Valgevene kehtestab e-diktatuuri
Lukašenka režiimil on õigus. Ilma massilise tsensuuri ja jälgimise kehtestamiseta virtuaalses ruumis liikuvale infole ei ole enam võimalik majanduskriisis vaevlevate valgevenelaste meelsust kontrollida. Reedel kehtima hakkavad uued seadusepügalad annavad järjekordse hoobi internetvabadusele.
Veel kahe aasta eest sai Valgevene interneti kohta öelda sama, mis siiani (veel?) Venemaa kohta. Jah, suurt osa liiklust jälgitakse, kuid piirangud on siiski minimaalsed ning internet on viimane suhteliselt vaba infokanal.
Valgevenet võib võtta omamoodi katsepolügoonina, kus edukalt testperioodi läbinud relvad võtab hiljem kasutusele ka suurem vend. Just seetõttu ei saa vaadata uusi võtteid võrgus toimuva kontrollimiseks ja piiramiseks oma rahva silmis sära kaotanud diktaatori meeleheitliku püüdena virtuaalsel avamerel kriitikalaineid pidurdada. Kui tegevust kannab edu, saab sellest eeskuju teistele tormi kätte sattunud režiimidele.
Mida rohkem lepitakse meeleavaldusi kokku suhtlusvõrgustikes ning levitatakse sõltumatut infot online-kanalites, seda enam on internet vähemalt tehniliseks vahendiks inimõiguste, näiteks koosoleku- ja sõnavabaduse tagamisel. Ning seda suurem vajadus tekib diktatuuridel seda piirata.
Opositsiooni veebisaidid kogesid “tehnilisi raskusi” juba 2001. aasta presidendivalimise ajal. 2007. aastal kohustati internetikohvikuid paigaldama arvutitesse netiliikluse jälgimissüsteemid. Aasta hiljem allutati e-uudiste pakkujad meediaseaduse alla, mille paragrahv 33 nõuab iga artikli autori ja tema meediaorganisatsiooni avaldamist. Ehk kuigi formaalselt ei ole online-ajakirjanduse piiramise seadust, võib ebasoosingisse sattunud isikute ja firmade puhul rakendada massimeedia- ja sellega seotud kriminaalseaduse karistuspügalaid.
Interneti arendamine á la Valgevene
Saatan on ehitud ikka kauni rüüga ja nii kannab ka 2010. aasta 1. veebruaril vastu võetud esimene internetivabadust tõsiselt piirav dekreet nr 60 nime “Meetmed rahvusliku internetivõrgu arendamiseks”. Valgevene mõistes tähendab “interneti arendamine” internetiteenuse pakkujate kohustamist identifitseerida kõik netiühenduse kasutajad ning võimuorganilt käsu saamisel musta nimekirja kuuluvatele saitidele ligipääsu piiramine.
Reedel kehtima hakkavaid uusi piiranguid tuleb hinnata eelnevaga seoses. Uus seadus kohustab kõiki Valgevenes registreeritud juriidilisi isikuid kasutama mitte ainult rahvusdomeeni .by, vaid ka veebilehemajutus, kogu e-kirjavahetus ja online-müük peab toimuma Valgevenes asuvates serverites. Maksuametil ja politseil on õigus kontrollida ja seadust mittetäitvaid ettevõtteid karistada rahatrahvist kuni ettevõtte sulgemiseni.
Samuti kohustatakse kõikidel riiklikel asutustel piirata ligipääsu ebasoovitavat infot pakkuvatele saitidele. Vaevalt, et näiteks opositsiooni kodulehed peaksid pakkuma huvi põllumajandusministeeriumi ametnikele, kuid riiklike asutuste alla kuuluvad ka kõik ülikoolid. Just tudengeid, kellel sageli on õppeasutuse arvutid peamiseks võimaluseks pääseda internetti, soovitakse režiimile kahjulikust infost eemale peletada.
Lisaks üha karmistuvale seadusandlusele on täheldatud üha sagedasemaid dDOS ja häkkimise rünnakud opositsioonilistele veebisaitidele. Aastavahetusel võeti maha charter97.org kodulehekülg, seejärel häkiti sinna sisse ning väidetavalt kopeeriti kasutajate info, kustutati viimased sissekanded ning lisati ebasünnis info opositsioonilise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi ja tema naise kohta.
Euroopa esimene e-diktatuur
Charter97.org-i häkkimise jäljed viitavad KGB-le, sest käekiri oli nende oma ning üles laeti viirus, mida see organisatsioon on ka varem kasutanud. Kuid asi on veelgi tõsisem. Need samad julgeolekujõud, kes suhteliselt avalikult häkivad saite ning nuhivad elanike virtuaalelu, ei tunne mingit austust inimelu vastu.
Ka hiljuti Venemaal valimispettuste vastu välja astunud ukrainlannadest nn “topless-protestijad” said oma lühikese aktsiooni eest Minskis unustamatu kogemuse režiimi tõelisest palest. Nende kirjelduse kohaselt tassiti neid 12 tundi kongiautos ringi, seejärel kisti neilt riided seljast, ähvardati nad vägistada ja tappa, pritsiti üle värviga, pügati nende juukseid ning jäeti pimedasse, jääkülma ja üksildasse metsa maha. Veelgi fataalsemalt läks charter97.org-i endisel juhil Aleh Byabeninil, kes leiti 2010 aasta 3. septembril oma suvilas pooduna. Võimude väitel oli tegemist muidugi enesetapuga.
Hirm nii julmade karistuste ees on taas külvanud kõikjale enesetsensuuri seemneid. Isegi ilma seaduseta hoiduksid paljud igasugustest režiimi kritiseerivatest väljaütlemistest ning ettevõtted jälgiksid sulgemishirmus, et nende töötajad ka eraelus nähtamatust joonest üle ei astuks.
Jah, ka uute internetivabaduste piirangute vastu on võimalik veebifiltrite vältimiseks kasutada erinevat tarkvara (näiteks TOR), peita oma e-jälgi ning kasutada krüpteeritud suhtluskanaleid. Kuid kui interneti piiramisega käib ühte jalga üha karmimate meetmete kasutamine teisitimõtlejate vastu, siis kui paljud ja kui kaua on valmis vabaduse piiramise vastu astuma.
