Mutrikese Omari eriteened
See, kuidas Eesti on Omari solgutanud, vastab oluliselt rohkematele küsimustele kui võimu suhtumine ühe (kasutades Hannes Hanso metafoori) suurte hammasrataste vahele jäänud mutrikese saatusesse. Saame piiluda justkui ennast ilusaks, edukaks ja sallivaks pidava maski taha, kus naeratab vastu ülbe, hoolimatu ja omakasupüüdlik nägu.
Riigikogu infotunnis Sven Mikseri küsimusele vastates ütles kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praegu oli tegemist nii-öelda vormilises mõttes sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada.“ See kinnitab erinevatest infokildudest jäänud muljet, et «sissetungijat» mõnitati juriidiliste nüanssidega ning kuigi valitsuse liikmed väidavad, et tegemist ei olnud poliitilise otsusega, siis arutati Omari saatust ning lepiti kokku retoorika just valitsuse tasandil.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Omarile öeldi, et asüülitaotluse esitamiseks peab ta olema Eesti territooriumil ning soovitati taotleda viisat. Seda aga ei antud. Miks? Sest üheks tavaliseks põhjuseks viisa mitteandmiseks on, et riigi arvates võib taotluse esitanud isikul olla soov osta vaid ühe otsa pilet. Omari puhul polnud selles ju kahtlust.
Korrektne vastus küsimusele, miks Omar varjupaika ei saanud, on seega lakooniline : «Ta pole nõuetekohast avaldust esitanud, sest seda saab teha vaid Eestis». Miks talle siis selleks viisat ei antud: «Riigil oli infot, et see isik võib Eestisse tulla sihiga siia jääda». Segaseks jääb vaid, miks valitsuse liikmed viivad antud kaasusest rääkides jutu sellele, kui tore ja turvaline on «vabastatud» Afganistanis elada ning kui suure panuse selleks Eesti andnud on.
Ma ei tea, kui suured olid Omari teened Eesti sõjaväelaste ees ning kas tänu tema tegevusele õnnestus säästa näiteks mõne meie sõduri elu. Sellele küsimusele peavad andma vastuse need, kes temaga on otseselt koostööd teinud ning selle info põhjal peaks asi jõudma kaitseministrini. Kui teened on suured, siis selle asemel, et inimest solgutada, juriidilisi nippe kasutada ning avalikkusele hämada, peab asja arutama just poliitiliselt - kaitseministri ettepanekuga anda isikule eriteenete eest Eesti kodakondsus.
Kodakondsuse seaduse § 10 sätestab, et eriteeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal. Senist praktikat vaadates tundub kõige olulisem alus olevat just see «muu», sest kuhu mujale liigitada just sellisel viisil kodakondsuse saanud Yana Toom ja Vene ärimehed. Kas ei peaks ka nende «muude» hulka arvama sellised isikud, kes on aidanud meil võidelda Afganistanis? Miks peetakse nende teeneid väiksemaks kui ärimeeste investeeringud ja poliitikute tegevust?
Kehtiva seaduse järgi võib sellisel viisil kodakondsust anda mitte rohkem kui kümnel korral aastas. Eelmisel aastal rakendati seda seadust ühele isikule, 2009. aastal kolmele ning 2010. ja 2011. mitte kellelegi. Senist konservatiivset joont tuleb jätkata, kuid ka paar kaasust looks pretsedendi, kus eluga riskides meie sõdureid aitav isik teab, et Eesti riik võib talle sellist võimalust pakkuda.
Just poliitilise otsuse (ehk kodakondsuse andmise eriteenete eest) tegemisel kaoks ära ka põhjendus, et asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis. (Iseküsimus on, kas asüüli mitteandmine on sisukas tõestus vastupidisele.) Samuti ei tekiks ohtu, et iga Eesti sõduritega koostööd tegev isik saaks nõuda asüüli. Asüüli taotlemiseks on kindel protseduur ja rahvusvahelised reeglid, kuid Eesti kodakondsuse saab anda ikka ja ainult vaid neile, kelle teened Eesti riigile on erilised.
Lisaks peaks Eesti võtma vastu ümberasumise seaduse, mis võimaldaks «hammasrataste vahele jäänud mutrikeste» elu päästa ilma, et nad peaksid avalduse esitamiseks leidma võimaluse Eesti territooriumil jala maha panna. See võimaldaks anda ajutine kaitse ning kui konfliktipiirkonnas olukord paraneb, siis isik(ud) tagasi saata.
Ning lõpetuseks peaksime nii riigi kui ka kodanike tasandil sallivalt ja solidaarselt suhtuma nendesse, kelle elu on ohus, kelle inimõigusi rikutakse või kes elavad masendavas vaesuses. Olgu nendeks siis tõlgid Afganistanis või põgenikud Vietnamist. Nad ei ole mutrid, vaid samasugused inimesed nagu meie.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul 14. mai ajalehes Postimees: Silver Meikar: mutrikese Omari eriteened)
Silver Meikar: surm ja inimõigused
Pommiplahvatused Bostonis, moslemite tapmine Birmas, enesesüütajad Tiibetis, ent ka eutanaasia lubamise arutelu Eestis. Surma seos inimõigustega on teravalt ja pidevalt päevakorras.
Inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt. Kõlab selgelt ja lihtsalt, vähemalt esmapilgul. Pisutki süvenedes saab selgeks, et need õigused on omavahel konfliktis ning pole ka üheselt mõistetav, kellele need kuuluvad.
Üks osa maailmas toimuvast inimõiguste-alasest debatist keskendubki vabaduste ja turvalisuse tagamise konfliktile. Nii küsiti ka pärast traagilisi sündmusi Bostonis, kas maraton oli piisavalt turvatud ning kas karmimate meetmete kasutusele võtmine oleks põhjendatud. Pole lihtne leida tasakaalu vabaduste tagamise ja võimalike ohtude vältimise vahel, kuid veelgi keerulisem on küsimus, kellele kuulub õigus elu üle.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ütleb, et igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohus on seda artiklit tõlgendades leidnud, et õigus elule ei anna õigust otsustada oma surma üle. Kui elust loobumise otsuse tegemine ei kuulu inimesele, siis kas elu pole mitte riigi poolt peale surutud kohustus? Sest mis õigus see on, millest selle «omanik» loobuda ei või.
Hiljuti lahkunud ja Eestis paljude seas kõrgelt hinnatud Briti kunagine peaminister Margaret Thatcher on muuseas andnud inimestele õiguse oma elu üle otsustada. Mitte aga kõigile inimestele, vaid üksnes neile, kes vangistuses viibisid. Kui 1981. aastal alustasid Briti vanglatesse suletud IRA liikmed näljastreiki, ei toetanud Thatcher nende sundtoitmist. Kui esimene neist, Bobby Sands, 5. mail suri, teatas peaminister külmalt: «Mr Sands oli süüdimõistetud kriminaal. Ta valis ise endalt elu võtmise. See oli valik, mida tema organisatsioon paljudele selle ohvritele ei andnud.» Sandsile järgnes mõne kuu jooksul üheksa end surnuks näljutanud kinnipeetavat.
