Venemaa presidendivalimiste eel: kas stagnatsiooni jätk või muutuste algus?
Täna hommikul oli mul au koos ajakirjanik Jaanus Piirasaluga arutleda Kadri Liigi juhitud Kuku raadiosaates Välismääraja Venemaal toimunud ja toimuva üle. Link salvestusele: Välismääraja 2012-01-15
Siinkohal esitan mõned mõtted, mis tekkisid saateks ette valmistudes. Tuleb tunnistada, et päris raske oli saada kohapealsetelt analüütikutelt siseinfot. Kuigi pärast pikki pühasid oli 10. Jaanuar esimene ametlik tööpäev, pikendasid paljud Moskvast eemalolekut veel selle nädalavahetuse lõpuni. Talvepuhkus on kindlasti piisavaks põhjuseks, miks mitte olla pealinnas ja mitte teha tööd.
/// (toimetamata tekst, ehk kindlasti palju sõnastusveidrusi ja typosid)///
Olukord venelaste mõttemaailmas ja protestid
David Satter, kelle sulest ilmunud raamatud „Pimeduse Koidikul“ ja „Meeletu ajastu“ on tõlgitud ka eesti keelde, väidab oma verivärsket raamatut „It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway“ kommenteerides, et tänane Venemaa on ikka veel Nõukogudeaja needuse küüsis ja seda nii riiklikul tasandil kui ka inimeste peades. Tõelisteks muutusteks on vaja muutust inimeste peades – venelased peavad loobuma ajaloo taagast ning õppima väärtustama inimesi. Jah, nad võivad küll endast ja oma lähedastest hoolida, kuid väljaspool seda kitsast ringi on inimelu väärtus väike. Nii ei ole nende jaoks probleem, kui pantvangivõetud nende vabastamise operatsioonis surma saavad või noored sõdurid hukkuvad õppustel või patsient sureb arsti ebakompetentsuse tõttu või keegi võõras sooritab enesetapu.
Selline ükskõiksus tekkis juba tsaari ajal, kuid süvenes sovietiaja viljakates tingimustes ning pole kuskile kadunud korruptiivse-kapitalismi ajastul. Kas Venemaale on mõni mälestusmärk kommunismiohvritele? Ei ole. Kuid veelgi hullem, venemaal ei ole ka üleüldist hukkamõistu nomenklatuuri mõrtsukate vastu. See on võimaldanud tänasel režiimil tegeleda kõige muuga, kuid mitte üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamisega.
Detsembri lõpus ilmunud Sattersi raamat puht ajalistel põhjustel ei saa vastata küsimusele, kas pärast valimisi toimunud ootamatud protestid Venemaa linnades on märgiks mingi muutuse toimumisele. Ühelt poolt need kontaktid, kes elavad Moskvas, kinnitavad, et tõesti on midagi muutunud. Teisalt on väheusutav, et see muutus on midagi jäävat ja fundamentaalselt. Parimal juhul on loodud võimalus selleks, et tõeline vaimne revolutsioon vähemalt mingi elanikkonna osa peades ja südametes võiks toimuda.
--
Mõni päev tagasi alustas liikumise Solidaarsus Peterburi osakond ühe-inimese meeleavaldusi valimisjaoskondade ees, milles nõutakse, et valimisvõltsimised korda saatnud võetakse vastutusele. Vene seadused nõuavad igasuguste meeleavalduste registreerimist, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Seega, kordamööda ühe plakati all seismist ei saa ära keelata, isegi kui see toimub samaaegselt poolesajas Peterburi asukohas.
Seda saab pidada üheks järjekordseks piisaks rahva üleüldise väljaastumise karikasse. Olen ise käinud paaril korral vaatamas nn 31 paragrahvi meeleavaldustel, mis erilise tähelepanuta on toimunud paar aastat. Need igal 31. kuupäeval toimunud sanktsioneeritud väljaastumised viitasid vene põhiseaduse pügalale, mis peaks tagama kogunemisvabaduse (Citizens of the Russian Federation shall have the right to gather peacefully, without weapons, and to hold meetings, rallies, demonstrations, marches and pickets). Tõeliselt on hakanud inimesed kogunema – nii internetis kui ka tänavatel – alles nüüd.
Võib-olla on tõsi, et Venemaal toimuv ei ole midagi enneolematut. Pigem on see reegel, et hetkel, kui keskklass on saavutanud piisava majandusliku jõukuse, tekib neil vajadus poliitiliste vabaduste vastu. Mõnes mõttes kannatab Putin oma end poliitika edukuse pärast – hoolimata massilisest korruptsioonist ja võimu kuritarvitamistest on Venemaal tekkinud täiesti arvestatav ning ka arvestatavalt iseseisev keskklass, kelle põhimureks ei ole enam põhivajaduste rahuldamine ning nad ei tunne ka sõltuvussuhet riigiga.
Olukord vene võimuladvikus
4. detsembri valimistel sai Vene võimupartei (ja koos sellega muidugi peaminister Putin) alandava kaotuse osaliseks. Isegi massilise võltsimise tulemusena ei suutnud nad endale kirjutad üle 50% häältest ning ka see tulemus on 15% väiksem, kui 2007. aasta duuma valimistel.
Analüütikute hinnangul varem usuti Putini režiimi ja oldi valmis ohverdama isikuvabadused elatustaseme tõusu ja stabiilse arengu eest. Koos usu kadumisega Putini poolt garanteeritud majandusolukorra paranemisesse ning kesklassis kuuluvate sooviga saada ka poliitilisi vabadusi, tekkis paljudel soov muutuste järele. Kindlasti mõjus neile külma dušina 24. septembril Ühtse Venemaa Partei kongressil etendatud Putin-Medvedjevi kohavahetuse tsirkus. Teadmine, et suure tõenäosusega jätkab riik vähemalt 6 kui mitte 12 aastat Putini taktikepi juhitud orkestri kakofoonia all ei tundunud publikule enam meeldiv tulevikuperspektiiv.
Surkovi tagandamist Kremli peaideoloogi kohalt mugavale ase-peaministri positsioonile on kindlasti oluline muutus. Juhitud demokraatia mudel on ennast ammendanud, kuid peaideoloogi kohale istuv Volodini poliitika kohta on vastukäivaid hinnanguid. On neid, kes näevad temas pigem demokraatlikuma liini esindajat, kuid ka neid, pigem teavad teda kui kõva käe meetodite pooldajana- Aga keegi ei oska täpselt öelda et mis mees see on. Surkovi minek tähendab poliittehnoloogide minema minekut.
(Üks huvitav analüüs: Лапин, Николай. Социокультурные факторы российской стагнации и модернизации // Социологические исследования. 2011, но. 9, с. 3-18. Artiklis käsitletakse Venemaa stagnatsiooni ja moderniseerimise sotsiokultuurilisi tegureid, aluseks ülevenemaalise longituuduuringu „Venemaa elanikkonna väärtused ja huvid” tulemused. Kõige põhilisemad takistused riigi moderniseerimisel on: (1) innovatsiooni levikut takistavad institutsionaalsed barjäärid; (2) õigusrikkujate pidev taastootmine, õiguskorra üldine nõrkus; (3) regioonide nõrk juhitavus, regionaalsete ühenduste ja kogu ühiskonna omaalgatuslikkuse madal tase. Esitatakse Venemaa elanikkonna põhiväärtuste hierarhia.)
