Depolitiseeritud piirilepe
Tartu rahuläbirääkimised Dets 1919 (Allikas: Riigiarhiiv: http://riigi.arhiiv.ee/est/eesti-piir-1920-1946-2/)
Viimaste päevade arutelusid jälgides näib olevat tõenäoline, et juba lähikuudel jõuab Eesti-Vene «uus» ja «tehniline» piirilepe parlamentidesse ratifitseerimisele. Samas, võrreldes 2005. aasta suvel riigikogus ratifitseerituga saab selles olla uut ehk vaid paar klauslit ning varasemast tehnilisem on see üksnes retoorikas.
Arvamused lähevad lahku selles, kas Venemaa otsus 2005. aasta septembris piirilepet mitte ratifitseerida, viidates riigikogu poolt ratifitseerimisseadusele lisatud preambulile, oli ajendatud solvumisest või oli sellel sisuline põhjus. Pole ühist seisukohta ka selles, kas preambul omab mingit juriidilist tähendust, kuid (Eesti sise-)poliitiliselt on see täitnud konkreetseid eesmärke. Tasub meenutada, et vaid mõni kuu varem oli tagasi astunud Res Publica peaminister Juhan Parts ning uue valitsuse moodustasid Andrus Ansipi juhtimisel Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit.
Opositsioonipinki siirdunud Res Publica oli keerulises olukorras. Nad pidid valimiskünnise piirimaile langenud toetuse turgutamiseks leidma teemad, millega näidata ennast Isamaaliidust veelgi kaljukindlama ja põhimõttelisema Eesti rahvuslike huvide eest seisjana, samas olid nad valitsuses olles piirilepet toetanud. Üheskoos esitasid kaks erakonda muudatusettepanekud preambuli täiendamiseks poliitilise avaldusega, mis viitaks Eesti Vabariigi õigusvastasele okupeerimisele ja annekteerimisele aastatel 1940–1991. Väliskomisjonis see ettepanek toetust ei leidnud, küll aga lisati kõigi fraktsioonide poliitilise kokkuleppena ratifitseerimisseaduse preambulisse viide Tartu rahulepingule.
Venemaa otsus piirilepingut mitte ratifitseerida külmutas protsessi kahe riigi vahel, kuid sisepoliitiliselt ei kadunud teema kuhugi. Ka 2011. aasta 6. märtsil toimunud parlamendivalimiste eel oli rahvusringhäälingul põhjust erakondadelt küsida, kas nad toetaksid Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseadusest preambuli eemaldamist, kui Moskva annaks mõista, et ta sel juhul ratifitseeriks lepingu. Nüüd juba IRLi poolt vastas Marko Mihkelson selgelt: «Kindlasti mitte!»
Viimase poliitilised väljaütlemised – nii «tehnilise leppe» retoorika kui ka erakondadeväliste tunnustatud ekspertide kaasamine – viitavad sellele, et diplomaadid on oma tööd edukalt teinud ning nüüd mõtlevad poliitikud, kuidas ka preambulita piirileping endale häbi tegemata töövõiduks vormistada.
Veelgi keerukamas olukorras kui väliskomisjoni esimees Mihkelson on välisminister Urmas Paet. Seda peegeldavad selgelt ka tema vaoshoitud ning diplomaatilised avaldused. Ma ei arva, et tegemist oleks argusega, pigem kavalusega, ning seda nii välis- kui sisepoliitikat arvestades.
On selge, et kui üks pool avaldab läbirääkimiste ajal kompromisside piirid ning lisaks seab ka protsessi õnnestumise isikliku poliitilise edu vankri ette, saab teine pool esitada lisanõudmisi ning manipuleerida. Eesti jaoks tähendaks see selgelt võimalikust kehvemat kokkulepet.
Sisepoliitiliselt on Paet aga kahvlis. Arutlusel olev Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo ettepanek lisaks lepingu teksti klausli, et leping käsitleb vaid piiri. Mälksoo hinnangul tagaks see, et keegi ei saaks öelda, et Eesti loobus riiklikust järjepidevusest, ning Tartu rahuleping ei kaota kehtivust.
Mälksoo ettepanekuga nõustudes ütleks Paet, et 1996. aastal diplomaatilisel tasandil parafeeritud ning 1999. aastal tehniliselt täiendatud piirileppe ratifitseerimise järel oleks (viidates Mälksoo 07.02.2005 EPLis ilmunud artiklile) Tartu rahuleping oma kehtivuse minetanud. Sellist piirilepingut on toetanud nii Partsi kui ka Ansipi juhitud valitsus, ja mis veelgi hullem, Paet isiklikult andis sellele Moskvas 2005. aasta 18. mail allkirjaga õnnistuse.
Just nendel põhjustel võivad poliitikahuvilised jälgida huvitavat mängu, kuidas retooriliste võtete abil püütakse depolitiseerida teema, mis aastaid on olnud omavahelise mõõduvõtmise instrumendiks. Nüüd on sellest saanud vaid «tehniline» lepe, mis ei ole seotud Tartu rahulepinguga ega õigusliku järjepidevuse küsimusega. (Lihtsalt, vajalik on selgelt lepingus ära fikseerida see, mida ta ei ole.)
