Valgevenest põgenenud sõber saatis mulle huvitava viite blogile, kus väidetavalt KGB jaoks töötanud „opositsiooni-aktivist“ kirjeldab kohtumist minu ja Krister Parisega Gomelis 2005. aastal. Nii tähtsa kohtumise jaoks loobuti mälu põhjal ülestähendustest ning anti informaatorile esmakordselt kasutusse korralik diktofon.

2005. aastal käisime tõesti Gomelis, kohtusime nii kohaliku opositsioonipartei aktivistidega kui ka keskkonnaprobleemidega tegelevate noortega. Eelkõige huvitas meid Tšernobõli katastroofi tagajärjed – just kagu-valgevene sai kõige korralikuma radioaktiivse reostuse.

Plaan Minskist Gomelisse sõita tekkis päev varem ning seda ideed avaldasime vaid paarile „usaldusväärsele“ isikule. KGB informaatorite võrk on seega väga korralik ning igat meie sammukest jälgiti korralikult. Eelmise aasta septembris avastasin üllatunult, et KGB on saanud kuidagi minu sõrmejäljed. Arvestades seda blogipostitust ei tasu vist enam üllatuda.

“Но однажды я, все же, использовал диктофон, причём дал мне его сам Сотрудник. Это произошло, когда в Гомель приехали два эстонца, бывшие в палаточном городке: депутат эстонского парламента Сильвер Мейкар и журналист эстонской газеты Кристер Парис. Они захотели встретиться со мной. Мой контакт им дал доктор Флауэрс, белорусский координатор Европейского молодёжного парламента. Узнав об этом, сотрудник срочно встретился со мной. Он передал мне диктофон.

Сотрудник: Это проверенное устройство. Его никакая аппаратура не может засечь. Эти люди, скорее всего разведчики, приехали собирать информацию.

Не знаю, что это было за такое чудное устройств, но микрофончик у него был перемотан скотчем…”

Sõber kirjutas: „Silver! You’re James Bond! For you the KGB used its latest voice recorder! ………..  I still do not understand what is this diary. Provocation KGB or truth. There are many truthful information. But a lot of nonsense.“

Tweet This Post 

Kui Dimal täna hommikuks aastavahetusepeo pohmakas üle oli läinud, oli ta viiendiku võrra vaesem. Umbes nii võiks parafraseerida Oskar Lutsu „Kevadet” kirjeldamaks Valgevene režiimi eilset teadet rubla devalveerimisest 20,5% võrra.

IMF-ilt 2,6 miljardi dollari laenu saamise üheks eeltingimuseks oli rubla kursi muutmine, mis üheltpoolt annab valusa hoobi elanike rahakotile, kuid teisalt on abiks riigi üldisele majanduskeskkonnale. Valgevene on pidanud rubla kursi hoidmiseks käiku laskma valuutareservid ning pikemas perspektiivis oleks see võinud viia täieliku finantskatastroofini.

Riigieelarve täitmiseks on valitsus tõstnud ka makse ettevõtetele. Nii plaanivad 12. jaanuaril meeleavaldust Minski väikefirmad, kes kurdavad maksukoormuse kahekordistumise üle. Lähiajalugu on näidanud, et sellelaadsed väljaastumised on suuremaarvulised, kui mistahes demokraatiat ja inimõigusi nõudvad meeleavaldused.

Just seetõttu on põhjendatud küsimus, et kas elanike langev elukvaliteet võib viia mingitele suurematele poliitilistele muudatustele, ehk isegi diktatuuri lagunemisele? Nagu ma paari kuu eest Diplomaatias kirjutasin, püsib režiim suuresti tänu majandusedule ning vaid Lukašenka „majandusime” kokkuvarisemine saab vähendada oluliselt režiimi populaarsust ning ehk isegi tuua kriitilise massi tänavatele.

Samas ei ole see kiire ega lihtne protsess. Täielikult suletud meedia ning kodanikevabaduste piiramine ei võimalda elanikel otsida alternatiivseid põhjuseid raskele olukorrale ning riiklik propagandamasin pasundab vaid sellest, et teistel läheb veel halvemini. Heaks näiteks on siin ametlik põhjendus, et miks IMF-ilt laenu küsitakse - „laenamine on täna lihtsalt moes”.

Gaasitüli naaberriigis Ukrainas on muutnud Lukašenka positsiooni Vene Föderatsiooniga läbirääkimistel tugevamaks. Detsembris suurenes gaasitransiit läbi Valgevene, kuid kahtlemata ei suuda sealne Sõpruse torujuhe Euroopat piisavalt varustada. Küll aga annavd probleemid Ukrainaga Valgevene režiimile suuremad trumbid sisetarbimiseks mõeldud gaasi hinna üle läbirääkimistel.

Eelmise aasta lõpus teatas Lukašenka võidukalt, et gaasi hind võib 2009. aasta lõpuks langeda 2-2,5 korda. Sellest võib välja lugeda, et jaanuaris tõuseb gaas Valgevenele maailmaturu tasemele ja siis hakkab vastavalt kokkulepetele järk-järgult langema. Julgen oletada, et gaasihinna langetamise eest tunnistab Valgevene parlament peagi Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust, samuti suurendatakse Gazpromi osalust strateegilistes energia- ja transiidiettevõtetes. See tähendaks, et järk-järgult annab Lukašenka ära oma võimu suurele vennale.

Majanduskriisi süvenemine nõrgestab Euroopa viimaseks diktatuuriks nimetatud režiimi tugisambaid ning võib viia selle kukkumisele. See on pikaajaline protsess, mille lõpptulemust on täna veel raske ennustada. Nii võib Valgevene Lukašenka režiimi kadumise järel muutuda täielikult Venemaa vasalliks või sii Euroopa Liidu poole püüdlevaks reformiriigiks. Meil (Euroopal) on kaalukausi kallutamiseks sobivamas suunas võimalik üpris palju ära teha.

