Kremli torupoliitika internetis
Täna Postimhees ilmunud artikkel "Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis" valmis eelmise nädala alguses ja lõppes lõiguga: "Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada." Nagu paar päeva hiljem selgus, tulid veebikaamerad ka Putiniline nädala lõpus toimunud telemaratonil pähe. Huvitav, kas minu muud ennustused ka täide lähevad.
Artikli toimetamata ja kärpimata versioon:
Kremli torupoliitika Internetis
Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärgiks ei ole „torusid“ kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma „toodang“ sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna. Info ei ole aga gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikkusest internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.
Paljuski tänu YouTube’ile ei suutnud Kreml peatada Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini võimsamat mainekahjustust. Aastate pikkune raske töö – kümned fotod ja videod palju ülekehaga galopeerivast kangelane Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimees Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – macho imago loomisel varises kokku vilekoori ja “Putin välja” hüüete saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui Olümpiakompleksis toimunud raskekaalu poksimatši järel peaminister poksiringi tšempionit õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel Rossija 2 kanalis oli heli eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.
Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvjedevil on sotsiaalvõrgustikes populaarne - Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369000 „like“-iki ja tema säutse jälgis 741000 twitteri-kasutajat – kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedjevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 peamiselt vaenulikku või vähemalt ironiseerivat kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meelevaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.
Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad "sulide ja varaste parteiks", on suhukepitud lambad (Сегодня стало очевидно, что если человек пишет в блоге словосочетание «партия жуликов и воров» он тупо баран еб@ный). Kommunikatsioonimeeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli tornid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog
Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitamisel unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.
Huvitav, milline karistus aga ootab neid kümneid ja kümneid julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega filmisid räigeid valimispettusi. Vaieldamatult pole videod valimissedeleid täitvatest jaoskonna liikmetest ning erinevatest tulemuste korrigeerimise viisidest solvanud mitte veel vähegi vabalt mõtlevaid venelasi, vaid pannud maailma ees piinlikku olukorda kogu võimuladviku.
Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis on muutunud üha vaimukamaks ja ka paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putinit ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfak’i „Meie hullumaja hääletab Putini poolt“ ning “Freedmani” ühiskonnakriitilised klipid. Korruptsioonipaljastustega avalikkuse tähelepanu võitnud Vene blogija Aleksei Navalnõi ning tema loosung „Sulide ja varaste partei“ on saanud valimisvõltsimiste vastase liikumise kangelaseks.
Vene blogija Aleksander Blushev on väljendanud isegi seisukohta, et ilma internetita poleks olnud mingeid avalikke proteste. Pole siis ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindral-major Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele . Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.
Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. Siiski, FOM-i uuring küsis ka seda, millisest kanalist saadakse informatsiooni ja uudiseid. 92% -ga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28%-ga ja alles siis internet 21%-ga. Kui 18-24-aastaste seas nimetati televisiooni ja internetti info saamise kanaliks vastavat 83% ja 51% , siis 35-44-aastaste seas olid need näitajad 94% ja 19% ning üle 65-aastastel 96% ja 2%. Demokraatia seisukohalt on oluline ka küsimus, millist infot internetist otsitakse. Esikohal on tervise ja spordi uudised 46%-ga, sellele järgnevad äri ja tehnika, mõlemad 36%, siis mängud ja meelelahutus 26%, õigusabi 24% ja turism 21%. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti vaid 19% inimesi.
Esmapilgul tundub, et võimuladvik ei peaks väga muretsema. Blogija Ilja Varlamov leidis ERR-ile antud intervjuus, et inimesed, kes kunagi varem ei huvitunud poliitikast ning olid sellest väga kaugel, hakkasid nüüd mõistma, et midagi on väga valesti, et neile ei räägita kogu tõtt, et neid petetakse. “Seega hakkasid nad otsima informatsiooni ning läksid internetti. Selle tulemusena on praegu kogu informatsioon meeleavaldustest, kõik need teated on väga populaarsed.” Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju tegelikult huvi poliitilise info vastu tõusis.
Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu, vähendamiseks. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et sarnaselt mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne laupäevast suurmeeleavaldust andis Facebooki kodulehel teada üle 30000 inimese kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.
Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi piisavalt väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.
Pool rehkendust tehtud
Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema „valus“, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasollu. Venemaal on täidetud sellest heal juhul vaid pool. Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.
Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on konkreetselt seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks valimisjaoskondade juhtideks olid mitmed koolidirektorid, kohaliku võimu- ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste “turvasid” aga korrakaitsjad. Nendega tülliminemine võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.
Kuid kõige suurem Venemaa mure on see, et puudub sisuline alternatiiv. Ma ei ole üldse kindel, et kui Ühtsele Venemaale antud hääled oleksid läinud kommunistidele või žirinovskilastele, muutuks Venemaa demokraatlikumaks ja vabamaks. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül).
Kremli lahendused
Kuid vaieldamatult on arengud Venemaal olulised. Putini monopol on kõikuma löönud, küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Hirmuühiskonna taaskehtestamiseks ei aita enam kumminuiast tänaval, dissidendid tuleb nüüd eemale peksta ka vabast internetist. Ning see saab olema oluliselt keerulisem.
Evgeny Morozov leiab raamatus „The Net Delusion”, et Kreml pole tundnud tugevat vajadust Interneti kontrollimiseks, vaid on vaadanud seda kui uut ja erutavat mänguväljakut propagandaeksperimentidele. Ka Freedomhouse`i viimane Raport “Freedom on the Net 2011” tõdeb, et internet on Venemaal suhteliselt vaba. Viimaste aastate arengus toob see positiivsena välja lihtsama ligipääsu internetile ning murelapsena märgid tsensuuri ning teisitimõtlejatest ajaveebnike piirkondlikest tagakiusamise juhtumitest.
Massilise tsensuuri sisseviimine on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga. Ning põhjendusi interneti suuremaks kontrollimiseks leiab alati.
Argumentõ i Faktõ antud intervjuus arvas Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, et riik ei saa ignoreerida, kui interneti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta vajalike virtuaalmaailma regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa interneti reformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.
Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu jaoks virtuaalmaailmas tegutsejaid kutsutakse “trollideks” ning nende üheks ülesandeks on spin’ida võrk täis režiimile kasulikku infot selliselt, et näiliselt vaba internet muutuks spinternetiks. Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub koheselt kümneid kriitilisi kommentaare “häältelt rahva seast”, „head“ Facebooki teated saavad koheselt tuhandeid “like’isid”. Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud.
Kaks aastat tagasi andis Kreml noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljakust: "Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole."
Huvitavad tekstid ja saidid saab lugematuks muuta ka küberrünnakutega või lihtsalt need võrgust välja lülitades. Ennustan, et keerulistel aegadel hakkab üha enam opositsioonilisi ajaveebe ja saite majutavaid servereid streikima või neile suletakse tehnilistel põhjustel ligipääs. Sellega pannakse teisitimõtlejad võrguavaruste lootusetusesse üksildusse. dDOS rünnakuid kuid ka kohtuotsusega veebisaidi sulgemist kasutati ka nende valimiste eel ja järel. Rünnakute alla on sattunud nii Echo Moskva kui ka uudisteportaal Slon, samuti Facebooki Vene analoog VKontakte ja populaarseim blogikeskond LiveJournal.
Küberrünnakutest veelgi lihtsam režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda ISP-idelt teatud saitide sulgemist. Selleks pole võimuorganitel vaja küsida kohtult luba ning põhjenduseks piisab juba pelgalt kahtlusest, et mingil veebilehel olev info võib omada mingitki seadustega vastuollu minevat sisu.
Oligarh Ališer Usmanov vallandas sellel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva ajakirja Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50% LiveJorunali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti RuTube, YouTube’i Vene analoogi, ning omab kontrolli mitmete teiste võrgufirmade üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma on-line keskkondades.
Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.
Ekstremistlike tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõus kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse tegija, vaid ka selle “like`i” või “retweet`i” levitaja. See on küll antud paragrahvi meelevaldne tõlgendus, aga teisalt siinseid Vene kohtuid arvestades läheb soovi korral läbi küll. Internetikasutajad ei saa lootma jääda ka anonüümsusele, sest Suur Vend jälgib ja suudab “süüdlased” kiiresti tuvastada.
1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероприятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsiooni võrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefoni võrgus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISP-isid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000 aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.
Ei tasu unustada, et internet on julgeolekuasutuste võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik teada saada huvipakkuva persooni ajalugu, tema iga mõtteavaldus ning kõik sõbrad-tuttavad. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub koheselt välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud. Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid koheselt, kui spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid kasutatakse internetimeedia tekstides.