Ausam oleks tunnistada, et aja jooksul on seisukohad muutunud, või vähemalt seda, et ses küsimuses on kompromiss parem kui veendumustele kindlaks jäämine. See võimaldaks Paetil, Mihkelsonil ja teistel osalistel piirileppe jõustumise järel omavahel šampuseklaase kokku lüüa, kriitikutele aga kurta, et tegemist oli eksperdi soovitusega, mis neile isiklikult ei meeldi. Lisada saab veel kuus korda ja «väga selgelt», et Tartu rahuleping kehtib.
Kodanikena peaksime selles küsimuses varem nii kaljukindlate poliitiliste seisukohtade murenemise aga osalistele andeks andma ning neid isegi tunnustama. Pole kahtlust, et piirileping on oluline mõlema riigi jaoks, kuid on laiemalt ka Euroopa Liidu ning NATO huvides. Selle sõlmimine ei sea kahtluse alla õigusliku järjepidevuse põhimõtet, kuid annab lisa neile rahvusvahelistele lepingutele, mis meie iseseisvust põlistavad. Tunnistavad ju selle sõlmimisega kaks naaberriiki, et nad on rahvusvahelise õiguse järgi võrdsed subjektid ning neil on omavaheline kindlaks määratud piir.
Lisaks võib piirileppe sõlmimisel olla positiivne mõju ka sisepoliitilisele debatile. Võib-olla võimaldab selle edukas depolitiseerimine edaspidi märksa emotsioonivabamalt mõelda ka idasuunalisele (välis-)poliitikale, võib-olla ka venekeelse vähemuse küsimustele ning ehk kaob lõpuks isegi nn Vene kaardi kasutamine valimiskampaaniates.
Viimase osas saab selguse juba oktoobris ning selleks hetkeks võib «uus» ja «tehniline» piirilepe olla juba riigikogus ja duumas ratifitseeritud.
(Artikkel ilmus 13. märtsil Postimehes: "Silver Meikar: depolitiseeritud piirilepe")
Järjekordne lehekülg Valgevene režiimi kuritegude raamatus
Täna arutasin Mirko Ojakiviga Vikerraadio saates Uudis+ olukorra üle Valgevenes, põhifookuses kahe aprillikuises terrorirünnakus süüdi mõistetud noormehe hukkamine. Saadet saab kuulata aadressilt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1746281, jutt algab minutil 28:30. Saateks valmistudes vastasin järgmistele küsimustele:
1. Miks Valgevene ei ole keelustanud surmanuhtlust?
Samal ajal kui kõik endised ida-bloki maad on surmanuhtluse kriminaalkoodeksitest kaotanud või sellele moratooriumi peale pannud, jätkab Valgevenes seda praktikat, mis saadi pärandina kaasa Nõukogude Liidust ning lubati 1991. aastal iseseisvunud riigi põhiseadusega.
1993. aastal enam majanduskuritegude eest surmanuhtlust määrata ei saa, alates 1994. aastast keelati surmanuhtluse määramine naistele. 2007. aastal muudeti kriminaalseaduseid ja võimaliku alternatiivina surmanuhtlusele kehtestati eluaegset vangikaristust.
1996. aastal korraldas president Lukašenka referendumi, mille põhieesmärk oli enda võimu suurendamine. Kokku esitati seitse küisumust ja üks nendest puudutas surmanuhtluse kaotamist. Seda toetas vaid 18,2% ja vastu oli 81,8. Ka eelmisel aastal korraldatud uuringus olid arvamused surmanuhtluse kaotamise kohta sarnased, kuid arvan, et kui uuring täna korraldatakse, siis oleks tulemus märksa tasavägisem.
2. Kui tihti hukkamisi seal reaalselt läbi viiakse?
Ametliku statistika järgi viidi ajavahemikus 1992-2010 täide 278 surmanuhtlust, kuid Valgevene siseministeeriumil ei ole kohustust täpseid andmeid avalikkusele edastada.
1990 – 20
1991 – 14
1993 – 20
1994 – 24
1995 – 46
1997 – 46
1998 – 47
1999 – 13
2000 – 4
2001 – 7
2007 – vähemalt 1
2008 – vähemalt 4
2009 – 0
2010 – 2
2011 – 2
Aleh Alkajeu, endine Minski vangla nr1. hukkamismeeskonna juht, kes täna elab Saksamaal, ütles, et tema karjääri jooksul on toime pandud umbes 400 hukkamist ja ta mäletab vaid ühte korda, kui surmamõistetule armu anti.
3. Kui läbipaistvaks ja ausaks saab Valgevene kohtusüsteemi pidada. Ka selle loo puhul väitis vähemalt ühe nooruki ema, et plahvatusega ei sidunud tema poega miski. On Valgevenes tõendeid ja näiteid selles, et surmanuhtlust kasutatakse näiteks poliitilistel põhjustel ja rahva hirmutamiseks?