See intsident aitas luua Thatcheri raudse leedi mainet, kuid samuti tõi kaasa rea vastaseid, kes ei andestanud talle ebahumaanset suhtumist inimellu ka Thatcheri enda surmatunnil. Märkimisväärne oli selle juhtumi puhul asjaolu, et õigus oma elu üle otsustada oli neil, kellelt muud õigused olid ära võetud. Vangid võtsid näljastreigiga endale õiguse otsustada oma surma üle, muutes selle poliitiliseks relvaks. Erineval viisil on sarnaselt toimitud ohtralt.
Võib-olla valas täna ajaloolise Tiibeti territooriumil ennast bensiiniga üle 115. meeleheitel inimene ja hüüdis tikku tõmmates: vabadust! Meie sellest ei tea, sest tiibetlaste enesesüütamine on meedias kõige vähem kajastatud teema, kuigi leidis eraldi äramärkimist näiteks USA välisministeeriumi esmaspäeval avaldatud inimõiguste raportis.
2009. aasta 27. veebruaril jalutas Ngabas munk Tapey oma kloostrist lähedal asuvale ristmikule ja süütas ennast. Protokolli pandi vast kirja «Nimi: Tapey. Vanus: 20–25. Põhjus: Teadmata. Otsus: kontrolli suurendamine Kirti kloostris». Arvatakse, et enesetapu otseseks ajendiks oli võimude otsus mitte lubada Kirti kloostri munkadel osaleda Monlamil – traditsioonilisel Tiibeti Uue Aasta palvusfestivalil.
Tapeyst sai alguse enesesüütamiste laine, kuid ekslik on otsida ohvrite motiividest peamiselt religioosset põhjendust. Ka viimane hüüe – «Nõuame dalai-laama tagasipöördumist Tiibetisse!» – enne leekidesse mattumist tähendab midagi palju enamat kui lihtsalt soovi usujuhi naasmist eneseohverdusega mõjutada.
Tiibetis on budism, nomaadiline eluviis, keel, traditsioonid ja kultuur mitte ainult tihedasti põimunud, vaid ka terviku lahutamatud osad. Just selle terviku järjekindel lõhkumine on põhjuseks, miks Tapeyle järgnesid Phuntsog, Tsewang Norbu, Lobsang Kunchkok ... 114 enesesüütajast enamik on olnud kahekümnendates mehed, aga nende seas on ka naisi, alaealisi, vanaemasid ja -isasid. Kardetavasti on see arv märksa suurem, sest sõltumatuid organisatsioone, vaba internetti ja meediat piirkonnas ju pole.
Hiina võimu vastus enesesüütamisele on lihtne: kruvide veelgi tihedam kinnikeeramine, enesesüütajate lähedaste tagakiusamine ning laipade rüvetamine. Tänavapatrullide varustust on täiendatud tulekustutiga, justkui peituks suruvahus ravi eneseohverduste põhjustele. Hiina Rahvavabariigi propagandamasin teeb kõik, et neid traagilisi sündmusi varjata või siis enesesüütajaid terroristideks tembeldada. Ning meie, vaikimisega, toetame neid.
Enesesüütamiste laine on rahvusvahelistes suhetes kahtlemata keerukas küsimus. Terroriakti puhul on võimalik kiiresti avaldada kaastunnet ohvritele, mõista hukka radikaalid ning toetada riigivõimu tegevust mõrvarite tabamisel. Aga Tiibetis on terroristiks ja hirmu külvajaks ju riik, kes rikub tiibetlaste inimõigusi, ja ohvriteks enesesüütajad, kes on kaotanud lootuse.
Tasub vaid meenutada, et revolutsioon Tuneesias ja seejärel ka araabia kevad said alguse leekidest, mis 2010. aasta 17. detsembril enesesüütaja Tarek al-Tayeb Mohamed Bouazizi enda alla matsid. 1965. aastal kirjutas Vietnami budistlik munk Thich Nhat Hanh Martin Luther Kingile: «Enda põlemapanemine on tõestus sellele, kui oluline on süütaja sõnum.» Kui inimesed on nii meeleheitel, et on valmis võtma endale õiguse otsustada oma surma (seega ka elu) üle, on inimõiguste olukord riigis väga halb.
Ei tasu arvata, et enesesüütamine on poliitiliseks relvaks vaid aasia ja araabia maades. Nõukogude Liidu tegevuse vastu Praha ülestõusu ajal süütas ennast Varssavis 1968. aasta 8. septembril Ryszard Siwiec ning neli kuud hiljem Jan Palach Prahas. 1972. aasta 14. mail valas ennast Kaunase muusikateatri ees kolme liitri bensiiniga üle Romas Kalantas ja protestis end põlema pannes Nõukogude okupatsiooni vastu Leedus. Samal aastal järgnes talle 13 kaasmaalast.
Kuid arutelu surma ja inimõiguste üle on üleval ka riikides, kus inimõigused ja kodanikuvabadused on tagatud. Seal ei ole siseriikliku debati teemaks poliitilised enesesüütamised, küll aga küsimus, kellele kuulub õigus elule. Suhtumine suitsiidi on enamasti taunitav, kuid eutanaasia küsimuses lähevad arvamused lahku. Näiteks Šveitsis, Madalamaades ja mitmes USA osariigis on see lubatud.
Eelmisel aastal kaitses Kaia Hälvin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistritöö «Eutanaasia teistes riikides ja homses Eestis», kus lisaks rahvusvahelise praktika tutvustamisele ja empiirilisele analüüsile koostas autor ka seaduseelnõu, mis vastuvõtmisel legaliseeriks vabatahtliku aktiivse eutanaasia täisealistele täieliku teovõimega isikutele, kes on terminaalselt haiged.
Autori läbi viidud empiirilise uuringu tulemustest selgus, et kuigi uuringus osalenud peavad aktiivset eutanaasiat vajalikuks, leiavad üksnes advokaadid, et aktiivne eutanaasia tuleb kindlasti seadustada (54 protsenti), prokurörid, kohtunikud ja arstid leiavad, et meie ühiskond ei ole praegu selleks valmis. Samas põhimõttelisi eutanaasia rakendamise vastaseid oli üksnes 13 protsenti.
Eutanaasia pole seega peamiselt õiguslik, vaid moraali ja eetiliste tõekspidamiste küsimus, ning just sellises võtmes tõusis see taas päevakorrale Eesti Päevalehes avaldatud Andrei Hvostovi artikli järel. Artikli põhifookus oli küll suunatud raskesti haigete hooldamisele ja vildakale sotsiaalsüsteemile, kuid ühe kõrvalteemana tõstatus tava- ja sotsiaalmeedias ka eutanaasia küsimus.
Klassikaraadio «Ööülikooli» sarjas salvestatud loengus «Arusaamise vastutus» rääkis Mihhail Lotman muu hulgas keskaegsest koolist, mille eesmärk oli inimesi ette valmistada väärikaks eluks, mis tähendas ka väärikat surma. Sest surm ei ole lõpp, vaid perspektiiv, mis annab väärtuse kogu elule.
Tollal oli surm elu osa, elati selle pidevas juuresolekus. Ühe katuse all kasvasid koos mitu põlvkonda ja alati oli keegi, kes oli haige või suremas. Ühiskond oli nii üles ehitatud, et väetite hooldamine ja ka surm oli elu paratamatu ja loomulik osa, nüüd tahame «nendest» lahti saada, saates nad haiglasse või vanadekodusse.