Lisaks sellele vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliiklusest kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka interneti väljalülitamise “nupuna”. Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikale, mis ühtepidi soovib, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.
Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada.
Inimõigustest
9. detsembri hommikul oli mul võimalik esineda Terevisioonis hommikuprogrammis inimõiguste teemal. Järgnev tekst on lühike kokkuvõte sellest, milliseid mõtteid enne seda mõlgutasin.
Sissejuhatus
10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO üldassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Just seetõttu tähistatakse homme inimõiguste päeva ning toimub ka Inimõiguste Instituudi konverents Tallinnas. Meie organisatsioon saab peagi 20 aastat vanaks ning me täisikka jõudnuna on sobilik aeg heita pilk ajalukku ning mõelda ka tulevikule. Kellel huvi homsel konverentsil osaleda, siis mõni koht on ehk veel vaba. Registreerimine aadressil: www.eihr.ee.
Inimõiguste ajalugu ja snendest üldiselt
Inimesed hakkasid mõtlema oma õiguste peale hetkel, kui neil (analüütiline) mõtlemisvõime tekkis. Siiski saame rääkida klassikalistest inimõigustest kui üldtunnustatud väärtusest oluliselt hilisemas ajajärgus. Kuigi demokraatia lätteid otsime antiikaja filosoofide ideedest, saab arutelu iga inimeste õiguste üle sisuliselt alguse renessansi ja reformatsiooni järgsel ajal, kuid eelkõige valgustusajaga.
Revolutsiooniline areng inimõiguste idee tekkimisel toimus 18 sajandi teisel poolel, Ameerika Ühendriikides 1776. aasta Virginia Õiguste Deklaratsiooniga ja 1789. aasta Prantsuse Revolutsiooniga. 19. Sajandil said inimõigused oluliseks osaks võitluses orjapidamise vastu.
Laialdaselt on kasutatud Tšehhi-Prantsuse professor Karel Vasak 70-ndaltel aastatel välja pakutud inimõiguste arenguetappide kolmikmudelit:
1. Esimese generatsiooni inimõigused. Need olid peamised tsiviil- ja poliitilised õigused, mis tulenevad 18. sajandi John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau loomuõiguslikust filosoofiast. Sinna hulka kuuluvad näiteks sõnaõigus, ausa kohtupidamise õigus, usuvabadus ja valimisõigus.
2. Teise generatsiooni inimõigused. Universaalselt sõnastati need just Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga 1948. aastal. Lisaks eelnevale kuuluvad sinna näiteks õigus töötamisele, peavarjule, arstiabile ja sotsiaalsele turvalisusele. Ehk siis ka majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused.
3. Kolmanda põlvkonna inimõigused. Need 70ndatel aastatel alguse saanud õigused on kõige laialivalguvamad ja sisaldavad endas kollektiivseid õigusi alates rahvaste enesemääramise ja arenguõigustele, lõpetades puhta keskkonnaga ja õigustega ilma piiranguteta suhelda.
Arvatavasti võiks 21. sajandil nadil lisada siia ka neljanda kategooria, mis võtaks arvesse globaliseerunud maailma ja demokraatia arengut. Need on paljuski rahvusvaheliste lepingutega reguleerimata valdkonnad, hõlmates endas näiteks internetivabadust.
Inimõiguste olukord Eestis
Inimõigused on pidevas arengus ja mitte kunagi ei saa öelda, et nüüd on saavutatud lõppeesmärk. Tuletame meelde: Euroopas anti esmakordselt naistele üleüldine valimis ja kandideerimisõigus Soomes 1905. aastal. 1955. aastal 1. detsembril arreteeriti mustanahaline Rosa Parks selle eest, et ta ei loovutanud liinibussis istekohta valgesse rassi kuuluvale inimesele ja sellele järgnenud võitluse tulemusena tagati eri rahvusest ja rassist inimestele sarnased õigused. 2001. aastal sai Hollandis esimene riik maailmas, kes tagas samasoolistel paaridel õiguse abielluda.
Inimõiguste olukord riigiti on erinev. On riike, kes ka 21. sajandil ei suuda oma elanikele tagada ka kõige elementaarsemaid inimõigusi. Näiteks üks maailma vaesemaid riike Birma, kus ligi viiskümmend aastat võimul olev sõjaväeline hunta eirab ka kõige põhilisemaid inimõigusi. Meenub kohtumine ühe Birma opositsiooniliidriga, kelle eesmärk oli tagada elanikele nii head inimõigused nagu Hiina Rahvavabariigis.
Selle kõrval tundub olukord Valgevenes või ka Venemaal just kui lillepidu. Õiglasele kohtupidamisele lootma ei tasu jääda, meedia on võimu kontrolli all ning valimisi võltsitakse, kuid vähemalt pakutakse elanikkonnale mingitki turvatunnet ja sotsiaalset heaolu.
Tulles nüüd Eesti juurde, siis meie inimõiguste olukord on eeltoodud näidetega võrreldes väga hea. Eestis ei rikuta inimõigusi. See aga ei tähenda, et meil ei oleks probleeme. On küll, ja oluliselt rohkem, kui inimesed seda teadustada sageli oskavad.
Kindlasti on meie mureks elanikkonna vähene teadlikkus inimõigustest ning seda tühimikku soovime me ka 10. Detsembri konverentsiga pisut täita. Samuti peame vaatama tulevikku, kus peame leidma lahenduse nii asüüliotsijate õigustele kui ka Internetiga seotud uutele väljakutsetele. Seega tööpõld on lai.
Kas inimõiguste kaitsmisega võib minna üle piiri
Mingite spetsiifiliste õiguste kaitsmisega võib kindlasti üle piiri minna. Esmalt tuleb mõista, et lisaks õigustele on inimestel alati ka kohustused. Teiseks seda, et kõiki asju ei tohi ja ka ei saa reguleerida seadustega. Nõuda seda, et kõik inimõiguste tagamisega seotud pisidetailid oleksid garanteeritud seadusepügalatega, viiks meid olukorda, kus vabaduse sildi all viiakse ellu vabadusi piiravat ja lauskontrolli ning –karistamist propageerivat poliitikat.
Kolmas, ja võib-olla kõige olulisem küsimus seisneb selles, et nii nagu ka vabadused, on õigused omavahel konkurentsis. Ehk suurendas mingi valdkonna õigusi, vähendatakse teisi. Inimõiguste aluspõhimõtted on fundamentaalsed. Teatavatel juhtudel aga võib inimeste vabadusi piirata, näiteks võib kuriteo sooritanud inimest pärast õiglast kohtupidamist aastateks trellide taha lukustada ning see ei ole inimõiguste rikkumine.
Eks seda konflikti erinevate õiguste vahel tuleb lahendada kaasuste põhiselt ning läbi selle tekkinud praktika määrab ära ka piirid. Oluline on siinjuures terve mõistus. Toome näiteks konflikti meediavabaduse ja privaatsuse vahel. Kui pean inimeste privaatsust väga oluliseks, leian, et Riigikohtu otsus mitte rahuldada Sirje Kingisepa nõudmist, et Eesti Päevaleht kõrvaldaks veebiväljaandest aastaid tagasi ilmunud persooni loo temast, oli täiesti põhjendatud. Vastasel korral oleks loodud pretsedent, millele viidates iga kunagi avaliku elu tegelane saaks nõuda kunagi avaldatud seisukohtade eemaldamist. Näiteks kas või praeguse IRL „idarahalunimse“ skandaali osalised võiksid nõuda, et skeemi paljastanud Pealtnägija saated ei oleks mõne aja pärast võrgus kättesaadavad.
Ma arvan, et Eesti üks suurimaid õiguste ja vabadustega seotud probleeme on seotud kodanike kaasamisega. Mul on kurb tunnistada, kuid suur osa valitudi Riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste saadikuid elavad oma mõttelaadis ikka klassikalise esindusdemokraatia elevandiluust tornis. Ehk kord nelja aasta jooksul võivad kodanikud valida, keda nad sinna tippu saadavad ja vahepealse aja võivad nad panni lakkuda.
Kodanike kaasamise idee jääbki vaid loosungiks, kui seda tegelikult ellu ei rakendata. Teerullipoliitikaga ei siluta mitte ainult mingile klikile sobilike seaduste teed Riigikogus, vaid see on tavaliseks praktikaks ka kohalike asjade otsustamiseks.