Pole kahtlust, et kui uued piirangud ei ole piisavad, valmib õige pea eelnõu, mis kõigile varajasematele silmad ette teeb. Araabia kevadest õpivad ka diktaatorid ning arvatavasti on Lukašenka võimuvertikaal jõudnud veendumusele, et interneti kontrollimise efektiivsusest on saanud režiimi elu-ja-surma küsimus. “Euroopa viimaseks diktatuuriks” kutsutud Valgevene väärib üha enam ka “Euroopa esimese e-diktatuuri” nimetust.
(Artikkel ilmus 4. jaanuaril uudisteportaalis Delfi: Silver Meikar: Valgevene kehtestab e-diktatuuri)
Vene televisioonis mõnitab mõnuga Lukašenkat
Pole ime, et Lukašenka soovib Vene telekanalite levikut piirata ning saadab nende ajakirjanikke riigist välja. Kui Valgevene riiklikud telekanalid ajavad ikka ilusat juttu tublist võimust ja kindlast majandusest, usuvad paljud elanikud pigem idanaabri telekanalid, mis maalivad masendava pildi Valgevenes toimuvast. Kindlasti ei ole juba mõnda aega toimunud Lukašenka režiimi korruptiivsuse, kuritegelikkuse ja absurdsuse paljastamine edukas uuriva ajakirjanduse töö, vaid korraldus teate küll kust. Ning isegi siis, kui see ei ole otsene Kremli korraldus, on võimule alluvatele telekanalitele antud lõpuks ometi õigus ja vabadus rääkida tõtt Valgevenes (ja kahjuks et mitte veel Venemaal) toimuvast. Sellest poliitilise satiirimultikast “Мультличности" soovitan vaadata ajavahemikku 1.50 - 6:20.
Lukašenka ühe jalaga võimutaburett
Isegi kui täna Minskis viibiv Venemaa peaminister Vladimir Putin kinnitab Kremli toetust laenu andmiseks Valgevenele, ei päästa see Valgevene riigijuhti Aleksandr Lukašenkat poliitilisest pankrotist. Euroopa viimase diktaatori võimutabureti kaks jalga -- sotsialistliku turumajanduse imemudel ja stabiilne areng - on murdumas ning ümberkukkumise vältimiseks panustab režiim viimasele, karmi korra tugisamba tugevdamisele.
Esmaspäeval skype’i vestlusel kinnitas Minskis elav vabakutseline ajakirjanik Lena (nimi muudetud), et Valgevenest on saanud miilitsariik ning olukord on hullem kui nõukogude ajal. „Siis vähemalt kehtisid mingitki seadused, kuid nüüd pannakse vangi ilma mingi süüta,“ ütles ta. Ta ei üllatuks, kui varsti koputataks ka tema korteri uksele ning tassitaks minema ei tea kuhu ja kui kauaks. „Sisuliselt võivad repressioonid oodata igaüht, kuid erilise tähelepanu all on muidugi opositsiooni ja meediaga seotud isikud.“
Laupäeval tehti teatavaks mitme presidendivalimiste järel toimunud rahutuste korraldamises süüdistatava karistused. Presidendikandidaadile Andrei Sannikovile määrati 5 aastat ning kuuele teisele kohtualusele 3-3,5 aastat. 57-aastase Sannikovi kirjeldused ülekuulamisel toimunud piinamistest ja ähvardusest „käsile võtta“ tema naine ja alaealine poeg meenutavad väga meetodeid, mida on analüüsinud David Vseviov raadiosaates Müstiline Venemaa, rääkides stalinliku režiimi kohtupidamissüsteemist.
Poliitilised kohtuprotsessid mõisteti USA ja Euroopa Liidu poolt kiiresti hukka.Üleskutsetes kehtestada majanduslikud sanktsioonid arutletakse praegu detailide üle. Küsimus on, kas võtta sihikule Valgevene suurettevõtteid või on targem piirduda režiimiga seotud isikute välismaa pankades olevate varade külmutamisega.
Samas pole kuhugi kadunud ka Lukašenka režiimi suhtes vaoshoidlikkusele kutsuvad hääled, mis soovitavad Euroopal teha seda, mida ta kõige paremini oskab: mitte midagi. Selle
„Euroopa huvidest lähtuva“ argumendi eelduseks on, et Lukašenka režiim jääb veel pikaks ajaks püsima ning uued sanktsioonid viivad riigi täielikult Kremli mõjusfääri ning hävitavad võimaluse käivitada pragmaatilisi majandussuhteid.
Režiimi pikaajalisusele tuginevad ka need, kes soovivad tagasi pöörduda 2008.-2010. aastal toiminud piitsa ja prääniku poliitika juurde. Tollal seoti režiimivastaste sanktsioonide tühistamine poliitvangide vabastamisega ning majandussuhete arendamine avatumat ja vabamat ühiskonda tagavate reformidega. Nii lubaski Lukašenka autoritaarsele režiimile mitteomaselt 2010. aasta presidendivalimistel osaleda üheksal opositsioonikandidaadil, kes kõik said tunnikese tsensuurivaba eetriaega riigitelevisioonis ja -raadios ning nende valimisprogrammid trükiti suure tiraažiga ajalehtedes.
Ma ei nõustu nendega, kes nimetavad seda poliitikat läbikukkunuks. Valimistulemuste võltsimine, opositsioonimeeleavalduse räige mahasurumine ning massilised arreteerimised valimispäeval eelmise aasta 19. detsembril tähistasid lihtsalt selle lõppu. Kuid ka järjest karmimaks muutuvad repressioonid ei ole suutnud peatada nendel aastatel tekkinud vastuseisu režiimile ja kasvanud kodanikujulgust. Hirmutamine ei takistanud kümnetel isikutel laupäevase opositsiooniaktivistide protsessi järel kohtumaja koridorides „vabadust-vabadust-vabadust“ skandeerida.
Kuigi Lukašenka otsus ootamatult järsult ja karmilt lõpetada piitsa ja prääniku poliitika kinnitab selle edukust, ei tähenda see, et seesuguse poliitika juurde tagasipöördumine peaks olema lääneriikide eesmärk (või saaks seda olla). Poliitilised kohtuprotsessid Valgevenes peavad kaasa tooma lääneriikide veelgi karmimad sanktsioonid, kuid nende kaotamist ei tohi seekord siduda pelgalt poliitvangide vabastamisega, vaid ka uute valimiste korraldamisega.
