Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Kas ajalooline Clintoni visiit Birmasse muudab ajalugu?
Eile jõudis Birma pealinna Naypyidaw’sse Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton, mis on märkimisväärne juba seetõttu, et viimane kord külastas seda riiki nii kõrge USA esindaja 56. aastat tagasi. Kuid kas see visiit jääb vaid osaks suurriigi mõju suurendamise strateegiast Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, või toob see kaasa ka lõpu ühele kõige inimvaenulikumale režiimile maailmas?
Alates 1962. aastast riiki valitsenud hunta “töö” tulemusi märkab ka lühiajalise turismivisiidil, kuid olukorra tõelist jubedust on võimalik kogeda ikka vaid siis, kui režiimi poolt turistidele mõeldud fassaadi taha vaadata – sõita mõnda väiksemasse linna, või veelgi enam külastada piiriäärseid sisepõgenikelaagreid või džunglikülasid. Koos Krister Parisega tegime seda kõike 2008. aasta alguses ning meie poolt nähtu kinnitab ka erinevate indeksite paikapidavust.
ÜRO inimarenguindeksi järgi asub 187 riigi seas Birma 149 kohal, Angoola ja Kamerooni vahel. Seda tabelit juhivad Norra ja Austraalia, Eesti on 34. Freedom House vabaduse indeks paigutab Birma mitte-vabade riikide sekka, pressivabaduse järgi on olukord väga halb, demokraatia indeksi järgi on tegemist autoritaarse riigiga ja majandusvabaduse indeks järgi seal majandusvabadust ei ole. Kõikides nendes erinevate institutsioonide koostatud tabelites kuulub Birma kõige alumisse, ehk kõige halvemasse klassi. World Health Organization järgi on Birma tervisehoiusüsteem maailmas isegi kõige-kõige viimasel kohal.
Elanikkonna nälg ja viletsus ei ole muidugi takistanud ladvikul supelda rikkuses, kuid ka nende vabadus ei ole piiramatu. Tänu lääneriikide majandus-, finants- ja reisimissanktsioonidele saab autoritaarne režiim kokku krabatud raha vaid vähestes maailma paikades kulutada. Üheks oluliseks põhjuseks, miks huntat huvitab suhete soojendamine USA-ga on just sanktsioonide kaotamine. Lisaks tuuakse põhjendusena soovi olla arvestatav riik aastal 2014, kui Birmast saab ASEANi eesistuja ning soov vähendada Hiina suhteliselt monopoolset mõju riigis.
Nende asjade nimel on režiim olnud valmis tegema väikeseid parandusi – oktoobris vabastati üle kahesaja poliitvangi, esmakordselt riigi ajaloos kehtestati avalike meeleavaldusi lubav seadus ning lubati taas registreerida tugevaim opositsioonpartei National League for Democracy. Samuti on Aung San Suu Kyi juba aasta aega olnud vaba koduarestis ning kohtub homme ka Clintoniga.
Clintoni visiit ärritab eelkõige Hiina Rahvavabariiki, kes soovib Birma kaudu leida tee India ookeanini, kasutada riigi maavarasid ning omada sisuliselt majanduslikku monopoli sanktsioonide abil suletud riigis. Just Hiina mõjuvõimule vastuseismine on kindlasti oluliseks põhjuseks, miks Birma visiit USA-le nii oluline on. Jah, suurriigi huvid on ka kaubandussuhete arendamises ning ehk ka maavarad vastu, kuid eelkõige on see ikka Obama plaanist suurendada Ameerika kohalolekut Aasias ja Vaikse ookeani regioonis. Samal põhjusel soovib USA näiteks luua Austraaliasse oma sõjaväebaas 2500 sõdurile ning sõlmis tihedama sõjalise koostööleping Filipiinidega.
Kas kogu selle mõjuvõimu- ja reaalpoliitika juures on kohta ka inimõigustel ja lihtsate birmalaste elujärje parandamisele ja vabaduste suurenemisele? Arvan, et jah, kuid vaid siis, kui demokraatlikke väärtusi oluliseks pidavad isikud ja organisatsioonid nõuavad, et Birma režiimiga jätkatakse piitsa-ja-prääniku poliitikat. Sanktsioonid võivad pehmeneda alles siis, kui kõik poliitvangid on vabastatud ja elementaarsed inimõigused tagatud.
Ei tasu ju unustada, et riigis tapetakse jätkuvalt väljaastujaid, sõdurid vägistavad naisi, on teateid keemiarelva kasutamisest, vangis on ikka üle tuhande poliitvangi jne. Ei tasu ka loota, et režiim on üleöö muutunud humanistideks. Kuid ehk võimaldab paradoksaalselt mitte-demokraatliku Hiina Rahvavabariigi mõjuvõimu tõus suurendada teatud piirkondades huvi teha rohkem koostööd demokraatlikute riikidega ning selle nimel ollakse valmis inimõiguste olukorda parandama.
Taustaks kokkuvõte ajaloost:
Birma on riik Kagu-Aasias, mis piirneb põhjast Hiinaga, idast Laose ja Taiga, Läänest Bangladeshi ja Indiaga. Tal on pikk rannajoon India ookeani Andamani mere ja Bengali lahega.