Heaks näiteks on siin Otepää vallas toimuv, kus endine IRL-i liikmest vallajuht Andrus Visnapuu ja Reformierakondlase Aivar Nigoli kontrolli all olev volikogu otsustas sulgeda Pühajärve põhikooli ning andis sellest lapsevanematel teada pärast otsuse tegemist. Siin ei ole küsimus selles, et Pühajärve põhikool on tugev ja head haridust pakkuv kool, mis vastab kõigile Haridusministeerium nõuetele ja kus õpib 90 last. Ka mitte selles, et see kool sao 2007. Aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ning kuulub innovaatiliste maakolide peresse.
Küsimus on poliitilises kultuuris. Ka AK näitas lõiku, kus Nigol ülbelt teatab, et ise valisite selle võimu ja eks valige järgmine kord ümber. Mina ei taha elada riigis, kus kodanikuna saan otsuste tegemisel kaasa rääkida kord nelja aasta jooksul. Aga mul on tunne, et paljud võimulolijad just sellist riiki ehitavadki. Kala pidi mädanema hakkama peast, kuid selle näite põhjal võiks öelda, et juba saba ka haiseb.
Kas ajalooline Clintoni visiit Birmasse muudab ajalugu?
Eile jõudis Birma pealinna Naypyidaw’sse Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton, mis on märkimisväärne juba seetõttu, et viimane kord külastas seda riiki nii kõrge USA esindaja 56. aastat tagasi. Kuid kas see visiit jääb vaid osaks suurriigi mõju suurendamise strateegiast Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, või toob see kaasa ka lõpu ühele kõige inimvaenulikumale režiimile maailmas?
Alates 1962. aastast riiki valitsenud hunta “töö” tulemusi märkab ka lühiajalise turismivisiidil, kuid olukorra tõelist jubedust on võimalik kogeda ikka vaid siis, kui režiimi poolt turistidele mõeldud fassaadi taha vaadata – sõita mõnda väiksemasse linna, või veelgi enam külastada piiriäärseid sisepõgenikelaagreid või džunglikülasid. Koos Krister Parisega tegime seda kõike 2008. aasta alguses ning meie poolt nähtu kinnitab ka erinevate indeksite paikapidavust.
ÜRO inimarenguindeksi järgi asub 187 riigi seas Birma 149 kohal, Angoola ja Kamerooni vahel. Seda tabelit juhivad Norra ja Austraalia, Eesti on 34. Freedom House vabaduse indeks paigutab Birma mitte-vabade riikide sekka, pressivabaduse järgi on olukord väga halb, demokraatia indeksi järgi on tegemist autoritaarse riigiga ja majandusvabaduse indeks järgi seal majandusvabadust ei ole. Kõikides nendes erinevate institutsioonide koostatud tabelites kuulub Birma kõige alumisse, ehk kõige halvemasse klassi. World Health Organization järgi on Birma tervisehoiusüsteem maailmas isegi kõige-kõige viimasel kohal.
Elanikkonna nälg ja viletsus ei ole muidugi takistanud ladvikul supelda rikkuses, kuid ka nende vabadus ei ole piiramatu. Tänu lääneriikide majandus-, finants- ja reisimissanktsioonidele saab autoritaarne režiim kokku krabatud raha vaid vähestes maailma paikades kulutada. Üheks oluliseks põhjuseks, miks huntat huvitab suhete soojendamine USA-ga on just sanktsioonide kaotamine. Lisaks tuuakse põhjendusena soovi olla arvestatav riik aastal 2014, kui Birmast saab ASEANi eesistuja ning soov vähendada Hiina suhteliselt monopoolset mõju riigis.
Nende asjade nimel on režiim olnud valmis tegema väikeseid parandusi – oktoobris vabastati üle kahesaja poliitvangi, esmakordselt riigi ajaloos kehtestati avalike meeleavaldusi lubav seadus ning lubati taas registreerida tugevaim opositsioonpartei National League for Democracy. Samuti on Aung San Suu Kyi juba aasta aega olnud vaba koduarestis ning kohtub homme ka Clintoniga.
Clintoni visiit ärritab eelkõige Hiina Rahvavabariiki, kes soovib Birma kaudu leida tee India ookeanini, kasutada riigi maavarasid ning omada sisuliselt majanduslikku monopoli sanktsioonide abil suletud riigis. Just Hiina mõjuvõimule vastuseismine on kindlasti oluliseks põhjuseks, miks Birma visiit USA-le nii oluline on. Jah, suurriigi huvid on ka kaubandussuhete arendamises ning ehk ka maavarad vastu, kuid eelkõige on see ikka Obama plaanist suurendada Ameerika kohalolekut Aasias ja Vaikse ookeani regioonis. Samal põhjusel soovib USA näiteks luua Austraaliasse oma sõjaväebaas 2500 sõdurile ning sõlmis tihedama sõjalise koostööleping Filipiinidega.
Kas kogu selle mõjuvõimu- ja reaalpoliitika juures on kohta ka inimõigustel ja lihtsate birmalaste elujärje parandamisele ja vabaduste suurenemisele? Arvan, et jah, kuid vaid siis, kui demokraatlikke väärtusi oluliseks pidavad isikud ja organisatsioonid nõuavad, et Birma režiimiga jätkatakse piitsa-ja-prääniku poliitikat. Sanktsioonid võivad pehmeneda alles siis, kui kõik poliitvangid on vabastatud ja elementaarsed inimõigused tagatud.
Ei tasu ju unustada, et riigis tapetakse jätkuvalt väljaastujaid, sõdurid vägistavad naisi, on teateid keemiarelva kasutamisest, vangis on ikka üle tuhande poliitvangi jne. Ei tasu ka loota, et režiim on üleöö muutunud humanistideks. Kuid ehk võimaldab paradoksaalselt mitte-demokraatliku Hiina Rahvavabariigi mõjuvõimu tõus suurendada teatud piirkondades huvi teha rohkem koostööd demokraatlikute riikidega ning selle nimel ollakse valmis inimõiguste olukorda parandama.
Taustaks kokkuvõte ajaloost:
Birma on riik Kagu-Aasias, mis piirneb põhjast Hiinaga, idast Laose ja Taiga, Läänest Bangladeshi ja Indiaga. Tal on pikk rannajoon India ookeani Andamani mere ja Bengali lahega.
Tänased Birma alad olid kodupaigaks mõnedele Kagu-Aasia vanematele tsivilisatsioonidele. Birmat on valitsenud erinevad dünastiad, ta on kuulunud Mongoli impeeriumisse. 19. sajandil toimunud Briti-Birma sõja järel sai Birmast Briti koloonia. (Mõni aasta tagasi lühivisiidil Birmasse oli huvitav märgata, et kui noored inglise keelt suures osas ei osanud, kohtasin mitmeid üle 60-aastaseid, kes rääkisid seda perfektselt).
Maailma koloniaalkorraldus lagunemise tuules sai 4. jaanuaril 1948. aastal iseseisvaks ka Birma, kuid arengu ja vabaduse asemel algas kodusõda, mis sisuliselt toimub tänase päevani. Kunagi selle piirkonna kõige edumeelsemate ja jõukamate riikide sekka kuulunud Birma on täna langenud maailma vaesemate riikide hulka.
Allakäigu eest on üheselt vastutav alates 1962. aastast tänaseni valitsev sõjaväeline hunta, mis on julmalt riiki valitsenud pool sajandit. Kogu seda aega iseloomustavad veriselt maha surutud protestid, sada tuhandeid põgenikke, etniline puhastus, kodusõda äärealadel ja igasugune poliitilise protesti summutamine.
Valguskiir vabama ja demokraatlikuma riigi saavutamiseks tekkis samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 1988. aasta 8. augustil algas kuupäeva järgi “8888” nimeks saanud ülestõus, mis sundisid sõjaväelist režiimi 10 kuud hiljem teatama valimiste korraldamisest. Valimised toimusid 1990. aasta mais (esimest korda 30. aasta jooksul) ning seal võitis ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitud patei National League for Democracy, mis kogus 59% häältest ja sai 80% kohtadest (392 kohta 489-st).
Sõjaväelise hunta parteid State Law and Order Restoration Council keeldus aga võimu üle andmast, kuulutas valimised tühiseks ja alustas uue repressioonidelainega. Alates 1992. aastast on valitsevat sõjaväelist huntat juhtinud kindral Tahn Shwe.
Uued massilised protestid algasid 2007. aastal. 2008 aastal korraldas autoritaarne režiim rahvahääletuse uue põhiseaduse üle, mis kinnitas nende valitsemise igavesest ajast igaveseks. 2010 aastal toimusid valimised juba selliselt, et režiimil polnud vaja üllatusi karta. Valimised, mille puhul on raske üldse valimiste mõistet kasutada, võitis 80% häältega hunta partei Union Solidarity and Development Party.