Tweet This Post 

(Organisatsiooni 3dWay.org viimane pilamultikas Valgevene režiimist)

Ei teagi, et kumb on hullem, kas sünnipäev üldse ära unustada, või tähistada seda vastupidiselt ootustele. Eestis ei pööranud avalikkus 10. detsembril mingit tähelepanu Inimõiguste Deklaratsiooni 60. aastapäevale, Valgevenes pandi päeva „tähistamiseks“ aastaks istuma inimõiguste aktivist.

Täna hommikul lehti sirvides ei pannudki mind väga imestama, et hiinlasest Hu Jia nime ei leidnud. Internetiotsing andis siiski tulemuse, et Postimehes ilmus vähemalt pisike on-line uudis Sahharovi auhinna võitja kohta. Kui Hiinas on Hu Jiast rääkimine keelatud, siis meil pole vaja mingeid hirmutamisvahendeid kasutadagi. Tähelepanu inimõiguste aktivisti ja Sahharovi auhinna vastu ei tunta niikuinii.

Tean, et taanlased kavatsevad algatada debatti, et kas ei peaks tühistama vaid kahe kuu eest ajutiselt peatatud sisenemiskeelu sanktsiooni Valgevene võimuladvikule. Tegi ju Euroopa Liit selle kingituse Lukašenka „õukonnale“ suuresti just poliitvangide vabastamise eest. Nüüd, pärast Alyaksandr Barazenka aastaks vangi saatmist ning mitmete teiste aktivistide vahistamist, on alus kadunud.

Käivad sahinad, et õige pea tunnustab OSCE kriteeriumite järgi ebaausalt valitud verinoor parlament Lõuna-Osseetia ja Abhaasia piirkondade iseseisvust. See on eeltingimuseks, et suur vend Vene Föderatsioon oleks valmis pisutki turgutama üha sügavamas kriisis vaevlevat Valgevene majandust. Võib-olla oleks täna juba õigem kasutada Lukašenka „majandusime“ kohta terminit pankrott.

Eelmisel kuul ilmunud artiklis Diplomaatias ennustasin ma Valgevene majandusele väga kiiret allakäiku. Pankadel puuduvad vahendid ka pisilaenude andmiseks, teotused reformimata riigiettevõtetele on peatunud, eksport Venemaale on drastiliselt vähenenud ning mingi statistika näitas, et novembris langes tootmissektor 15%. Analüütikud ennustavad Valgevene rubla kiiret hukku.

Tahaks loota, et maailma majanduskriisile lahenduse otsimise kõrval on demokraatlikel lääne-riikidel aega ka kasutada seda ainulaadset võimalust, mida Lukašenka populaarsuse kukkumine Valgevene demokratiseerumisele loob. Kui Hiina puhul tõmbame suu kriipsuks ja keskendume vaid huvidele, võiksime vähemalt oma „tagahoovis“ majandusdepressiooni ajal ka väärtuste peale mõelda ning Euroopa viimast diktatuuri ajaloo prügikasti upitada.

Tweet This Post 

(Täna ilmunud Diplomaatias leiab ka minu artikli võngetest Valgevenes. Toimetamata teksti toon ära siin blogis):

Valgevene võiks pidada perestroika ainukeseks õnnelikuks lapseks. Riik on suures osas jäänud truuks Nõukogude Liidu aegsetele põhimõtetele – nii tugevale keskvõimule, kontrollitud meediale ja riigikesksele majandusele - kuid paradoksaalselt suutnud pakkuda oma elanikele paremat elu. Kas nüüdne Lukašenka soov läänega tihedamalt suhelda tähendab teibi ja naeltega paigatud kommunismi murenemist?

Pärast 2004. aastal Ukrainas toimunud oranži revolutsiooni oodati läänemeelsete jõudude tugevnemist ning ehk isegi uusi läänemeelseid pöördeid teistes SRÜ riikides. Aastad on möödunud ning uute revolutsioonide asemel vaaguvad ka lääne lemmiklapsed – Ukraina, Georgia ja ka Serbia – tugevates raskustes.

Lootused õnnest, rikkusest ja vabadusest asendusid kiiresti reaalsusega — poliitiliste segadused, korrumpeerunud riigivõimud ja järjest kärisev vahe elanike sissetulekutes. Georgia ja Serbia ei oma hoolimata läänemeelsetest muutustest kontrolli kogu rahvusvahelise õiguse järgi nende alla kuuluval territooriumil, Krimmis toimuv hirmutab Ukrainat sarnase stsenaariumiga.

Kõik need mured on võõrad Valgevene riigile ja tavalisele inimesele. Palk ja pension on tõusnud, kuritegevus on regiooni madalaim ning poliitikat iseloomustab stabiilsus. Geni koefitsiendi järgi on sissetulekute võrdsus suurem kui enamikesEuroopa riikidest, sh Eestis. Tunnistagem, et valgevenelased pole kunagi ajaloos nii hästi elanud, kui Lukašenka režiimi ajal..

Kui eestlasi saab hullutada lubadusega viie Euroopa rikkama riigi sekka jõudmisest siis valgevenelastele piisab lihtsalt teadmisest, et nende elu on parem kui naabritel Ukrainas ja Venemaal. Režiim on suutnud seda edukalt ka elanikele pakkuda ning seeläbi võitnud rahva poolehoiu.

Lukašenka ei väsi meenutamast, et 1997. aasta Vene majanduskriisi ajal Valgevene rubla ei devalveeritud ja pensionääre vaesusesse ei surutud. Samuti seda, et nende noori Tšetšeenia sõtta ei saadetud. Ukraina puhul annavad poliitikud Kiievis ise piisavalt põhjusi, mis igasuguse soovi muutusteks peaks eos hävitama.