Tänased Birma alad olid kodupaigaks mõnedele Kagu-Aasia vanematele tsivilisatsioonidele. Birmat on valitsenud erinevad dünastiad, ta on kuulunud Mongoli impeeriumisse. 19. sajandil toimunud Briti-Birma sõja järel sai Birmast Briti koloonia. (Mõni aasta tagasi lühivisiidil Birmasse oli huvitav märgata, et kui noored inglise keelt suures osas ei osanud, kohtasin mitmeid üle 60-aastaseid, kes rääkisid seda perfektselt).
Maailma koloniaalkorraldus lagunemise tuules sai 4. jaanuaril 1948. aastal iseseisvaks ka Birma, kuid arengu ja vabaduse asemel algas kodusõda, mis sisuliselt toimub tänase päevani. Kunagi selle piirkonna kõige edumeelsemate ja jõukamate riikide sekka kuulunud Birma on täna langenud maailma vaesemate riikide hulka.
Allakäigu eest on üheselt vastutav alates 1962. aastast tänaseni valitsev sõjaväeline hunta, mis on julmalt riiki valitsenud pool sajandit. Kogu seda aega iseloomustavad veriselt maha surutud protestid, sada tuhandeid põgenikke, etniline puhastus, kodusõda äärealadel ja igasugune poliitilise protesti summutamine.
Valguskiir vabama ja demokraatlikuma riigi saavutamiseks tekkis samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 1988. aasta 8. augustil algas kuupäeva järgi “8888” nimeks saanud ülestõus, mis sundisid sõjaväelist režiimi 10 kuud hiljem teatama valimiste korraldamisest. Valimised toimusid 1990. aasta mais (esimest korda 30. aasta jooksul) ning seal võitis ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitud patei National League for Democracy, mis kogus 59% häältest ja sai 80% kohtadest (392 kohta 489-st).
Sõjaväelise hunta parteid State Law and Order Restoration Council keeldus aga võimu üle andmast, kuulutas valimised tühiseks ja alustas uue repressioonidelainega. Alates 1992. aastast on valitsevat sõjaväelist huntat juhtinud kindral Tahn Shwe.
Uued massilised protestid algasid 2007. aastal. 2008 aastal korraldas autoritaarne režiim rahvahääletuse uue põhiseaduse üle, mis kinnitas nende valitsemise igavesest ajast igaveseks. 2010 aastal toimusid valimised juba selliselt, et režiimil polnud vaja üllatusi karta. Valimised, mille puhul on raske üldse valimiste mõistet kasutada, võitis 80% häältega hunta partei Union Solidarity and Development Party.
---
1990 aastal Nobeli rahupreemiaga autasustatud Aung San Suu Kyi on 66 aastane on sõjaväelise režiimivastase võitluse juht ja sümbol nii Birmas kui kogu maailmas. Viimase 21 aastast on ta pidanud elama koduarestis 15 aastat, millest ta vabastati eelmise aasta 13. novembril.
Tema isa Aung San juhtis võitlust Birma vabanemise eest Briti Impeeriumi alt ning oli tõenäoline riigi juht, kui tema rivaalid poleks teda mõrvanud 1947. aastal. Tema ema sai suursaadikuks Indias ja Nepaalis 1960. aastal ning pärast sõjaväelist pööret algas perekonna pagulus. Aung San Suu Kyi on saanud Londoni Ülikoolist doktorikraadi ning tal on kaks poega.
---
Avaldamata märkmed OWS-i kohta
31. oktoobril arutasime Aarne Rannamäega saates Välisilm kõikjal maailmas pead tõstvate kapitalismivastaste protestide teemal. Arutlust on võimalik järelvaadata siin: http://uudised.err.ee/?06237984. Enne saadet panin endale ka mõned mõtted kirjad, millest mõnda ka kasutasin. Occupy Wall Streedi vastu rohkem huvi omavatel soovitan aga alustada Memokraat'i ajaveebist, kus Tarmo Jüristo kirjutab nädalapikkusest isiklikust kogemusest NYC-s: http://memokraat.ee/2011/11/ows-kokkuvotteks/.
Minu oktoobri keskpaiga mõtted olid sellised:
Paralleelide tõmbamine teiste revolutsioonidega?
On neid, kes näevad nendes sündmustes palju ühist 1968-aasta noorterahutustega. Selle kohta on Bulgaaria arvamusliider Ivan Krastev tabavalt öelnud, et tollal Euroopa linnade tänavatel protestinud noored väljendasid soovi elada teistsuguses maailmas, kui nende vanemad, kuid Okupeerida Wall Streeti osalevad noored nõuavad endile just sellist maailma, milles elasid nende vanemad.
Meeleavaldajatega New Yorkis ei ole mul olnud võimalust otse suhelda, kuid suve alguses käisin Atheenas, kus siiani toimuvaid meeleavaldusi seostatakse nüüd selle sama nn maailmarevolutsiooniga. Veetsin pool ööd parlamendihoone ette ehitatud telklaagri elanikega vesteldes ning vähemalt seal kuulsin kõige enam meelepaha just heaolusüsteemi kärpimise osas. „On ebaaus, et valitsus kaotab ära lisapalga jõulude ja ülestõusmispühade eel,“ ütles üks 14-kuuse palga eest võitleja. „Need on ju ajad, kui inimestel rohkem raha kulub!“. Iseenesest loogiline põhjendus.