Lotman leidis, et nüüdisajal tähendab eluks valmis olemine seda, et me teeskleme, et surma ei ole. Inimene häbeneb surma ja peidab seda ära, ei tunnista seda, põgeneb selle eest. Just seetõttu näib mulle, et arutelud Hvostovi artiklist alguse saanud teemadel saavad olema vaid rasked ja ebameeldivad. Riik ei taha voodihaigetega tegeleda, sest see on tülikas ja osa poliitikute arvates majanduslikult liiga koormav. Palju koormavam on see aga lähedastele, kes hooldamise kohustust võttes peavad sageli suuresti loobuma oma tööst ja elust.
Veelgi keerulisem saab olema arutelu teemal, kas parandamatult haigel ja valude käes kannataval inimesel peaks olema õigus väärikalt lahkuda. Kaia Hälvin kasutab eutanaasiat määratledes saksa õigusteadlase Karl Englischi seisukohta, et eutanaasia on kaastundest põhjustatud tahtlik tegu, elu lühendamine ravimatute valude või vaevuste olemasolul ja surma suhtelises läheduses, nn terminaalses seisundis. Autor leiab, et seega on eutanaasia põhimõtteliselt võimalik ainult surija suhtes ehk eutanaasia on surija abistamine suremisel, aga mitte suremiseks. Vastuargumente eutanaasiale on samas palju – alates võimalikust vastuolust arstikutse-eetika ja Hippokratese vandega kuni selleni, et täna veel ravimatu haigus võib homme olla ravitav.
Inimõiguste seisukohalt saab ikka ja jälle küsida, et kui igaühel on õigus elule, siis kellele kuulub õigus surma üle, mis – soovime või mitte – on elu lahutamatu osa.
(Artikkel ilmus Postimehe nädalavahetuse lisas AK (04.05.2013): Silver Meikar: surm ja inimõigused)
(Kaia Hälvin: Eutanaasia teistes riikides ja homses Eestis. Magistritöö, Tartu 2012 )
„Ühe-Ukraina-daami“ probleemist
Ukrainas pole probleemiks vaid poliitilised kohtuprotsessid opositsiooniliidrite üle, vaid järjest süvenev õigusriigi ja inimõiguste põhimõtete eiramine. Ka seetõttu on Ansipi „ühe daami“ retoorika enam kui kohatu, sest seeläbi püüab ta pisendada tegelikku probleemide ulatust vaid Julia Tõmošenko küsimusele.
Olin mõtetes veel 10. aprillil Euroopa Parlamendis toimunud Tiibeti konverentsil rääkitul ning otsisin netist lisainfot Šveitsis alanud dalai laama visiidi kohta, kui Eesti online meedias jäi silma peaminister Andrus Ansipi arvamusavaldus. Tema hinnangul ei tohiks «ühe daami» küsimus takistada Ukraina ja Euroopa Liidu suhete arengut. (PM: Ansip: «ühe daami» küsimus ei tohiks takistada Ukraina ja ELi suhteid)
Kirjutasin kaks säutsu, ( @meikar: „#ühedaami küsimus Ukrainas, #ühemehe küsimus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis jne ei tohiks mitte midagi segada. Pole oluline ja kõik!“ / @meikar: „Freedomhouse langetas Ukraina poolvabade riikide hulka 2011, meediavabadus kannatab, poliiitilised kohtud.... Ja #ansip näeb vaid #ühtdaami“), kuid 2x140 tähemärgist jääb väheks.
Termin „ühe daami küsimus“ kõlab seksistlikult ja ülbelt. Julia Tõmošenko on endine Ukraina peaminister ning tema nime „unustamine“ on ebaviiskas, rääkimata siis sellest, et Eesti peaminister viitas tema soole. Sellist sõnakasutust ei ole poliitiliselt kallutatud kohtuprotsessi ohvri suhtes kasutanud ükski teine Euroopa liider.
21. veebruaril esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule ettekande Eesti välispoliitikast ja valitsuse nimel kinnitas Urmas Paet, et „inimõigused ja väärtused on läbiv teema kõigis välispoliitilistes küsimustes, olgu selleks julgeolek või Euroopa-poliitika, majandus- või konsulaarvaldkond.“ Nüüd väidab valitsuse juht, et pole õige ELi ja Ukraina suhteid ainult ühest isikust ja tema saatusest sõltuvusse panna, sest „meil on strateegiline huvi arendada suhteid, sealhulgas ka majandussuhteid ELi ja Ukraina vahel“
Ukraina on vaieldamtult strateegiliselt oluline riik Euroopas, kuid majandus- ja geopoliitilised huvid ei anna õigustust sulgeda silmad seal süveneva kodanike- ja ka inimõiguste rikkumiste ees. Juba aastal 2010 langes Ukraina Piirideta Reporterite koostatud riikide pressivabaduse pingereas 89-lt kohalt 131-le. FreedomHouse on alates 2011. aastast paigutanud Ukraina pool-vabade riikide sekka. Nende organisatsioonide positiivseid hinnanguid Eestile peab valitsus oluliseks ning just seetõttu on eriti küüniline mitte usaldada nende Ukraina raporteid.
See, et ka Julia Tõmošenko ajal kaotasid Eesti investorid Ukrainas raha, ei ole mingiks vabanduseks kohtuprotsessile, mida Euroopa liidrid on nimetanud poliitiliseks kättemaksuks. Sellise sõnavõtuga toetas Ansip selgelt praegust Ukraina võimueliiti ning selle meetodeid opositsiooni vaigistamiseks. Selline sõnavõtt ei aita aga kuidagi kaasa probleemi lahendamisele – massilisele korruptsioonile Ukraina – mis on olnud ja jätkuvalton Euroopa investorite peamine mure Ukrainasse investeerimisel.
Valitsus saab tagada Eesti välispoliitiliste (sh investorite) huvide kaitse, kui ta koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kasutaks kõiki vahendeid selleks, et Ukrainas väheneks korruptsioon, tugevneks õigusriik, poliitilised kohtuprotsessid lõppeksid, poliitvangid vabastatakse, suureneks meediavabadus ning tagatakse inimõiguste kaitse. „Ühe daami“ poliitretoorika on kahjulik ja mitte ainult Ukrainale.
Depolitiseeritud piirilepe
Tartu rahuläbirääkimised Dets 1919 (Allikas: Riigiarhiiv: http://riigi.arhiiv.ee/est/eesti-piir-1920-1946-2/)
Viimaste päevade arutelusid jälgides näib olevat tõenäoline, et juba lähikuudel jõuab Eesti-Vene «uus» ja «tehniline» piirilepe parlamentidesse ratifitseerimisele. Samas, võrreldes 2005. aasta suvel riigikogus ratifitseerituga saab selles olla uut ehk vaid paar klauslit ning varasemast tehnilisem on see üksnes retoorikas.
Arvamused lähevad lahku selles, kas Venemaa otsus 2005. aasta septembris piirilepet mitte ratifitseerida, viidates riigikogu poolt ratifitseerimisseadusele lisatud preambulile, oli ajendatud solvumisest või oli sellel sisuline põhjus. Pole ühist seisukohta ka selles, kas preambul omab mingit juriidilist tähendust, kuid (Eesti sise-)poliitiliselt on see täitnud konkreetseid eesmärke. Tasub meenutada, et vaid mõni kuu varem oli tagasi astunud Res Publica peaminister Juhan Parts ning uue valitsuse moodustasid Andrus Ansipi juhtimisel Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit.