Kõigest eelnevast hoolimata on riigis midagi toimumas. Milleks muidu vabastas Lukašenka augustis kõik poliitvangid, ei ole tänaseni tunnustanud Georgia separatistlike piirkondade iseseisvust ning otsib läänega paremaid suhteid.

Lukašenka režiimi populaarsus põhineb elanike heaolul ja majandusedul. Seega tasuks riigi võimaliku murenemise vastust otsida just sealt.

Valgevene majanduslehm

Oktoobri kuus Eestit külastanud Valgevene ärilehe (Белорусская Деловая газета) peatoimetaja Petr Martsev kirjeldas Valgevene „edule“ aluse pannud majandusmudelit järgnevalt: „48 dollari 1000m3 eest gaasi ja maksuvabalt naftat Venemaalt, see maailmaturu hindadega läände müüa ja vahepealse hiigelkasumiga sotsialismi ehitada.“

Ekspertide hinnangul on Valgevene 10 aasta jooksul suurelt vennalt saanud dotatsiooni 64miljardit US dollarit. See on andnud režiimile võimaluse saada jõukamaks ilma reformimata majandust. Reformid, teadagi, on ebapopulaarsuse allikaks.

Paraku hakkas Lukašenka „majandusime“ 2007 aastal murenema Vene-Valgevene liidulepingu järgi oleks Valgevene pidanud üle minema Vene rublale ja ühistele tollieeskirjadele. See oleks tähendanud, et olulisemaid Valgevene majandusotsuseid hakatakse tegema Kremlis. Võimu kaotamise hirmus otsustas Lukašenka liitumisprotsessile pidurit tõmmata.

Tingimuste mittetäitmise eest kehtestas Venemaa naftale maksud ja gaas tõsteti 110 dollarini.
Sellest alates on Valgevene majandusmudel muutunud järjest ebaefektiivsemaks. Nõukogude ajast pärit tootmisliinid on energiamahukad ning tooted ebakvaliteetsed.

Alla lääne standardite toodetud kaubad on leidnud välisturgu peamiselt Venemaalt. Gaasi ja muu toorainehinna tõus on tõstnud Valgevene toodete hinda ning ülemaailmsest finantskriisist tulenev ostujõu langus Venemaal on vähendamas ekspordikoguseid drastiliselt. Konkurentsivõimeliseks muutumiseks peaks riigiettevõtteid moderniseerima, kuid selleks režiimil raha ei ole.

Valgevene reformimata majanduse kirjeldamiseks sobib hästi Edward Lucase lagunenud Nõukogude Liidu majanduse kohta tehtud võrdlust, et see on kui lehm, mis joob rohkem piima kui annab. Valgevene kõrget majanduskasvu on toitnud Vene raha ja tagatiseta sooduslaenud riigifirmadele.

Režiim keeldub jätkuvalt majandusraskusi tunnistamast ja nende ametlik statistika näitab riiki vaid positiivses arengus. Sellest hoolimata on nad küsinud mitu miljardisuurust laenu nii Venemaalt kui ka Rahvusvaheliselt Valuutafondilt. Avalik põhjendus on, et lihtsalt praegu on moes laenu küsida.

Mood moeks. Selged signaalid tõestavad, et sotsialistlik majandusime sära tuhmub kibekiiresti ning löögi alla on sattunud nii Valgevene rubla, suur arv töökohti kui ka riigi suutlikus üleval sotsiaaltoetustesüsteemi, mille kevadine reformimine ei ole piisavat tulemust andnud.

Kindlasti on Lukašenka mõistnud, et vanade reeglite järgi mängides kaotab ta suure tõenäosusega kõik. Vene nõutud eeltingimuste täitmine tähendab riigi kinkimist Kremli bojaaridele. Ilma Vene rahata kukub aga senine majandusmudel kiiresti kokku, mis paratamatult tooks tänavatele rahulolematu (ja näljase) rahvamassi, mis ohustab režiimi sama palju kui Kremli karu.

Nurkasurutuna tõmbas Lukašenka tagataskust välja Euroopa kaardi. Ideaalis sooviks ta Euroopalt selliseid suhteid nagu on Aserbaidžaanil ja Kasahstanil, ehk majandushuvid kaaluvad üle lääne väärtustele põhinevad argumendid. Paraku ei ole see Valgevene nii lihtne.

Esiteks seetõttu, et Valgevene asub liialt Euroopas, teiseks seetõttu, et Valgevenel pole läänele majanduslikult väga palju pakkuda. Vähesed loodusressursid ega keeruline ettevõtluskeskkond ei loo piisavat huvi. Ebamugav küll, aga läänele meeldimiseks peab Lukašenka rohkem pingutama kui naftariigid.

Esimese sammuna vabastas ta augustis viimased poliitvangid ja (vähemalt) lubas korralda korralikumad parlamendivalimised. Korralike all ei oodanud keegi lääne mõistes demokraatlike valimisi, pigem selliseid Aserbaidžaani tüüpi „ausat hääletamist suletud süsteemis“. Paraku ka sellisel kujul neid ei toimunud.

OSCE raport tunnistas küll keskvalimiskomisjoni head tahet, kuid üldhinnag septembrikuistele valimistele oli negatiivne. Valgevene analüütik Juri Drakakhrusti hinnangul oli „tavaliste“ valimiste korraldamine režiimi tahtlik otsus. Võim soovis läänele kinnitada, et poliitiline monopol kuulub neile ja mingeid muutusi oodata ei tasu.