Valgevene kohtusüsteemi ei saa pidada ausaks. /…/
11. aprillil 2011 õhtusel tipptunnil toimunud plahvatuses sai surma 15 ja haavata enam kui 200 inimest. Juba kaks tundi hiljem, väidetavalt ei olnud isegi kõiki haavatuidhaiglasse viidud, külastas Oktoobri metroojaama president. Kaks päeva hiljem, 13. aprillil, võeti kinni kaks kahtlusalust. Neile esitati süüdistus ka 2008 aastal Vitsebskis ja 2005 aasta Valgevene Iseseisvuspäeval (4 juuli) Minski kontserdil toimunud plahvatuste eest.
Lukašenka sõnul oli terrorirünnaku eesmärk destabiliseerida riiki ning ta kahtlustas esmalt isegi välismaailma. Kriitikud on väitnud, et võib-olla lasi pommirünnaku korraldada Lukašenka ise, et juhtida elanike tähelepanu kõrvale siseriiklikest probleemidest.
Võimude sõnul on süüalused Dmitri Konovalovi ja Vladislav Kovaljovi süü üles tunnistanud, kuid teised allikad väidavad piinamise abil välja pressitud tunnistustest.
4. Kas ja kuidas muu maailm saab Valgevenet survestada, et nad surmanuhtlusest loobuks - neid ei võeta mitmetesse organisatsioonidesse, aga see vist võimu ei morjenda?
Kiirkorras süüdi mõistetud ja hukatud noormehed on järjekordseks võikaks leheküljeks Valgevene autoritaarse režiimi kuritegude raamatus. Rahvusvahelised organisatsioonid, Euroopa Liidu välisasjade esindaja Catherine Ashton ja mitmed Euroopa riikide juhid (näiteks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel) on Dmitri Konovalovit ja Vladislav Kovaljovi tapmise hukka mõistnud ning suure tõenäosusega algatatakse arutelu Valgevene vastaste sanktsioonide karmistamise osas. Inimõigusi ja demokraatiaväärtusi oluliseks pidavad riigid peavad konkreetsete sammudega näitama, et Valgevenes toimunud järjekordne ebahumaanne tegevus ei jää karistuseta.
Tänu sanktsioonidele ja Valgevene isoleerimisele ei asu Valgevene režiimi mõjutamise vahendid juba üha vähem Euroopas ja rohkem Kremlis. Suuresti ei mõjuta Valgevene riigi majandust ja elanike heaolu enam mitte otsused, mida tehakse Minskis, vaid Moskvas. Aljaksandr Lukašenka püüab küll näidata, et riik on tema raudses haardes, kuid tegelikkuses on ta muutunud Kremli võimu käpiknukuks. Just seetõttu peaksid Euroopa riigid panema vastutuse Valgevenes toimuva üle ka Venemaa presidendile ja peaministrile.
5. Kes need noorukid olid ja mis oli nende motivatsioon (võimude hinnangul - eeldan, et kohtuotsust vähemasti kuidagi motiveeriti) metroos pomme panna?
Sisulise motiive pole uuritud ega välja toodud.
-------
Täna hommikul avaldas ERR uudisteportaal ka kirjaliku intervjuu eesti keeles Meikar: Lukašenka üritab hukkamistega oma rahvast hirmutada Meikar: Lukašenka üritab hukkamistega oma rahvast hirmutada, ja inglise keeles: Human Rights Adviser Calls Belarus Executions 'Fear Tactic'
Meikar: Lukašenka üritab hukkamistega oma rahvast hirmutada
Inimõiguste instituudi nõunik ja endine riigikogu liige Silver Meikar leiab, et kahe noormehe hukkamine oli Valgevene režiimi korraldatud mõrv, millega president Aljaksandr Lukašenka üritab hirmutada oma rahvast ning näidata, et võim kuulub endiselt talle.
Meikar ütles ERR-i uudisteportaalile, et kiirkorras süüdi mõistetud ja hukatud noormehed on järjekordseks võikaks leheküljeks Valgevene autoritaarse režiimi kuritegude raamatus.
Ta märkis, et rahvusvahelised organisatsioonid, Euroopa Liidu välisasjade esindaja Catherine Ashton ja mitmed Euroopa riikide juhid (näiteks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel) on Dmitri Konovalovi ja Vladislav Kovaljovi tapmise hukka mõistnud ning suure tõenäosusega algatatakse arutelu Valgevene vastaste sanktsioonide karmistamise osas.
"Inimõigusi ja demokraatiaväärtusi oluliseks pidavad riigid peavad konkreetsete sammudega näitama, et Valgevenes toimunud järjekordne ebahumaanne tegevus ei jää karistuseta," lausus Meikar.
Meikar ütles, et tänu sanktsioonidele ja Valgevene isoleerimisele asuvad Valgevene režiimi
mõjutamise vahendid juba üha vähem Euroopas ja rohkem Kremlis. "Suuresti ei mõjuta Valgevene riigi majandust ja elanike heaolu enam mitte otsused, mida tehakse Minskis, vaid Moskvas. Aljaksandr Lukašenka püüab küll näidata, et riik on tema raudses haardes, kuid tegelikkuses on ta muutunud Kremli võimu käpiknukuks. Just seetõttu peaksid Euroopa riigid panema vastutuse Valgevenes toimuva üle ka Venemaa presidendile ja peaministrile."