Presidendivalimised
Pole vist kahtlust, et presidendivalimised võidab Putin. Küll pole aga täit kindlust, kas ta võidab esimeses voorus 4. märtsil või saab mandaadi riiki järgmised kuus aastat juhtida teises voorus 18. märtsil. Kui detsembris poleks toimunud massilisi väljaastumisi, siis poleks vist kahtlust olnud. Aga nüüd peab võimul mitte üks hea vaid kaks halba valikut.
1. Võita 4. märtsil tähendab, et tuleb jälle valimisi võltsida. Uuringud näitavad Putini toetuseks 36-48% ning ausate valimiste korral poleks tema võit kaugeltki kindel. Aga võltsimine ei ole enam nii lihtne, nagu arvati enne 4. detsembri parlamendivalimisi. Efektiivse võltsimise koefitsient võrdub tegelikult saadud häälte arv liita elanikkonna taluvuse piir. Parlamendivalimiste võltsimistega ületati seda piiri ning nüüdseks ootab suurem osa elanikkonnast, et nendelt valimisi lihtsalt ära ei varastataks. Kui režiim teeb jälle „nagu alati“, on oodata veelgi suuremaid väljaastumisi .
2. Putin võib ju tahta mängida demokraatiat ja lasta valimistel minna teise vooru. Tõenäoliselt oleks tema vastaskandidaat kommunist Žuganov, kes ei ole demokraatlikumat Venemaad ihkavatele valijatele just tõsiseltvõetav alternatiiv. Putin võidaks teda kindlasti, kuid teise vooru minek tekitab mitmeid teisi määramatusi. Esiteks, Putini mitte võitmine esimeses voorus võib tekitada rahvas tõelise veendumuse, et muutused on võimalikud. Teiseks, periood 4-18 märts võib kujuneda segaduste ja ootamatuste ajajärguks, mille pikaajalisi tulemusi ei suuda Kreml kontrollida. Kolmandaks, kuidas saab Putin pälvida armastatud riigijuhi maine, kui teda isegi pooled valijad ei toeta. Neljandaks, ei ole üldsegi kindel, et teise vooru läheks kommunist ja mitte keegi teine, potentsiaalselt tõesti alternatiivi pakkuv kandidaat.
/Saates tutvustasime ka kandidaate, ei hakka seda infot siia enam lisama/
Valgevene kehtestab e-diktatuuri
Lukašenka režiimil on õigus. Ilma massilise tsensuuri ja jälgimise kehtestamiseta virtuaalses ruumis liikuvale infole ei ole enam võimalik majanduskriisis vaevlevate valgevenelaste meelsust kontrollida. Reedel kehtima hakkavad uued seadusepügalad annavad järjekordse hoobi internetvabadusele.
Veel kahe aasta eest sai Valgevene interneti kohta öelda sama, mis siiani (veel?) Venemaa kohta. Jah, suurt osa liiklust jälgitakse, kuid piirangud on siiski minimaalsed ning internet on viimane suhteliselt vaba infokanal.
Valgevenet võib võtta omamoodi katsepolügoonina, kus edukalt testperioodi läbinud relvad võtab hiljem kasutusele ka suurem vend. Just seetõttu ei saa vaadata uusi võtteid võrgus toimuva kontrollimiseks ja piiramiseks oma rahva silmis sära kaotanud diktaatori meeleheitliku püüdena virtuaalsel avamerel kriitikalaineid pidurdada. Kui tegevust kannab edu, saab sellest eeskuju teistele tormi kätte sattunud režiimidele.
Mida rohkem lepitakse meeleavaldusi kokku suhtlusvõrgustikes ning levitatakse sõltumatut infot online-kanalites, seda enam on internet vähemalt tehniliseks vahendiks inimõiguste, näiteks koosoleku- ja sõnavabaduse tagamisel. Ning seda suurem vajadus tekib diktatuuridel seda piirata.
Opositsiooni veebisaidid kogesid “tehnilisi raskusi” juba 2001. aasta presidendivalimise ajal. 2007. aastal kohustati internetikohvikuid paigaldama arvutitesse netiliikluse jälgimissüsteemid. Aasta hiljem allutati e-uudiste pakkujad meediaseaduse alla, mille paragrahv 33 nõuab iga artikli autori ja tema meediaorganisatsiooni avaldamist. Ehk kuigi formaalselt ei ole online-ajakirjanduse piiramise seadust, võib ebasoosingisse sattunud isikute ja firmade puhul rakendada massimeedia- ja sellega seotud kriminaalseaduse karistuspügalaid.
Interneti arendamine á la Valgevene
Saatan on ehitud ikka kauni rüüga ja nii kannab ka 2010. aasta 1. veebruaril vastu võetud esimene internetivabadust tõsiselt piirav dekreet nr 60 nime “Meetmed rahvusliku internetivõrgu arendamiseks”. Valgevene mõistes tähendab “interneti arendamine” internetiteenuse pakkujate kohustamist identifitseerida kõik netiühenduse kasutajad ning võimuorganilt käsu saamisel musta nimekirja kuuluvatele saitidele ligipääsu piiramine.
Reedel kehtima hakkavaid uusi piiranguid tuleb hinnata eelnevaga seoses. Uus seadus kohustab kõiki Valgevenes registreeritud juriidilisi isikuid kasutama mitte ainult rahvusdomeeni .by, vaid ka veebilehemajutus, kogu e-kirjavahetus ja online-müük peab toimuma Valgevenes asuvates serverites. Maksuametil ja politseil on õigus kontrollida ja seadust mittetäitvaid ettevõtteid karistada rahatrahvist kuni ettevõtte sulgemiseni.
Samuti kohustatakse kõikidel riiklikel asutustel piirata ligipääsu ebasoovitavat infot pakkuvatele saitidele. Vaevalt, et näiteks opositsiooni kodulehed peaksid pakkuma huvi põllumajandusministeeriumi ametnikele, kuid riiklike asutuste alla kuuluvad ka kõik ülikoolid. Just tudengeid, kellel sageli on õppeasutuse arvutid peamiseks võimaluseks pääseda internetti, soovitakse režiimile kahjulikust infost eemale peletada.
Lisaks üha karmistuvale seadusandlusele on täheldatud üha sagedasemaid dDOS ja häkkimise rünnakud opositsioonilistele veebisaitidele. Aastavahetusel võeti maha charter97.org kodulehekülg, seejärel häkiti sinna sisse ning väidetavalt kopeeriti kasutajate info, kustutati viimased sissekanded ning lisati ebasünnis info opositsioonilise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi ja tema naise kohta.
Euroopa esimene e-diktatuur
Charter97.org-i häkkimise jäljed viitavad KGB-le, sest käekiri oli nende oma ning üles laeti viirus, mida see organisatsioon on ka varem kasutanud. Kuid asi on veelgi tõsisem. Need samad julgeolekujõud, kes suhteliselt avalikult häkivad saite ning nuhivad elanike virtuaalelu, ei tunne mingit austust inimelu vastu.
Ka hiljuti Venemaal valimispettuste vastu välja astunud ukrainlannadest nn “topless-protestijad” said oma lühikese aktsiooni eest Minskis unustamatu kogemuse režiimi tõelisest palest. Nende kirjelduse kohaselt tassiti neid 12 tundi kongiautos ringi, seejärel kisti neilt riided seljast, ähvardati nad vägistada ja tappa, pritsiti üle värviga, pügati nende juukseid ning jäeti pimedasse, jääkülma ja üksildasse metsa maha. Veelgi fataalsemalt läks charter97.org-i endisel juhil Aleh Byabeninil, kes leiti 2010 aasta 3. septembril oma suvilas pooduna. Võimude väitel oli tegemist muidugi enesetapuga.