Hoolimata negatiivse hinnangu saanud valimistest otsustas Euroopa Liit peatada 6 kuuks sisenemiskeed enamikele režiimi tippudest. David Merkel (deputy assistant secretary of state for European and Eurasian affairs) sõnul ei ole Ameerikal plaanis sarnast sammu astuda. „Autasuks“ poliitiliste vangide vabastamise eest said Valgevene niigi kahe ettevõtte vastaste sanktsioonide kaotamise ning nüüd on Lukašenka kord astuda järgmine samm.

Teiseks põhjuseks sisenemiskeelu kaotamiseks on Euroopas toodud Valgevene otsus (või õigemini otsustamatus) Lõuna-Osseetia ja Abhaasia küsimuse. Mõjukas US Vabariikliku Parteiga seotud analüütik (ja Eesti suur sõber) Bruce Jackson peab seda naeruväärseks. “How criminal aggression is countered by befriending criminals is something the EU will have to explain in coming months.” (”Kui kriminaalset agressiooni kasutatakse teiste kriminaalide kodustamiseks, siis Euroopa Liidul on kohe kindlasti vaja seda lähikuudel selgitada.”)

Bruce hinnangul otsida põhjuseid pigem ärihuvides. Kiiresti kahanevate valuutareservide ja pankrotti määratud tootmisettevõtetega Valgevene on kavandamas üle 500 riigifirma erastamist ning magusate suhkrutükkidele soovivad tormata nii ida kui ka lääne röövkapitalistid kui kärbsed.

Osaliselt võib tõele vastata arvamus, et Valgevene võimaliku demokraatliku arengut silmas pidades võiks lääne kapital sellele abiks olla. Kuid vaadates, kuidas Prantsuse, Saksamaa ja Inglismaa firmad laiutavad maailma ühes jubedaimas diktatuuririigis – Birmas – ei tasu sellele väga loota.

Nii jääbki veel järele argument, et suhete parandamine on vajalik selleks, et „päästa“ Valgevene Kremli mõjusfäärist. See on täpselt see, mida Lukašenka tahab. Moskvasse sõites saab ta läänega hirmutades kaubelda paremat gaasihinda, Euroopa Liiduga läbirääkimistel Venemaaga hirmutades aga paremaid kaubandustingimusi ja sanktsioonide kaotamist.

On raske ette kujutada tõelisi demokraatlike muudatusi senikaua, kuni Lukašenka on võimul. Kõikide tema sammude eesmärk on kindlustada oma võimu ning väga kiiresti võib ta nullida kõik edusammud. Kui see talle vaid kasulik on.

Sama oluline on küsimus, et kas valgevenelased on muutusteks valmis. Igasugused reformid seavad ju kahtluse alla tavaelanike elatustaseme ning see tundub olevat tähtsam kui üllad väärtused - ausad valimised, sõltumatu meedia ja sõnavabadus. Diktatuuris elamine on harjumus, mida on raske muuta.

Kas Valgevenet saab muuta?

Värviliste revolutsioonide eelduseks Serbias, Georgias ja Ukrainas olid tugev alternatiivne kandidaat, välismaine rahaline toetus ja mingigi võimalus läänemeelset kampaaniat teha. Valgevenes pole nendest ühtegi.

Juri Drakakhrusti esitatud septembris läbi viidud küsitlus näitab, et vaid 27% valgevenelasteks sooviks liituda Euroopa Liiduga, samas kui 54% sooviks veelgi tihedaimaid suhteid Venemaaga. Aastal 2003 oli arvamus vastavalt 36% ja 48%. Euroopa Liit ei ole enam bränd, mis edukalt müüks.

Režiim on jätnud ainukese vaba kanalina (veel) lahti interneti, kuid selle kasutajaid on liiga vähe. Hiljuti vastuvõetud seaduseparandused on esimesteks sammudeks ka selle kanal kontrollile allutamisel. Internetis ilma ajakirjaniku litsentsita arvamuse avaldamine (ehk siis blogimine) võib kaasa tuua mitmeaastase vanglakaristuse. Litsentse aga jagatakse vaid ustavatele.

Huvitavate seadustega on kinni pandud ka lääne poolt toetatud kodanikuühiskonna organisatsioonid ning nende taasloomist ei lubata. Ühe seaduse järgi tuleb uue MTÜ registreerimiseks maha pidada üldkoosolek, teine seadus keelab aga koosolekud, mis ei ole korraldatud registreeritud MTÜ poolt.

Opositsiooni roll poliitika kujundamisel ning kandepind ühiskonnas on marginaalne. Nende tegevuse eesmärk on ellujäämine, mida iseloomustavad võitlus Lääne toetajate nimel, laveerimine režiimi repressiivaparaadi nõudmistega ning omavaheline võimuvõitlus opositsiooni juhtjõu nimel. Ei maksa allahinnata ka Valgevene KGB võimalusi läbi mõjuagentide opositsiooniga manipuleerimiseks.

Opositsiooni nõrk positsioon ei ole etteheide. Kes ikka suudaks sirge seljaga seista, kui kümme aastat on kumminuiaga makku taotud. Lukašenka režiim on opositsiooni, või õigemini kogu rahva, tasalülitamisel olnud edukam, kui Valgevene suure venna Vene Föderatsiooni juhid.

Poliitilise platvormiga on hakkama saanud United Civic Party, kuid mingiski ideoloogiast võivad ehk rääkida kaks kommunistlikku parteid. Muuseas, üks neist on opositsiooniline ja teine toetab võimu. Ülejäänud erakonnas soovivad vaid, et keegi Lukašenka maha võtaks, kuid ei oma plaani, et mis siis edasi saab.

Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloog ja Vene välisministeeriumi nõunik Andrei Suzdaltsev kirjeldas 2007. aasta detsembris Avatud Eesti Fondi seminaril esinedes opositsiooni poliitikat retoorilise aruteluga: “Ma ei saa aru, miks Valgevene opositsioon ootab, et Venemaa Lukašenka maha võtaks. Kui Vene seda teeks, siis läänemaailm süüdistaks meid siseasjadesse sekkumises ja seda teeks ka Valgevene opositsioon, kes nõuaks seejärel Vene kohest lahkumist ning võtaks ise võimu üle. Mis kasu sellest Venemaale on?“

Täielik opositsiooni hävitamine oleks režiimi võimuses, aga mitte huvides. Paradoksaalselt tagab opositsiooni olemasolu diktatuuri püsimajäämise. Opositsiooni väiksem kiusamine võimaldab Lääne poliitikutel lihtsamini valijatele seletada, miks diktatuuriga suhteid soojendama on vaja hakata.

Oluline on leida Valgevenes leida need inimesed, kes võiksid olla head partnerid ja aidake neid nende poliitilises töös. Valgevene vajab uut poliitilist jõudu, kes oleks tulevikus arvestatav alternatiiv Lukašenkale. Tänasele opositsioonile ei tasu lootma jääda.

Mida peaks lääs tegema?

Valgevene diktatuur on kui tasakaalu kaotanud vereimeja kuristiku serval. Täna on olukord, kus selle asemel, et abistav käsi ulatada, tuleks jalaga anda. Pole kahtluski, et tugeva jalgealuse saamisel unustab Lukašenka antud lubadused ja kohustused. Ei tasu ju loota, et temast kunagi läänemeelne president saaks.

Võimu populaarsus püsib Valgevene „majandusimel“, mille murenevad savijalad võivad tuge saada tihedamatest majandussuhetest läänemaailmaga. Seega vajab Lukašenka vajab lääne toetust rohkem kui kunagi varem, kuid lääs peaks seda pakkuma vaid pärast konkreetsete edusammude nägemist. Kokkuleppeid Lukašenka ei pea, seda on ta edukalt tõestanud Venemaale.

Lääne mõtteruumis on kokkulepped kasulikud ja täitmiseks mõlemale poolele. Ida mõtteruumis aga kajastavad kokkulepped hetke jõujooni ja nende muutumisel õigus ühepoolselt muuta ka kokkuleppeid. Euroopa Liit peaks kasutama tänast jõupositsiooni, sest Valgevene režiim pehmest diplomaatiast aru ei saa.

Läänemaailma kehtestatud sanktsioonid on lõpuks ometi hakanud tulemust andma. Ei, režiimi ladvikut ei huvita demokraatlikud reformid, aga nad on nõus nendega kauplema isikliku heaolu tagamiseks. Laseme poliitvangid lahti, Euroopa lasku meil vabalt reisida. Kas sisenemiskeelu peatamisest võitis mõni valgevene tavakodanik?

Režiimi teine huvi on paremad ärisuhted läänega. Lukašenka lähikond on kaasatud äriprojektidesse ja nende innustus kokkukraabitud raha saatusest Euroopa pankades on tugevam alus Valgevene soovis parandada suhteid läänega, kui kümmetuhat demonstranti tänaval.

Nende sanktsioonide kaotamise eest on võimalik välja kaubelda märksa rohkem, kui Euroopa siiani küsinud on. Viimane asi, mida Lukašenka teha tahaks, on meedia reformimine, kuid just seda tuleks talt nõuda. Meediavabadus võimaldaks levitada riigis läänelikke ideid ning leida inimesi, kes tulevikus võiksid pakkuda alternatiivi Lukašenkale.

On selge, et positiivne muutus võtab mitu aastat aega ja võimalik vaid lääne ühtse ja jõulise poliitika abil. Valgevene ei ole murdumas, kuid „majandusime“ allakäik loob selleks võimaluse. Õige poliitikaga võib juba järgmistel presidendi valimistel 2011 aastal tulla võimule täna veel tundmatu isik, kelle loosungiks on „Change we Need“.

Tweet This Post 

Lukašenka sai, mis ta tahtis. Kuigi Euroopa Liit seadis suhete parandamise eeltingimuseks parlamendivalimiste demokraatlikuma korraldamise, otsustasid välisministrid hoolimata OSCE hävitavast hinnangust valimistele kaotada viisakeelu enamikule Valgevene juhtfiguuridele ja asuda suhteid parandama.

Otsuse põhjendamisel peeti lubatavaks ka külma sõja aegse retoorika kasutamist ning eraldusjoontele ja mõjusfääridele viitamist. Valgevene otsuses mitte (veel) tunnistada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ning närvilistes suhetes suure vennaga nähakse võimalust suurendada läänemaailma mõju kindlalt Venemaa mõjusfääri kuuluvas riigis.

Valgevene parlamendivalimiste tulemust arvestades julgen ennustada, et veel sellel aastal tunnistab uus parlament Gruusiast „vabanenud“ territooriume. Lukašenka venitamistaktika on tuginenud just Valgevene parlamendi otsuse ootamisele ning seda taktikat oleks saanud ta jätkata vaid siis, kui mõneski ringkonnas ei oleks üks kandidaat saanud 50 protsendi häältest. See oleks tähendanud antud ringkondades valimiste teise vooru korraldamist.

Esmakordselt Valgevene ajaloos ei läinud parlamendivalimistel vaja teist vooru. Igas ringkonnas käis valimas üle 50% valijatest ning ka seitsme kandidaadiga ringkonnas sai sobilik võimule ustav kandidaat üle poolte hääli. Keegi ei kahtle ilmselt, et sellise tulemuse saavutamiseks võltsiti nii valimas käinud inimeste arvu kui ka tehtud valikut.