Euroopa Liidu poolt 170-le võltsimise ja vägivallaga seotud isikule viisakeelu kehtestamine ei saagi tuua erilist efekti, arvestades kas või asjaolu, et Lukašenka režiimi võtmeisikute asemel on sinna väidetavalt kantud kümneid pisitegelasi ja ka üks siitilmast lahkunud isik. Freedom Housi juht David J. Kramer kutsub Diplomaatia erinumbri artiklis üles kehtestama sanktsioone Valgevene suurettevõtete, näiteks Belnetftekhimi ja Potashi vastu, mis võivad niigi majanduskriisis kõikuvale režiimi sundida vahistatud opositsiooniaktivistide vabastamisele.
Valimiseelne lahke palgatõusu ja sotsiaalkulutuste kasvatamine on viinud Valgevene pankrotti, mille tulemuseks on massiline hinnatõus ja nüüd ka ametlik rubla devalveerimine. Kuigi riikliku statistikaameti Belsati andmetel kallinesid tooted ja teenused selle aasta esimese nelja kuuga 10,9%, on tegelikkuses enamiku toodete hind tõusnud 30-100%. Vabakutselise ajakirjaniku Lena sõnul peab näiteks puuviljade eest välja käima isegi kolm korda suurema summa harjumuspärasest.
Hinnarallile annab õige hoo Valgevene keskpanga neljapäevane otsus lubada pankadel vahetada dollarit ametlikust kursist, mis oli 3050 valgevene rubla (BYR) dollari eest, kõrgemalt. Enamik pankasid tõstsid eelmisel nädalal vahetuskursi 4500 BYR-ini , kuid ei ole lihtsalt midagi vahetada. Mustal turul tõusis dollar hind samal ajal 5000 BYRini, eile juba 8000 BYRini.
12. mail teatas Vene Föderatsiooni finantsminister Aleksei Kudrin, et Lukašenkale laenu ei anta ning soovitas raha lunida IMF-ilt ning alustada riigifirmade privatiseerimisega. Läänega suhted hävitanud Lukašenka ainuke lootus on raha saamine Venemaalt, kuid Kremlil ei ole enam naabri aitamisega kiiret. Valgevene on poliitiliselt Kremli lõa otsas ning finantstoetuse eest pelgalt lojaalsusest enam ei piisa. Venemaa huvi on oma kätte saada mitmed strateegilised ettevõtted ja transiidikanalid ning seeläbi tagada täielik kontroll Valgevene majanduse üle. Lukašenkale tähendaks see aga võimumonopoli kadumist.
Eile teatas Lukašenka võidukalt 6. miljardi dollari suuruse laenu saamisest, samas kui Kremli kommentaarid kinnitasid vaid, et Putini Minskis viibimise ajal tuleb arutluse alla Euraasia Majandusühenduse Kriisifondi võimaliku abilaenu tingimused. Spekuleeritakse, et Lukašenka peab loovutama Valgevene gaasitransiidifirma Beltransgazi täies mahus Gazpromile ning erastama MAZi.
Peamine põhjus, miks endiste liiduvabariikide juhid täna Minskisse sõidavad, on ühise tolliliidu koosolek. Ka sealt ei ole Lukašenkale häid sõnumeid tulemas. Eelkokkulepe tõsta 1. juulist Venemaale, Kasahstani ja Valgevenesse toodavatele kasutatud autodele tollimaksu umbes kolmandiku võrra on kasulik vaid vene autotööstusele ning väga ebapopulaarne elanike seas. Ka Eesti kaupmehed on osa saanud Valgevene autoostjate soovist enne tähtaja kukkumist sõiduriist soetada, kuid tõeline buum on lahti läinud Leedus ja Poolas.
Ühine tolliliit on üks osa Kremli kavast suurendada oma mõjuvõimu regioonis ning siduda naabrid tugevasti vene majanduse külge, Valgevene puhul võiks isegi rääkida vasallistamisest. Kuid hoolimata ka väga halbadest isiklikest suhetest ei tundu Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini lõppeesmärk olevat tool diktaator Lukašenka alt täiesti ära tõmmata. Radikaalne muutus Valgevene võimuvertikaali tipus annaks läänele võimaluse kiireks suhete taasalustamiseks ning vähendaks Kremli võimalusi üksi naaberriigi tulevikku suunata.
Valgevene režiimi diskrediteerimisel on oluline eesmärk ka Venemaa sisepoliitikas. Paljud venelased imetlevad Lukašenkat ja toovad Valgevenet Kremlile isegi eeskujuks: tänavad on puhtad, kuritegevus väike, kord on majas, tööpuudus alla 1%ning kodanikud naudivadhäid sotsiaalseid garantiisid. Demokraatia ja meediavabaduse puudumine ei ole probleemiks, sest seda ei ole ka Venemaal just eriti palju.
Valgevene pankrott saadaks aga selge sõnumi, et “majandusime“, helde toetustesüsteem ja tugev kord on venelaste rahaga kinni makstud. Sellisele teadmisele jõudmine vähendaks kindlasti diktaatori toetust Venemaal ning loodetavasti ka Valgevenes. Iga vähegi mõtlemisvõimeline, tunde valuutajärjekorras seisnud, järsult vaesemaks jäänud ning üha enam turvatunnet kaotav valgevenelane võiks ometi kaotada illusioonid ning loobuda Lukašenka poolt silmaklapistatud halli massina kuristiku poole liikumast.
Tühi kõht on alati märksa mõjuvõimsam põhjus muutuste nõudmiseks kui abstraktsed vabaduse loosungid. Osad analüütikud mingeid suuri väljaastumisi siiski ei näe, sest nõrga kodanikuühiskonnaga ning allumismentaliteediga rahvas on varemgi kannatusi vaikides talunud. Teised on aga veendunud, et ühiskonna vaesumine viib lõpuks Lukašenka tagant ka need toetajad, kes on siiani kõige olulisemaks pidanud režiimi pakutavat majandusarengut ja stabiilsust. Küsimus on selles, millal ja kelle taha on nad valmis koonduma.
Mida pikemat aega saavad valgevenelased oma nahal tunda, millisesse sügavasse mülkasse on režiim kogu riigi viinud, seda lühemat aega istub Lukašenka oma ühejalalisel taburetil.