Endise riigikogulase sõnul ei saa ta kaljukindlalt väita, et Dmitri Konovalov ja Vladislav
Kovaljov ei olnud seotud metrooplahvatuste korraldamisega, kuid juba ülikiire kohtuprotsess ning surmaotsuse täideviimine heidab varju nende vastu esitatud süüdistusele.
"Valgevene jõustruktuurid on tugevad ning on väheusutav, et kaks noormeest saavad varjatult 2011. aasta aprillis toimunud metrooplahvatuse korraldada," ütles Meikar ja toonitas, et süüdimõistev kohtuotsus põhines ülestunnistusel, mis oli saadud piinamise teel ning millest hiljem taganeti.
Mikser lisas, et ka metrooplahvatuses lähedase kaotanud on toetanud üleskutset süüdimõistetuid mitte maha lasta. "Independent Institute of Socio-Economic and Policy Research'i uuringu järgi ei usu ligi pooled valgevenelastest, et Konovalov ja Kovaljov olid metrooplahvatuse korraldajad. Ei tasu siinkohal unustada, et massimeedia (va internet) on täielikult võimude kontrolli all ning propageerib ametlikku versiooni kõikides kanalites."
"Eeltoodut kokku võttes julgen arvata, et noormeeste hukkamine oli režiimi korraldatud mõrv, millega kustutati kahe süütu inimese eluküünal või äärmisel juhul karistati ülima karmusega neid, kelle osa plahvatuse korraldamisel oli teisejärguline," nentis Meikar.
Meikari arvates oli see Aljaksandr Lukašenka meeleheitlik samm selleks, et kehtestada ennast maailma ja oma kodanike silmis. "Ühtepidi soovis ta (näidis)hukkamisega hirmutada oma rahvast, kes teab nüüd, et võimule vastu astudes ollakse valmis kasutama kõige võikamaid võtteid. Teiseks soovis Lukašenka näidata, et Euroopa ei suuda tema otsuseid mõjutada ja võim kuulub talle. Isiklikult arvan, et mitte enam eriti kauaks."
Silver Meikar: elu nagu Venemaal, aga parem
Võim on väsinud oma rahvast, kes ei tunnusta teda piisavalt raskete, aga õigete poliitiliste otsuste eest. Veelgi enam, see tänamatu rahvas ei ole enam rahul sellega, kuidas poliitikat tehakse, ning varem aplausidega kiidetud vaimukust nimetatakse nüüd ülbuseks. Selline rahvas elab siin- ja sealpool Peipsi järve.
«Inimeste elu ja poliitika Eestis on halvem kui Valgevenes või Venemaal,» kuulen sageli, kuid ikkagi ajab see mind vihale. Kibestunud või lihtsalt rumal inimene, mõtlen, ning annan alati sama soovituse: «Sõida sinna, vaata lahtiste silmadega ringi ning suhtle vabas õhkkonnas kohalikega. Pärast seda võiksime veel kord rääkida.»
Paralleeli tõmbamine Venemaa ja Eesti vahel tundub kohatu, poliitilises artiklis populistlik. Venemaa on rahvaarvult meist üle saja, pindalalt ligi nelisada korda suurem. Demokraatia, korruptsiooni ja meediavabaduse indeksis paikneme pingerea eri äärtes. Eestis valitseb demokraatia, Venemaal autoritaarne režiim.
Kuid just viimastel kuudel oleme hakanud käima ühte sammu. Mitte riigivõimud, vaid riigid selle õigemas tähenduses. Riik, see on rahvas. Rahvas nii Eestis kui ka Venemaal ei ole üha rohkem rahul sellega, kuidas poliitikat tehakse. Küsimus on just «kuidas», sest selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid teha tuleks, valitseb arvamuste kaleidoskoop.
Käisime ühte sammu ka siis, kui Nõukogude Liit kokku varises. Kuid siis olime sama kuritegeliku režiimi orjuses ning rahvaste sõprust ja võitlust sidus ühine vaenlane. Praegu elame eri maailmades – meid lahutavad tülikas viisarežiim, populistlik ajaloo- ja tänapäevakäsitlus ning riiklikud ambitsioonid. Need lahutavad, mitte ei ühenda rahvaid. Paljude arvates oleme nüüd teineteisele julgeolekuoht, isegi esivaenlased.
Seda üllatavam on, et nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on pea samal ajal mõlemas riigis alanud protsessid, mille eesmärgiks on muuta poliitika tegemist. Venemaal nõutakse ausaid valimisi, meil aga seda, et kodanikke kaasataks senisest enam poliitikasse. Valimised on meil ausad, aga kord nelja aasta jooksul riigi tulevikuküsimustes sõna sekka öelda tundub ebaõiglaselt vähe.