Opositsioonipinki siirdunud Res Publica oli keerulises olukorras. Nad pidid valimiskünnise piirimaile langenud toetuse turgutamiseks leidma teemad, millega näidata ennast Isamaaliidust veelgi kaljukindlama ja põhimõttelisema Eesti rahvuslike huvide eest seisjana, samas olid nad valitsuses olles piirilepet toetanud. Üheskoos esitasid kaks erakonda muudatusettepanekud preambuli täiendamiseks poliitilise avaldusega, mis viitaks Eesti Vabariigi õigusvastasele okupeerimisele ja annekteerimisele aastatel 1940–1991. Väliskomisjonis see ettepanek toetust ei leidnud, küll aga lisati kõigi fraktsioonide poliitilise kokkuleppena ratifitseerimisseaduse preambulisse viide Tartu rahulepingule.
Venemaa otsus piirilepingut mitte ratifitseerida külmutas protsessi kahe riigi vahel, kuid sisepoliitiliselt ei kadunud teema kuhugi. Ka 2011. aasta 6. märtsil toimunud parlamendivalimiste eel oli rahvusringhäälingul põhjust erakondadelt küsida, kas nad toetaksid Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseadusest preambuli eemaldamist, kui Moskva annaks mõista, et ta sel juhul ratifitseeriks lepingu. Nüüd juba IRLi poolt vastas Marko Mihkelson selgelt: «Kindlasti mitte!»
Viimase poliitilised väljaütlemised – nii «tehnilise leppe» retoorika kui ka erakondadeväliste tunnustatud ekspertide kaasamine – viitavad sellele, et diplomaadid on oma tööd edukalt teinud ning nüüd mõtlevad poliitikud, kuidas ka preambulita piirileping endale häbi tegemata töövõiduks vormistada.
Veelgi keerukamas olukorras kui väliskomisjoni esimees Mihkelson on välisminister Urmas Paet. Seda peegeldavad selgelt ka tema vaoshoitud ning diplomaatilised avaldused. Ma ei arva, et tegemist oleks argusega, pigem kavalusega, ning seda nii välis- kui sisepoliitikat arvestades.
On selge, et kui üks pool avaldab läbirääkimiste ajal kompromisside piirid ning lisaks seab ka protsessi õnnestumise isikliku poliitilise edu vankri ette, saab teine pool esitada lisanõudmisi ning manipuleerida. Eesti jaoks tähendaks see selgelt võimalikust kehvemat kokkulepet.
Sisepoliitiliselt on Paet aga kahvlis. Arutlusel olev Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo ettepanek lisaks lepingu teksti klausli, et leping käsitleb vaid piiri. Mälksoo hinnangul tagaks see, et keegi ei saaks öelda, et Eesti loobus riiklikust järjepidevusest, ning Tartu rahuleping ei kaota kehtivust.
Mälksoo ettepanekuga nõustudes ütleks Paet, et 1996. aastal diplomaatilisel tasandil parafeeritud ning 1999. aastal tehniliselt täiendatud piirileppe ratifitseerimise järel oleks (viidates Mälksoo 07.02.2005 EPLis ilmunud artiklile) Tartu rahuleping oma kehtivuse minetanud. Sellist piirilepingut on toetanud nii Partsi kui ka Ansipi juhitud valitsus, ja mis veelgi hullem, Paet isiklikult andis sellele Moskvas 2005. aasta 18. mail allkirjaga õnnistuse.
Just nendel põhjustel võivad poliitikahuvilised jälgida huvitavat mängu, kuidas retooriliste võtete abil püütakse depolitiseerida teema, mis aastaid on olnud omavahelise mõõduvõtmise instrumendiks. Nüüd on sellest saanud vaid «tehniline» lepe, mis ei ole seotud Tartu rahulepinguga ega õigusliku järjepidevuse küsimusega. (Lihtsalt, vajalik on selgelt lepingus ära fikseerida see, mida ta ei ole.)
Ausam oleks tunnistada, et aja jooksul on seisukohad muutunud, või vähemalt seda, et ses küsimuses on kompromiss parem kui veendumustele kindlaks jäämine. See võimaldaks Paetil, Mihkelsonil ja teistel osalistel piirileppe jõustumise järel omavahel šampuseklaase kokku lüüa, kriitikutele aga kurta, et tegemist oli eksperdi soovitusega, mis neile isiklikult ei meeldi. Lisada saab veel kuus korda ja «väga selgelt», et Tartu rahuleping kehtib.
Kodanikena peaksime selles küsimuses varem nii kaljukindlate poliitiliste seisukohtade murenemise aga osalistele andeks andma ning neid isegi tunnustama. Pole kahtlust, et piirileping on oluline mõlema riigi jaoks, kuid on laiemalt ka Euroopa Liidu ning NATO huvides. Selle sõlmimine ei sea kahtluse alla õigusliku järjepidevuse põhimõtet, kuid annab lisa neile rahvusvahelistele lepingutele, mis meie iseseisvust põlistavad. Tunnistavad ju selle sõlmimisega kaks naaberriiki, et nad on rahvusvahelise õiguse järgi võrdsed subjektid ning neil on omavaheline kindlaks määratud piir.
Lisaks võib piirileppe sõlmimisel olla positiivne mõju ka sisepoliitilisele debatile. Võib-olla võimaldab selle edukas depolitiseerimine edaspidi märksa emotsioonivabamalt mõelda ka idasuunalisele (välis-)poliitikale, võib-olla ka venekeelse vähemuse küsimustele ning ehk kaob lõpuks isegi nn Vene kaardi kasutamine valimiskampaaniates.
Viimase osas saab selguse juba oktoobris ning selleks hetkeks võib «uus» ja «tehniline» piirilepe olla juba riigikogus ja duumas ratifitseeritud.
(Artikkel ilmus 13. märtsil Postimehes: "Silver Meikar: depolitiseeritud piirilepe")
Sada aastat Tiibeti Iseseisvusdeklaratsioonist
13. veebruaril 1913. aastal kuulutas XIII dalai-laama, et Tiibet on iseseisev riik ning sidemed võimult langenud mandžu (ehk Hiina Qingi dünastia) keisrisooga on kaotanud kehtivuse. Sarnast iseseisvussõnumit kuulutanud Manifestini kõigile Eestimaa rahvastele oli jäänud 5 aastat ja 11 päeva.
Sarnasus meie maade ja rahvaste saatuses oli silmatorkav. Nagu tiibetlased suutsime ka meie impeeriumis toimunud revolutsiooniga antud ajaloolist võimalust kasutada ja üles ehitada iseseisva riigi, mis võimaldas vabalt arendada oma kultuuri ning ise otsustada asju omal maal.
Sarnasust võib leida ka protsessides, mille läbi Eesti 1940. ja Tiibet 1951. aastal oma iseseisvuse kaotasid. Tugevnenud idanaabrid kasutasid jõhkrat jõudu iseseisvate riikide okupeerimiseks ja annekteerimiseks. Ka järgnenud repressioonide ja kannatuste rajad on paljus sarnased.
Meil on olnud õnne taastada oma iseseisvus 1991. aasta palaval suvel. Tiibeti rahval ei ole sellist võimalust olnud. Tiibetlaste vaimne juht, Nobeli rahupreemia laureaat, Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso on kompromissina pakkunud jäämist Hiina Rahvavabariigi koosseisu, kui tiibeti rahvale tagatakse tema etnilise asuala piirides sisuline - mitte vormiline - autonoomia. Seda suunda järgib täna ka eksiilis asuv Tiibeti keskadministratsioon.