---
1990 aastal Nobeli rahupreemiaga autasustatud Aung San Suu Kyi on 66 aastane on sõjaväelise režiimivastase võitluse juht ja sümbol nii Birmas kui kogu maailmas. Viimase 21 aastast on ta pidanud elama koduarestis 15 aastat, millest ta vabastati eelmise aasta 13. novembril.
Tema isa Aung San juhtis võitlust Birma vabanemise eest Briti Impeeriumi alt ning oli tõenäoline riigi juht, kui tema rivaalid poleks teda mõrvanud 1947. aastal. Tema ema sai suursaadikuks Indias ja Nepaalis 1960. aastal ning pärast sõjaväelist pööret algas perekonna pagulus. Aung San Suu Kyi on saanud Londoni Ülikoolist doktorikraadi ning tal on kaks poega.
---
Küsimus ei ole (ainult) rahas
Mis tahes panga laenukomitee vastus Kreeka-nimelise firma rahataotlusele saaks olla vaid üks: ei! Puhtalt finantsloogikat järgides oleks sellise ebaefektiivse „ettevõtte” krediidilimiidi suurendamine rumalus, kui mitte kuritegu, sest sellise riskiga investeering riivab otseselt panga aktsionäride ja hoiustajate huve. Kui Euroopa väärtuste ainuke mõõdupuu on raha, siis raskustesse sattunu kõrbegu.
Naaber või pereliige
Ebamõistliku eelarve- ja majanduspoliitika tõttu raskustesse sattunud riikide abistamise vajadusest rääkides kasutatakse võrdluseks sageli kujundlikke näiteid hätta sattunud naabri abistamisest. Toetamise pooldajad kõrvutavad seda tulekustutiga appi tõttamisega olukorras, kus üleaedniku maja lahvatab põlema. Vastased küsivad retooriliselt, kas ollakse tõepoolest valmis maksma kinni endast märkimisväärselt paremini elava naabri jätkuvat priiskamist.
Naabri-kujundi kasutamine räägib palju sellest, millisena näeme Euroopat. Puhtgeograafiliselt on Venemaa palju enam meie naaber kui Kreeka, kuid tänu Euroopa Liidule, NATO-le, Schengenile ja euroalale oleme viimasega märksa rohkem seotud. Nii pööraks ka Eesti raskustesse sattudes pilgu abi saamiseks idanaabri asemel läände ning ootaks tulekustuteid Moskva asemel pigem ka Euroopa kaugeimatest pealinnadest Ateenast, Dublinist ja Lissabonist.
Siiski on kõige lähemgi naaber kaugemal kui vend või õde. Võlgadesse kukkunud sugulasele läheme ikka appi ja teda kergekäeliselt tänavale ei viska. Oleme valmis isegi püksirihma pingutama, et tasuda elupõletajast narkomaani ravikulusid, sest teame, et meie enda heaolu sõltub otseselt sellest, kui hästi läheb perel tervikuna. Vend-Kreeka on midagi palju enamat kui naaber-Kreeka.
Jätkame ühist sõitu
Isegi need, kes peavad euroala ja perekonna vahel paralleeli tõmbamist naiivseks või isegi ohtlikuks liialduseks, peavad nõustuma, et tänu ühisele majandus- ja finantsruumile ei hulbi rahvusriigid maailmamerel eraldi, vaid sama aluse peal. „Hellitavalt” on sellele pandud isegi kurjakuulutav nimi – Titanic.
Euroala kriisi ohjamise analüüs juhtiva majandusajakirja Economist veebipäeviku 10. oktoobri sissekandes algab tabava irooniaga: kui Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy olnuks Titanicu kaptenid hetkel, kui avastati lähenev jäämägi, oleksid nad arvatavasti asunud koostama ühisavaldust kokkupõrke vältimise kohta. Sellistes olukordades jääb pressiteatest väheseks.
Kuigi Eesti finantssüsteem on tänu valuutakomitee süsteemile olnud euroga seotud selle algusest, kutsuti meid trümmi reisijatekajutist kaptenisillale selle aasta alguses. Käsi silme ette panna, kaitsvat loitsu lausuda või lihtsalt jäämäe miraaži kadumist uskuda pole mõtet. Euroala liikmena me mitte ainult saa otsustada, vaid ka peame otsustama, mida teha katastroofi vältimiseks.
Titanicu metafooriga jätkates: mõni tahab süüdlased üle parda visata ning sel moel lasti kergendades loota, et laeva kurssi on kerge muuta. Nõrgakäeliselt riigitüüri hoidnud, tegelikku olukorda varjanud ning seetõttu kogu euroala ohtu seadnud Kreekast vabaneda oleks õiglane ning hoiatuseks teistele. Valdavalt toetatakse siiski lahendust, mis lubaks dieedile mineval Kreekal jätkata ühist sõitu.
Iseotsustusõiguse vähendamine võib olla kasulik
Põletavad teemad, mitu eurot peab iga töökas eestlane maksma laisale lõunamaalasele, kui suur on pensionite erinevus ning milliseid hüvesid saavad Kreeka bürokraadid, loovad soodsa pinnase kohati poliitilise kultuuri piiri ületavate vaimukuste paiskamiseks avalikkusse. Nende kõrval tundub debatt Euroopa tuleviku üle kahvatu, kauge ja igav.
Euroala rahanduskriisi lahendamisel ei ole niivõrd tähtis küsimus, kas Kreekale antakse ja kui palju antakse, vaid kuidas seda tehakse. Kõigile tuntuks saanud lühendid EFSF ja ESM on Euroopa Liidu arengu seisukohalt midagi palju fundamentaalsemat kui ühe liikmesriigi aitamine. Euroopa Stabiilsusmehhanism eeldab ju liidu aluslepingu põhimõtete muutmist ning selle tagajärg, vähemalt euroala jaoks, on rahvusriikide iseseisvuse vähenemine.
Levinud, kuid eksitav on esitada seisukoht, et euroala karmimad reeglid eelarvepoliitika üle ei tähenda rahvusriikide iseotsustusõiguse vähendamist. Muidugi vähendavad, kuid ma pean seda Eestile ja laiemalt kogu Euroopa Liidule kasulikuks. Meie valitsus, samuti Luksemburgi ja Soome oma, on ainsana suutnud Maastrichti kriteeriume täita.
Euroopa Liidu integratsioon tähendab, et loobudes mingist osast suveräänsusest, saame vastu samas mahus teiste riikide suveräänsust. Andes teistele võimaluse kontrollida meie riigieelarve koostamist, saame vastu võimaluse mõjutada teiste samasse rahasüsteemi kuuluvate riikide eelarveid. Kui kunagi peaks Eestis võimule tulema lauslaenamist ja lõtva eelarvepoliitikat toetav erakond, siis oleks riigi tuleviku seisukohalt kasulik, et konkreetsemad kokkulepped euroala riikidega suruksid sellise poliitika vähemalt teatud raamidesse.
Piitsa ja prääniku poliitika
Kuid küsimus ei ole mitte ainult rahas, vaid Eesti ja laiemalt kogu Euroopa julgeolekus, positsioonis maailmas ning väärtustes. Kui peame keskenduma peamiselt sisekriisile, jääb vähem aega enese maksmapanekuks või selleks, et olla maailma sündmustes vähemalt osaline. Euroopa riikidest eraldivõetuna suudaks ehk ainult Saksamaa seista võrdse partnerina endise hegemooni USA, tõusvate tähtede Hiina, India ja Brasiilia ning otsustajate ringi kuuluvate Jaapani ja Venemaa kõrval.
Euroopa Liidu mõjujõu vähenemise tagajärjeks julgen lugeda ka seda, mis toimub praegu näiteks Valgevenes ja Ukrainas. Meie (ehk ELi) huvide ja väärtustega on kooskõlas, et meie läheduses asuvad riigid austaksid demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja võitleksid korruptsiooniga. Isegi kui Euroopa Liidu uks jääb nende ees suletuks (või nad ei ava seda), oleksime väga tihedalt seotud partnerid. Selle saavutamiseks oleme kasutanud nn piitsa ja prääniku poliitikat. See tähendab, et demokraatiast taganemise eest kehtestame sanktsioonid (nt Valgevene) ja reformide eest pakume uut vabakaubanduslepingut (nt Ukraina).
Nõrk Euroopa Liit toob paratamatult kaasa piitsa hoo raugemise ning finantskriisi jätkumise korral kuivab ka präänik. Eelmise aasta reisil Thbilisisse viskas üks kõrge riigiametnik õhku väite, et Gruusia peaks võtma eeskujuks pigem Singapuri ja loobuma Euroopa perspektiivist. Tasub meenutada, et Singapur on küll majanduslikult edukas, kuid kindlasti mitte demokraatiat ja kodanikuvabadusi pakkuv riik.