Hirm nii julmade karistuste ees on taas külvanud kõikjale enesetsensuuri seemneid. Isegi ilma seaduseta hoiduksid paljud igasugustest režiimi kritiseerivatest väljaütlemistest ning ettevõtted jälgiksid sulgemishirmus, et nende töötajad ka eraelus nähtamatust joonest üle ei astuks.
Jah, ka uute internetivabaduste piirangute vastu on võimalik veebifiltrite vältimiseks kasutada erinevat tarkvara (näiteks TOR), peita oma e-jälgi ning kasutada krüpteeritud suhtluskanaleid. Kuid kui interneti piiramisega käib ühte jalga üha karmimate meetmete kasutamine teisitimõtlejate vastu, siis kui paljud ja kui kaua on valmis vabaduse piiramise vastu astuma.
Pole kahtlust, et kui uued piirangud ei ole piisavad, valmib õige pea eelnõu, mis kõigile varajasematele silmad ette teeb. Araabia kevadest õpivad ka diktaatorid ning arvatavasti on Lukašenka võimuvertikaal jõudnud veendumusele, et interneti kontrollimise efektiivsusest on saanud režiimi elu-ja-surma küsimus. “Euroopa viimaseks diktatuuriks” kutsutud Valgevene väärib üha enam ka “Euroopa esimese e-diktatuuri” nimetust.
(Artikkel ilmus 4. jaanuaril uudisteportaalis Delfi: Silver Meikar: Valgevene kehtestab e-diktatuuri)
Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Kremli torupoliitika internetis
Täna Postimhees ilmunud artikkel "Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis" valmis eelmise nädala alguses ja lõppes lõiguga: "Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada." Nagu paar päeva hiljem selgus, tulid veebikaamerad ka Putiniline nädala lõpus toimunud telemaratonil pähe. Huvitav, kas minu muud ennustused ka täide lähevad.
Artikli toimetamata ja kärpimata versioon:
Kremli torupoliitika Internetis
Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärgiks ei ole „torusid“ kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma „toodang“ sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna. Info ei ole aga gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikkusest internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.
Paljuski tänu YouTube’ile ei suutnud Kreml peatada Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini võimsamat mainekahjustust. Aastate pikkune raske töö – kümned fotod ja videod palju ülekehaga galopeerivast kangelane Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimees Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – macho imago loomisel varises kokku vilekoori ja “Putin välja” hüüete saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui Olümpiakompleksis toimunud raskekaalu poksimatši järel peaminister poksiringi tšempionit õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel Rossija 2 kanalis oli heli eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.
Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvjedevil on sotsiaalvõrgustikes populaarne - Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369000 „like“-iki ja tema säutse jälgis 741000 twitteri-kasutajat – kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedjevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 peamiselt vaenulikku või vähemalt ironiseerivat kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meelevaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.
Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad "sulide ja varaste parteiks", on suhukepitud lambad (Сегодня стало очевидно, что если человек пишет в блоге словосочетание «партия жуликов и воров» он тупо баран еб@ный). Kommunikatsioonimeeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli tornid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog
Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitamisel unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.
Huvitav, milline karistus aga ootab neid kümneid ja kümneid julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega filmisid räigeid valimispettusi. Vaieldamatult pole videod valimissedeleid täitvatest jaoskonna liikmetest ning erinevatest tulemuste korrigeerimise viisidest solvanud mitte veel vähegi vabalt mõtlevaid venelasi, vaid pannud maailma ees piinlikku olukorda kogu võimuladviku.
Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis on muutunud üha vaimukamaks ja ka paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putinit ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfak’i „Meie hullumaja hääletab Putini poolt“ ning “Freedmani” ühiskonnakriitilised klipid. Korruptsioonipaljastustega avalikkuse tähelepanu võitnud Vene blogija Aleksei Navalnõi ning tema loosung „Sulide ja varaste partei“ on saanud valimisvõltsimiste vastase liikumise kangelaseks.
Vene blogija Aleksander Blushev on väljendanud isegi seisukohta, et ilma internetita poleks olnud mingeid avalikke proteste. Pole siis ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindral-major Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele . Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.
Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. Siiski, FOM-i uuring küsis ka seda, millisest kanalist saadakse informatsiooni ja uudiseid. 92% -ga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28%-ga ja alles siis internet 21%-ga. Kui 18-24-aastaste seas nimetati televisiooni ja internetti info saamise kanaliks vastavat 83% ja 51% , siis 35-44-aastaste seas olid need näitajad 94% ja 19% ning üle 65-aastastel 96% ja 2%. Demokraatia seisukohalt on oluline ka küsimus, millist infot internetist otsitakse. Esikohal on tervise ja spordi uudised 46%-ga, sellele järgnevad äri ja tehnika, mõlemad 36%, siis mängud ja meelelahutus 26%, õigusabi 24% ja turism 21%. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti vaid 19% inimesi.
Esmapilgul tundub, et võimuladvik ei peaks väga muretsema. Blogija Ilja Varlamov leidis ERR-ile antud intervjuus, et inimesed, kes kunagi varem ei huvitunud poliitikast ning olid sellest väga kaugel, hakkasid nüüd mõistma, et midagi on väga valesti, et neile ei räägita kogu tõtt, et neid petetakse. “Seega hakkasid nad otsima informatsiooni ning läksid internetti. Selle tulemusena on praegu kogu informatsioon meeleavaldustest, kõik need teated on väga populaarsed.” Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju tegelikult huvi poliitilise info vastu tõusis.
Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu, vähendamiseks. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et sarnaselt mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne laupäevast suurmeeleavaldust andis Facebooki kodulehel teada üle 30000 inimese kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.
Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi piisavalt väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.
Pool rehkendust tehtud
Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema „valus“, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasollu. Venemaal on täidetud sellest heal juhul vaid pool. Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.
Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on konkreetselt seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks valimisjaoskondade juhtideks olid mitmed koolidirektorid, kohaliku võimu- ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste “turvasid” aga korrakaitsjad. Nendega tülliminemine võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.
Kuid kõige suurem Venemaa mure on see, et puudub sisuline alternatiiv. Ma ei ole üldse kindel, et kui Ühtsele Venemaale antud hääled oleksid läinud kommunistidele või žirinovskilastele, muutuks Venemaa demokraatlikumaks ja vabamaks. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül).
Kremli lahendused
Kuid vaieldamatult on arengud Venemaal olulised. Putini monopol on kõikuma löönud, küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Hirmuühiskonna taaskehtestamiseks ei aita enam kumminuiast tänaval, dissidendid tuleb nüüd eemale peksta ka vabast internetist. Ning see saab olema oluliselt keerulisem.
Evgeny Morozov leiab raamatus „The Net Delusion”, et Kreml pole tundnud tugevat vajadust Interneti kontrollimiseks, vaid on vaadanud seda kui uut ja erutavat mänguväljakut propagandaeksperimentidele. Ka Freedomhouse`i viimane Raport “Freedom on the Net 2011” tõdeb, et internet on Venemaal suhteliselt vaba. Viimaste aastate arengus toob see positiivsena välja lihtsama ligipääsu internetile ning murelapsena märgid tsensuuri ning teisitimõtlejatest ajaveebnike piirkondlikest tagakiusamise juhtumitest.
Massilise tsensuuri sisseviimine on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga. Ning põhjendusi interneti suuremaks kontrollimiseks leiab alati.