Paraku ei ole Hiina võimud huvitatud tõelisest dialoogist vaid jätkavad tiibetlaste poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist tasalülitamist. Enam kui miljoni tiibetlasest rändkarjakasvataja asustamine reservaate meenutavatesse barakklinnakutesse, kloostrite juhtimise allutamine kompartei poolt domineeritud nõukogudele, samm-sammuline tiibeti keele väljatõrjumine põhikoolistki, kohalikku elanikkonda eirav loodusvarade röövkaevandamine, range tsensuur ning sõnavabaduse piiramine hoiavad pinged Tiibetis endiselt kõrgel. Asjaolu, et viimaste aastatega on end äärmusliku protesti märgiks põlema süüdanud üle saja tiibetlase, näitab ilmekalt Hiina võimude Tiibeti poliitika täielikku läbikukkumist.
Ootame Hiina võimudelt rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejate ja sõltumatu meedia lubamist Tiibetisse ning sisukate läbirääkimiste pidamist demokraatlikku mandaati omava Tiibeti keskadministratsiooniga tõelise autonoomia ettepaneku alusel.
"Ei ole üks ükski maa" laulsime 1980. aastate lõpus . Ühtlasi peab see tähendama sedagi, et me ei tohi Tiibetit üksi jätta.
Riigikogu Tiibeti toetusrühm
Liikumine Tiibeti Sõbrad
Rahvaste Õiguse Instituut
Budismi Instituut
Kontaktid:
Sven Grünberg (Rahvaste Õiguse Instituut ja Budismi Instituut) 5546919
Andres Herkel (Riigikogu Tiibeti toetusrühm) 5056540
Laur Järv 53416324, Aleksei Lotman 5060879, Silver Meikar 5278089, Roy Strider 5524138 (Tiibeti Sõbrad)
Gruusia vale (ARTIKLI TÄISVERSIOON)
Mihheil Saakašvili valimiskaotuse tunnistamine ei olnud vabatahtlik, vaid pealesunnitud samm. Opositsiooni edu oli lihtsalt nii ilmne ja eelkõige ootamatu ning see ei jätnud talle ühtegi teist võimalust. See on vaid üheks põhjuseks, miks Saakašvili toetuseks demokraatiapasunat liiga valjult puhuda ei tasuks.
Kuigi OSCE tunnistas edasiminekut valimiste korraldamises, leidub nende raportis hirmutavaid fakte rikkumiste kohta. Nii täheldati, et kümnes protsendis vaadeldud valimisjaoskondades oli lõpp-protokollile juba enne häältelugemist allkirjad antud. Trancparancy International, mille vaatlusmeeskonda ka mina kuulusin, on avastanud juhtumeid, kus jaoskondades allkirjastatud protokolle on hiljem Saakašvili partei kasuks võltsitud.
Kindlasti aitas 1600 rahvusvahelise ja paarikümne tuhandete kohaliku vaatleja kohalolek ning diplomaatiline surve vähendada gruusia rahvalt valimiste varastamise katset. Paslik on meelde tuletada ka seda, et välisvaatlejad ei katnud kõiki jaoskondi ning nende kohaolek vähendab oluliselt võimalust, et ettekavatsetud võltsimised teoks tehakse.
Selles, et võimupartei kasutas mitmesuguseid ebaseaduslikke võimalusi parema tulemuse saavutamiseks, ei ole põhjust kahelda. Küsimus on selles, kas seeläbi õnnestus kallutada kaalukaussi 3, 5, 10 või enama protsendi võrra.
Lisades siia valimiste-eelse olukorra, kus opositsiooni aktiviste arreteeriti, olulisemad televisioonikanalid täitsid võimuerakonna tellimust ning käivitati opositsioonivastane rahvusvaheline laimukampaania (mis puudutas muuseas ka Eestit), peame küsima, kui ausateks ja vabadeks me neid valimisi ikkagi pidama peaksime. Ning kuivõrd võrdub Saakašvili demokraatiaga.
Julgen oletada, et võimuerakonna strateegias oli kaks eesmärki: esiteks muidugi valimiste võitmine ja teiseks nendele üldise positiivse hinnangu saamine. Viimase täitmiseks tehti avatud ja põhjalikku koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ning võeti arvesse enamik soovitusi valimisteprotseduuri läbipaistvaks muutmiseks. Varjatult aga kasutati ohtralt administratiivset võimu ˗ sealhulgas ähvardamist ja kinnimaksmist ˗ et võrdse valimistulemuse korral kaalukaussi enda kasuks kallutada.
Stsenaarium nägi ette ka võimalust, et valimistel alla jäänud opositsioon tuleb tänavale, kuid siis saaks „ausate ja vabade“ valimiste toimumisele apelleerides protesteerijaid süüdistada demokraatiavastasuses. Just selline taktika oli edukas 2008. aasta presidendivalimistel, kui Saakašvili kinnitati teiseks ametiajaks juba esimeses voorus.
Üks asi, mida võim ette ei suutnud näha, oli opositsiooni nii ülekaalukas võit, mida ei olnud enam valimistulemuste korrigeerimisega võimalik olematuks muuta. Seega polnud presidendil kibedale kaotuse tunnistamisele alternatiivi ja kõike eelnevat arvesse võttes ei ole põhjus teda selle eest liialt ülistada.
Võimukaotus Gruusias ei tähenda järgmiste valimisteni opositsioonipingi nühkimist, vaid paljudele platet kõrge müüri taga. (Tänu piinamisvideo lekkimisele saime kinnitust tõsiasjale, et Gruusia vangla ei ole mingi meelakkumine). Saakašvili valitsemise ajal korda saadetud kuriteod, sh ka tapmised, võetakse uuesti uurimise alla ning see puudutab mitmeid veel eelmisel nädalal luksust ja võimu nautinud ladviku tipptegijaid.
Varasügisesest palavusest hoolimata kütetakse arvatavasti ohtliku infot sisaldavate paberite ja arvutite kõvaketastega valitsusasutuse ahjusid ning arreteerimishirmus pakivad nii mõnedki kohvreid. Teised otsivad aga võimalust leida uue võimuga kokkulepe või isegi poolt vahetada. Kui mitte varem, siis järgmise aasta kevadeks on koos lumiste mäenõlvadega sulanud suurem osa Saakašvili siseringist ja toetusest.
Palju on spekuleeritud ka selle üle, kas viimastel andmetel vähemalt 92 kohta saanud valimisliit Gruusia Unistus suudab koos püsida. Ivanišvili selle kohta öelnud, et demokraatia ja poliitilise debati seisukohalt ei olegi kavas luua üht suurt Gruusia Unistuse fraktsiooni, vaid neli-viis poliitilist fraktsiooni, mis siis koos moodustaksid koalitsiooni. Nendel fraktsioonidel võib olla mingites poliitilistes küsimustes eriarvamusi (mis ongi ju demokraatlik!), kuid neid ühendab Saakašvili võimuvertikaali lõhkumise eesmärk.