Ühiskonna demokraatliku arengu eeltingimus on usalduse kadumine diktaatori vastu ning sellele saab Euroopa kaasa aidata vaid veelgi karmimate režiimivastaste sanktsioonidega. Sellega samaaegselt tuleb otsida kontakte inimestega kõikidest sektoritest (k.a Lukašenka lähikonnast), kes toetavad iseseisvat, aga oluliselt demokraatlikumat Valgevene riiki, kus oleks tugev rahvuslik identiteet ja toimiv turumajandus.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 19. mai ajalehes Postimees: Silver Meikar: Lukašenka ühe jalaga võimutaburet
Internet ja vabaduse illusioon (Diplomaatia)
Kirjutada raamatut päevapoliitika aktuaalsetest küsimustest on alati riskantne, sest viimasele lausele punktipanemise ning teose poeletile jõudmise vahel võib käsitletud valdkonnas toimuda pöördelisi sündmusi. Pole kahtlust, et Lähis-Ida demokraatiakevades mängis olulist rolli internet, mille vabastavat mõju kahtluse alla seadva Jevgeni Morozovi esikraamat „The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom“ sai 2011. aasta jaanuaris müügile jõudmise järel kohe tugeva kriitika osaliseks.
Egiptuse sündmusi on nimetatud ka Facebooki revolutsiooniks ning mitte ainult seetõttu, et Tahriri massimeeleavalduste korraldamiseks kasutati edukalt just seda meediumit. Sotsiaalmeedia oli aastatega kujunenud vaba info levitamise kohaks ning see toimis edukalt hoolimata ka salapolitsei pidevast tööst võimu kritiseerivate ja inimõiguste rikkumisi paljastavate kirjutiste autorite tuvastamisel ja vahistamisel. Pöördeliste sündmuste esimestel päevadel otsustati internet lihtsalt kinni panna, millest küll Mubaraki pikaajalise liitlase USA nõudmisel kiiresti loobuti.
Netivabaduse eest seismine on Obama administratsiooni oluline välispoliitika instrument. 2010. aasta 21. jaanuaril Washingtonis asuvas maailma juhtivas sõna- ja meediavabaduse muuseumis Newseumis peetud olulises kõnes kinnitas riigisekretär Hillary Clinton, et USA aitab enam kui neljakümnes riigis neid isikuid, kes on repressiivsete režiimide poolt vaigistatud. „Me toetame ka uute [digitaalsete] tööriistade loomist, mis võimaldavad kodanikel mööda hiilida poliitiliselt motiveeritud tsensuurimüürist ja kasutada oma õigust sõnavabadusele. /../ Me tahame anda need tööriistad inimeste kätte, kes kasutavad neid demokraatia ja inimõiguste idee levitamisel ..“*
Lähis-Idas toimunu justkui kinnitaks sellise poliitika õigsust, mis näeb vabas ligipääsus tsenseerimata internetile ja kommunikatsioonitehnoloogiates hävitavat jõudu ka kõige repressiivsematele režiimidele. Tehnoloogia võimaldab rahval, kes on aastaid kannatanud rõhumise all, režiimile vastu astuda, mobiliseerides ennast Facebooki, Twitteri või mis tahes teise sotsiaalmeediavõrgustiku vahendusel.
Morozov nimetab sellist lähenemist küberutopismiks, mida ta defineerib kui naiivset usku e-kommunikatsiooni emantsipeerivasse jõusse, mis jätab arvestamata selle paratamatud puudused.
Ka Egiptuse kogemus ei lükka ümber Morozovi ühte põhiväidetest, et internet võib hoopis tugevdada ja mitte vähendada autoritaarsete režiimide võimu. Orwellilik suletud ühiskond eeldab täieulatuslikku tsensuuri, massilist propagandat ja kõigi elanike jälgimist, milleks internet loob avaraid võimalusi. Mida enam Lääne poliitikud räägivad interneti võimest diktatuure kukutada, seda rohkem tahetakse seda meediumit oma kontrolli alla allutada.
Sellest, et internet on „lääneriikide instrument, mille peamine eesmärk on hävitada Iraani režiim“, saadi Teheranis aru juba 2009. aasta nn Twitteri revolutsiooni järel. (Morozov seab oma raamatus kahtluse alla säutsumise tegeliku mõju Iraanis toimunud meeleavaldustele ning peab sellelaadsete metafooride kasutamist avalikkust eksitavaks.) Äkitselt ei olnud võrk Iraani võimule enam pelgalt majanduskasvu tagav mootor või vahend levitada maailmale enda prohvetlikke seisukohti.
Pole vist üllatus, et kui tänavaprotestid maha suruti, algas puhastustöö võrgus. Mõne kuuga suutis Iraani valitsus kokku panna kõrgetasemelise küberüksuse, mille eesmärgiks oli „väära“ informatsiooni leidmine ja kõrvaldamine Iraani kodulehtedelt. Vale levitajad tuli kindlaks teha, vahistada ja kohtu alla anda. Samaaegselt Egiptuses alanud pöördeliste sündmustega lõppes mitme Iraani võrguaktivisti elu võllas.
Ka Hiina tegi Iraani sündmustest omad järeldused ning otsustas veelgi tugevdada internetitsesuuri. Kui Xinjiangi provintsis kasvas rahva vastuseis kohalikule ja keskvõimule, ei mõeldud kaua ning keerati kümneks kuuks piirkond internetiühendusest lihtsalt välja.
Esmapilgul võib tunduda massilise internetitsensuuri kehtestamine või netiliikluse peatamine tõhusaim vahend rahva vaigistamiseks. Paraku on iga võrgus liikuva biti ja baidi jälgimine kulukas ja keeruline, täielik võrgu kaotamine aga pärsib näiteks majanduslikku arengut.
Kõige edukam internetikontroll ei ole aga keeruline ja kõikehaarav tsensuur, vaid ühiskonna seisund, kus tsenseerida pole lihtsalt vaja. Rooma poeedi Juvenalise ütlus poliitilise võimu kindlustamisest tsirkuse ja leiva abil kehtib siiani. Hiina tsensuurimüüri taha ei ole jäetud meelelahutust pakkuvaid lehekülgi. Vietnami internetifiltrid takistavad ligipääsu Amnesty Internationali raportitele, kuid lubavad piiramatult pornot tarbida. Morozovi sünnimaal Valgevenes suletakse regulaarselt opositsiooni infokanaleid, kuid mitmed ISPd pakuvad täiesti avalikult oma servereid varastatud videote ja muusika allalaadimiseks.