Argumentõ i Faktõ antud intervjuus arvas Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, et riik ei saa ignoreerida, kui interneti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta vajalike virtuaalmaailma regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa interneti reformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.
Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu jaoks virtuaalmaailmas tegutsejaid kutsutakse “trollideks” ning nende üheks ülesandeks on spin’ida võrk täis režiimile kasulikku infot selliselt, et näiliselt vaba internet muutuks spinternetiks. Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub koheselt kümneid kriitilisi kommentaare “häältelt rahva seast”, „head“ Facebooki teated saavad koheselt tuhandeid “like’isid”. Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud.
Kaks aastat tagasi andis Kreml noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljakust: "Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole."
Huvitavad tekstid ja saidid saab lugematuks muuta ka küberrünnakutega või lihtsalt need võrgust välja lülitades. Ennustan, et keerulistel aegadel hakkab üha enam opositsioonilisi ajaveebe ja saite majutavaid servereid streikima või neile suletakse tehnilistel põhjustel ligipääs. Sellega pannakse teisitimõtlejad võrguavaruste lootusetusesse üksildusse. dDOS rünnakuid kuid ka kohtuotsusega veebisaidi sulgemist kasutati ka nende valimiste eel ja järel. Rünnakute alla on sattunud nii Echo Moskva kui ka uudisteportaal Slon, samuti Facebooki Vene analoog VKontakte ja populaarseim blogikeskond LiveJournal.
Küberrünnakutest veelgi lihtsam režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda ISP-idelt teatud saitide sulgemist. Selleks pole võimuorganitel vaja küsida kohtult luba ning põhjenduseks piisab juba pelgalt kahtlusest, et mingil veebilehel olev info võib omada mingitki seadustega vastuollu minevat sisu.
Oligarh Ališer Usmanov vallandas sellel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva ajakirja Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50% LiveJorunali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti RuTube, YouTube’i Vene analoogi, ning omab kontrolli mitmete teiste võrgufirmade üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma on-line keskkondades.
Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.
Ekstremistlike tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõus kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse tegija, vaid ka selle “like`i” või “retweet`i” levitaja. See on küll antud paragrahvi meelevaldne tõlgendus, aga teisalt siinseid Vene kohtuid arvestades läheb soovi korral läbi küll. Internetikasutajad ei saa lootma jääda ka anonüümsusele, sest Suur Vend jälgib ja suudab “süüdlased” kiiresti tuvastada.
1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероприятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsiooni võrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefoni võrgus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISP-isid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000 aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.
Ei tasu unustada, et internet on julgeolekuasutuste võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik teada saada huvipakkuva persooni ajalugu, tema iga mõtteavaldus ning kõik sõbrad-tuttavad. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub koheselt välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud. Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid koheselt, kui spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid kasutatakse internetimeedia tekstides.
Lisaks sellele vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliiklusest kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka interneti väljalülitamise “nupuna”. Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikale, mis ühtepidi soovib, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.
Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada.
Inimõigustest
9. detsembri hommikul oli mul võimalik esineda Terevisioonis hommikuprogrammis inimõiguste teemal. Järgnev tekst on lühike kokkuvõte sellest, milliseid mõtteid enne seda mõlgutasin.
Sissejuhatus
10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO üldassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Just seetõttu tähistatakse homme inimõiguste päeva ning toimub ka Inimõiguste Instituudi konverents Tallinnas. Meie organisatsioon saab peagi 20 aastat vanaks ning me täisikka jõudnuna on sobilik aeg heita pilk ajalukku ning mõelda ka tulevikule. Kellel huvi homsel konverentsil osaleda, siis mõni koht on ehk veel vaba. Registreerimine aadressil: www.eihr.ee.
Inimõiguste ajalugu ja snendest üldiselt
Inimesed hakkasid mõtlema oma õiguste peale hetkel, kui neil (analüütiline) mõtlemisvõime tekkis. Siiski saame rääkida klassikalistest inimõigustest kui üldtunnustatud väärtusest oluliselt hilisemas ajajärgus. Kuigi demokraatia lätteid otsime antiikaja filosoofide ideedest, saab arutelu iga inimeste õiguste üle sisuliselt alguse renessansi ja reformatsiooni järgsel ajal, kuid eelkõige valgustusajaga.
Revolutsiooniline areng inimõiguste idee tekkimisel toimus 18 sajandi teisel poolel, Ameerika Ühendriikides 1776. aasta Virginia Õiguste Deklaratsiooniga ja 1789. aasta Prantsuse Revolutsiooniga. 19. Sajandil said inimõigused oluliseks osaks võitluses orjapidamise vastu.
Laialdaselt on kasutatud Tšehhi-Prantsuse professor Karel Vasak 70-ndaltel aastatel välja pakutud inimõiguste arenguetappide kolmikmudelit:
1. Esimese generatsiooni inimõigused. Need olid peamised tsiviil- ja poliitilised õigused, mis tulenevad 18. sajandi John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau loomuõiguslikust filosoofiast. Sinna hulka kuuluvad näiteks sõnaõigus, ausa kohtupidamise õigus, usuvabadus ja valimisõigus.
2. Teise generatsiooni inimõigused. Universaalselt sõnastati need just Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga 1948. aastal. Lisaks eelnevale kuuluvad sinna näiteks õigus töötamisele, peavarjule, arstiabile ja sotsiaalsele turvalisusele. Ehk siis ka majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused.
3. Kolmanda põlvkonna inimõigused. Need 70ndatel aastatel alguse saanud õigused on kõige laialivalguvamad ja sisaldavad endas kollektiivseid õigusi alates rahvaste enesemääramise ja arenguõigustele, lõpetades puhta keskkonnaga ja õigustega ilma piiranguteta suhelda.
Arvatavasti võiks 21. sajandil nadil lisada siia ka neljanda kategooria, mis võtaks arvesse globaliseerunud maailma ja demokraatia arengut. Need on paljuski rahvusvaheliste lepingutega reguleerimata valdkonnad, hõlmates endas näiteks internetivabadust.
Inimõiguste olukord Eestis
Inimõigused on pidevas arengus ja mitte kunagi ei saa öelda, et nüüd on saavutatud lõppeesmärk. Tuletame meelde: Euroopas anti esmakordselt naistele üleüldine valimis ja kandideerimisõigus Soomes 1905. aastal. 1955. aastal 1. detsembril arreteeriti mustanahaline Rosa Parks selle eest, et ta ei loovutanud liinibussis istekohta valgesse rassi kuuluvale inimesele ja sellele järgnenud võitluse tulemusena tagati eri rahvusest ja rassist inimestele sarnased õigused. 2001. aastal sai Hollandis esimene riik maailmas, kes tagas samasoolistel paaridel õiguse abielluda.
Inimõiguste olukord riigiti on erinev. On riike, kes ka 21. sajandil ei suuda oma elanikele tagada ka kõige elementaarsemaid inimõigusi. Näiteks üks maailma vaesemaid riike Birma, kus ligi viiskümmend aastat võimul olev sõjaväeline hunta eirab ka kõige põhilisemaid inimõigusi. Meenub kohtumine ühe Birma opositsiooniliidriga, kelle eesmärk oli tagada elanikele nii head inimõigused nagu Hiina Rahvavabariigis.
Selle kõrval tundub olukord Valgevenes või ka Venemaal just kui lillepidu. Õiglasele kohtupidamisele lootma ei tasu jääda, meedia on võimu kontrolli all ning valimisi võltsitakse, kuid vähemalt pakutakse elanikkonnale mingitki turvatunnet ja sotsiaalset heaolu.