Euroala finantskriisi tähtsus on seega palju suurem kui pelgalt Kreeka aitamine või mitteaitamine. Võib-olla ongi euroskeptikute uppuva Titanicu võrdlus sobilik. Lühiajaline eesmärk on kokkupõrget jäämäega vältides päästa laev fataalsest katastroofist, kuid seejärel tuleb kurss võtta lähimasse dokki ja laeva põhjalikult remontida. Nii nagu Titanicu terasplaadid ja neid koos hoidvad needid olid ebakvaliteetsed, vajavad reformi ka euroala põhialused. ESM ja kontroll eelarvete üle oleks kindlasti sammud kriisikindlama euroala ja laiemalt tugevama Euroopa Liidu suunas.
(Artikkel ilmus Reformierakonna ajakirjas Reformikiri)
Avaldamata märkmed OWS-i kohta
31. oktoobril arutasime Aarne Rannamäega saates Välisilm kõikjal maailmas pead tõstvate kapitalismivastaste protestide teemal. Arutlust on võimalik järelvaadata siin: http://uudised.err.ee/?06237984. Enne saadet panin endale ka mõned mõtted kirjad, millest mõnda ka kasutasin. Occupy Wall Streedi vastu rohkem huvi omavatel soovitan aga alustada Memokraat'i ajaveebist, kus Tarmo Jüristo kirjutab nädalapikkusest isiklikust kogemusest NYC-s: http://memokraat.ee/2011/11/ows-kokkuvotteks/.
Minu oktoobri keskpaiga mõtted olid sellised:
Paralleelide tõmbamine teiste revolutsioonidega?
On neid, kes näevad nendes sündmustes palju ühist 1968-aasta noorterahutustega. Selle kohta on Bulgaaria arvamusliider Ivan Krastev tabavalt öelnud, et tollal Euroopa linnade tänavatel protestinud noored väljendasid soovi elada teistsuguses maailmas, kui nende vanemad, kuid Okupeerida Wall Streeti osalevad noored nõuavad endile just sellist maailma, milles elasid nende vanemad.
Meeleavaldajatega New Yorkis ei ole mul olnud võimalust otse suhelda, kuid suve alguses käisin Atheenas, kus siiani toimuvaid meeleavaldusi seostatakse nüüd selle sama nn maailmarevolutsiooniga. Veetsin pool ööd parlamendihoone ette ehitatud telklaagri elanikega vesteldes ning vähemalt seal kuulsin kõige enam meelepaha just heaolusüsteemi kärpimise osas. „On ebaaus, et valitsus kaotab ära lisapalga jõulude ja ülestõusmispühade eel,“ ütles üks 14-kuuse palga eest võitleja. „Need on ju ajad, kui inimestel rohkem raha kulub!“. Iseenesest loogiline põhjendus.
On ka neid, kellele meeldib tuua paralleele Occupy Wall Street liikumise ja Araabia kevade vahel. Jah, mõlema puhul oli oluline roll sotsiaalmeediavõrgustikel ja sarnane roll peavoolumeedial, kuid Egiptuses, Tuneesias, Süürias ning Liibüas soovisid massid muuta valitsemisrežiimi, pankade vastases meeleavalduses nõutakse vaid, et valitsev režiim jõukust õiglasemalt laiali jagaks.
Mis puudutab sotsiaalmeedia rolli, siis nii Araabia revolutsioonid kui ka rikkurite vastased väljaastumised tõestasid samaaegselt selle tähtsust ja tähtsusetust. Facebookist, twitterist ja sms-idest on kasu horisontaalse aktiivvõrgustiku loomisel ning mõttekaaslaste leidmisel, kuid liikumine muutub oluliseks siis ja ainult siis, kui
a) tullakse tänavale
b) seda hakkab kajastama peavoolumeedia
Mohamad Bouazizi ei olnud esimene tuneeslane, kes ennast protesti märgiks põlema oli pannud. Erinevus oli selles, tema sõbrade ja sugulaste väikesemahulisest protestiaktsioonist Facebooki ülesriputatud video jäi silma Al Jazeera toimetajale, kes selle siis läbi telekanali miljonitesse Araabia maailma kodudesse viis.
Paradoksaalselt lõppevad ka Occupy Wall Streedi protested laiema publiku jaoks täpselt nii nagu nad algasid – siis kui peavoolumeedia nii otsustab. Sotsiaalmeedia võib siin arvatust hoopis vastupidist rolli mängida ja selle asemel, et teemat üleval hoida, selle pideva uue infoga teistest tähtsatest sündmustest lämmatada. Video, milles mõnisada inimest New Yorki tänavatel marsib, ei ole ju midagi huvitavat enam. Heaks teleuudiseks saab see siis, kui kellelgi pea puruks lüüakse, limusiin katusele keeratakse või pilvelõhkuja aknasse telliskivi visatakse.
Kas kapitalistlik maailm on ohus
Occupy Wall Streeti loosungites kõlab läbi soov ehitada Ameerika Ühendriikidesse Euroopaga sarnane heaoluühiskond, kus riik võtab oluliselt rohkem osa heaolu ümberjagamisest, tagab kõigile kõrge üldise elustandardi, tasuta arstiabi ja vähemalt baashariduse. Pean sellist soovi igati humanistlikuks arvestades kas või seda, kui ebaõiglaselt jaotuvad USA-s tulud, kui vähene on elu hammasrataste vahele jäänud kaitse ning kui palju võimu on suurkorporatsioonidel nii poliitikute kui ka inimeste üle.
Aga probleem on selles, et USA nagu enamik Euroopast on ennast lõhki laenanud, lisaks paistavad tuleviku kohal demograafiakatastroofi ja ebaefektiivse majandamise tormipilved. Pole midagi teha – noored läänemaailmas peavad leppima tõsiasjaga, et nende elu saab tarbijaühiskonna standardite järgi olla vaid kehvem, kui nende vanematel.
Siin on ka oluline erinevus Eestiga, sest meie elame paremini, kui meie emad ja isad. Olen oma kadunud vanavanematega rääkinud elust sõja ajal ning vanematega elust suletud Eestis. Kui minu isa oli sama vana kui mu lasteaias käiv tütar täna, oli Stalin veel elus. Minu põlvkond on vist viimane, kes mäletab tühja Pepsi-purgi väärtust ning igatsust välismaa nätsu järele, samuti 90-ndate aastate tühje lette ja masendavat vaesust võrreldes läänega. Ma ei eeldagi, et minu lapsed sellest aru saaksid ning mõistan, miks aastakümneid rikkuses elanud Läänemaailma lapsed nii naiivsed on.
(Igasuguste väljaastumiste puhul kujuneb oluliseks küsimuseks nende legitiimsus. Meie jaoks ei ole Kreeklaste nõudmised pensione tõsta või 14 kuu palka saada legitiimsed, eriti veel seetõttu, et ka meie maksame nende heaolu kinni. Kuid me peame ka mõistma, et seitsmest miljardist kuuel on sama põhjendatud etteheide ka meie pensionäride või õpetajate nõudmistele, sest paljud neist pole kunagi raha käes hoidnudki ning meie, rikka miljardi osa, elame selliselt vaid tänu sellele, et neil nii halvasti läheb!)
Kuid, isegi kui ma nimetan nõudmist heaolu suurendamiseks naiivseks, ei pea ma neid meeleavaldusi vähetähtsateks. Isegi kui nendest ei kujune välja tõelist revolutsiooni, on nad ilmekalt esile toonud globaliseerunud maailmaga paratamatult kaasnenud demokraatia-defitsiidi. Mida suurem on Wall Streedi (ehk suurkorpuratsioonde ja finantssektori) võim, seda vähem on riigid demokraatlikud. Demokraatia, ehk rahva võim, eeldab ju, et rahvas saab valida võimu teostajad, aga paraku pankureid ja ärimehi meil õigust küll valida ei ole. Kui need, keda me valime, on mitte-valitavate käpiknukud, siis pole valida enam mõtet.
Suurkorporatsioonide võimu piiramiseks on vaja massi, kes:
a. Oleks valmis valima alternatiivseid poliitikuid, kes sisuliselt praegust kapitalistliku süsteemi muutma hakkaksid.
b. Omaks vabatahtliku soovi muuta enda tarbimisühiskonna harjumusi, ehk siis vabatatlikult loobumist ihast uue auto, maja ja teleka vastu ning võime õppida olema õnnelik ka ilma asjadeta.
c. Nõustuks ootama, sest väärtushinnangute muutumine võtab aega. Vägivaldne tarbimisühiskonna väärtustest loobumine ei erineks kommunistlikust revolutsioonist, mis lubatud võrdsuse ja õnne asemel külvas vaesust, hirmu ja lootusetust.