Vene valitsus ei tsenseeri oluliselt internetti mitte seetõttu, et neil poleks selleks võimekust, vaid sellepärast, et neil pole seda vaja. Opositsiooni kodulehed on võrgus vabalt kättesaadavad, kuid üllatuslikult ei too see kaasa nende toetajaskonna suurenemist. Morozov märgib kibedalt, et kõige populaarsemad otsingusõnad Vene otsingumootorites ei ole „mis on demokraatia“ või „kuidas kaitsta inimõigusi“, vaid „mis on armastus“ ja „kuidas kaalus alla võtta“.
Demokraatiaidee levitamise asemel võib internet hoopis vähendada inimeste huvi poliitika vastu, sest võrgu alternatiivsed kasutusvõimalused on ju palju meeldivamad ja täiesti riskivabad. Morozov ei arva, et Lääs peaks lõpetama tsensuurivaba interneti ligipääsu propageerimist, vaid pigem seda, et selle kõrval tuleb leida strateegia, kuidas inimesi kaasata poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vastasel korral võib rahval olla vaba ligipääs internetile, kuid kõik, mis inimesi seal paelub, on armukese leidmine, porno ja kuulsuste eraelu.
Interneti kasutamine peamiselt meelelahutuslikel eesmärkidel ei ole muidugi autoritaarse korra all elavate inimeste eripära, vaid ülemaailmne tendents. Pear Analyticsi tehtud uuring näitab, et 40% säutsudest on täiesti mõttetu mula. Jälgijate arvult ületavad Lady Gaga ja Justin Bieberi Twitteri kontod ainukest edetabelisse jõudnud poliitikut – USA presidenti Barack Obamat.
Kuid informatsioonimonopoli vajavatel diktaatoritel on tagataskus lisaks tsensuurile ka teised vahendid takistamaks olukorda, kus mingil põhjusel peaks netis järsult suurenema opositsiooniline tegevus. Režiimi palgal olevate „sõltumatute“ blogijate, kommenteerijate ja sotsiaalvõrgustikes toimijate abil saab edukalt mõjutada arvamusi, lämmatada debatti ning levitada „tõde“.
Morozovi arvates püüavad autoritaarsed režiimid Venemaast Iraanini, Hiinast Aserbaidžaanini muuta internetti spinternetiks ning seeläbi tagada ideoloogiline üleolek ka netiavarustes. Autor defineerib spinternetti kui võrku, kus on küll vähe tsensuuri, aga palju spinni ja propagandat.
Lisaks pakuvad suhtlusvõrgustikud enneolematuid võimalusi inimeste jälgimiseks ja opositsioonigruppide tuvastamiseks. Facebooki ja Twitteri kontodel talletub kasutaja kogu tegevus ja tema suhtlusvõrgustik. Piisab vaid ühe aktivisti ligipääsuparoolide saamisest, et ka kõik tema mõttekaaslased ühe korraga paljastada ja vaba mõtte rakuke likvideerida.
Edukad diktatuurid ei stagneeru, vaid kasutavad progressi oma võimu kindlustamiseks. Kindlasti õpivad Mubaraki vigadest (näiteks internetiliikluse taastamisel) veel võimul püsivad diktaatorid ning suhtuvad võrgus toimuvasse märksa suurema tähelepanuga. Just seetõttu ei tohi ennast pimestada Egiptuses ja Tuneesias toimunud nn Facebooki revolutsioonidest ja näha internetis vaid tööriista demokraatia ja inimõiguste levitamiseks.
Aktiivselt netiavarustes tegutsejatel peab lõpuks olema vastupandamatu soov oma elu ohtu seades tänavale tulla ning võimule vastu astuda. Sotsiaalmeedia võrgustikud võivad olla küll abiks inimeste mobiliseerimisel, kuid säutsumine ja like’imine valitsusi iseenesest ei kukuta. Põhjused, miks mingis konkreetses riigis pahameel režiimi vastu paisub rahvarahutuseks, on märksa keerulisemad ja komplekssemad ning otsida neid tehnoloogiavidinatest on naiivne.
Autori arvates on üldse vale süveneda debatti, kas internet tugevdab või nõrgestab demokraatiat ja tunnistada, et seda saab kasutada erinevate poliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Selmet filosofeerida interneti üleüldisest mõjust ühiskonnale, peaksid poliitikakujundajad mõtlema selle peale, kuidas seda kasutada spetsiifiliste (välis)poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
*http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm
Jevgeni Morozov, “The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom”. Public Affairs, 2011, 432 lk. Inglise keeles. Raamat: http://www.amazon.com/Net-Delusion-Dark-Internet-Freedom/dp/1586488740
Koos majanduskrahhiga kaob Lukašenka võim
Mustad pilved majanduse kohal on viinud sundpuhkusele sadu tuhandeid valgevenelasi, hüppeliselt tõstnud hindu ja toonud kaasa valuutadefitsiidi. Rahvale stabiilsust ja korda lubanud Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenka võimupüramiid rapub kriisitormis.
Kumminuia ja massiliste arreteerimistega suutis Lukašenka ennast kehtestada eelmise aasta 19. detsembril toimunud presidendivalimiste järel, kuid seda tehes kaotas ta võimaluse jätkata aastate pikkust laveerimist Moskva ja Euroopa Liidu vahel. Ida- ja läänenaabrite üksteise vastu mängimine tagas talle head tehingud ning mugava äraolemise, kuid nüüd nurka surutuna Kreml tema pisaraid ei usu.
Mitu kuud on ta suurelt vennalt luninud kuni 3 miljardi dollari suurust laenu, kuid lihtsalt vennaarmastusest enam ei piisa. Juba laenulepingu tingimuste arutamise eel oodatakse konkreetseid samme, näiteks Valgevene rubla devalveerimist, nagu ka mõne suurtehase äraandmist vene investoritele. Kiirkorras algasid näiteks läbirääkimised Maz’i tehaste tuleviku üle.