Postimehes ilmunud Saakašvilit toetavas artiklis väitis Artur Jugaste, et ühes vastase maine hävitamisega on opositsioon rikkunud kogu riigi renomeed. Viimaste aastate poliitilisi samme ning ka opositsioonivastase retoorika levitamist vaadates näib, et selles peaks hoopis rohkem süüdistama Mihheil Saakašvilit. Kindlasti väärivad tema mitmed reformid tunnustust, kuid ei tohi unustada mündi teist külge ˗ üha autoritaarsemaks ja juhikesksemaks muutunud poliitilist süsteemi. Seda kummastaval on lugeda Jugaste PR-artiklis presidendi toetuseks öeldut "Saakašvili on võimul olnud kaheksa aastat ning tema puhul on teada, mida temalt oodata."
Sarnaselt, justkui tellimusloona lajatas ka kaitseminister Urmas Reinsalu lauale vene kaarti (Tuleb mõista, et idanaabriga (Gruusias küll põhjanaabriga) hirmutamine on seal Eestiga võrreldes veelgi võimsam valimispropaganda tööriist) ning sekkus rahvusvahelises meedias avaldatud artiklis Gruusia siseasjadesse. Siiani on jäänud vastuseta küsimused, kus tekkis kaitseministril ootamatult suur huvi Gruusia vastu, miks ta otsustas laimata Ivanišvilit ja opositsiooni ning kes olid tema infoallikad. Huvitavalt lähevad tema seisukohad üks-ühele kokku Ühinenud Rahvusliku Liikumise valimispropaganda retoorikaga.
Ivanišvili isiku ja tema ning tema juhitud valimisblokki tulevaste sammude osas jäävad muidugi mitmed teravad küsimused õhku. Kuid grusiinid on oma valiku teinud ning nende hinnangul oli opositsiooni kohal hõljuvad küsimärgid paremad kui võimu poolt pakutud rasvane hüüumärk.
1. oktoobril tehti ajalugu ning esimest korda ajaloos sai Gruusias opositsioon võimule valimiste ning mitte rusikate toel. Eesti ainuke valik on jätkata Gruusia demokraatliku arengu toetamist!
(Artikkel ilmus lühendatud kujul 5. oktoobril ajalehes Eesti Päevaleht -- Silver Meikar: Gruusia vale)
Võltsitud tegelikkus
Amatöörvideo, säuts ja foto on võim, mis suudab tuua rahvamassid tänavale, alustada kodusõda ja sundida rahvusvahelist kogukonda tegelema probleemiga, mida nad meeleldi väldiksid. Samas muutub võimalus kontrollida infokildude tõepära eksklusiivsete operatiivuudiste pakkumisvõitluses üha keerulisemaks ning nii kujundabki meie arusaamu ka võltsitud ja moonutatud «rahva hääl».
Traditsiooniliselt kuulub suletud ühiskonnas info ja tõe võim riigile, demokraatlikus ühiskonnas jagab riik seda sõltumatu meediaga. Tänu interneti levikule on nüüd lisandumas ka kolmas võimalus – võrgukodaniku tekst, pilt või video. Sageli anonüümsed indiviidid või rohujuureorganisatsioonid aitavad kujundada meie arusaama Süüria konfliktist, valimispettustest Venemaal ja meeleavaldustest Wall Streetil.
Autoritaarsete režiimide puhul on kõik selge. Nad lubavad vabalt levida vaid oma «tõel». See ei tähenda, et nad alati valetaksid, kuid kindlasti tähendab seda, et vajadusel nad seda teevad. Nõukogude Liit jäi oma kuulsusetu lõpuni kindlaks, et Katõni veresauna korraldasid sakslased ning võimul polnud midagi pistmist holodomoriga Ukrainas. Stalini ajal kirjutati tõde pidevalt ümber – ebasoosingusse langenud inimesed kadusid fotodelt ja raamatutest.
Ka demokraatlikes riikides püüab võim oma seisukohti peale suruda, kuid võimul ei ole monopoli inforuumi üle. Sõltumatu ja tugeva meedia ülesandeks on infot kontrollida, pakkuda alternatiivseid seisukohti ja paljastada valed. Konkurentsitingimustes on saanud oluliseks küsimuseks usaldus ning ajakirjanduselt eeldati allikate ja faktide põhjalikku kontrolli.
Nüüd ei ole selleks enam alati aega, sageli ka võimalust. Niikaua kuni Assadi režiim ei luba rahvusvahelisel ajakirjandusel sündmusi riigis vabalt kajastada, on kohalike fotod ja videod ainukeseks alternatiiviks, mis seab Süüria ametliku info kahtluse alla. Pole kahtlust, et interneti ja sotsiaalvõrgustike levik on hävitamas autoritaarsete riikide infomonopoli, kuid sellel on ka oma varjukülg.
Mida rohkem kujundame arvamuse ja langetame otsuseid väriseva kaameraga tehtud pildi järgi, seda suurema tõenäosusega söödetakse meile ette võltsitud või vähemalt kallutatud visuaalset infot. Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Globaalses inforuumis ei toimu konkurents üksnes usaldusväärse teabe, vaid ka info mõju ja selle avaldamise kiiruse üle.
«On siin keegi, keda on vägistatud ja kes oskab inglise keelt,» kuulis ajakirjanik Edwart Behr üht TV ajakirjanikku küsivat Kongo põgenikelaagris 1960ndatel ning sellist pealkirja kannab ka tema memuaaride raamat. Enam pole vaja meediale sobivat ohvrit otsida, nende videod ja fotod lausa pressitakse meediakorporatsioonide arvutitesse. Palun võtke ja avaldage, ning tehke seda kiiresti.
Globaalsel massimeedial on jätkuvalt võim otsustada, mis miljonite vaatajateni jõuab ja mis mitte. Massirahutusi Tuneesias ei aidanud esile kutsuda mitte Youtube’i ja Facebooki üles pandud video ennast protesti märgiks süüdanud Mohamed Bouazizi ema rahumeelsest protestist Sidi Bouzidi linnavalitsuse ees, vaid selle näitamine Al Jazeera Mubasheri telekanalis.
Kuigi sotsiaalvõrgustikud on täis klippe ja pilte Süürias toimuvast, kujundavad kollektiivset arvamust (veel?) meediakorporatsioonid. Kogemuslikult teame, et võrgus leviv informatsioon ei pruugi õige olla, kuid kui seda kasutab meile usaldusväärne telekanal või ajaleht, kaotame kriitikameele ka siis, kui materjali kõrval seisab teade: «can not be independently verified».
27. mail avaldas BBC Houla linna veresauna käsitleva artikli kõrval õõvastava foto, kuidas laps hüppab üle valgetest laibakottidest vagude. Väga kiiresti selgus, et tegemist oli Marco di Lauro 2003. aastal Iraagis tehtud fotoga, ning BBC pidi eksimuse pärast vabandama. 28. juulil ilmutas Austria olulises päevalehes Kronen Zeitung võltsitud foto, kus varemetes Aleppo linnast põgenevad teki sisse mähitud väikelast süles kandev isa ja abikaasa. Photoshopi abil oli ei midagi ütleval äärelinna tänaval jalutanud perekond sobivale taustale «liimitud».
2006. aastal lõpetas Reuters päeva pealt lepingu vabakutselise fotograafi Adnan Hajj’iga ja kustutas oma arhiivist tema 920 fotot pärast kinnituse saamist, et pilditöötlusprogrammi abil oli ta lisanud ja tumendanud tossupilve, mis Iisraeli õhurünnaku järel Beiruti elurajoonist taeva poole kõrgus. Kas sihilik võltsing või eksimus, need kujutised kujundavad meie arusaama dramaatilistest sündmustest. Seda teavad kõik konflikti osapooled ja pole põhjust kahelda, et soovitud reaktsiooni saamiseks võetakse infosõjas kasutusele kõik vahendid.