Peaga vastu seina uue maailmakorra poole
Wall Streetilt ligi kuu aega tagasi alguse saanud meeleavaldused on levinud kõikidele kontinentidele (v.a. Antartika), väljaastumisi on olnud enam kui 70 linnas. Juba nähakse sellest tõsist väljakutset kapitalistlikule maailmakorraldusele, kui vaid aktivistid suudaksid kokku leppida ühistes eesmärkides ja tegevusstrateegias ning nende seast kerkiksid karismaatilised eeskõnelejad. Vastupidiselt arvan, et edu võib tuua just nende puudumine.
Eesmärkide formuleerimine ja juhtfiguuride leidmise paratamatu tulemuseks saab olla vaid äratundmisele jõudmine, et liikumine ei esita alternatiivset maailmakorraldust ega taha süsteemi muuta. Pigem vastupidi. Protestijate sõnumitest kumab vastu vaid soov taastada kapitalistlik heaoluühiskond, mis majanduskriiside tõttu on vankuma löönud.
Lihtsustatult on protestijate sõnum selline: „Meie, see on 99 protsenti elanikkonnast. Teised, ehk üks protsent, on rikkurid, kes elavad meie arvel. Meil on õigus nõuda, et riik neilt raha ära võtaks ning selle läbi meie heaolu suurendaks.“
Väljakutset riigile ega kapitalistlikule liberaaldemokraatlikule maailmakorrale selles ju ei ole. Tasuta tervishoidu ja haridust nõudes soovitakse Ameerika Ühendriikidesse Euroopa sotsialistliku heaolumudeli kehtestamist. Liiga hilja, kahjuks. See mudel on globaliseerunud maailma ja tarbimisühiskonna lõpmatu ahnuse tingimustes Euroopas edukalt tõestanud oma jätkusuutmatust ja ebatõhusust.
Miljard maailma vaesemat kogunevad humanitaarabi järjekorda, mitte plakatite alla. Wall Streeti protestid ühendavad maailma rikkamat elanikkonda, kes muretsevad enda ja mitte Paul Collieri raamatus „The Bottom Billion“ kirjeldatud põhja-miljardi pärast. Tarbimismaailma lastele on kombeks viriseda mitte selle pärast, kui keegi kuskil kaugel on vaene, vaid siis, kui neilt midagi ära võetakse. Raske on läänemaailma uuel põlvkonnal leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem.
Kuigi ka Eesti Facebookis liiguvad üleskutsed Tallinna ja Tartu keskväljakutele koguneda, meil hea mineviku ja halva tuleviku probleemi ei ole. Kes ikka tahaks vahetada oma elu tänases (kindlasti mitte ideaalses) Eestis vanaisa Siberi, isa Leonid Iljitš Brežnevi aegse režiimi ja vanema venna 90ndate vaesuse kogemuse vastu.
Meie elu perspektiiv on sama palju lootusrikas kui enamike vanade demokraatiate lootusetus. Enam ei ole küsimus, millal me rikkuselt Läänele järgi jõuame, vaid kus on see punkt, kus nemad langusega meile vastu tulevad.
Kui araabia kevadel nõuti režiimi muutmist, siis nn Ameerika sügisel vaid heaolu taastamist. Zuccotti pargi ja Tahriri väljaku protestide sarnasus seisneb vaid meedia ja meediumiga. Mõlemal juhul mängisid sotsiaalvõrgustikud rolli selles, et asi jõuks main-stream meediasse. Väikesemahulised väljaastumised said suureks ja oluliseks vaid tänu telejaamade (Al-Jazeera, BBC, CNN) otsusele neid kajastada.
Rohkem sarnasusi leiab USA linnades täna toimuva ja 2009. aastal alguse saanud Tea Party liikumisega. Mõlema ideoloogia on justkui populismi käsiraamatust maha kirjutatud. Daniele Albertazzi ja Duncan McDonanell raamatus „Populism 21. sajandil“ defineerivad seda kui ideoloogiat, mis võitlusareenil vastandab voorusliku homogeense rahva („meie“) ja ohtliku „teise“ (eliidi ja „meiega“ mittenõustujad), kes soovivad rahvalt ära võtta nende õigused, väärtused, perspektiivid, identiteedi ja sõnaõiguse.
Kui Tea Party esindas uuskonservatiivset maailmavaadet ning seeläbi soovis mõjutada vabariiklaste poliitikat, nähakse Occupy Wall Streeti liikumises liberaalse Demokraatliku Partei idealistlikuma tiiva järgijaid. Paljud Ameerika linnades telgid püstitanud aktivistid olid 2008. aastal tulihingelised Barack Obama toetajad. Just olid, sest valimisvõit ei toonud kaasa loodetud uut poliitikat ja sotsialistlikumat riigikorda.
Üha enam muutuvad Wall Streedi protestijad mängukannideks. Populistliku juhi rolli otsiva valem on lihtne : tuleb ära arvata, kuhu poole mass liigub, ning siis asuda nende ette. Protestijatele on toetust avaldanud kongressi Demokraatide juht Nancy Pelosi, mitmed Hollywoodi kuulsused ja vasakpoolsed avaliku elu tegelased. Muidugi ei ole kõigi nende eesmärk poliitiline omakasu, kuid protestide laienemisega kasutatakse seda üha enam isiklike, äriliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Kremli propagandaeelarvest kinni makstud inglise keelne uudiste kanal Russian Today kasutab (osaliselt isegi põhjendatud) mõnuga võimalust CNN ja Fox Newsi kritiseerimiseks „ebapiisava“ ja „kallutatud“ protestide kajastamise eest ning võimendab igat uudist, kus politsei meeleavaldajate vastu jõudu kasutab. Kui Zuccotti pargi omaniku palvel meeleavaldajate minema ajamisel või mõnel muul põhjusel läheb korravalvurite ja aktivistide vahel kähmluseks, võimaldavad vägivaldsed kaadrid õigustada Venemaa demokraatiameelsete väljaastumiste jõhkraid mahasurumisi.
Hiina Rahavabariigi ametlik uudistekanal Xinhua sõnul tõestavad protestid fundamentaalseid probleeme USA majandusliku ja poliitilises süsteemis ning näitavad, et teistes riikides toimuvate valitsusvastaste protestide toetamise asemel, peaks Washington enne ikka kodus asjad korda tegema. Protestijatega on solidaarsust väljendanud näiteks ka Venezuela juht Hugo Chavez ning nende tegevust ülistab Põhja-Korea meedia.
Meeleavalduste kritiseerijad on Ameerika parempoolsed. Vabariiklaste poole tugevasti kaldus Fox News’i netilehelt leidsin protestide kajastuse „poliitika“ asemel „meelelahutuse“ rubriigist. Uudisteankur andis aktivistidele lihtsa soovituse: „Käige dušši all ära ja te leiate töö“. Demokraatliku partei taustaga meediamogulist New York’i linnapea Michael Bloomberg peab protestiliikumist ebaproduktiivseks ning isegi ohtlikuks, sest võib võtta töö ka nendelt, kellel see veel on.
Ainuke põhjus, miks Wall Streeti protestid ei ole muutunud täiesti peavoolu poliitilise debati osaks ja/või traditsiooniliseks populismikampaaniaks on just kokkulepitud sõnumite ja juhtkonna puudumine. Nagu ühel plakatil kirjas oli: „Me peamine nõudmine on, et lõpetaksite meie peamiste nõudmiste välja käimise nõudmise!“
Liidri ja peasõnumite puudumine võimaldab eestkõnelejatena kasutada ka neid mõtlejaid, kes julgevad esitada sisulise väljakutse kapitalistlikule riigikorrale. Maailmakuulus Sloveenia vasakpoolne filosoof Slavoj Žižek kuulutas meeleavaldajatele esinedes demokraatia ja kapitalismi abielu lõppu. Tema nägemus maailmast on kindlasti revolutsioonilisem kui lihtsalt keskklassi heaolu taastamine.
Kapitalistliku süsteemi kukutamiseks on vaja rohkemat kui protestid Wall Streetil. On vaja revolutsiooni inimeste peas, uut väärtustesüsteemi ja õnnenarratiivi, kus edukultuuri asendab kollektiivne solidaarsus, ihalust uute vidinate järele leppimine olemasolevaga, püüdlust mugavama elu poole valmidusega taluda raskusi.
Teistsuguseid väärtuste kehtestamine sunniga tähendab diktatuuri, selle näiteks on 20. sajandi tegelikult suurim geopoliitiline katastroof, ehk bolševike eksperiment luua vägivaldsel teel kommunistlik inimene.