OSCE vaatlejate raportites sai kõige hävitavama hinnangu just häältelugemisprotseduur. Indrek Rahumaale kuuluva Alta kapitali hoones paiknenud Minski valimisjaoskond number 480 ei olnud siin mingi erand. Mind pandi istuma mitme meetri kaugusele, sedelid jagati kibekiiresti hunnikutesse ja kiire 40 minutiga toodi lõpp-protokoll. Stalini-aegset põhimõtet, et tähtis pole, kelle poolt hääletatakse, vaid kes hääli kokku loeb, hoitakse Valgevenes ikka au sees.

Ainukeseks Lukašenka režiimi positiivseks sammuks võib pidada poliitvangide vabastamist suvel. Kaalukausi teisele poolele tuleks aga panna ebademokraatlikud valimised, meediavabaduse täielik puudumine ja opositsiooni tagakiusamine. Seis 3:1 Valgevene diktatuuri kasuks — mis aga ei takistanud Euroopa Liidul sanktsioone vähendada.

Parafraseerides Winston Churchilli: Euroopa Liidul oli valida häbi ja Valgevene Venemaa mõjusfääri jätmise vahel. EL valis häbi ja jätab riigi ka suure venna mõjusfääri. Tunnistagem, et tegelikult ei ole ju Valgevenes mitte midagi muutunud. Lukašenka on diktaator ja jätkab endale meelepärast poliitika ajamist.

Tahaks väga loota, et eksin nii Venemaa poolt okupeeritud territooriumite tunnistamise kui ka muutuste puudumise asjus. Olin valimisi jälgima minnes sama optimistlik muutuste osas kui OSCE missiooni juhid. Ja kahjuks pidime kõik pettuma.

Võltsitud valimistest hoolimata olid Euroopa Liidu riigid suhete parandamise suhtes positiivsed. Poliitvangide vabastamise eest pooldasid viisakeelu üle vaatamist ka Milinkevitš ja Kozulin. Opositsiooniline uudisteportaal Charter97.org on aga kriitiline. Artiklis „Lukašenka saab EL-i sõita, opositsioon ei saa“ juhitakse tähelepanu sellele, et mitmel opositsiooni juhil on keelatud Valgevenest lahkuda.

Positiivne on Euroopa Liidu otsuse juures tõik, et viisasanktsiooni ei peatata kogu nimekirja suhtes ning et otsus ei ole lõplik. Valgevene keskvalimiskomisjoni juht ja veel viis Lukašenka „õukonna“ liiget ei saa ikka EL-i riikidesse ostlema sõita ning ülejäänud õnnelike asjus vaadatakse otsus üle poole aasta pärast.

(Artikkel ilmus 16. oktoobril www.delfi.ee-s, otselink: Silver Meikar: Valgevene — EL 3:1)

Tweet This Post 

Valgevenest uusi tuuli oodanud eurooplased on saanud vaid külma duši. 28. septembril toimunud valimistel ei suutnud diktatuur isegi valimispäeval OSCE vaatlejatele demokratlike sugemetega valimisi etendada. Nüüd otsustas režiim mitte anda viisat Euroopa liberaalse partei (ELDR-i) asepresidendile.

Ka mina uskusin, et Lukašenka on suhete parandamise eesmärgil valmis astuma mõne pisikese sammu demokraatlikuma riigi suunas. Ei, mitte selle pärast, et talle järsku demokraatia meeldima hakkas, vaid seetõttu, et parem läbisaamine on talle kasulik. Lääne-maailmaga hirmutamine on andnud Valgevenele lisatrumbi läbirääkimistel Venemaaga kas või gaasihinna või ettevõtete erastamise küsimustes.

Ojulandi mitte riiki lubamine näitab ülbust või hirmu, arvatavasti mõlemat. Lääneriigid on kehtestanud sisenemiskeelu mitmetele Valgevene režiimi võtmeisikutele ning tundub, et see sanktsioon on Lukašenka õukonnale kõige valusam. Mõne Euroopa tipp-poliitiku piiri taha jätmine võib olla seega väiklane ninanips kättemaksuks.

Teisalt ei meeldinud režiimile kindlasti Kristiina Ojulandi Valgevene reisi ajakavas olnud kohtumised opositsiooniesindajatega. Hirm opositsiooni ees näitab, et diktatuuri vastu võitlevad poliitikud omavad siiski veel mingit tähtsust. Miks muidu nende kohtumisi lääne sõpradega kartma peaks.

Selles kontekstis on üllatav, et mind septembri lõpus riiki lubati. Arvatavasti oli see seotud kokkuleppega OSCE-ga, et ametlikele vaatlejatele piiranguid ei tehta. Kahtlemata oli mul Valgevene reisi ajal saba taga, mille tõestuseks on kas või tõik, et KGB on kutsunud minuga kohtunud inimesi vestlusele ja uurinud, et millest rääkisime.

Valgevenes olles minu liikumist ei takistatud ega mind „vestlustele” ei viidud. Küll oli pisike viivitus riigist väljasaamisega. Valgevene-Leedu piiripunktis ilmus arvutiekraanile teade, et mind ei või riiki lubada. Kuidas ma siis ikkagi sisse sain? Ning kui sisse ei lubata, et kas siis välja ikka võib lasta? Paar telefonikõnet Minskisse ja meeldivad piirivalvurid soovisid mulle hüvasti.

KGB on teinud head tööd. Neil on olemas isegi minu sõrmejäljed (rääkimata siis fotodest). Täitsa huvitav oleks teada, et kuidas, kus ja millal nad minu igalt sõrmelt suutsid jälje võtta. Riigipiiril nad neid ei korja ning jaoskonnas näppe tindiseks nad mul ka teinud ei ole.