On ka neid, kellele meeldib tuua paralleele Occupy Wall Street liikumise ja Araabia kevade vahel. Jah, mõlema puhul oli oluline roll sotsiaalmeediavõrgustikel ja sarnane roll peavoolumeedial, kuid Egiptuses, Tuneesias, Süürias ning Liibüas soovisid massid muuta valitsemisrežiimi, pankade vastases meeleavalduses nõutakse vaid, et valitsev režiim jõukust õiglasemalt laiali jagaks.
Mis puudutab sotsiaalmeedia rolli, siis nii Araabia revolutsioonid kui ka rikkurite vastased väljaastumised tõestasid samaaegselt selle tähtsust ja tähtsusetust. Facebookist, twitterist ja sms-idest on kasu horisontaalse aktiivvõrgustiku loomisel ning mõttekaaslaste leidmisel, kuid liikumine muutub oluliseks siis ja ainult siis, kui
a) tullakse tänavale
b) seda hakkab kajastama peavoolumeedia
Mohamad Bouazizi ei olnud esimene tuneeslane, kes ennast protesti märgiks põlema oli pannud. Erinevus oli selles, tema sõbrade ja sugulaste väikesemahulisest protestiaktsioonist Facebooki ülesriputatud video jäi silma Al Jazeera toimetajale, kes selle siis läbi telekanali miljonitesse Araabia maailma kodudesse viis.
Paradoksaalselt lõppevad ka Occupy Wall Streedi protested laiema publiku jaoks täpselt nii nagu nad algasid – siis kui peavoolumeedia nii otsustab. Sotsiaalmeedia võib siin arvatust hoopis vastupidist rolli mängida ja selle asemel, et teemat üleval hoida, selle pideva uue infoga teistest tähtsatest sündmustest lämmatada. Video, milles mõnisada inimest New Yorki tänavatel marsib, ei ole ju midagi huvitavat enam. Heaks teleuudiseks saab see siis, kui kellelgi pea puruks lüüakse, limusiin katusele keeratakse või pilvelõhkuja aknasse telliskivi visatakse.
Kas kapitalistlik maailm on ohus
Occupy Wall Streeti loosungites kõlab läbi soov ehitada Ameerika Ühendriikidesse Euroopaga sarnane heaoluühiskond, kus riik võtab oluliselt rohkem osa heaolu ümberjagamisest, tagab kõigile kõrge üldise elustandardi, tasuta arstiabi ja vähemalt baashariduse. Pean sellist soovi igati humanistlikuks arvestades kas või seda, kui ebaõiglaselt jaotuvad USA-s tulud, kui vähene on elu hammasrataste vahele jäänud kaitse ning kui palju võimu on suurkorporatsioonidel nii poliitikute kui ka inimeste üle.
Aga probleem on selles, et USA nagu enamik Euroopast on ennast lõhki laenanud, lisaks paistavad tuleviku kohal demograafiakatastroofi ja ebaefektiivse majandamise tormipilved. Pole midagi teha – noored läänemaailmas peavad leppima tõsiasjaga, et nende elu saab tarbijaühiskonna standardite järgi olla vaid kehvem, kui nende vanematel.
Siin on ka oluline erinevus Eestiga, sest meie elame paremini, kui meie emad ja isad. Olen oma kadunud vanavanematega rääkinud elust sõja ajal ning vanematega elust suletud Eestis. Kui minu isa oli sama vana kui mu lasteaias käiv tütar täna, oli Stalin veel elus. Minu põlvkond on vist viimane, kes mäletab tühja Pepsi-purgi väärtust ning igatsust välismaa nätsu järele, samuti 90-ndate aastate tühje lette ja masendavat vaesust võrreldes läänega. Ma ei eeldagi, et minu lapsed sellest aru saaksid ning mõistan, miks aastakümneid rikkuses elanud Läänemaailma lapsed nii naiivsed on.
(Igasuguste väljaastumiste puhul kujuneb oluliseks küsimuseks nende legitiimsus. Meie jaoks ei ole Kreeklaste nõudmised pensione tõsta või 14 kuu palka saada legitiimsed, eriti veel seetõttu, et ka meie maksame nende heaolu kinni. Kuid me peame ka mõistma, et seitsmest miljardist kuuel on sama põhjendatud etteheide ka meie pensionäride või õpetajate nõudmistele, sest paljud neist pole kunagi raha käes hoidnudki ning meie, rikka miljardi osa, elame selliselt vaid tänu sellele, et neil nii halvasti läheb!)
Kuid, isegi kui ma nimetan nõudmist heaolu suurendamiseks naiivseks, ei pea ma neid meeleavaldusi vähetähtsateks. Isegi kui nendest ei kujune välja tõelist revolutsiooni, on nad ilmekalt esile toonud globaliseerunud maailmaga paratamatult kaasnenud demokraatia-defitsiidi. Mida suurem on Wall Streedi (ehk suurkorpuratsioonde ja finantssektori) võim, seda vähem on riigid demokraatlikud. Demokraatia, ehk rahva võim, eeldab ju, et rahvas saab valida võimu teostajad, aga paraku pankureid ja ärimehi meil õigust küll valida ei ole. Kui need, keda me valime, on mitte-valitavate käpiknukud, siis pole valida enam mõtet.