Valuutakriisist tingitud toorainete puudus on uudisteagentuuri BelPAN andmetel viinud sundpuhkusele umbes 600 000 valgevenelast, mis on 13% töötavast elanikkonnast. Ametlikus tööpuuduse statistikas see muidugi ei kajastu. Valgevene Riikliku Statistikakomitee andmetel on registreeritud töötute osakaal tööealisest elanikkonnast juba aastaid alla 1% ning 2011. aasta esimese kvartali aruandes kõigest 0,7%.
Siiski tunnistab ka riiklik statistika eeldatust oluliselt kõrgemat inflatsiooni. Kolme ja poole kuuga suudeti täita aastane norm ehk 8,5%. Vähestes vabades uudisteportaalides räägitakse täna juba kordades suuremast hinnatõusust ning suhkrust, kohvist, teest ja kõigest muust säilivast kaubast tühjaks ostetud poodidest.
Sisuliselt ongi Valgevene rubla juba devalveeritud. Kuigi ametliku kursi järgi peab üha dollari eest välja käima 3100.- rubla, on vahetuskurss tänaval ligi kaks korda suurem. Ka mitteametlikul pankade vahelisel turul küsis Valgevene suuruselt teine pank, Belagroprombank, dollari eest 5100.- rubla.
Valuutapaanika on kestnud Valgevenes juba nädalaid ja suuresti vallandas selle aprilli keskel Lukašenka ise. Televisiooniesinemises lubas ta sisse viia veelgi karmimad meetmed opositsiooni maha surumiseks ning spetsiaalsed karistused neile, kes levitavad kuulujutte metrooplahvatuse kohta või külvavad paanikat rubla devalveerimisest. Koheselt tekkisid tundide, õige pea juba päevade pikkused järjekorrad valuutavahetuspunktide ümber. Kõige enam saavadki kannatada Valgevene tavaelanikud, kellest ei hoolita Minski, ammugi siis Moskva võimukoridorides.
Majanduskriisiga käsikäes käivad kohtuprotsessid opositsiooniaktivistide üle ja viimaste sõltumatute infokanalite sulgemine. Lukašenka autoritaarne režiim sarnaneb üha enam täieliku kontrolli ja hirmu ühiskonnale. Justkui uppuja haarab ta viimasest õlekõrrest, lojaalse valgevenelase kõrist, mille abil enda võimupositsioon säilitada.
Tühjad letid, valgevene rubla ostujõu langus ja tööpuuduse kasv ei saa jääda märkamata ka esialgu veel ustavatele Lukašenka toetajatele. Küsimus on selles, kui kaua nad pimesi usuvad armastatud juhi teooriat lääne imperialistide vandenõust, mis ei taha hävitada mitte üksnes Valgevene majandust, vaid kogu riiki. Ning kas nad mõistavad, et tegelikult müüakse nende riiki täna võileiva hinna eest maha Kremlile.
Isegi kui ida rahakraanid avanevad ja režiim suudab kasvava pahameele lämmatada, ei suuda Lukašenka saavutada endist võimumonopoli. Kui oma rahvas temalt riigitüüri ära ei võta, hakkab see üha enam Kremli juhtnööride järgi pöörduma. Strateegiliste ettevõtete üle kontrolli loovutamine Venemaale, vene finantstoetusest sõltumine ning sõprade puudumine läänes paneb varem kotkana lennanud riigipea väga lühikese keti otsa.
(artikkel ilmus 14. mai Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/597908)
Spekulatsioonid süütult hukkunuid valgevenelasi tagasi ei too
Kõik vigastatud ei olnud veel haiglasse jõudnud, kui algasid spekulatsioonid, kes ja miks võis korraldada terrorirünnaku Minski metroos.
Usufundamentalistide seast pole Valgevenes toimunud kohutava tragöödia süüdlast otsida arvatavasti põhjust, mis teeb uurimise ja mõistmise keerulisemaks. See, et mingi islamifanaatik võiks midagi taolist korraldada, tunduks ju meile loomulik, kuid muud variandid uskumatud.
Minskist tulevatest infojuppidest ja videolõikudest püüdsin eile mingit pilti kokku panna, kuid kella neljaks öösel suutsin vaid „Minu kaastunne valgevenelastele“ kirjutada. Fotodelt vaatavad mulle vastu needsamad head ja toredad valgevenelaste näod, kellega koos oleme kümneid kordi Oktoobri jaamast metroole kiirustanud või rahvamassi vahele pressituna Minski peatänavale värske õhu kätte teed otsinud. Nüüd on nende pilkudes hirm ja õudus.
Täna hommikul kinnitati kohutavas tragöödias hukkunute ametlikuks arvuks on 12, haiglasse viidi 143 kannatanut, kellest vähemalt 22 seisund on kriitiline. Need on süütud ohvrid, neile ja nende lähedastele kannatuste põhjustamisele ei saa olla mingit õigustust. Ükskõik mida me arvame Valgevene ebademokraatlikust režiimist, terrorirünnak tuleb ühemõtteliselt hukka mõista ning selle korraldajad peavad saama karistatud.
Esialgne ekspertide hinnang viitab selgelt, et lõhkeseadeldise eesmärk oli tappa ja vigastada võimalikult palju inimesi. Lõhkeseadeldis koosnes 5-7 kilogrammist TNT-st, metallitükkidest, 15mm-se läbimõõduga metallkuulidest ja naeladest ning see pandi plahvatama tipptunnil, mil metroo oli koju ruttavaid inimesi täis. Kuriteopaiga põhjalikuks uurimiseks ja tõe väljaselgitamiseks on Valgevenesse saabunud pommieksperdid Suurbritanniast ja Iisraelist.
Välisjõudude kiire kaasamine näitab, et uurimine soovitakse läbi viia põhjalikult ja avalikult. Siiski ei ole hoidutud ennatlikest spekulatsioonidest. Eilsel teleesinemisel tõmbas Aljaksandr Lukašenka paralleeli 2008. aasta 4. juulil toimunud plahvatusega, kus viga sai üle 50 iseseisvuspäeva kontserdile tulnud valgevenelase ning avaldas arvamust, et need on omavahel seotud. Tasub meenutada, et see kolme aasta tagune traagiline juhtum ei ole leidnud siiani lahendust.