4. märtsil toimunud presidendivalimiste õhtul pidi režiim Kremli kõrval Maneeži väljakul toimunud suure toetusmeeleavalduse korraldamiseks kõvasti rahakotti kergendama. Lisaks võimsale heli- ja valgustehnikale ning esmaklassilisele teleülekandele tuli maksta kinni ka suurema osa publiku osavõtt. Ka Putini valijad tunduvad olevat vanast etendusest väsinud ning «kehva teatrit» ollakse nõus vaatama tulema, kui neile transport ja toitlustamine organiseeritakse ning lisaks 400 rubla (10 eurot) peale makstakse.
Puškini väljakul järgmisel päeval toimunud, nii rahvaarvult kui võimsuselt tunduvalt väiksem opositsiooni väljaastumine võlus hoopis teistsuguseid inimesi. Üle 20 000 venelase tuli täiesti tasuta kitsukesele väljakule kahetunnisele kõnekoosolekule, trotsides külma ilma ning võimalust kumminuiaga vastu pead saada. Tõele au andes käitus politsei ja OMON rahvahulgaga suhteliselt viisakalt ning tuttavad jõuvõtted võeti kasutusele alles siis, kui umbes pool tuhat isikut keeldus pärast koosoleku ametlikku lõppu väljakult lahkumast.
Õhkkond kinnimakstud ja vabatahtlikul kogunemisel erines kui öö ja päev. Esimesel tundus osaleja suurim mure olevat, kas lubatud tasu ikka välja makstakse, teisel aga nägin inimeste silmis (võib-olla naiivset) lootus, et just nende kohalolek võib midagi Venemaal muuta. Andku režiim kas või Puškini mõtlike pronkssilmade all peksa ja pangu viieteistkümneks päevaks retsidega ühte kongi istuma.
Samasugused vastandlikud meeleolud valitsesid Eesti streigipäevade kogunemistel. Ühel pool õpetajad, kes peavad saadavat töötasu ebaõiglaselt väikseks võrreldes antava panusega ning tööga kaasneva vastutusega. Teisel pool aga streiki ära kasutanud poliitüritused, mille korraldajad on (vähemalt lasteaiapedagoogide) väikeste palkade eest ise vastutavad. Tallinna linnavõim, aga ka ametiühingud rakendasid õpetajate põhjendatud ja siira mure oma võimuambitsioonide saani ette. Nende populism andis valitsusele mugava põhjenduse olla kriitiline streigi kui sellise suhtes.
Meeleavalduste korraldamine ja nendel osalemine ei ole enam väikese marginaalse grupi eralõbu. Kui on aus ja siiras põhjus, võivad meeleavaldajad oma eesmärgi nimel innustada ka laiemat üldust, sh ajakirjandust ja arvamusliidreid. Selles on muuseas oluline vahe Venemaaga, kus meedia on suuresti võimu kontrolli all. Hirm meediaväljaande sulgemise või töökoha kaotuse ees on loonud enesetsensuuri õhkkonna ning avameelseid väljaütlemisi ja toetust opositsioonile võib leida peamiselt internetist.
Just võrguavarustes levis kulutulena video, kus poksimatši järel tribüünile roninud Putinit saatis pealtvaatajate vilekoor. Telekanali kordusvideo, kus vile oli maha keeratud, valas pigem õli tulle. Veelgi enam innustas kümneid tuhandeid detsembris Moskva väljakutele kogunema Putini ülbe sõnavõtt, kus ta võrdles režiimivastaste valgeid linte kondoomidega.
Jaanuaris Eestis toimunud fooliummütsikeste meeleavalduste rahvarohkus ei olnud seotud niivõrd ACTA teemaga kui peaminister Andrus Ansipi sõnavõtuga riigikogu infotunnis. Võib-olla tõesti saatis ta kriitikanoole ühe Õhtulehe ajakirjaniku suunas, kuid sihtmärgina tundsid ennast väga paljud kaasmaalased.
Rahva pahameelepuhang sundis Vladimir Putinit vähemalt andma lubadusi edaspidi demokraatlikumalt valitseda, Andrus Ansip aga teatas avalikkusele üllatuslikult, et ei kavatse kolme aasta pärast enam peaministriks kandideerida. Ka kolm aastat võib kriitikutele tunduda pikk aeg, kuid võrreldamatult meeldivam perspektiiv kui teadmine, et Putin okupeerib Venemaa riigipea positsiooni veel 6 või 12 aastaks.
Aastaarvudest veelgi tähtsam on küsimus, kas valitsemisstiilis muutub midagi ka sisuliselt. Isegi kui juhi nimi ja nägu muutub, kas see toob kaasa poliitikategemise muutuse või jätkub kõik vana tuntud rada pidi? Kui vaadata võimalikke alternatiive, tekitab võimuvahetus minus pigem kahtlusi ja hirme.