Suurkorporatsioonide võimu piiramiseks on vaja massi, kes:
a. Oleks valmis valima alternatiivseid poliitikuid, kes sisuliselt praegust kapitalistliku süsteemi muutma hakkaksid.
b. Omaks vabatahtliku soovi muuta enda tarbimisühiskonna harjumusi, ehk siis vabatatlikult loobumist ihast uue auto, maja ja teleka vastu ning võime õppida olema õnnelik ka ilma asjadeta.
c. Nõustuks ootama, sest väärtushinnangute muutumine võtab aega. Vägivaldne tarbimisühiskonna väärtustest loobumine ei erineks kommunistlikust revolutsioonist, mis lubatud võrdsuse ja õnne asemel külvas vaesust, hirmu ja lootusetust.
Peaga vastu seina uue maailmakorra poole
Wall Streetilt ligi kuu aega tagasi alguse saanud meeleavaldused on levinud kõikidele kontinentidele (v.a. Antartika), väljaastumisi on olnud enam kui 70 linnas. Juba nähakse sellest tõsist väljakutset kapitalistlikule maailmakorraldusele, kui vaid aktivistid suudaksid kokku leppida ühistes eesmärkides ja tegevusstrateegias ning nende seast kerkiksid karismaatilised eeskõnelejad. Vastupidiselt arvan, et edu võib tuua just nende puudumine.
Eesmärkide formuleerimine ja juhtfiguuride leidmise paratamatu tulemuseks saab olla vaid äratundmisele jõudmine, et liikumine ei esita alternatiivset maailmakorraldust ega taha süsteemi muuta. Pigem vastupidi. Protestijate sõnumitest kumab vastu vaid soov taastada kapitalistlik heaoluühiskond, mis majanduskriiside tõttu on vankuma löönud.
Lihtsustatult on protestijate sõnum selline: „Meie, see on 99 protsenti elanikkonnast. Teised, ehk üks protsent, on rikkurid, kes elavad meie arvel. Meil on õigus nõuda, et riik neilt raha ära võtaks ning selle läbi meie heaolu suurendaks.“
Väljakutset riigile ega kapitalistlikule liberaaldemokraatlikule maailmakorrale selles ju ei ole. Tasuta tervishoidu ja haridust nõudes soovitakse Ameerika Ühendriikidesse Euroopa sotsialistliku heaolumudeli kehtestamist. Liiga hilja, kahjuks. See mudel on globaliseerunud maailma ja tarbimisühiskonna lõpmatu ahnuse tingimustes Euroopas edukalt tõestanud oma jätkusuutmatust ja ebatõhusust.
Miljard maailma vaesemat kogunevad humanitaarabi järjekorda, mitte plakatite alla. Wall Streeti protestid ühendavad maailma rikkamat elanikkonda, kes muretsevad enda ja mitte Paul Collieri raamatus „The Bottom Billion“ kirjeldatud põhja-miljardi pärast. Tarbimismaailma lastele on kombeks viriseda mitte selle pärast, kui keegi kuskil kaugel on vaene, vaid siis, kui neilt midagi ära võetakse. Raske on läänemaailma uuel põlvkonnal leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem.
Kuigi ka Eesti Facebookis liiguvad üleskutsed Tallinna ja Tartu keskväljakutele koguneda, meil hea mineviku ja halva tuleviku probleemi ei ole. Kes ikka tahaks vahetada oma elu tänases (kindlasti mitte ideaalses) Eestis vanaisa Siberi, isa Leonid Iljitš Brežnevi aegse režiimi ja vanema venna 90ndate vaesuse kogemuse vastu.
Meie elu perspektiiv on sama palju lootusrikas kui enamike vanade demokraatiate lootusetus. Enam ei ole küsimus, millal me rikkuselt Läänele järgi jõuame, vaid kus on see punkt, kus nemad langusega meile vastu tulevad.
Kui araabia kevadel nõuti režiimi muutmist, siis nn Ameerika sügisel vaid heaolu taastamist. Zuccotti pargi ja Tahriri väljaku protestide sarnasus seisneb vaid meedia ja meediumiga. Mõlemal juhul mängisid sotsiaalvõrgustikud rolli selles, et asi jõuks main-stream meediasse. Väikesemahulised väljaastumised said suureks ja oluliseks vaid tänu telejaamade (Al-Jazeera, BBC, CNN) otsusele neid kajastada.
Rohkem sarnasusi leiab USA linnades täna toimuva ja 2009. aastal alguse saanud Tea Party liikumisega. Mõlema ideoloogia on justkui populismi käsiraamatust maha kirjutatud. Daniele Albertazzi ja Duncan McDonanell raamatus „Populism 21. sajandil“ defineerivad seda kui ideoloogiat, mis võitlusareenil vastandab voorusliku homogeense rahva („meie“) ja ohtliku „teise“ (eliidi ja „meiega“ mittenõustujad), kes soovivad rahvalt ära võtta nende õigused, väärtused, perspektiivid, identiteedi ja sõnaõiguse.