Tweet This Post 

OSCE pressikat läbis naerupahvak, kui Jaanus Piirsalu palus võrrelda Vene ja Valgevene valimisi. Et kummad on ikka demokraatlikumad. OSCE missiooni üks juhtidest, Anne-Marie Lizin pidi tunnistama, et Venemaal oli nii kampaania tegemine ja valimiste jälgimine parem ningi ka häältelugemisprotseduur läbipaistvam.

OSCE vaatlejate raportites kõlab kõige tugevam kriitika varjatud häältelugemise suunal. Eile Minski ühes jaoksonnas valimistulemsute kokkulugemist jälgides ei saanud ma kõige negatiivsemat kogemust. Jah, kogu protsess võttis aega 50 minutit, mingitest vahetulemustest ei teatatud, samuti ei loetud eelvalimiste ega kodus hääletanute hääli eraldi. Valimiskomisjon toimetas mõne meetri kaugusel laua taga ja ühel hetkel teatas valimistulemused.

Minul lubati vähemalt kaugelt valimistulemusi vaadata, kuid nii mõnetki vaatlejad visati üldse ukse taha. Üllatavalt palju on ka pretentsioone eilsete valimiste kohta. Mingis maapiirkonnas pidi enne sedeli kasti laskmist seda kontrollimiseks komisjonile näitama. Samuti tegid valimiskomisjoni liikmed propagandat “õige” kandidaadi poolt hääletamiseks.

Pole siis ime, et OSCE valimisi ei tunnistanud. Suur pettumus, sest ka mina ootasin suuremat edasiminekut ja ennustasin, et valimispäev möödub rahulikumalt.

Esmakordselt Valgevene ajaloos ei toimu üheski piirkonnas valimiste teist vooru - kõigis 110 ringkonnas oli valimistel osalemise protsent üle 50 ja üks kanditaat saavutas üle poolte häälte. Parlamenti osutusid valituks vaid võimule väga ustavad kandidaadid.

Täna Postimehes ilmunud artiklis ennustasin, et Lukashenka “lubab” Läänega suhete parandamise nimel parlamenti mõne opositsionääri ning teeb valimispäeval kõik selleks, et OSCE raport oleks positiivne. Talutavamaid valimisi ootas ka OSCE, kelle esindaja tõdes tänasel pressikal: “Võimude hea tahe jäigi vaid tahteks. Olime väga lootusrikkad ja nüüd pettunud.”

Olen arvamusel, et nende valimiste valguses ei tohiks EL küll mingeid sanktsioone vähendada. Piitsa ja prääniku poliitikale tuleb kindlaks jääda ning kui Valgevene Euroopa poolt seatud 12 tingimust ei täida, siis pole vaja näiteks kaotada sisenemiskeeldu Lukashenka administratsiooni võtmeisikutele. Eilsel pressikal ütles president, et teda see sisenemiskeeld ei häiri, kuid paljude tema alluvate jaoks on see kõige valusam EL-i sanktsioon. Tahaksid nad ju oma kokkukraabitud raha eest Londonis v6i Pariisis ostlemas käia. Rikkusest ilma vabaduseta suurt rõõmu pole.

Mina aga kasutan nüüd oma vabadust, et alustada öist reisi tagasi Eestisse. Kui piiril kenasti läheb, peaksin homme hommikuks Tallinnas olema.

Tweet This Post 

(ILMUS: 29. september, Postimees)

Pühapäeval valiti Valgevenes parlamenti. Valimiste korraldus võib aga riigi tulevikus mängida suuremat rolli kui tulemused. Valgevene president Aleksandr Lukašenka, keda on nimetatud ka Euroopa viimaseks diktaatoriks, mängib kaksikmängu sooviga olla sõber nii Vene Föderatsioonile kui ka läänele, kellele on suhete parandamise eelduseks aga üksnes paremad valimised kui tavaliselt.

Euroopa mõistes ausaid ja vabu valimisi ei ole Valgevenes võimalik korraldada juba kas või sellel põhjusel, et riigis pole vaba meediat. Seda keegi Valgevenelt ei ootagi. Küll aga pakutakse õige arengu eest võimalust parandada suhteid läänega. Kõik, mida Batka tegema peab, on kaasata rahvusvahelisi vaatlejaid, «lubada» mõni opositsionäär parlamenti ning käituda vaoshoitult võimalike meeleavalduste korral.

Esimese sammu on riigipea juba teinud. Ka minule, keda pole poolteist aastat riiki lubatud, anti OSCE vaatlusmissioonil osalemiseks kergesti viisa. Kõige suurem esindatus on endiselt Vene Föderatsioonil, kuid osalejaid on ka pooltest Euroopa Liidu riikidest ja Ameerika Ühendriikidest. Lukašenka ütles üle-eelmisel laupäeval, mida ta vaatlejatelt ootab – valimiste demokraatlikuks tunnistamist.

Lääneriikidele meeldimiseks võidakse ka seekord mõnele opositsioonikandidaadile 110-liikmelises rahvaesinduses koht tagada. Parlamendi niigi väikest võimu arvestades ei kujuta paar musta lammast riigi tõelisele juhtkonnale mingit ohtu. Küll on see aga roheliseks tuleks suhete arendamisele demokraatlike riikidega.

Kolmas eeldus võib osutuda kõige raskemaks. Kahe nädala eest kasutas miilits opositsioonimiitingu laialiajamiseks traditsioonilisi võtteid: kumminuia ja kirsat. Kuuldused räägivad, et käsk vägivalda kasutada ei tulnud mitte lääneriikidega flirtivalt Batkalt, vaid selliseid arenguid kartval KGB juhtkonnal.

President Lukašenka on mõistnud, et vaid ühele kaardile mängides ei ole tal võimalik võimu säilitada. Traditsiooniliselt kõige tähtsama välispartneri Venemaaga on suhted pidevalt jahenenud. Gaasihinna uus tõus võib talvel mõnedki ettevõtted kui mitte inimesed täiesti külma kätte jätta.