Mul puudub usk, et Putiniga konkureerinud kandidaadid oleksid võidu korral asunud ellu viima inimsõbralikumat poliitikat. Pigem vastupidi, kui mõelda kas või Žirinovski populistlikele väljaütlemistele. Viimasega sama masti mees on Eestis Keskerakonna esimees, kuid ega erilist usku ei tekita minus ka poliittehnoloogia abil tippu tõusnud noor IRLi juht.
On tühi lootus, et partei esimehe vahetus noorema vastu toob iseenesest kaasa poliitikategemise muutuse. Kui tagatuba jääb samaks ning uus juht toetab tuntud poliitvõtteid, läheb asi hoopis hullemaks. Suurte ambitsioonidega noor juht asub kohe kinnistama oma pikaajalisi võimueesmärke ning kasutab selleks kõige modernsemat poliittehnoloogiat.
Siiski on eestlastel üks oluline eelis: Eesti on õigusriik ja kohtuvõimu saab usaldada. Kümned kaebused valimisvõltsimiste kohta Venemaa detsembrikuistel parlamendi- ja märtsis toimunud presidendivalimistel ei jõudnud kuhugi, kuid Eestis võib tubli kogukond edukalt seista oma õiguste eest.
Eelmisel nädalal tühistas Tartu halduskohus Otepää volikogu otsuse sulgeda Pühajärve põhikool. Nädal varem oli ringkonnakohus kehtestanud esialgse õiguskaitse takistamaks vallavõimu astumast samme kooli sulgemiseks, põhjendades otsust järgnevalt: «Kohtuvõim ei saa anda heakskiitu halduspraktikale, kus haldusotsusest olulisel määral puudutatud isikutele ei ole võimaldatud mõistlikus ulatuses oma seisukohtade esitamist või mis ei põhine piisavalt põhjendatud analüüsil. Kui ringkonnakohus esialgset õiguskaitset ei annaks, siis legitimeeriks kohus sellega halduse teerullitaktikat tulevikus.»
Pühajärve põhikooli sulgemise otsuse tühistamine on suur võit kõigile, kes arvavad, et puhtakujulise esindusdemokraatia asemel peame arendama sisulist kaasamisdemokraatiat. Otepää vallavõimu esindaja ütles kohtus, et tema arvates on kaasamine inimeste informeerimine tehtud otsusest. Ma kardan, et selline arvamus ei ole erand, vaid pigem reegel. Nüüd on kohtuvõim öelnud, et selline lähenemine ei ole tänapäeval enam õige.
Minul on usk, et rahva väljaastumine võib tuua kaasa sisulisi muutusi poliitikategemisel Eestis, kuid kahtlen, et samasugune edu võiks saata rahva põhjendatud nõudmisi Venemaal. Opositsiooni miitingute jõud on raugenud ning usk kiiretesse muutustesse Putini presidendiks kinnitamise järel kadumas. Kui järjekindlad suudame olla meie, nõudes paremat poliitikategemist, sõltub aga ainult meist endist.
Artikkel ilmus 14. märtsil Postimehes: Silver Meikar: elu nagu Venemaal, aga parem
Lepime kokku, et Putinit me ei õnnitle
Need olid valimised nagu valimised ikka ... Venemaal. Mitte keegi ei oodanud ju, et valimised oleksid ausad ja vabad. Pigem küsiti, kas seekord toimuvad need vähemalt näiliselt paremini, kui eelmised. Vaatlejate hinnang on, et ei.
Putin võitis, kuid mitte ausalt. Küsimus ei ole ju ainult võltsimisest valimispäeval, vaid selles, kui vaba on siinne meedia, kuidas kasutatakse administratiivset võimu ning keda lubatakse üldse kandideerima. Režiim ei lasnud valimistele ju tõelist opositsiooni esindajat, vaid konkureeris nelja rohkem või vähem klouniga.
Juba mõne tunni pärast Puškini väljakule kogunevad opositsionäärid ei suuda Putinit võimult tõugata. Veel mitte! Kuid nad on juba suutnud muuta Venemaa tulevikku. Režiimil on kaks valikut -- kas suurendada repressioone ja sulgeda riik, või alustada reforme (nii majanduses kui ka ühiskonnas). Arvan, et kasutusele tuleb teine valik. Esiteks puhtalt pragmaatilistel põhjustel -- režiimi tagatoa ärimeestel on eluliselt vajalik head suhted Läänega.
Teiseks peab Putin arvestama, et Moskvas toetab teda heal juhul üks kolmandik. Valimisõltsimiste teel sai ta küll ametlikult 48%, kuid ka see on alla poole. Eile õhtul toimunud suurel toetusmeelevaldusel, nn putingul (Putin + miiting), moodustasid suure osa pealtvaatajatest väljaspoolt pealinna kohaletoodud töökollektiivid.
Aleksei Navalnõi ütles arvatavasti õigesti, et Venemaal alustavad revolutsiooni 1% Moskva julgetest. Need inimesed on olemas ja nad julgeks saanud. Nendega tuleb arvestada.