Tulles nüüd Eesti juurde, siis meie inimõiguste olukord on eeltoodud näidetega võrreldes väga hea. Eestis ei rikuta inimõigusi. See aga ei tähenda, et meil ei oleks probleeme. On küll, ja oluliselt rohkem, kui inimesed seda teadustada sageli oskavad.
Kindlasti on meie mureks elanikkonna vähene teadlikkus inimõigustest ning seda tühimikku soovime me ka 10. Detsembri konverentsiga pisut täita. Samuti peame vaatama tulevikku, kus peame leidma lahenduse nii asüüliotsijate õigustele kui ka Internetiga seotud uutele väljakutsetele. Seega tööpõld on lai.
Kas inimõiguste kaitsmisega võib minna üle piiri
Mingite spetsiifiliste õiguste kaitsmisega võib kindlasti üle piiri minna. Esmalt tuleb mõista, et lisaks õigustele on inimestel alati ka kohustused. Teiseks seda, et kõiki asju ei tohi ja ka ei saa reguleerida seadustega. Nõuda seda, et kõik inimõiguste tagamisega seotud pisidetailid oleksid garanteeritud seadusepügalatega, viiks meid olukorda, kus vabaduse sildi all viiakse ellu vabadusi piiravat ja lauskontrolli ning –karistamist propageerivat poliitikat.
Kolmas, ja võib-olla kõige olulisem küsimus seisneb selles, et nii nagu ka vabadused, on õigused omavahel konkurentsis. Ehk suurendas mingi valdkonna õigusi, vähendatakse teisi. Inimõiguste aluspõhimõtted on fundamentaalsed. Teatavatel juhtudel aga võib inimeste vabadusi piirata, näiteks võib kuriteo sooritanud inimest pärast õiglast kohtupidamist aastateks trellide taha lukustada ning see ei ole inimõiguste rikkumine.
Eks seda konflikti erinevate õiguste vahel tuleb lahendada kaasuste põhiselt ning läbi selle tekkinud praktika määrab ära ka piirid. Oluline on siinjuures terve mõistus. Toome näiteks konflikti meediavabaduse ja privaatsuse vahel. Kui pean inimeste privaatsust väga oluliseks, leian, et Riigikohtu otsus mitte rahuldada Sirje Kingisepa nõudmist, et Eesti Päevaleht kõrvaldaks veebiväljaandest aastaid tagasi ilmunud persooni loo temast, oli täiesti põhjendatud. Vastasel korral oleks loodud pretsedent, millele viidates iga kunagi avaliku elu tegelane saaks nõuda kunagi avaldatud seisukohtade eemaldamist. Näiteks kas või praeguse IRL „idarahalunimse“ skandaali osalised võiksid nõuda, et skeemi paljastanud Pealtnägija saated ei oleks mõne aja pärast võrgus kättesaadavad.
Ma arvan, et Eesti üks suurimaid õiguste ja vabadustega seotud probleeme on seotud kodanike kaasamisega. Mul on kurb tunnistada, kuid suur osa valitudi Riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste saadikuid elavad oma mõttelaadis ikka klassikalise esindusdemokraatia elevandiluust tornis. Ehk kord nelja aasta jooksul võivad kodanikud valida, keda nad sinna tippu saadavad ja vahepealse aja võivad nad panni lakkuda.
Kodanike kaasamise idee jääbki vaid loosungiks, kui seda tegelikult ellu ei rakendata. Teerullipoliitikaga ei siluta mitte ainult mingile klikile sobilike seaduste teed Riigikogus, vaid see on tavaliseks praktikaks ka kohalike asjade otsustamiseks.
Heaks näiteks on siin Otepää vallas toimuv, kus endine IRL-i liikmest vallajuht Andrus Visnapuu ja Reformierakondlase Aivar Nigoli kontrolli all olev volikogu otsustas sulgeda Pühajärve põhikooli ning andis sellest lapsevanematel teada pärast otsuse tegemist. Siin ei ole küsimus selles, et Pühajärve põhikool on tugev ja head haridust pakkuv kool, mis vastab kõigile Haridusministeerium nõuetele ja kus õpib 90 last. Ka mitte selles, et see kool sao 2007. Aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ning kuulub innovaatiliste maakolide peresse.
Küsimus on poliitilises kultuuris. Ka AK näitas lõiku, kus Nigol ülbelt teatab, et ise valisite selle võimu ja eks valige järgmine kord ümber. Mina ei taha elada riigis, kus kodanikuna saan otsuste tegemisel kaasa rääkida kord nelja aasta jooksul. Aga mul on tunne, et paljud võimulolijad just sellist riiki ehitavadki. Kala pidi mädanema hakkama peast, kuid selle näite põhjal võiks öelda, et juba saba ka haiseb.
Kas ajalooline Clintoni visiit Birmasse muudab ajalugu?
Eile jõudis Birma pealinna Naypyidaw’sse Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton, mis on märkimisväärne juba seetõttu, et viimane kord külastas seda riiki nii kõrge USA esindaja 56. aastat tagasi. Kuid kas see visiit jääb vaid osaks suurriigi mõju suurendamise strateegiast Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, või toob see kaasa ka lõpu ühele kõige inimvaenulikumale režiimile maailmas?
Alates 1962. aastast riiki valitsenud hunta “töö” tulemusi märkab ka lühiajalise turismivisiidil, kuid olukorra tõelist jubedust on võimalik kogeda ikka vaid siis, kui režiimi poolt turistidele mõeldud fassaadi taha vaadata – sõita mõnda väiksemasse linna, või veelgi enam külastada piiriäärseid sisepõgenikelaagreid või džunglikülasid. Koos Krister Parisega tegime seda kõike 2008. aasta alguses ning meie poolt nähtu kinnitab ka erinevate indeksite paikapidavust.
ÜRO inimarenguindeksi järgi asub 187 riigi seas Birma 149 kohal, Angoola ja Kamerooni vahel. Seda tabelit juhivad Norra ja Austraalia, Eesti on 34. Freedom House vabaduse indeks paigutab Birma mitte-vabade riikide sekka, pressivabaduse järgi on olukord väga halb, demokraatia indeksi järgi on tegemist autoritaarse riigiga ja majandusvabaduse indeks järgi seal majandusvabadust ei ole. Kõikides nendes erinevate institutsioonide koostatud tabelites kuulub Birma kõige alumisse, ehk kõige halvemasse klassi. World Health Organization järgi on Birma tervisehoiusüsteem maailmas isegi kõige-kõige viimasel kohal.
Elanikkonna nälg ja viletsus ei ole muidugi takistanud ladvikul supelda rikkuses, kuid ka nende vabadus ei ole piiramatu. Tänu lääneriikide majandus-, finants- ja reisimissanktsioonidele saab autoritaarne režiim kokku krabatud raha vaid vähestes maailma paikades kulutada. Üheks oluliseks põhjuseks, miks huntat huvitab suhete soojendamine USA-ga on just sanktsioonide kaotamine. Lisaks tuuakse põhjendusena soovi olla arvestatav riik aastal 2014, kui Birmast saab ASEANi eesistuja ning soov vähendada Hiina suhteliselt monopoolset mõju riigis.
Nende asjade nimel on režiim olnud valmis tegema väikeseid parandusi – oktoobris vabastati üle kahesaja poliitvangi, esmakordselt riigi ajaloos kehtestati avalike meeleavaldusi lubav seadus ning lubati taas registreerida tugevaim opositsioonpartei National League for Democracy. Samuti on Aung San Suu Kyi juba aasta aega olnud vaba koduarestis ning kohtub homme ka Clintoniga.