Moskva-meelsed telekanalid näitasid 2008. aasta augustis südamerahuga Vene kahurite poolt puruks pommitatud Gori elurajooni, väites, et tegemist on Gruusia rünnaku tagajärgedega Tshingvalile. Ka esimesed klipid 2007. aasta aprillirahutustest Eestis jõudsid rahvusvahelisesse meediasse Vene propagandamasina filtri kaudu ning seeläbi loodud ühepoolset hinnangut oli hiljem raske tasakaalustada.
Olukorras, kus publik nõuab pilti, ja kohe, kuid meediakanali ainuke side toimuvaga on anonüümsed allikad kohapealt, on võimatu vältida pettusi ja võltsinguid. Seda kasutab rõõmuga ära Russia Today, ametlik Kremli ingliskeelne meediakanal, kes mõnele tõestatud võltsingule tuginedes seab kahtluse alla kogu läänemaailma meediakajastuse olukorrast Süürias.
«Varem uskusime, et vaid valitsuse kanalid valetavad, kuid nüüd kaotas enamik minuvanuseid usu BBC ja CNNi vastu,» väitis noor budistliku kooli õpetajanna Ei Shwe Sin mulle Mandalays. Väliskanalid olid kaotanud kogu usalduse, kajastades, kuidas arakanidest enamus Birma valitsusvägede toel moslemitest rohingya’sid tapab ja põletab nende külasid.
Arakani osariigis toimuva rahvastevahelise konflikti tagamaad on keerulised ning ühte süüdlast ei ole. Olgu rahvusvahelise meedia kajastus ükskõik kui tasakaalukas ja tõepärane, rohingya’de vastu sisuliselt rassistlikku viha tundvaid birmalasi ei rahulda see kunagi.
Meediat ei saa usaldada, sest nad ei suuda fakte kontrollida või on lihtsalt mõne režiimi käepikendused. Riike ei saa ammugi usaldada, sest need ei lähtu tõesest informatsioonist, vaid ainult (ja ainult) oma huvidest. Ning ka infovabaduse sümboliks peetud internetti ei saa (enam?) usaldada, sest seal toimetavad kindla agendaga kodanik-ajakirjanikud ja nende maski taha varjuvad režiimid.
Me elame infomullis, mis seab kahtluse alla reaalsuse piirid. 1997. aasta mustas komöödias «Wag the Dog» palkab seksiskandaali tõttu taasvalimiskampaaniat kaotav president Hollywoodi režissööri looma sõda Albaaniaga. Meedia unustab skandaali ja keskendub stuudios loodud haaravatele sõjaklippidele ... ning valimised on võidetud.
Ka Pussy Rioti üle mõistetakse Moskvas kohut (ning peapiiskop Andres Põder on selle teo juba hukka mõistnud) Kristuse Lunastaja kirikus peaminister Vladimir Putinit mõnitava kontserdi korraldamise eest. Probleem on selles, et seda kontserti ei ole sellisel kujul toimunud ning suur osa on vaid videotöötluse tulemusena valminud klipp Youtube’is.
Teadmine, et infoga manipuleeritakse, ei vabasta meid soovist ja ka kohustusest saada võimalikult adekvaatset pilti maailmas toimuvast. See on võimalik vaid juhul, kui kasutada erinevaid allikaid ja mitte kaotada kriitikameelt.
Artikkel ilmus 15. augustil ajalehes Postimees: Silver Meikar: Võltsitud tegelikkus. Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, kuidas üleilmses info virvarris nii uudiseid kui ka pilte moonutatakse või lausa võltsitakse ning kujundatakse sellega meie arusaamu dramaatilistest sündmustest.
Birma spurtiv paigalseis
Kuuldes helikopteri tiivikute jämedaid plaksatusi, mis kõlavad üle Myitkyina linnatänavate võrrilaadsete rataste ja tuk-tukide ühesilindriliste mootorite orkestri, jookseme majast välja.
«See tuleb idast ja seega sõidab varustuse järele, ehk veab ka haavatuid,» ütles pikalt kodusõda näinud katšin, samal ajal lennuriista trajektoori näpuga järele vedades. Sellel päeval tuletasid ülelendavad helikopterid mitu korda meelde, et jutud, nagu oleks Birma teinud kannapöörde paremusele, on ennatlikud.
Samal ajal kui globaalne peavoolumeedia rõõmustab märgatavate demokraatlike ja avanemist aitavate reformide üle, peab pärast 17 aastat kestnud vaherahu lõppu 2011. aasta juunis katšinite vähemusgrupp ebavõrdset lahingut valitsusvägedega. Neil on kaitselahingutes kasutuses isegi handmade-püssid Hiina ja Venemaa (pool)modernse rasketehnika vastu.
Siiski on vihmamets ja selle reservuaari pidevalt muutuv roheline kaitsevari suutnud tagada põliselanikele võimaluse pikaajaliseks vastupanuks.
Viiskümmend aastat tagasi, 1948. aastal haaras Briti koloniaalvõimu alt vabanenud riigi üle võimu sõjaväeline hunta, mis sisuliselt valitseb Birmat siiani. Väga kiiresti suutis mundris eliit kommunistlike-utopistlike reformidega ja julmade repressioonidega viia ühe suurema edupotentsiaaliga Kagu-Aasia riigi majanduse, vabaduse ja inimarengu võrdlustabelites viimaste sekka.
Siis kui meie kogunesime taas kord sinimustvalgete lippude alla, hakkasid ka Birmas puhuma muutuste tuuled. Isegi tuhandete valitsuse vastu välja astunud elanike tapmine 1980ndate lõpus ei suutnud rahvast peatada ning sundis sõjaväelist huntat korraldama 1990. aastal üle pika aja valimised.
Kuid selle asemel, et enam kui 80 protsenti kohtadest võitnud National League for Democracyle võim üle anda, otsustas sõjaväeline juhtkond tapmiste, vangistuste ja piinamistega oma võimu taas kord kehtestada ning seega riigi ka suuremast osast maailmast isoleerida.
Arendades majandussuhteid Hiina Rahvavabariigiga ning alustades tuumakoostööd Põhja-Koreaga, trotsis Birma läänemaailma järjest karmistuvaid majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone.
«Ega nemad vaesemaks ei jäänud,» ütles huntale viidates kohalik elanik Valentino. «Meilt, tavalistelt inimestelt, koorisid nad selle, mis neil sanktsioonide tõttu saamata jäi.»
Kui Birma suurima linna ja endise pealinna Yangooni öörestoranis hautatud köögivilja ja nuudleid nautisime, rääkis väikeettevõtjast ligi 60-aastane mees, et ka isiklikest kannatustest hoolimata olid sanktsioonid, veelgi enam aga ASEANi poliitiline surve vajalikud ning aitasid ehk kaasa, et riigis mingeidki muutusi toimuma hakkaks.
Veelgi enam kehutas huntat reforme alustama hirm oma tuleviku pärast. Ka 2007. aasta safranrevolutsioon tõestas neile, et ei karmid seadused, hirmuvalitsus ega lauskontroll suuda lõplikult kustutada elanike tahet ebaõigluse vastu välja astuda.
