuga näidata, kuid sarnast julgust ja otsusekindlust, kui omal ajal NL-i vastu seismisel oli, kohtab paraku üha harvem.

Mõne kuu eest tallinna Ülikoolis esinenud Immanuel Wallersteini väitis, et NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Seda seetõttu, et:
- NL olemasolu oli peamiseks garantiiks, et USA liitlased soovivad ronida USA kaitsva kilbi taha.
- USA- le oli kasulik, et NL-iga hirmutamine võimaldas peale suruda poliitikat kõikidele teistele. Ehk oli võimalik mingi kolmandat riiki hirmutada, et kui see ei peaks mitte järgima kokkulepitud „tasakaalupoliitikat“, käivitab NL tuumasõja.

Wallerstein ennustas USA-le suurt kaost, sest:
- USA võim on tugevasti vähenenud. Iraagi (ja ehk ka Afganistani) sõda ollakse kaotamas, Pakistani „sõber” on lahkumas pukilt, Lähis-Idast lahendust ei ole loota.
- Dollar varsti 2USD=1EUR. See on katastroof ja USA majandusvõim on kukkumas.
- Maailm teab, et USA on võimas sõjamasin, millega nad ei suuda aga midagi teha. Maksimum on riigi pommitamine, aga ei mingeid lahendusi.

Wallersteini arvamus oli huvitav, kuid ma ei tahaks temaga suures osas nõustuda. Eriti selles osas, mis puudutab nõrka dollarit ja sellest tingitud majanduskatastroofi. Küll olen ma aga mures, et varem vabaduse ja demokraatia lipulaevaks olnud suurriik on suunda muutnud.

Ma ei tea, kumb kandidaat saab järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks, aga ma loodan, et sarnases situatsioonis valiks ta (vähemalt poliitilise) toetuse aastakümneid kannatanud tiibetlastele ning tõestaks, et üllad eesmärgid ja põhimõtted pole suure lombi taga kuhugi kadunud.

Meie, Ameerika Ühendriikide tugevad partnerid, peaksime antud küsimuses näitama eeskuju. Ma ei tea ühtegi Eesti poliitikut (Riigikogu liiget või ministrit), kes puna-hiina tegevusele Tiibetis olümpiamängude avatseremoonial osalemisega tunnustust avaldaks. Mängude ajal meie sportlastele kaasa elada on mitmetel plaanis ja selles ei näe ma midagi taunimisväärset.

Poliitika ja sport tuleks lahus hoida. Pekingi Olümpiamängude avatseremoonia on aga pärast verist märtsi kõike muud kui sport ning seal osalemisega tallaksime jalge alla need väärtused, mis meile 90 ja 17 aastat tagasi vabaduse tõid. Olgem siis eeskujuks Bushile ning ärgem Hiina Rahvavabariigi verisele poliitikale 8. augustil kummardust tehkem.

Tweet This Post