Clintoni visiit ärritab eelkõige Hiina Rahvavabariiki, kes soovib Birma kaudu leida tee India ookeanini, kasutada riigi maavarasid ning omada sisuliselt majanduslikku monopoli sanktsioonide abil suletud riigis. Just Hiina mõjuvõimule vastuseismine on kindlasti oluliseks põhjuseks, miks Birma visiit USA-le nii oluline on. Jah, suurriigi huvid on ka kaubandussuhete arendamises ning ehk ka maavarad vastu, kuid eelkõige on see ikka Obama plaanist suurendada Ameerika kohalolekut Aasias ja Vaikse ookeani regioonis. Samal põhjusel soovib USA näiteks luua Austraaliasse oma sõjaväebaas 2500 sõdurile ning sõlmis tihedama sõjalise koostööleping Filipiinidega.
Kas kogu selle mõjuvõimu- ja reaalpoliitika juures on kohta ka inimõigustel ja lihtsate birmalaste elujärje parandamisele ja vabaduste suurenemisele? Arvan, et jah, kuid vaid siis, kui demokraatlikke väärtusi oluliseks pidavad isikud ja organisatsioonid nõuavad, et Birma režiimiga jätkatakse piitsa-ja-prääniku poliitikat. Sanktsioonid võivad pehmeneda alles siis, kui kõik poliitvangid on vabastatud ja elementaarsed inimõigused tagatud.
Ei tasu ju unustada, et riigis tapetakse jätkuvalt väljaastujaid, sõdurid vägistavad naisi, on teateid keemiarelva kasutamisest, vangis on ikka üle tuhande poliitvangi jne. Ei tasu ka loota, et režiim on üleöö muutunud humanistideks. Kuid ehk võimaldab paradoksaalselt mitte-demokraatliku Hiina Rahvavabariigi mõjuvõimu tõus suurendada teatud piirkondades huvi teha rohkem koostööd demokraatlikute riikidega ning selle nimel ollakse valmis inimõiguste olukorda parandama.
Taustaks kokkuvõte ajaloost:
Birma on riik Kagu-Aasias, mis piirneb põhjast Hiinaga, idast Laose ja Taiga, Läänest Bangladeshi ja Indiaga. Tal on pikk rannajoon India ookeani Andamani mere ja Bengali lahega.
Tänased Birma alad olid kodupaigaks mõnedele Kagu-Aasia vanematele tsivilisatsioonidele. Birmat on valitsenud erinevad dünastiad, ta on kuulunud Mongoli impeeriumisse. 19. sajandil toimunud Briti-Birma sõja järel sai Birmast Briti koloonia. (Mõni aasta tagasi lühivisiidil Birmasse oli huvitav märgata, et kui noored inglise keelt suures osas ei osanud, kohtasin mitmeid üle 60-aastaseid, kes rääkisid seda perfektselt).
Maailma koloniaalkorraldus lagunemise tuules sai 4. jaanuaril 1948. aastal iseseisvaks ka Birma, kuid arengu ja vabaduse asemel algas kodusõda, mis sisuliselt toimub tänase päevani. Kunagi selle piirkonna kõige edumeelsemate ja jõukamate riikide sekka kuulunud Birma on täna langenud maailma vaesemate riikide hulka.
Allakäigu eest on üheselt vastutav alates 1962. aastast tänaseni valitsev sõjaväeline hunta, mis on julmalt riiki valitsenud pool sajandit. Kogu seda aega iseloomustavad veriselt maha surutud protestid, sada tuhandeid põgenikke, etniline puhastus, kodusõda äärealadel ja igasugune poliitilise protesti summutamine.
Valguskiir vabama ja demokraatlikuma riigi saavutamiseks tekkis samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 1988. aasta 8. augustil algas kuupäeva järgi “8888” nimeks saanud ülestõus, mis sundisid sõjaväelist režiimi 10 kuud hiljem teatama valimiste korraldamisest. Valimised toimusid 1990. aasta mais (esimest korda 30. aasta jooksul) ning seal võitis ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitud patei National League for Democracy, mis kogus 59% häältest ja sai 80% kohtadest (392 kohta 489-st).
Sõjaväelise hunta parteid State Law and Order Restoration Council keeldus aga võimu üle andmast, kuulutas valimised tühiseks ja alustas uue repressioonidelainega. Alates 1992. aastast on valitsevat sõjaväelist huntat juhtinud kindral Tahn Shwe.
Uued massilised protestid algasid 2007. aastal. 2008 aastal korraldas autoritaarne režiim rahvahääletuse uue põhiseaduse üle, mis kinnitas nende valitsemise igavesest ajast igaveseks. 2010 aastal toimusid valimised juba selliselt, et režiimil polnud vaja üllatusi karta. Valimised, mille puhul on raske üldse valimiste mõistet kasutada, võitis 80% häältega hunta partei Union Solidarity and Development Party.
---
1990 aastal Nobeli rahupreemiaga autasustatud Aung San Suu Kyi on 66 aastane on sõjaväelise režiimivastase võitluse juht ja sümbol nii Birmas kui kogu maailmas. Viimase 21 aastast on ta pidanud elama koduarestis 15 aastat, millest ta vabastati eelmise aasta 13. novembril.
Tema isa Aung San juhtis võitlust Birma vabanemise eest Briti Impeeriumi alt ning oli tõenäoline riigi juht, kui tema rivaalid poleks teda mõrvanud 1947. aastal. Tema ema sai suursaadikuks Indias ja Nepaalis 1960. aastal ning pärast sõjaväelist pööret algas perekonna pagulus. Aung San Suu Kyi on saanud Londoni Ülikoolist doktorikraadi ning tal on kaks poega.
---
Küsimus ei ole (ainult) rahas
Mis tahes panga laenukomitee vastus Kreeka-nimelise firma rahataotlusele saaks olla vaid üks: ei! Puhtalt finantsloogikat järgides oleks sellise ebaefektiivse „ettevõtte” krediidilimiidi suurendamine rumalus, kui mitte kuritegu, sest sellise riskiga investeering riivab otseselt panga aktsionäride ja hoiustajate huve. Kui Euroopa väärtuste ainuke mõõdupuu on raha, siis raskustesse sattunu kõrbegu.
Naaber või pereliige
Ebamõistliku eelarve- ja majanduspoliitika tõttu raskustesse sattunud riikide abistamise vajadusest rääkides kasutatakse võrdluseks sageli kujundlikke näiteid hätta sattunud naabri abistamisest. Toetamise pooldajad kõrvutavad seda tulekustutiga appi tõttamisega olukorras, kus üleaedniku maja lahvatab põlema. Vastased küsivad retooriliselt, kas ollakse tõepoolest valmis maksma kinni endast märkimisväärselt paremini elava naabri jätkuvat priiskamist.
Naabri-kujundi kasutamine räägib palju sellest, millisena näeme Euroopat. Puhtgeograafiliselt on Venemaa palju enam meie naaber kui Kreeka, kuid tänu Euroopa Liidule, NATO-le, Schengenile ja euroalale oleme viimasega märksa rohkem seotud. Nii pööraks ka Eesti raskustesse sattudes pilgu abi saamiseks idanaabri asemel läände ning ootaks tulekustuteid Moskva asemel pigem ka Euroopa kaugeimatest pealinnadest Ateenast, Dublinist ja Lissabonist.