Kui Tea Party esindas uuskonservatiivset maailmavaadet ning seeläbi soovis mõjutada vabariiklaste poliitikat, nähakse Occupy Wall Streeti liikumises liberaalse Demokraatliku Partei idealistlikuma tiiva järgijaid. Paljud Ameerika linnades telgid püstitanud aktivistid olid 2008. aastal tulihingelised Barack Obama toetajad. Just olid, sest valimisvõit ei toonud kaasa loodetud uut poliitikat ja sotsialistlikumat riigikorda.
Üha enam muutuvad Wall Streedi protestijad mängukannideks. Populistliku juhi rolli otsiva valem on lihtne : tuleb ära arvata, kuhu poole mass liigub, ning siis asuda nende ette. Protestijatele on toetust avaldanud kongressi Demokraatide juht Nancy Pelosi, mitmed Hollywoodi kuulsused ja vasakpoolsed avaliku elu tegelased. Muidugi ei ole kõigi nende eesmärk poliitiline omakasu, kuid protestide laienemisega kasutatakse seda üha enam isiklike, äriliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Kremli propagandaeelarvest kinni makstud inglise keelne uudiste kanal Russian Today kasutab (osaliselt isegi põhjendatud) mõnuga võimalust CNN ja Fox Newsi kritiseerimiseks „ebapiisava“ ja „kallutatud“ protestide kajastamise eest ning võimendab igat uudist, kus politsei meeleavaldajate vastu jõudu kasutab. Kui Zuccotti pargi omaniku palvel meeleavaldajate minema ajamisel või mõnel muul põhjusel läheb korravalvurite ja aktivistide vahel kähmluseks, võimaldavad vägivaldsed kaadrid õigustada Venemaa demokraatiameelsete väljaastumiste jõhkraid mahasurumisi.
Hiina Rahavabariigi ametlik uudistekanal Xinhua sõnul tõestavad protestid fundamentaalseid probleeme USA majandusliku ja poliitilises süsteemis ning näitavad, et teistes riikides toimuvate valitsusvastaste protestide toetamise asemel, peaks Washington enne ikka kodus asjad korda tegema. Protestijatega on solidaarsust väljendanud näiteks ka Venezuela juht Hugo Chavez ning nende tegevust ülistab Põhja-Korea meedia.
Meeleavalduste kritiseerijad on Ameerika parempoolsed. Vabariiklaste poole tugevasti kaldus Fox News’i netilehelt leidsin protestide kajastuse „poliitika“ asemel „meelelahutuse“ rubriigist. Uudisteankur andis aktivistidele lihtsa soovituse: „Käige dušši all ära ja te leiate töö“. Demokraatliku partei taustaga meediamogulist New York’i linnapea Michael Bloomberg peab protestiliikumist ebaproduktiivseks ning isegi ohtlikuks, sest võib võtta töö ka nendelt, kellel see veel on.
Ainuke põhjus, miks Wall Streeti protestid ei ole muutunud täiesti peavoolu poliitilise debati osaks ja/või traditsiooniliseks populismikampaaniaks on just kokkulepitud sõnumite ja juhtkonna puudumine. Nagu ühel plakatil kirjas oli: „Me peamine nõudmine on, et lõpetaksite meie peamiste nõudmiste välja käimise nõudmise!“
Liidri ja peasõnumite puudumine võimaldab eestkõnelejatena kasutada ka neid mõtlejaid, kes julgevad esitada sisulise väljakutse kapitalistlikule riigikorrale. Maailmakuulus Sloveenia vasakpoolne filosoof Slavoj Žižek kuulutas meeleavaldajatele esinedes demokraatia ja kapitalismi abielu lõppu. Tema nägemus maailmast on kindlasti revolutsioonilisem kui lihtsalt keskklassi heaolu taastamine.
Kapitalistliku süsteemi kukutamiseks on vaja rohkemat kui protestid Wall Streetil. On vaja revolutsiooni inimeste peas, uut väärtustesüsteemi ja õnnenarratiivi, kus edukultuuri asendab kollektiivne solidaarsus, ihalust uute vidinate järele leppimine olemasolevaga, püüdlust mugavama elu poole valmidusega taluda raskusi.
Teistsuguseid väärtuste kehtestamine sunniga tähendab diktatuuri, selle näiteks on 20. sajandi tegelikult suurim geopoliitiline katastroof, ehk bolševike eksperiment luua vägivaldsel teel kommunistlik inimene.
Kapitalistlikku tarbimisühiskonna väärtuste muutmise saavad teha vaid vabad mõtlevad inimesed ise, loobudes näiteks liisingautodest, krediitkaartidest, puhkustest kuurortides ja „uuest veelgi paremast iPhone 4Gs-ist“. Võib-olla on sellisele arusaamiseni jõudmiseks peaga vastu seina tagumisest kasu.
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul ajalhes Postimees 15. oktoobril: Silver Meikar: uus maailmakord?)