Kuid isegi, kui Putini kolmas (ja neljas) ametiaeg tähendab teatud demokraatlikke reforme, ei tasu tõelist vabadusi austavat riigikorda temalt loota. Kurb on mõelda, et võib tõesti juhtuda, et naaberriigi etteotsa saab keegi teine alles 12 aasta pärast. Olen siis 46 aastane, minu vanem laps saab 18, Eesti Vabariik tähistab oma 106. sünnipäeva.
Aga tuleb leppida, et Eesti ei saa väga palju ära teha, et Venemaa eliit muutuks. Paratamatult peame oma huvide ja väärtuste kaitsmisel ajama pragmaatilist poliitikat. See tähendab ka suhtlemist võltsitud valimiste teel taas presidenditoolile tõusnud Putiniga ja tema meeskonnaga. Aga miski ei kohusta meid teda "võidu" puhul õnnitlema. See oleks alandav nii Eesti riigile, rahvale ja kõigile nendele väärtustele, mida demokraatlik maailm endas kannab.
(Artikkel ilmus 5. märtsil Delfis: Silver Meikar: Lepime kokku, et Putinit me ei õnnitle!)
Moskvas valimispäeva vaatlemas
Valimiste ausus ja õiglus ei sõltu peamiselt jaoskondades valimispäeval tehtud protseduuridest, vaid ikka sellest, kui vaba on meedia, millised on võimalused kampaaniat teha ja... muidugi kuidas hääli kokku loetakse. Just seetõttu ei kurvasta ma, et välimispäeval Moskvas olles ei ole mul võimalus ametliku vaatlejana jaoskondi külastada.
Rahvusvahelise vaatleja saabumine jaoskonda tähendab üldjuhul paanikat. Jaoskonna ülem laseb pilguga kiiresti üle saali otsides mingitki kohta, millest ootamatud külalised võiksid kinni haarata. Komisjoni liikmed ajavad selja sirgu ning nende näolt kaob naeratus. Kõiki protseduure jälgitakse piinliku täpsusega.
Üldjuhul püüab ebademokraatlik reziim vähemalt jaoskondades ausat ja avatud muljet jätta. Seda enam kummastavad teated "karusellide" korraldamisest, imelike paberitega valimistele lubamisest ja keelatud aktsioonidest. Endale jäi silma vaid üks suhteliselt pehme valimisreeglite rikkumine.
Kuigi valimisaktsioon on juba eilsest keelatud ja plakatid kenasti kokku pakitud, ei ole keegi eriti kiirustanud kõigi VVP reklaamide ära korjamisele. "Sinu hääl loeb" ilutses mitmel pool teel Punase väljaku poole.
Kui me Manona ja lastekärus tukkuva Tristaniga kell kaks Kremli juurde saabusime, ootasid meid militaarmasinaid ja sajad mundrimehed. Just ehitati tara ning moodustati ahelikku -- kedagi sisse ei lasta ning seesolijaid aeti välja.
Küsisime, et kas me, turistid, Kremli juurde ei saagi. "Ei, kõik on kinni," teatas naispolitseinik. "Kremlile lähemale ei saa ja ka Punane Väljak on suletud." Küsimusele, et miks, saime vastuse "On vaja".
Kerasime vasakule ja kõndisime Ljubljanka poole. Teepeal seisid sisevägesid täis bussid, kõrvaltänavates moodustati tumedatest mundritest kolonne. Nende kõrval pakkus värviilu kümnetest sinisteest välipeldikutest moodustatud rivi.
Kuni Ljubljankani olid kõik kõrvaltänavad Kremli poole suletud, kuid, oh-imet, pärast FSB peakontorit oli tee Punasele Väljakule täiesti avatud. Jah, autosid suunati ümber, aga inimestele ei tehtud mingit takistust.
Punasel väljakul liikusid inimesed täiesti takistusteta ja ka sinna ehitatud ilus liuväljak oli rahvast täis. "Kas saan piletit osta?", küsisin kassast. "Jah, praegu ostes saate 40 min uisutada", ütles viisakas kassiir. "Aga ostke pilet parem kella neljasele sissepääsule, siis saate kaks tundi."
Tüüpiline vene värk, muigasin. Ühelt poolt piiratakse sisse ja teatatakse, et kedagi Kremli juurde ei lasta, teiselt poolt minnes aga lubatakse uisutada kuni õhtuni. Üks plats Kremli kõrval oli siiski täiesti kinni pandud. See, kus kell 19 peaks algama Putinit toetavate noorte välikontsert. Hm, valimisjaoskonnad on veel siis avatud ning valimisaktsioon peaks olema keelatud. Aga see on tühine rikkumine arvestades seda, mis toimus valimiste eel ning mida vajadusel tehakse häältelugemisel.
Sõnumisaladus ja Venemaa
Veebruari esimesel nädal oli mul võimalus kahes parimas Eesti raadijaamas -- Kuku ja Vikerraadios -- arutada huvitavate inimestega huvitavatel teemadel. Lingid ja lühitutvustused:
Pressiklubi: http://podcast.kuku.ee/2012/02/13/pressiklubi-2012-02-13/ (Mida hakata peale kolmandale poolele teatavaks saanud kirjavahetusega? Eesti ajakirjandus avaldas našide kirjavahetust, millest selgus, et 2007. aastal kavandas Kremli-meelne organisatsioon siia sadade inimeste toomist, samas on arvamused jagunenud erinevalt selles, kas avaldada Hannes Rummu kirju. Kirjasaladuse üle arutlevad meediaekspert Raul Rebane ja Inimoiguste Instituudi nounik Silver Meikar.)