Siiski on kõige lähemgi naaber kaugemal kui vend või õde. Võlgadesse kukkunud sugulasele läheme ikka appi ja teda kergekäeliselt tänavale ei viska. Oleme valmis isegi püksirihma pingutama, et tasuda elupõletajast narkomaani ravikulusid, sest teame, et meie enda heaolu sõltub otseselt sellest, kui hästi läheb perel tervikuna. Vend-Kreeka on midagi palju enamat kui naaber-Kreeka.
Jätkame ühist sõitu
Isegi need, kes peavad euroala ja perekonna vahel paralleeli tõmbamist naiivseks või isegi ohtlikuks liialduseks, peavad nõustuma, et tänu ühisele majandus- ja finantsruumile ei hulbi rahvusriigid maailmamerel eraldi, vaid sama aluse peal. „Hellitavalt” on sellele pandud isegi kurjakuulutav nimi – Titanic.
Euroala kriisi ohjamise analüüs juhtiva majandusajakirja Economist veebipäeviku 10. oktoobri sissekandes algab tabava irooniaga: kui Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy olnuks Titanicu kaptenid hetkel, kui avastati lähenev jäämägi, oleksid nad arvatavasti asunud koostama ühisavaldust kokkupõrke vältimise kohta. Sellistes olukordades jääb pressiteatest väheseks.
Kuigi Eesti finantssüsteem on tänu valuutakomitee süsteemile olnud euroga seotud selle algusest, kutsuti meid trümmi reisijatekajutist kaptenisillale selle aasta alguses. Käsi silme ette panna, kaitsvat loitsu lausuda või lihtsalt jäämäe miraaži kadumist uskuda pole mõtet. Euroala liikmena me mitte ainult saa otsustada, vaid ka peame otsustama, mida teha katastroofi vältimiseks.
Titanicu metafooriga jätkates: mõni tahab süüdlased üle parda visata ning sel moel lasti kergendades loota, et laeva kurssi on kerge muuta. Nõrgakäeliselt riigitüüri hoidnud, tegelikku olukorda varjanud ning seetõttu kogu euroala ohtu seadnud Kreekast vabaneda oleks õiglane ning hoiatuseks teistele. Valdavalt toetatakse siiski lahendust, mis lubaks dieedile mineval Kreekal jätkata ühist sõitu.
Iseotsustusõiguse vähendamine võib olla kasulik
Põletavad teemad, mitu eurot peab iga töökas eestlane maksma laisale lõunamaalasele, kui suur on pensionite erinevus ning milliseid hüvesid saavad Kreeka bürokraadid, loovad soodsa pinnase kohati poliitilise kultuuri piiri ületavate vaimukuste paiskamiseks avalikkusse. Nende kõrval tundub debatt Euroopa tuleviku üle kahvatu, kauge ja igav.
Euroala rahanduskriisi lahendamisel ei ole niivõrd tähtis küsimus, kas Kreekale antakse ja kui palju antakse, vaid kuidas seda tehakse. Kõigile tuntuks saanud lühendid EFSF ja ESM on Euroopa Liidu arengu seisukohalt midagi palju fundamentaalsemat kui ühe liikmesriigi aitamine. Euroopa Stabiilsusmehhanism eeldab ju liidu aluslepingu põhimõtete muutmist ning selle tagajärg, vähemalt euroala jaoks, on rahvusriikide iseseisvuse vähenemine.
Levinud, kuid eksitav on esitada seisukoht, et euroala karmimad reeglid eelarvepoliitika üle ei tähenda rahvusriikide iseotsustusõiguse vähendamist. Muidugi vähendavad, kuid ma pean seda Eestile ja laiemalt kogu Euroopa Liidule kasulikuks. Meie valitsus, samuti Luksemburgi ja Soome oma, on ainsana suutnud Maastrichti kriteeriume täita.
Euroopa Liidu integratsioon tähendab, et loobudes mingist osast suveräänsusest, saame vastu samas mahus teiste riikide suveräänsust. Andes teistele võimaluse kontrollida meie riigieelarve koostamist, saame vastu võimaluse mõjutada teiste samasse rahasüsteemi kuuluvate riikide eelarveid. Kui kunagi peaks Eestis võimule tulema lauslaenamist ja lõtva eelarvepoliitikat toetav erakond, siis oleks riigi tuleviku seisukohalt kasulik, et konkreetsemad kokkulepped euroala riikidega suruksid sellise poliitika vähemalt teatud raamidesse.
Piitsa ja prääniku poliitika
Kuid küsimus ei ole mitte ainult rahas, vaid Eesti ja laiemalt kogu Euroopa julgeolekus, positsioonis maailmas ning väärtustes. Kui peame keskenduma peamiselt sisekriisile, jääb vähem aega enese maksmapanekuks või selleks, et olla maailma sündmustes vähemalt osaline. Euroopa riikidest eraldivõetuna suudaks ehk ainult Saksamaa seista võrdse partnerina endise hegemooni USA, tõusvate tähtede Hiina, India ja Brasiilia ning otsustajate ringi kuuluvate Jaapani ja Venemaa kõrval.
Euroopa Liidu mõjujõu vähenemise tagajärjeks julgen lugeda ka seda, mis toimub praegu näiteks Valgevenes ja Ukrainas. Meie (ehk ELi) huvide ja väärtustega on kooskõlas, et meie läheduses asuvad riigid austaksid demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja võitleksid korruptsiooniga. Isegi kui Euroopa Liidu uks jääb nende ees suletuks (või nad ei ava seda), oleksime väga tihedalt seotud partnerid. Selle saavutamiseks oleme kasutanud nn piitsa ja prääniku poliitikat. See tähendab, et demokraatiast taganemise eest kehtestame sanktsioonid (nt Valgevene) ja reformide eest pakume uut vabakaubanduslepingut (nt Ukraina).
Nõrk Euroopa Liit toob paratamatult kaasa piitsa hoo raugemise ning finantskriisi jätkumise korral kuivab ka präänik. Eelmise aasta reisil Thbilisisse viskas üks kõrge riigiametnik õhku väite, et Gruusia peaks võtma eeskujuks pigem Singapuri ja loobuma Euroopa perspektiivist. Tasub meenutada, et Singapur on küll majanduslikult edukas, kuid kindlasti mitte demokraatiat ja kodanikuvabadusi pakkuv riik.
Euroala finantskriisi tähtsus on seega palju suurem kui pelgalt Kreeka aitamine või mitteaitamine. Võib-olla ongi euroskeptikute uppuva Titanicu võrdlus sobilik. Lühiajaline eesmärk on kokkupõrget jäämäega vältides päästa laev fataalsest katastroofist, kuid seejärel tuleb kurss võtta lähimasse dokki ja laeva põhjalikult remontida. Nii nagu Titanicu terasplaadid ja neid koos hoidvad needid olid ebakvaliteetsed, vajavad reformi ka euroala põhialused. ESM ja kontroll eelarvete üle oleks kindlasti sammud kriisikindlama euroala ja laiemalt tugevama Euroopa Liidu suunas.
(Artikkel ilmus Reformierakonna ajakirjas Reformikiri)
Avaldamata märkmed OWS-i kohta
31. oktoobril arutasime Aarne Rannamäega saates Välisilm kõikjal maailmas pead tõstvate kapitalismivastaste protestide teemal. Arutlust on võimalik järelvaadata siin: http://uudised.err.ee/?06237984. Enne saadet panin endale ka mõned mõtted kirjad, millest mõnda ka kasutasin. Occupy Wall Streedi vastu rohkem huvi omavatel soovitan aga alustada Memokraat'i ajaveebist, kus Tarmo Jüristo kirjutab nädalapikkusest isiklikust kogemusest NYC-s: http://memokraat.ee/2011/11/ows-kokkuvotteks/.