Riigikogu väliskomisjoni avaldus seoses Ronald Reagani 100. sünniaastapäevaga
6. veebruaril 2011. aastal möödub 100 aastat USA 40. presidendi Ronald Reagani sünnist.
President Ronald Reagani isiklik pühendumus ning tema administratsiooni sihipärane tegevus mõjutas oluliselt Nõukogude impeeriumi lagunemist ning kõigi kolme Balti riigi vabanemist raudse eesriide tagant.
Reagan andis selge moraalse hinnangu Nõukogude imperialismile kui kurjuse impeeriumile ning rõhutas järjekindlalt vajadust lammutada Berliini müür. Tema tähelepanu okupeeritud Balti riikidele oli suureks moraalseks toeks siinsetele demokraatlikele liikumistele ja ka neile rahvuskaaslastele, kes võitlesid oma kodumaa vabastamise eest vabas maailmas. President Reagani tähelepanuväärseteks sammudeks olid nii Balti Vabaduspäeva väljakuulutamine kui ka avaldus, millega USA valitsus otsustas tähistada kolme Balti riigi diplomaatilise tunnustamise 61. aastapäeva.
Ronald Reagan suutis ühendada printsipiaalse lähenemise ja realistliku arusaama diktatuurirežiimide olemasolust inimliku diplomaatiaga, mis aga kunagi ei madaldunud reaalpoliitiliste kompromissideni. Tema riigimehelik eeskuju jääda alati ja esmajoones kindlaks põhimõtetele ja õiglusele, on aegumatu. See väärib järgimist tänapäevases pragmaatilises poliitikamaailmas ning teadvustamist neile põlvkondadele, kes on üles kasvanud vabas Eestis.
Reagani panust Nõukogude Liidu lagunemisse, mis sai määravaks Eesti Vabariigi taasiseseisvuse saavutamisel, tuleb väärikalt tunnustada. Suurmehe 100. sünniaastapäev on hea võimalus väljendada Eesti Vabariigi lugupidamist ja tänu.
Sellega seoses teeb väliskomisjon Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku kaaluda võimalusi president Ronald Reagani nime jäädvustamiseks Tallinna avalikus linnaruumis.
Obama hakkab vägivalla vältimiseks kasutama rohkem vägivalda?
Jaanuaris suurvõimu juhiks saava Obama poliitikast aimu saamiseks on kasulik lugeda Demokraatliku Partei võtmeisikute arvamusartikleid. Clintoni teise administratsiooni (1997-2001) riigisekretär Madeleine K. Albright ja kaitseminister William S. Cohen kirjutasid International Herald Tribune´is ÜRO genotsiidivastase resolutsiooni 60. aastapäevaks pühendatud artiklis: „We are keenly aware that the incoming president's agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.“
Autorite sõnul on genotsiidi tagajärg pikaajaline ebastabiilsus, kuid selle mõju ulatub toimumiskohast märksa kaugemale. Näiteks mõnes Aafrika riigikeses toime pandud jubedused toovad kaasa põgenikelaine, soodustavad inimkaubandust ja rahvusvahelist terrorismi jne. Just seetõttu on USA jaoks oluline reageerida juba siis, kui on tekkimas oht genotsiidi toimumiseks. Vajadusel ka sõjaliselt: „Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.”
Artiklis mainitakse nimeliselt vaid Darfuri, kuid julgen loota, et uus administratsioon hakkab tähelepanu pöörama ka sellele, mida saadab sõjaväeline hunta korda oma rahva vastu Birmas, aga ka Hiina Rahvavabariigi poliitikale Tiibetis. Birma kunstlik humanitaarkatastroof omab genotsiidi tunnuseid ja Tiibetis toimuvat nimetatakse vähemalt kultuurigenotsiidiks. Kas need ei ole siis eelhoiatused, mis nõuavad rahvusvahelise kogukonna sekkumist: “We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.”
Just kui selle kinnituseks mõistis Hiina Rahvavabariik eluks ajaks vangi Tiibeti NGO aktivisti, kes rahvusvahelisele meediale edastas informatsiooni Tiibetis toimuva kohta. Tundub, et eesmärgiks on kasutada täielikku infosulgu, mis võimaldaks Tiibetis rahulikult “toimetada”. Nagu Darfuris või 1994. aasta Rwandas, kus teated massimõrvadest jõudsid rahvusvahelisse meediasse liiga hilja…
Tibetan NGO worker given life in jail
AFP BEIJING (Reuters) – A Chinese court has jailed a Tibetan who worked for a non-governmental organization for life for passing on information about the situation in the restless region to the outside world, a rights group said. Wangdu was given the sentence last month, the International Campaign for Tibet said in a emailed statement, quoting a report in a regional Tibetan newspaper published on November 8.
Six other Tibetans were also given long prison terms, it said.
"The sentences are unprecedented in their severity for Tibetans accused of passing on information to people outside Tibet," the group said.
"This new development indicates a harder line approach to blocking news on the current crackdown in Tibet and also appears to represent a challenge to NGOs working on the plateau."
Chinese troops marched into Tibet in 1950 and the region's spiritual leader, the Dalai Lama, fled into exile in 1959 after a failed uprising against Beijing's rule.