Kapitalistlikku tarbimisühiskonna väärtuste muutmise saavad teha vaid vabad mõtlevad inimesed ise, loobudes näiteks liisingautodest, krediitkaartidest, puhkustest kuurortides ja „uuest veelgi paremast iPhone 4Gs-ist“. Võib-olla on sellisele arusaamiseni jõudmiseks peaga vastu seina tagumisest kasu.
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul ajalhes Postimees 15. oktoobril: Silver Meikar: uus maailmakord?)
Palestiina mittetoetamisest võidavad radikaalid
ÜRO-s Palestiina riiki ei sünni ning Lähis-Ida Gordioni sõlme läbi ei raiuta. Küll võib aga Palestiina õig(l)uslike püüdluste toetamisega võtta argumendid neilt, kelle poliitiline vundament on rajatud konflikti igavesele jätkumisele.
Radikaalsetel natsionaal-juutidel ja äärmuslikel palestiinlaste rühmitustel on palju ühist. Kumbki neist ei tunnista teise rahva õigust eksisteerida selle kitsukesel maaribal Vahemere ja Jordani jõe vahel ning stabiilse rahu võimalust näevad alles pärast vastaspoole hävitamist või vähemalt täieliku tasalülitamist. Konflikti jätkumine on nende eksistentsi aluseks ja toetajaskonna suurendamise kasvulavaks.
Erinevus on selles, et kui sellised juudid elavad heaoluriigis, siis palestiinlased vaesuses ja hirmu all. Hinnang, et läänekallas, aga eelkõige Gaza on maailma suurim vabaõhuvangla ei ole ilukirjanduslik liialdus. Okupatsioon on kõigi teiste murede läte – alates liikumisvabadusest ja lõpetades joogivee puudusega.
Osaliselt üle 8 meetri kõrgune müür lõikab ära üle kümnendiku 1967. aasta ÜRO resolutsiooniga ette nähtud palestiinlaste territooriumist, sellele lisanduvad 121 „ametlikku“ uusasumit üle kogu läänekalda. Territoorium on üks neljast riigi klassikalisest eeldusest ning ilma selleta ei saa mingist suveräänsusest rääkida. Anda Palestiinale õigus valitseda oma maal on seega kõige alus.
Aga seda maad jääb järjest vähemaks. Kui 1972. aastal oli kümme tuhat juuti ennast sisse seadnud Palestiina aladel, siis täna on neid juba üle poole miljoni ning nende arv kasvab. Maa hõivamist demograafiliste meetmetega (genotsiid, küüditamine ja/või sisseränne) praktiseerisid natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, tänapäeval teeb seda edukalt näiteks ka Hiina Rahvavabariik Tiibetisse hani-hiinlasi „eksportides“.
Palesiinlaste legitiimne mure oma territooriumi pärast ei ole põhjendatud vaid nende arvates, kes näevad vaimusilmas ühe riigi tekkimist kogu vaidlusalusel territooriumil. Üldine rahvusvaheline konsensus on siiski kahe riigi lahendusel, mida toetab ametlikult ka Palestiina Omavalitsus ja Iisraeli riik. See eeldab aga kompromisse, mida tugevam pool ei näi olevat valmis tegema.
Palestiina iseseisvuspüüdlustele ÜRO-s vastab Iisrael ähvardustega keerata kinni rahakraanid või karmistada Palestiina juhtide välismaale reisimise võimalusi. (Paralleel vanglaga leiab taas kord kinnitust). Ähvarduste elluviimisel täituks kindlasti ka nende ennustus konflikti eskaleerumise osas.
Olenemata sellest, mismoodi ÜRO-s asjad lahenevad, ei ole paradoksaalselt Iisraeli kaitsejõud ja julgeolekuteenistus Shin Bet nii palju mures võimalike palestiinlaste, vaid juutide tegevuse pärast läänekaldal. Uusasunike radikaalne tiib on kuulsust kogunud viimastel kuudel toime pandud provokatsioonidega ning oleks optimistlik arvata, et New Yorgis toimuva poliitilise sõja taustal ei kasutaks nad võimalust alustada oma taskusõda ning jälle mõnele mošeele tuli otsa panna.
Just radikaalsed juudid on suutnud siiani edukalt rahuprotsesse nurjata. 1995. aastal kustutas äärmuslase Yigal Amiri püssikuulid Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini eluküünla ja sellega ka võimaluse juba enne 20. sajandi lõppu Lähis-Ida konfliktile poliitilist lahendust tuua. Rabinile sai saatuslikuks just tema veendumus ja pühendatus kahe riigi lahendusele ning selle püüdluse täitmine ka sisuga.
2009. aastast teistkordselt Iisraeli peaministritoolile tõusnud Benjamin Netanyahu poliitilisest retoorikast ei ole jutt rahuläbirääkimiste teel kahe riigi saavutamist kuhugi kadunud, küll on aga haihtunud nii läbirääkimised kui ka rahumeelsus ise. Paljuski on Netanyahu sisepoliitika pantvang, sest tema võimulpüsimine sõltub parempoolsete juutide toetusest ja koalitsioonipartnerist Yisrael Beiteinu`st. Selle juht ja Iisraeli välisminister Avigdor Lieberman küll avalikult eitab Iisraeli ajakirjanduses kajastust leidnud ähvardusi võimuliit lagundada, kui palestiinlasi ei karistata, kuid tema skeptiline suhtumine igasugustesse kompromissidesse palestiinlastega on teada tuntud.
Paljuski on sisepoliitika pantvang ka Palestiina Omavalitsuse president Mahmoud Abbas, kes alates võimule saamisest 2005. aastal on oma rahvale pidevalt lubanud sisulisi edasiminekuid rahuläbirääkimistel ning peatselt saabuvat oma riiki. Edasi on liikunud vaid uusasumite piirid, mis täiesti põhjendatult vähendavad palestiinlaste usku nii oma liidrisse kui ka võimalusse rahumeelsel teel tulemuseni jõuda.
Palestiinlastele on vähe sellest, et president Abbasi ja peaminister Salam Fayyadi juhtimisel on viimastel aastatel jõudsalt arenenud institutsioonid ning mingil määral paranenud majandusolukord. See on justkui sümptomite ravi, samas kui vähkkasvaja – okupatsioon – hävitab elu edasi. Iisraeli omavoli jätkumine sunnib palestiinlasi pöörama pilke kui mitte kiiret ravi, siis vähemalt kättemaksu lubavate radikaalsete rühmituste Hamasi ja Jihad Isalm´i poole.
Lähis-Ida konflikti toomist rahvusvahelisele areenile ning toetuse otsimist ÜRO-st võib nimetada Abbasi nii meeleheitlikuks, ainuvõimalikuks kui ka loogiliseks sammuks. USA vastuseisu tõttu Julgeolekunõukogu organisatsioonile 194. liikmesriiki ei kinnitata, kuid ka Peaassamblee võimalik otsus võtta Palestiina vastu vaatlejaliikmeks näiks edasiminekuna paigalseisust väsinud rahvale.
Tõsi on, et ükskõik kumb lahendus ÜRO-s peale jääb, ei lõpeta see Lähis-Ida konflikti ega too igavest rahu. Aga eksitav ja lühinägelik on vastuseisu põhjenduseks tuua argumenti, et ühepoolne tunnustuse otsimine ei aita kaasa Iisraeli ja Palestiina vaheliste rahuläbirääkimistele. Lisaks sellele, et vaid rahvusvaheline surve võib sundida Netanyahu valitsust sisulisi kompromisse tegema, tagab Palestiina riigile rahvusvahelisel areenil tugevama positsiooni andmine selle, et läbirääkimised toimuksid võrdsemate partnerite vahel.
Veelgi olulisem on, et ka vaatlejastaatuse andmine Palestiina riigile on valusaks löögiks radikaalsetele gruppidele. Kõige enam võidaksid ÜRO liikmesriikide ei-häältest ju radikaalsed tiivad. Äärmuslastest juudid saaksid kinnitust, et nad võivad oma illegaalset okupeerimispoliitikat jätkata ning palestiinlaste skepsis rahumeelse lahenduse osas tooks toetust Hamasile.
Palestiina riigile vaatlejariigi staatuse andmine tuleb arutlusele kõige eeldatavasti alles oktoobri alguses. See annab loodetavasti piisavalt aega Eesti valitsusele põhjendamaks meie positsiooni. Loodetavasti ei varjuta siin klišeede taha, vaid püütakse ise mõelda.
(Artikkel ilmus touimetatud kujul 24. septembril ajalehes Õhtuleht: Silver Meikar: Palestiina mittetoetamisest võidavad enim radikaalid!)