Minu oktoobri keskpaiga mõtted olid sellised:
Paralleelide tõmbamine teiste revolutsioonidega?
On neid, kes näevad nendes sündmustes palju ühist 1968-aasta noorterahutustega. Selle kohta on Bulgaaria arvamusliider Ivan Krastev tabavalt öelnud, et tollal Euroopa linnade tänavatel protestinud noored väljendasid soovi elada teistsuguses maailmas, kui nende vanemad, kuid Okupeerida Wall Streeti osalevad noored nõuavad endile just sellist maailma, milles elasid nende vanemad.
Meeleavaldajatega New Yorkis ei ole mul olnud võimalust otse suhelda, kuid suve alguses käisin Atheenas, kus siiani toimuvaid meeleavaldusi seostatakse nüüd selle sama nn maailmarevolutsiooniga. Veetsin pool ööd parlamendihoone ette ehitatud telklaagri elanikega vesteldes ning vähemalt seal kuulsin kõige enam meelepaha just heaolusüsteemi kärpimise osas. „On ebaaus, et valitsus kaotab ära lisapalga jõulude ja ülestõusmispühade eel,“ ütles üks 14-kuuse palga eest võitleja. „Need on ju ajad, kui inimestel rohkem raha kulub!“. Iseenesest loogiline põhjendus.
On ka neid, kellele meeldib tuua paralleele Occupy Wall Street liikumise ja Araabia kevade vahel. Jah, mõlema puhul oli oluline roll sotsiaalmeediavõrgustikel ja sarnane roll peavoolumeedial, kuid Egiptuses, Tuneesias, Süürias ning Liibüas soovisid massid muuta valitsemisrežiimi, pankade vastases meeleavalduses nõutakse vaid, et valitsev režiim jõukust õiglasemalt laiali jagaks.
Mis puudutab sotsiaalmeedia rolli, siis nii Araabia revolutsioonid kui ka rikkurite vastased väljaastumised tõestasid samaaegselt selle tähtsust ja tähtsusetust. Facebookist, twitterist ja sms-idest on kasu horisontaalse aktiivvõrgustiku loomisel ning mõttekaaslaste leidmisel, kuid liikumine muutub oluliseks siis ja ainult siis, kui
a) tullakse tänavale
b) seda hakkab kajastama peavoolumeedia
Mohamad Bouazizi ei olnud esimene tuneeslane, kes ennast protesti märgiks põlema oli pannud. Erinevus oli selles, tema sõbrade ja sugulaste väikesemahulisest protestiaktsioonist Facebooki ülesriputatud video jäi silma Al Jazeera toimetajale, kes selle siis läbi telekanali miljonitesse Araabia maailma kodudesse viis.
Paradoksaalselt lõppevad ka Occupy Wall Streedi protested laiema publiku jaoks täpselt nii nagu nad algasid – siis kui peavoolumeedia nii otsustab. Sotsiaalmeedia võib siin arvatust hoopis vastupidist rolli mängida ja selle asemel, et teemat üleval hoida, selle pideva uue infoga teistest tähtsatest sündmustest lämmatada. Video, milles mõnisada inimest New Yorki tänavatel marsib, ei ole ju midagi huvitavat enam. Heaks teleuudiseks saab see siis, kui kellelgi pea puruks lüüakse, limusiin katusele keeratakse või pilvelõhkuja aknasse telliskivi visatakse.
Kas kapitalistlik maailm on ohus
Occupy Wall Streeti loosungites kõlab läbi soov ehitada Ameerika Ühendriikidesse Euroopaga sarnane heaoluühiskond, kus riik võtab oluliselt rohkem osa heaolu ümberjagamisest, tagab kõigile kõrge üldise elustandardi, tasuta arstiabi ja vähemalt baashariduse. Pean sellist soovi igati humanistlikuks arvestades kas või seda, kui ebaõiglaselt jaotuvad USA-s tulud, kui vähene on elu hammasrataste vahele jäänud kaitse ning kui palju võimu on suurkorporatsioonidel nii poliitikute kui ka inimeste üle.
Aga probleem on selles, et USA nagu enamik Euroopast on ennast lõhki laenanud, lisaks paistavad tuleviku kohal demograafiakatastroofi ja ebaefektiivse majandamise tormipilved. Pole midagi teha – noored läänemaailmas peavad leppima tõsiasjaga, et nende elu saab tarbijaühiskonna standardite järgi olla vaid kehvem, kui nende vanematel.
Siin on ka oluline erinevus Eestiga, sest meie elame paremini, kui meie emad ja isad. Olen oma kadunud vanavanematega rääkinud elust sõja ajal ning vanematega elust suletud Eestis. Kui minu isa oli sama vana kui mu lasteaias käiv tütar täna, oli Stalin veel elus. Minu põlvkond on vist viimane, kes mäletab tühja Pepsi-purgi väärtust ning igatsust välismaa nätsu järele, samuti 90-ndate aastate tühje lette ja masendavat vaesust võrreldes läänega. Ma ei eeldagi, et minu lapsed sellest aru saaksid ning mõistan, miks aastakümneid rikkuses elanud Läänemaailma lapsed nii naiivsed on.
(Igasuguste väljaastumiste puhul kujuneb oluliseks küsimuseks nende legitiimsus. Meie jaoks ei ole Kreeklaste nõudmised pensione tõsta või 14 kuu palka saada legitiimsed, eriti veel seetõttu, et ka meie maksame nende heaolu kinni. Kuid me peame ka mõistma, et seitsmest miljardist kuuel on sama põhjendatud etteheide ka meie pensionäride või õpetajate nõudmistele, sest paljud neist pole kunagi raha käes hoidnudki ning meie, rikka miljardi osa, elame selliselt vaid tänu sellele, et neil nii halvasti läheb!)
Kuid, isegi kui ma nimetan nõudmist heaolu suurendamiseks naiivseks, ei pea ma neid meeleavaldusi vähetähtsateks. Isegi kui nendest ei kujune välja tõelist revolutsiooni, on nad ilmekalt esile toonud globaliseerunud maailmaga paratamatult kaasnenud demokraatia-defitsiidi. Mida suurem on Wall Streedi (ehk suurkorpuratsioonde ja finantssektori) võim, seda vähem on riigid demokraatlikud. Demokraatia, ehk rahva võim, eeldab ju, et rahvas saab valida võimu teostajad, aga paraku pankureid ja ärimehi meil õigust küll valida ei ole. Kui need, keda me valime, on mitte-valitavate käpiknukud, siis pole valida enam mõtet.
Suurkorporatsioonide võimu piiramiseks on vaja massi, kes:
a. Oleks valmis valima alternatiivseid poliitikuid, kes sisuliselt praegust kapitalistliku süsteemi muutma hakkaksid.
b. Omaks vabatahtliku soovi muuta enda tarbimisühiskonna harjumusi, ehk siis vabatatlikult loobumist ihast uue auto, maja ja teleka vastu ning võime õppida olema õnnelik ka ilma asjadeta.
c. Nõustuks ootama, sest väärtushinnangute muutumine võtab aega. Vägivaldne tarbimisühiskonna väärtustest loobumine ei erineks kommunistlikust revolutsioonist, mis lubatud võrdsuse ja õnne asemel külvas vaesust, hirmu ja lootusetust.