Valgevene foorumites hakati kiiresti spekuleerima võimaluse üle, et võimud ise korraldas eilse terroriakti, et seeläbi ühelt poolt õigustada võimu suhtes kriitiliselt meelestatud inimeste massilist vaigistamist ning teisalt juhtida tähelepanu eemale halvenevast majandusolukorrast. Pakutakse välja ka FSB-d või siis FSB ja KGB ühistööd.
Mõeldes 1999. aasta elumajade plahvatustele Moskvas, kus julgeolekuteenistused ei ole siiani suutnud ümber lükata kahtlasi seiku, mis otseselt viitavad nende seotusele, on KGB/FSB süüdistamine mõistetav. Erinevalt Venemaast peaks Valgevene puhul vaid küsima, kas riigipeal on ikka kontroll selle üle, mida need struktuurid teevad.
Meeleavalduste julma maha surumist eelmise aasta detsembris toimunud presidendivalimiste järel on sageli peetud just julgeolekustruktuuride operatsiooniks, mille eesmärk oli suurenda enda mõjuvõimu riigi juhtstruktuurides ning sundida Lukašenkat kehtestama karmimat korda.
Ei tasu arvata, et Lukašenkale kaks aastat toimunud sula meelt mööda oleks olnud, kuid kindlasti ei olnud tema võimuambitsioonidele kasulik järsk suhete halvenemine läänega. Opositsiooni ja sõltumatute ajakirjanike vahistamisega võis ta kehtestada ennast Valgevenes, kuid tema positsioon Suure Vennaga läbirääkimisel halvenes oluliselt.
Moskva elumajade plahvatused andsid Putinile õigustuse teiseks Tšetšeenia sõjaks, tagasid terrorirünnakutest šokeeritud rahva toetuse võimule ja andsid põhjenduse poliitilisi vastaseid maha suruda. Lukašenkal ei ole kavas mingit sõda alustada, rahva jäägitu toetuse kirjutas ta endale valimistulemuste võltsimisega ning opositsiooni mahasurumiseks pole tal mingeid lisapõhjendusi vaja. Detsembris järsult lõppenud poliitiline sula pole kevade saabudes ju mingeid alguse märke ilmutanud.
Ei tasu ka unustada, et Lukašenka populaarsus ühe osa elanikkonna seas on seotud just lubadusega tagada stabiilsus ja kord. Terrorirünnak Minski kesklinnas ei saa kuidagi neid valgevenelasi veenda, et riigis on kõik hästi. Pigem tekitab see küsimusi, kas võim ikka suudab kontrollida riigis toimuvat ning ehk suudaks keegi teine Lukašenkast paremini turvalisust tagada.
Nagu kahjuks Valgevenes kombeks — mäng kõrgetele panustele käib üle lihtrahva peade, kelle ainukeseks ülesandeks jääb higi ja nüüd ka verega kulud kinni maksta. Spekulatsioonid eilse terrorirünnaku põhjuste üle ei too tagasi süütult elu kaotanud inimesi. Lähedaste ja kõigi valgevenelaste jaoks on oluline, et toimuks aus ja avatud uurimine ning süüdlased saaksid õiglase kohtuotsuse.
Meie aga võiksime homsel leinapäeval koos valgevenelastega leinata terrorirünnaku ohvreid.
(Artikkel ilmus 12. aprillil Delfis: Silver Meikar: Spekulatsioonid süütult hukkunuid valgevenelasi tagasi ei too)
PRESSITEADE: täna mõtleme Valgevene vabaduse peale
Täna möödub 93 aastat iseseisva Valgevene riigi väljakuulutamisest 1918. aasta 25. märtsil. Valgevene vabaduse päeva tähistamisega avaldatakse üle maailma meelt riigijuhi Aleksander Lukašenka autoritaarse režiimi vastu.
Riigikogu ühendus Valgevene demokraatliku arengu kaitseks toetusgrupi esimees Silver Meikari hinnangul ei ole Valgevene režiim täitunud mitte ühtegi lubadust, mis puudutavad inimõiguste tagamist, demokraatlike vabaduste suurendamist ja poliitvangide vabastamist. ’’Lukašenka režiim on tugevdanud repressioone Valgevene opositsiooniliikumise vastu,’’ ütles Meikar. ’’Endise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi pressiesindaja Aleksandr Otroštšenkov on vangi mõistetud neljaks, Dmitri Novik kolmeks ja pooleks ning Aleksandr Moltšanov kolmeks aastaks.’’
Valgevene poliitpõgenik Pavel Marozau sõnul sümboliseerib Vabaduse Päev lootust, et ühel päeval on Valgevene osa demokraatlikust Euroopast. ’’Kahjuks täna näeme Valgevenes karme repressioone ja tagakiusamist,’’ ütles Marozau.
Meikar ja Marozau peavad oluliseks sanktsioonide karmistamist Lukašenka režiimi vastu. ’’Valgevene tänane režiim ei too kannatusi vaid oma rahvale, vaid on ohuks heaolule kõikjal maailmas. Lukašenka režiim on heades suhetes teiste võikate režiimidega alates Liibüast ja lõpetades Iraaniga ning seeläbi aitab kaasa sealsete diktaatorite püsimisele.’’
Vabaduse Päev on mitteametlik Valgevene tähtpäev, mida tähistatakse iga aasta 25. märtsil.
Eesti viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka
Austatud istungi juhataja,
Head kolleegid,
Külalised
Valimiste eelsel perioodil heidetakse pilk tagasi tehtule, kuid eelkõige esitatakse küsimus - kuidas edasi? Täna toimuv välispoliitika arutelu on sobivaks võimaluseks mõelda millised prioriteedid peame seadma järgmiseks neljaks aastaks, kuidas suudame edukalt toimida muutuvas maailmas ning vastu seista uutele väljakutsetele.
Hea on, et „murrame läbi“ retoorika on diskussioonides kadunud. Korralikult kodutöö ära tehes on kõik soovitud uksed meie ees niigi lahti olnud. Tsiteerides välisminister Urmas Paeti sõnavõttu: „ XXI sajandi teise kümnendi hakul on Eestist saanud üks paremini integreerunud riike Euroopas“.
Olla täieõiguslik Euroopa Liidu, NATO, OECD ning Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liige ei tähenda, et töö on tehtud. Sama ennastsalgavalt, kui töötasime nende organisatsioonide liikmeks saamise nimel, peame töötama nüüd nende sees – oma huvisid kujundades ja elluviies.