Valgevene majandus sõltub idanaabri omast, kuid see suhe on ühepoolne. Toorainete hinna tõus ja otsetoetuste lõpetamine saeb Lukašenka majandusime alustalasid. Imeks võib seda tõesti nimetada, sest Valgevene majandus on kui lehm, mis joob rohkem piima, kui annab.

Aastaid on venelased kinni maksnud valgevenelaste parema elu, nõudes vastutasuks vaid piiritut lojaalsust. Lukašenka jantimine torujuhtmete Gazpromile üleandmisega ning suurettevõtete erastamata jätmine Vene poliitikaga seotud kapitalile tõestab samas allumatust suurele vennale.

Tundub, et lääneriigid on visatud konksu alla neelanud. Euroopa Liidu tasandil räägitakse uuest Valgevene-poliitikast. Siiski tasub olla ettevaatlik. Lukašenka ei ole astunud neid samme mitte sellepärast, et lääs talle meeldiks, vaid seetõttu, et see on praegu kasulik. Kas või selleks, et uue lojaalsuse eest Venemaalt odavam gaasihind välja pressida. Just seetõttu peaks Euroopa jääma kindlaks 12-le suhete parandamise eeldusele, millest on täidetud vaid üks – poliitvangide vabastamine.

Väike samm on edasi astutud ka valimistega, kuid kindlasti ei ole need ausad ja vabad. Mitmeid opositsioonipoliitikuid ei registreeritud kandidaatideks, samuti koostati valimiskomisjonid suures osas võimudele lojaalsetest inimestest.

Paraku on ka opositsioonierakonnad nõrgemad kui kunagi varem ning nende kandidaadid ei pruugiks valituks osutuda ka ausate valimiste korral. Nii võibki Valgevenes kujuneda paradoksaalne olukord, kus demokraatlike valimiste tõestamiseks peab valimistulemusi võltsima. Demokraatiat Valgevenes ju tegelikult ei ole ja diktatuur soovib ainult kindlustada oma võimu.

Tweet This Post 

Stalini aegset põhimõtet, et tähtis pole, kelle poolt hääletatakse, vaid kes hääli kokku loeb, hoitakse Valgevenes au sees jätkuvalt. Ka president Lukašenka on avalikult tunnistanud, et ta palus oma tulemust eelmistel presidendivalimistel muuta. Väiksemaks, sest lääneriigid poleks leppinud tõega, et ta sai „tegelikult” 98% häältest.

Eile öösel vestlesin pikalt ühes Minski piirkonnas kandideeriva opositsionääri Alesiga. Ta toetas valdavat seisukohta, et tulemused on juba ette teada ning põhiline võltsimine toimub eelvalimiste ajal. Tema piirkonnas oli eile õhtuks valimas käinud 32% valijatest, täna peaks tulema veel 20-25%. Eelvalimistel antud häälte „õigeks” vahetamine tagab soovitud kandidaadi võidu.

Olen ise tunnistajaks ühes valimisjaoskonnas toimunud kasti muutusele. Fotod, mis olid tehtud kasti pitseerimisest enne lõunapausi erinesid tõesti sellest, millised nägid turvamärgid välja valimisjaoskonna uuesti avamisel. Uued turvamärgid tekitavad paratamatult kahtlust, et vahepealsel ajal on keegi kasti kallal käinud. Sellest kirjutab ka charter97.org

Just seetõttu ei imestaks, kui vaatlejad täna suuri rikkumisi ei märka. Kõik on juba varem ära tehtud. Mõnes jaoskonnas käis eelvalimistel ligi 90% valijatest. Näiteks ühiselamute piirkonnas öeldi tudengitele, et kes valima ei lähe, see võib oma kolaga tänavale kolida. Suuremate ettevõtete töökollektiivides ringlesid nimekirjad nendest, kes pole veel valimas käinud. Eelvalimistel mitteosalemine võib töölisele kaasa tuua karistuse häbist vallandamiseni.

Siiski loodab Ales valituks osutuda. Internetimeedia on spekuleerinud nimedega, keda Lukašenka võib opositsioonist parlamenti lubada. Üheks võimalikuks on pakutud just teda. Ales ennustab, et kokku saab opositsioonist sisse kuni 5 inimest.

Kuidas Alesil ja teistel opositsioonikandidaatidel läheb peaks selguma pärast südaööd. Kell 01:00-iks lubati esialgseid tulemused avalikustada. Paratamatult süveneb veendumus, et lõplikud tulemused on teatud seltskonnale juba ammu teada ning tänane valimispäev vaid farss. Sellest hoolimata jätkan valimisjaoskondade külastamist ning täidan koos Paul-Eerik Rummo ja Jaanus Marrandiga OSCE vaatluspabereid.

Tweet This Post 

Üllatus-üllatus, Valgevene otsustas mulle viisa anda ja ma saan sõita OSCE vaatlejana pühapäevaseid parlamendivalimisi jälgima. Aasta eest ei antud ja pooleteist aasta eest saadeti piirilt tagasi. Tahaks loota, et seekord minu passi punaste templitega “Visa anuljavana” ei ehita.

Tallinnast Minskisse on umbes 10 - 11 tundi sõitu, läbi Riia ja Vilniuse. Pärast südaööd sõitma hakates peaksin kenasti OSCE esimesele kogunemisele jõudma, mis toimub homme kell 15:00. Seda muidugi juhul, kui piirivalve mind kenasti üle laseb.

Pealkirjas viitan EPL-i ajakirjanik Jaanus Piirsalule, kes jõuab Valgevene pealinna juba täna. Telefon oli väljas, seega arvatavasti lennukis või rongis.

Tweet This Post