Mountainous and remote Tibet was rocked by anti-Chinese protests earlier this year, which China blamed on the Dalai Lama, whom it brands a separatist. He has repeatedly denied the claims.
Rights groups say hundreds remain in jail following the protests where they are subjected to harsh treatment and even torture.
Still, the government expects the region's economy to grow 10.1 percent this year, the official Xinhua news agency said, faster than the national average, though tourist numbers will be down due to the unrest.
"To cope with the challenges, the local government published a series of regulatory measures to keep the economy growing steadily and rapidly," it quoted Tibet's governor Qiangba Puncog as saying.
---
Never again (Genocide)
Madeleine K. Albright and William S. Cohen
Some we see; others remain invisible to us. Some have names and faces; others we do not know. They are the victims of genocide and mass atrocities, their numbers too staggering to count.
This month was the 60th anniversary of the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide. It has been 20 years since the United States became a party to the treaty. Despite six decades of efforts to prevent and halt systematic campaigns of massacres, forced displacements and mass rapes, such atrocities persist. Why are we still lacking the necessary institutions, policies and strategies?
It is not because the public doesn't care. We have seen a surge in interest in this country, galvanized by the crisis in Darfur and driven in large part by students and faith-based organizations. And it is not because our leaders do not care. Over the years, many champions in Congress and successive administrations have demanded more action to stop genocide.
When we were in the Clinton administration, we experienced firsthand the challenges of responding to such crises, sometimes because the political will was lacking, but more often because the American government simply does not have an established, coherent policy for preventing and responding to mass atrocities.
Moreover, a lack of dedicated resources for prevention and the absence of bureaucratic mechanisms allowing rapid analysis and response have impeded timely action. What is needed is a national blueprint to prevent genocide and mass atrocities.
Barack Obama should demonstrate at the outset of his presidency that preventing genocide is a national priority. No matter how one calculates American interests, national borders today provide little sanctuary from international problems. Left unchecked, genocide will undermine American security.
First, genocide fuels instability - usually in weak, undemocratic, corrupt states. It is in these states that we find terrorist recruitment and training, human trafficking and civil strife.
Second, genocide and mass atrocities have long-lasting consequences that go far beyond the states in which they occur.
Refugees flow into bordering countries and then across the globe. The need for humanitarian aid can quickly exceed the capacities and resources of a generous world. The international community, including the United States, is called on to absorb displaced people and to undertake relief efforts. And the longer we wait to act, the higher the price tag.
Third, America's standing in the world is eroded when we are perceived as bystanders to genocide. Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.
We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.
Success will require that the president summon political will not only during a crisis but before one emerges. This means taking on inertia within the government, investing political capital, doing the heavy lifting of persuasion. It means fending off critics and cynics.
It means taking risks.
We are keenly aware that the incoming president's agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.
Madeleine K. Albright, the U.S. secretary of state from 1997 to 2001, and William S. Cohen, the U.S. secretary of defense from 1997 to 2001, are the co-chairmen of the Genocide Prevention Task Force.
Obama ei maininud kordagi Eestit!!!
Obama kõne võis nii mõnegi Eesti eksperdi murelikuks teha. Parema kandidaadi leidmisel oli põhikriteeriumiks just meie kodumaa nime kasutamise sagedus. Täna hommikul sidevõrkude kaudu otse Chicagost telekapurkidesse jõudnud valimisvõidu kõnes ei maininud ta meid kordagi, millest võiks viidatud eksperdid ju välja lugeda suhete jahenemise.
Nali-naljaks.
Ameerika Ühendriikide kodanikud osalesid valimistel aktiivselt ja valisid endile uue riigipea kindla häälteenamusega. Tunnistagem, et nii McCain kui ka Obama olid mõlemad väga head kandidaadid, ehk parimast presidendipuust tehtud. Obama võidu üle on mul isiklikult väga hea meel ning ma soovin talle südamest õnne ja jõudu. Mõlemat läheb tal hädasti vaja.
Maailma finantskriisi, aga ka erinevad konfliktikollete lahendused sõltuvad tugevasti USA poliitikast. Obama ei saa jaanuari keskpaigas Valge Maja ovaalsaali astudes mugavalt tugitooli nõjatuda, vaid peab suutma oma meeskonnaga pakkuda töötavaid lahendusi.
Tahaksin siinkohal just rõhutada presidendi meeskonna tähtsust. Debattides omistatakse liiga tihti poliitika kogu koorem vaid presidendi õlgadele ning tehakse järeldusi tema isikuomadusi ja kogemusi arvestades. See on liialt isikukeskne. Nii nagu Eestis ei otsusta peaminister üksi, vaid küsimuse arutatakse läbi valitsuses, toimub ka USA-s iga sammu astumise eel tugev analüüs ja debatt administratsioonis.
Obama võidu puhul on oluline ka see, et USA saab oma imagot uuesti maailmale esitleda. Bushi juhitud USA on halvamärgilise tähendusega Läänest Itta, nüüd on võimalik kõige olulisemal rahvusvahelise süsteemi riigil taas end kehtestada, sest eesootavate probeleemide hulk on tohutu. Loodetavasti antakse Obamale see võimalus ning fundamentalistid, kes on alati kõigi ja kõige vastu, mis tuleb USAst, saavad endale suurepärase võimaluse vait olla.