Järgmine ülestõus võib tulla ju veel suurem ning selle ohvriteks võib saada peale tuhandete tsiviilelanike ka praegune võimueliit. Kuid hirm ei pannud huntat muidugi tegema sisulisi demokraatlikke reforme, vaid näilisi, selliseid, mis ei viiks neilt korruptsiooni teel kogutud rikkust ega relvade abil saadud võimu.
Aastal 2008 võeti vastu uus konstitutsioon, millega tagati sõjaväele 25 protsenti kohtadest parlamendis ning võimalus osaleda riigivalitsemises. 2010 toimusid nn parlamendivalimised, kus võimueliidi erakond Union Solidarity and Development Party sai ülekaaluka võidu.
Mitmel erakonnal, ka NLD-l, ei võimaldatud kandideerida ning valimistulemuse pani hunta kirja vastavalt oma vajadustele, hoolimata sellest, kuidas elanikud tegelikult hääletasid.
Pärast valimisi vahetas suur osa hunta juhtkonnast sõjaväemundri ülikonna vastu ning neist said vastloodud valitsuse liikmed või juhtivad poliitikud parlamendis. Seega on ikka veel võimul endine eliit, üksnes riietus ja ametinimetused on vahetunud. See ei takistanud aga rääkimast suurtest muutustest ja reformidest.
Võidujooks maavaraderikkasse ja geopoliitiliselt olulisse Birmasse sai läänemaailmas avaliku stardipaugu pärast rahvuskangelase Aung Sani tütre Daw (Aung San) Suu Kyi koduarestist vabastamist 13. novembril 2010.
Tema juhitud opositsiooniparteil National League for Democracy (NLD) lubati kandideerida vahevalimistel ning saada kuus protsenti kohtadest parlamendis. Need sammud aitasid lääneriikide juhtidel hõlpsalt avalikkust veenda, miks tuleb kibekiiresti tühistada sanktsioonid ning tugevdada majanduslikku ja poliitilist koostööd Birmaga.
Yangoonis võib vahet varasemaga siiski selgelt märgata – teedel vurab üha rohkem ja uusi autosid, poed on kaupa täis. Kuid kõige suurem muutus võrreldes neli aastat tagasi Birmas kogetuga on hirmu vähenemine.
Küsisin vestluspartneritelt, kas nad ka aastal 2008 oleksid nii vabalt kohvikus oma poliitilisi mõtteid avaldanud, ning sain alati selge vastuse: EI. Tollal võis ka süütu vestlus välismaalasega tuua kaasa salapolitsei ülekuulamise, piinamise ja pika vangistuse.
Kuid need pisimuutused ei ole kaasa toonud positiivset arengut põhjapoolseimas osariigis Katšinis. «Meie olukord on viimastel aastatel pigem halvemaks läinud,» võiks kokku võtta vestlusi katšinite pealinnas Myitkyinas.
Keskvõim püüab põliselanikke kodudest välja ajades ning vastuhakkajaid tappes haarata kontrolli maavaraderikka piirkonna üle ning sealsed rikkused suure vaheltkasuga investeerijatele maha parseldada.
Vähemalt 70 000 kohalikku on pidanud oma küla maha jätma ja otsima varju põgenikelaagrites. Kuid isegi ÜRO toetusel loodud varjupaigas Myitkyinas ei saa põgenikud end turvaliselt tunda.
Näiteks tungisid 17. juunil valitsusväed linna põgenikelaagrisse ja vahistasid väljamõeldud süüdistustega sealse elaniku Brang Shawngi. Hilisemad fotod tõestavad tema julma piinamist siiani kestvas vangistuses.
Kohalikud näitasid peale selle sülearvutist pildimaterjali muudestki sõjaväe vägitegudest – mahapõletatud küladest, surnuks pekstud või põlema pandud elanikest…
Seega võib Birmas rääkida näilistest ja mikroskoopilistest muutustest paremuse poole, mis puudutavad vaid osa rahvast. Muret tekitab ka asjaolu, et neidki väikesi samme võib igal hetkel tagasi pöörata. Birma võimudega suheldes sobiva poliitika valimiseks tuleb seetõttu leida tasakaal kahe eesmärgi vahel.
Esiteks tuleb Birma valitsuselt peale demokraatlike reformide nõuda investeeringute, majandustoetuste ja poliitilise koostöö eest ka sisulisi samme vähemusgruppidevastase vägivalla peatamiseks.
Teiseks tuleb aga muuta võimatuks olukord, kus võimueliit otsustab suhtlemise üldse lõpetada ja vaevaliselt valitud teelt tagasi pöörduda. Mundri asendamine tsiviilrõivastega ei muuda aastakümnete jooksul välja kujunenud sõjaväelist mõtlemist ega tee rahvast julmalt valitsenud sõjarditest demokraate.
Vale signaal oleks anda Birma valitsusele mõista, et Aung San Suu Kyi koduarestist vabastamine ja talle parlamendikoha võimaldamine ongi piisav läänemaailma investeeringute ja turistide sissevooluks. Sellisel juhul pole kahtlustki, et demokraatlike riikide rahaga sillutatakse tee vägivalla ja ebaõigluse jätkule Birmas veel aastakümneteks.
Birma
• Riigi nimi: 1989. aastal kinnitas sõjaväeline hunta riigi ametlikuks nimeks Myanmari Liit. Paljud riigid, organisatsioonid ja isikud kasutavad siiani nime Birma, tahtes näidata, et ei hunta ega selle otsused pole legitiimsed.
• Pealinn: Naypyidaw (aastatel 1862–2005 Yangoon).
• Pindala: 676,578 km2 (pisut suurem kui Prantsusmaa).
• Rahvaarv: umbes 55 miljonit.
• Rahvad: 68 protsenti birmalased, 9 protsenti šanid, 7 protsenti karenid, 4 protsenti arakanid, 2 protsenti monid 2 protsenti tšinid, 1,5 protsenti katšinid jm vähemusrahvad. Peale nende 3 protsenti hiinlasi, 2 protsenti indialasi jt.
• Religioon: 89 protsenti elanikest on budistid, 4 protsenti kristlased (peamiselt karenid ja katšinid) ning sama palju islami usku (rohingya’d jt).
• Rahaühik kyat.
• SKT ühe isiku kohta (2011): 1300 USD
(194 riigi pingereas 171. kohal).
• Aung San (13.02.1915–19.07.1947) – Birma rahvuskangelane ja iseseisvuse eest võitleja, tuntakse ka kui (nüüdisaegse) Birma isa. Aung Sani mõrvas paramilitaarne rühmitus 19. juulil 65 aastat tagasi.
• Aung San Suu Kyi (snd 19.06.1945) – Aung Sani tütar. Birma opositsiooniliikumise tuntuim eestkõneleja, opositsioonierakonna National League for Democracy juht ning 1991. aasta Nobeli rahupreemia laureaat.
• Thein Sein (snd 1945) – Birma president. Teinud sõjaväelist karjääri alates militaarkooli lõpetamisest 1968. aastal kuni presidendiks saamiseni 2010; kindraliks sai aastal 2007.
(Artikkel ilmus 19. juulil ajalehes Postimees: Birmas on toimunud näilised ja mikroskoopilised muutused paremuse poole, aga need puudutavad vaid osa rahvast ning neidki väikesi samme võib hunta igal hetkel tagasi pöörata, kirjutab inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar.)