Dalai-laama visiit: Kas väärime oma vabadust? (artikli täisversioon)
(artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul Postimehes 16. augustil 2011: Silver Meikar: kas väärime oma vabadust?)
Teme Pühade XIV dalai-laama Tenzin Gyatso kolmas visiit Eestisse toimub taas kord ajal, kui tiibeti rahvas astub uude ajajärku. Sellest, milliseks kujuneb tema vastuvõtt aga saame teada, mis ajajärgus me praegu ise oleme.
Esmaspäeval andis XIV dalai-laama poliitilise riigijuhtimise üle märtsis toimunud valimistel Kalon Tripaks (Tiibeti Omavalitsuse juhiks) valitud Dr Lobsang Sangay’le ja saatis sellega ajalukku V dalai-laama poolt 1642. aastal kehtestatud valitsemisesüsteemi. Tenzin Gyatso eluteele tagasi vaatamata võib selline samm näida kannapöördena.
Tegelikult alustas dalai-laama sekulaarse ja demokraatliku riigikorra poole viivaid reforme juba Tiibetis ning jätkas neid pärast Tiibeti okupeerimist ja Hiina Rahvavabariigi sõdurite eest Indiasse põgenemist.1960. aastal said tiibetlased valida oma eksiil-parlamendi, kolm aastat hiljem võeti vastu konstitutsioon. Sellest ajast alates on dalai-laama andnud järk-järgult oma võimu ära rahvale ja nende poolt valitud esindajatele.
Olulised reformid demokraatliku juhtimise suunas toimusid dalai-laama eelmiste Eesti visiitide aastatel. 1991. aastal suurendati Tiibeti parlamenti ja selle volitusi, andes neile näiteks õiguse valitsust valida. 2001. aastal viidi sisse eksiilvalitsuse juhi, Kalon Tripa, otsevalimised. Dalai-laama otsus loobuda täielikult poliitilisest juhtimisest läheb kokku tema demokraatlike väärtushinnangutega, sh veendumusega, et usk peab olema riigijuhtimisest lahus.
Märtsis toimunud Tiibeti eksiil-parlamendi istungitel pakuti välja ka selline võimalus, kus dalai-laamale oleks riigijuhtimises jäänud võrreldav roll Suurbritannia kuningannaga või Saksamaal presidendiga, kuid dalai-laama keeldus. Ta loobus kõigist poliitilise juhtimise hoobadest, sealhulgas õigusest saata laiali seadusandlikku ja täidesaatvat võimu, määrata välisriikidesse saadikuid ja kohtunikke, allkirjastada ja vetostada seadusi. 8. augustil andis dalai-laama Lobsang Sangayle üle 260 aastat vana Tiibeti valitsuse pitseri, mille dalai-laama sai enda kätte 60 aastat tagasi, kui ta 16-aastasena Tiibetit valitsema asus.
See ei tähenda, et lisaks budismi usuliidri rollile ei jätkaks Tenzin Gyatso rahu, üldinimlike väärtuste ja universaalse eetika idee levitamist ning vägivallata võitlust oma rahva õiguste eest. „Ühena kuuest miljonist tiibetlasest ning arvestades kadalai-laama erilist ajaloolist ja vaimset sidet Tiibeti rahvaga, ning niikaua, kuni mul on tiibetlaste usaldus , jätkan ma Tiibeti teenimist,“ kinnitas ta märtsis.
Siiski ei võetud dalai-laama otsust tiibetlaste kogukonnas vastu rõõmuhõisetega. Nii mõnedki kardavad, et tiibetlaste õiguste eest seismine muutub nüüd veelgi raskemaks, teised nimetavad seda isegi Hiina Rahvavabariigi lõplikuks võiduks või ei pea lihtsalt õigeks 369 aastat kehtinud süsteem lõhkumist.
Neid hirme ei saa maandada tiibetlased üksi, vaid nad vajavad demokraatliku maailma oluliselt suuremat tähelepanu ja toetust. Kalon Tripa Lobsang Sangay tunnustamine tiibetlaste demokraatlikult valitud poliitilise juhina oleks esimeseks oluliseks sammuks. Ning dalai-laamat tuleks nüüd ja edaspidi kohelda sama väärikalt kui paavsti – mõlemad on paljude järgijatega maailmareligiooni juhid ning humanistlike väärtuste kandjad.
Dalai-laama demokraatlikud reformid esitavad Hiina Rahvavabariigile täiesti uutlaadi väljakutse. Nende propagandaveskid on pidevalt jahvatanud müüti, kuidas hiinlased tõid tiibetlastele vabaduse ning et dalai-laama „kliki“ eesmärk on kehtestada feodaalne riigikord. „Vabadust“ tõid hiina kommunistid tiibetlastele sama vähe kui vene omad meile ning lubatud „sotsialistliku paradiisi“ asemel imporditi vaesust ning algas lagastamine ja põlisrahva kultuuri hävitamine.
Taasiseseisvuse 20. aastapäeva eel tasuks meil vaadata Tiibetit ja mõelda, milline oleks Eesti praegu, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud. Tänu massilisele sisserändele on tiibetlased jäämas omal maal vähemusse, nende kultuur ja keel on hävimisohus ja keskkond saastatud. Tiibeti „vabastamise“ asemel leiab Hiina RV tegevuses röövkapitalismi ja koloniaalpoliitika jooni.
Kõikidest pingutustest hoolimata ei ole siiski suudetud murda tiibetlaste vastupanu ja soovi suurema enesemääremise järele ning poliitiline olukord maailma katusel muutub järjest ebastabiilsemaks. Hiina Kommunistliku Partei kohaliku haru peasekretär Zhang Qingli ei pidanud paljuks nimeta dadalai-laamat „ hundiks mungarüüs“, kes rahva mässama ajab, kuid pigem teeb seda selline sõnakasutus ja põlisrahvast mittearvestav poliitika.
Hiina saab tõenäoliselt ka ise aru, et tema poliitika Tiibetis on läbi kukkunud -- juulis tähistati suurejooneliselt Tiibeti "vabastamise" 60. aastapäeva, kuid üldise rõõmupeo asemel kehtestati võimule piinlike tiibetlaste rahulolematust väljendavate intsidentide vältimiseks sisuliselt sõjaseisukord, välismaalasi terve kuu jooksul üldse Tiibetisse ei lubatud ning ka Lhasa piirkonnas sissekirjutust mitte omavad tiibetlased pidid linnast lahkuma.
Ligi kaks tosinat aastat tagasi hakkas dalai-laama propageerima nn „kesktee“ poliitikat, mille eesmärk ei ole iseseisev Tiibet, vaid tõelist autonoomiat omav Tiibet Hiina koosseisus, kus tiibetlased saaksid valida endale demokraatlikul teel kohalikud juhid ning korraldada oma elu vastavalt rahva tahtele. Poliitilisest võimust loobumisega kinnitas dalai-laama, et tal on tõsi taga.
Hiina Rahvavabariigi väidet, et dalai-laama tahab haarata endale tükki ühtsest Hiinast, ei tohiks uskuda enam ka kõige andunum ühe Hiina poliitika toetaja. Seda, et Peking aga nüüd oluliselt paremini dalai-laamasse suhtuma hakkaks, loota ei tasu. Ebademokraatlikes ühiskondades ei selgu tõde ja õigus mitte fakte vaagides ja avalikku debatti pidades, vaid türanni peas või võimupartei tagatoas.
Ühte asja saab Hiina siiski dalai-laamale ette heita. Seda, et ta mitte ainult ei ole tunnustatud rahu ja vägivallatuse, usulise sallivuse, universaalse eetika ja demokraatliku riigivalitsemise eestkõneleja, vaid ka ise toimib vastavalt nendele väärtustele. Kui see „patt“ on ikka veel piisav põhjus, miks temaga mitte kohtuda, siis tasuks tõesti küsida, kas väärime oma vabadust.
Economisti kolumnist Edward Lucas kirjutas 8. veebruaril Postimehes tabavalt „Kui Balti riikide peaministrid ja presidendid ei kohtu dalai-laamaga, on kõik nende pühalikud sõnad aastapäevadest, riiklusest ja järjepidevusest kõigest ennastõigustav ja silmakirjalik tühijutt.“ . Nii et mina soovitaks Eesti riigijuhtidel kasutada võimalust Temaga kohtuda -- nii silmapaistvaid ja mõjukaid isikuid satub Eestisse harva
Nii võibki juhtuda, et Teme Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso külaskäigust ei saa me mitte nii palju teada, milline on tema rahva olukord, vaid seda, kus oleme ise oma riigiga.