___
Eesti Reformierakonna välispoliitika eesmärk on Eesti julgeoleku ja heaolu kasvu kindlustamine. Selle saavutamiseks peame oluliseks, et Eesti võtab jätkuvalt aktiivseid initsiatiive Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikate kujundamisel.
Jätkame tõhusat tööd Eesti julgeoleku kindlustamiseks NATO strateegilise kontseptsiooni elluviimisel ning panustamisel olulistesse NATO missioonidesse. Missioonide kõrval on Eesti panuseks NATO küberkaitse arendamine, milles soovime olla üheks juhtriikidest.
Turvalisuse suurendamiseks Euroopa Liidu piiridel peame tähtsaks EL naabruspoliitikat ja idapartnerlust. Saame sellesse panustada oma reformikogemuse jagamise ning Lennart Meri nimelise Idapartnerluse Koolituskeskuse loomisega Eestisse. Lisaks tihedatele ja headele suhetele Euroopa Liitu ja/või NATOsse kuuluvate naabritega, on Eesti huvides ka heanaaberlikud suhted Venemaaga.
Eesti Reformierakonna programmis on olulisel kohal inimõiguste ja demokraatia eest seismine. Peame oluliseks demokraatlikke väärtusi järgivate riikide ja organisatsioonide senisest tihedamat koostööd, toetame Euroopa uusi demokraatiaid ning soovime Eesti pääsu ÜRO Inimõiguste Nõukokku perioodiks 2012-2015.
Head kolleegid,
Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Esmalt tuleb tagada, et oma riigis oleks kõik korras ning alles siis saame olla eeskujuks teistele.
Keegi siin viibijatest ei võtaks ju tõsiselt Hiina Rahvavabariigi üleskutseid meediavabadust suurendada, Põhja-Korea seisukohti demokraatlikust valitsemisest või Kuuba arvamusi vabast internetist. Pole ka imestada, sest need asuvad vastavaid vabadusi mõõtvate indeksite alumises otsas.
Freedom House’i, Reporters without Boarders’i ja teiste organisatsioonide koostatud riikide pingeridades on meil hea või väga hea koht. See ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Eesti eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. See on aga võimalik vaid siis, kui igat otsust või seadust vastu võttes oleme kindlad, et see meid võetud teelt kõrvale ei vii.
Muuseas, see kehtib ka valimiskampaania läbiviimise kohta. Riigiasutuse ja partei rahakoti segi ajamine, valimisseaduse rikkumine ning kõlvatud kampaaniavõtted on taganthooks poliitilisele kultuurile ning taganemsele demokraatiast. Valimiskampaania hea tava rikkujatel on kohatu rääkida Euroopalike väärtuste edendamisest.
Teiseks, kui kodus on kõik korras, tuleb kasutada kõiki võimalusi inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil suurtest oluliselt vähem ressurssi ja mõju. Seetõttu ongi just need institutsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.
Tooksin siinkohal Valgevene näite. 2010. aasta 19. detsembril toimunud presidendivalimised ja sellele järgnenud repressioonid olid suureks pettumuseks kõigile neile, kes uskusid Lukašenka režiimi reformimise võimalikkusesse. Eesti aitas kaasa Euroopa Liidu ühise otsuse tegemisele, millega kehtestati Valgevene režiimi võtmeisikutele viisakeeld. Üksi ei oleks me suutnud neile ebamugavust valmistada, kuid kõik koos vähendasime oluliselt valimisvõltsimiste ja repressioonidega seotud isikute vabadusi.
Sisuliselt pandi Lukašenka režiimi võtmeisikud poolsuletud vanglasse, kust välja saab vaid ida poole. Poliitvangide mitte vabastamise ja repressioonide jätkumise korral peame kindlasti kaaluma Valgevenele ka selliste majandussanktsioonide kehtestamist, mis on suunatud režiimile oluliste kasumiallikate kaotamisele jälgides samas hoolikalt, et tavainimeste elu sellest oluliselt kannatada ei saaks.
Siiski saab pööre paremuse poole toimuda mitte karistamise, vaid toetamise abil. Eesti riigi arengukoostöö rahad on suunatud sealse kodanikuühiskonna ja hariduse toetamisele, Valgevene tavakodanikud vabastati viisalõivudest ning Eesti jätkab õppimisvõimaluste loomist sealt pärit tudengitele.
Autoritaarse riigivalitsejate vastu toimunud revolutsioonid tõestavad, et õigusriik ja demokraatia on võimalik kehtestada vaid seal, kus ühiskond selleks valmis on. Vastasel korral asendatakse üks võimuklikk teise vastu ning tulemuseks võib olla veelgi enam inimõigusi jalge alla tallav režiim. Seda ohtu peame arvestama ka täna araabia-maailmas toimuvaid pöördelisi sündmuste võimalikke arengusuundi analüüsides.
Head kolleegid
Pean ohtlikuks arutelu teemal, kas Eesti välispoliitika peaks lähtuma huvidest või väärtustest. Miks ei võiks nende vahel tõmmata võrdusmärki? Mina soovin elada sellises riigis, kus meie väärtusteks on õigusriik, inimõigused, demokraatia ja vabadus ning meie riiklikuks huviks on selliste väärtuste eest seismine nii Eestis kui ka kõikjal maailmas.
Demokraatia puudumise eest maksavad lõivu ju ka demokraatlike riikide (sh Eesti) kodanikud. Vahel on selleks terroristi rünnakus võetud elu, sageli aga kõrgemad nafta ja muude toodete hinnad. Inimõigusi ja vabadusi austav maailm loob aga turvalisema ja parema tuleviku meie lastele.
Just seetõttu ei tohi me ära unustada demokraatlike väärtuseid siis, kui kohtume teiste riikide esindajatega. Ei ole vahet, et kui suurde ja olulisse riiki toimub Riigikogu visiit, inimõiguste kaitsmine peab olema alati üks neist teemadest, mida tõstatame ning sellest ka avalikkusele teada anname. Samuti peab Riigikogu olema valmis vastu võtma väärikalt iga maailma arvamusliidri, kes on pühendanud oma elu vägivallata võitlusele parema maailma nimel. Need on soovid, mille annan edasi peagi valitavale uue Riigikogu koosseisule.
Head sõbrad! Soovin teile edukat ja ausat valimisvõitlust.