USA ja Eesti edaspidised suhted sõltuvad võrdselt selles, mida teeme Washingtonis ja Tallinnas. Eesti saatkonna eesmärk on kiiresti luua uue administratsiooniga sama tihedad suhted, kui on täna Bushi meeskonnaga. Saame rõõmustada viisavabaduse üle eelkõige ju seetõttu, et meie diplomaadid seisid tugevalt meie huvide eest ning meil olid mõjuvõimsad toetajad Washingtonis.
Tagasi Obama juurde tulles on veel üks põhjus, miks olen rõõmus tema võidu üle. USA demokraatide prioriteetide nimekrijas asuvad inimõiguste küsimused kõrgel kohal. Nendes küsimustes on meil palju ühiseid seisukohti. Leian, et Eesti peaks rohkem tegelema inimõiguste kaitsmisega kõikjal maailmas ning meie olulise partneri USA sellesuunalised poliitilised algatused võimaldaksid meil sellesse valdkonda lihtsamalt siseneda.
Tripolaarne maailmapilt presidendivalimistel
Eestis toimuvat debatti jälgides võib tekkida mulje, et USA presidendivalimiste põhiküsimuseks on kandidaatide suhtumine Eestisse. Parem kandidaat on see, kes igal võimalikul juhul Eestit (või vähemalt Ida-Euroopat) mainib, Venemaa Föderatsiooni poole sõrme viibutab ja karmi poliitikat ajab.
Sellise debati musternäiteks on Marko Mihkelsoni arutlus: „Näiteks Venemaa agressioon Gruusia vastu viitas McCaini kiiremale ja selgemale reageeringule. Samas on Obama teledebattides korduvalt viidanud ka Balti riikidele, mõistes siinset julgeolekuolukorda.“
Selline seisukoht: valid Obama, saad McCaini, valid McCaini, saad Obama toetub tripolaarsele maailmapildile, kus eksisteerivad vaid kolm riiki -- Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Eesti. Kahe suurriigi välispoliitika ainuke eesmärk on väikest Eestit oma mõjussfääris hoida ning meie eesmärk on võidelda õiguse eest, et kumma vasall me olla tahame.
Jättes selle veidruse kõrvale, võime julgelt väita, et mõlema kandidaadi välispoliitika erineb vaid ühes küsimuses, milleks on Iraagi sõda. Valimispäeva lähenedes on kandidaatide tulevikunägemused lähenenud ning erimeelsuseks jääb pigem küsimus ajaloost: „Kas Iraaki oleks üldse pidanud minema?“.
Kõikides muudes küsimustes iseloomustavad Obamat ja McCaini sarnane poliitika. Mõlemad soovivad ju tugevdada Ameerika positsiooni maailmas ja tagada riigi julgeolekut. Selle saavutamiseks tuleb uuel presidendil jätkata riiklike huvide kaitsmist nii Euroopas, Aasias, Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas.
Ei tasu siin vastandada huvidele ja väärtustele põhinevat välispoliitikat. Ameerika riiklik huvi on ajada demokraatlikele väärtustele põhinevat poliitikat, vaid nii käitudes võib USA säilitada liidrirolli maailmas ning kindlustada endale tänaste partneritega hea koostöö jätkamise.
Täna valitav president pärib Bushilt maailma, kus tuleb leida lahendused nii Lähis-Ida rahuprotsessile, Iraani tuumapüüdlustele, Pakistani segadusele kui ka Georgia konfliktile. Rääkimata siis missioonidest Iraagis ja Afganistanis. Üheks küsimuseks on kahtlemata ka Venemaa tegevus, kuid see ei ole ainus.
Mitmed Eesti välispoliitika spetsialistid on tunnistanud, et kaheksa aastat tagasi kardeti, et Bushi administratsioon ei hakka Eesti NATO püüdlusi toetama ning Venemaa suhtes aetakse pehmet poliitikat. Ükskõik mida me Bushist ja tema poolt ellu viidud poliitikast arvame, peame tunnistama, et ta on olnud Eesti tugev toetaja.
Eestis on popp hirmutada Venemaaga ning pidada sõpradeks neid, kes idanaabrile rohkem pasunasse annavad. Venemaaga tuleb USA-l kui ka meil teha tihedamat koostööd nendes küsimustes, kus huvid ja väärtused kattuvad ning teravalt vastanduma seal, kus Venemaa imperialistlikku poliitikat ajab. Meile ei oleks kasulik Kremli isoleerimine, mis viiks meid lähemale uuele külmale sõjale.
Kõik märgid viitavad, et homme toimuvatel presidendivalimistel võidab Obama. Samas tunnistagem, et Ameerika ja Eesti head suhted ei tulene mitte sellest, kes on suure lombi taga võimul, vaid eelkõige sellest, millist poliitikat me ise ajame. Populism, hirmutamine ja marurahvuslus kindlasti meie sõprust ei hoia.
Maailm ei ole kolmepooluseline: Eesti, Venemaa ja USA. Kes lähtub ainult sellest, petab nii ennast kui ka teisi, rääkimata puudulikest geograafiateadmistest.