Reporteritund: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1740601 (Venemaa presidendivalimisteni on jäänud vähem kui kolm nädalat. Valimisteks teevad viimaseid ettevalmistusi nii režiimi pooldajad kui ka hajevil, kuid üha häälekam opositsioon. Millised on Vene ühiskonnas valitsevad meeleolud, selle üle arutlevad saates Tartu ülikooli politoloog ja Vene-ekspert Karmo Tüür, Inimoiguste Instituudi analüütik Silver Meikar ja saatejuht Peeter Kaldre.)
Filmilinastus: Vabaduse mõrkjas maitse
Täna õhtul kell 18:00 on mul au osaleda vestlusringis, mis aitab sisse juhatada filmi Anna Politkovskajast. Kes soovib esilinastusest osa võtta, siis kelam.ee kodulehel oli üleval info: "Kohtade broneerimine kino ARTIS telefonil: 6631389"
Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami algatusel linastub kinos Artis 20. jaanuaril film Anna Politkovskajast "Vabaduse mõrkjas maitse".
Filmile eelneb vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal , kus osalevad mitmeid auhinnatud filme teinud Marianna Kaat, Silver Meikar Inimõiguste Instituudist ja ajakirjanik Jaanus Piirsalu. Vestlusringi juhib Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.
Ajakava:
18:00 Suupisted ja tervitusjook
18:30 vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal
19:00-20:30 „Vabaduse mõrkjas maitse“
Venemaa presidendivalimiste eel: kas stagnatsiooni jätk või muutuste algus?
Täna hommikul oli mul au koos ajakirjanik Jaanus Piirasaluga arutleda Kadri Liigi juhitud Kuku raadiosaates Välismääraja Venemaal toimunud ja toimuva üle. Link salvestusele: Välismääraja 2012-01-15
Siinkohal esitan mõned mõtted, mis tekkisid saateks ette valmistudes. Tuleb tunnistada, et päris raske oli saada kohapealsetelt analüütikutelt siseinfot. Kuigi pärast pikki pühasid oli 10. Jaanuar esimene ametlik tööpäev, pikendasid paljud Moskvast eemalolekut veel selle nädalavahetuse lõpuni. Talvepuhkus on kindlasti piisavaks põhjuseks, miks mitte olla pealinnas ja mitte teha tööd.
/// (toimetamata tekst, ehk kindlasti palju sõnastusveidrusi ja typosid)///
Olukord venelaste mõttemaailmas ja protestid
David Satter, kelle sulest ilmunud raamatud „Pimeduse Koidikul“ ja „Meeletu ajastu“ on tõlgitud ka eesti keelde, väidab oma verivärsket raamatut „It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway“ kommenteerides, et tänane Venemaa on ikka veel Nõukogudeaja needuse küüsis ja seda nii riiklikul tasandil kui ka inimeste peades. Tõelisteks muutusteks on vaja muutust inimeste peades – venelased peavad loobuma ajaloo taagast ning õppima väärtustama inimesi. Jah, nad võivad küll endast ja oma lähedastest hoolida, kuid väljaspool seda kitsast ringi on inimelu väärtus väike. Nii ei ole nende jaoks probleem, kui pantvangivõetud nende vabastamise operatsioonis surma saavad või noored sõdurid hukkuvad õppustel või patsient sureb arsti ebakompetentsuse tõttu või keegi võõras sooritab enesetapu.
Selline ükskõiksus tekkis juba tsaari ajal, kuid süvenes sovietiaja viljakates tingimustes ning pole kuskile kadunud korruptiivse-kapitalismi ajastul. Kas Venemaale on mõni mälestusmärk kommunismiohvritele? Ei ole. Kuid veelgi hullem, venemaal ei ole ka üleüldist hukkamõistu nomenklatuuri mõrtsukate vastu. See on võimaldanud tänasel režiimil tegeleda kõige muuga, kuid mitte üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamisega.
Detsembri lõpus ilmunud Sattersi raamat puht ajalistel põhjustel ei saa vastata küsimusele, kas pärast valimisi toimunud ootamatud protestid Venemaa linnades on märgiks mingi muutuse toimumisele. Ühelt poolt need kontaktid, kes elavad Moskvas, kinnitavad, et tõesti on midagi muutunud. Teisalt on väheusutav, et see muutus on midagi jäävat ja fundamentaalselt. Parimal juhul on loodud võimalus selleks, et tõeline vaimne revolutsioon vähemalt mingi elanikkonna osa peades ja südametes võiks toimuda.
--
Mõni päev tagasi alustas liikumise Solidaarsus Peterburi osakond ühe-inimese meeleavaldusi valimisjaoskondade ees, milles nõutakse, et valimisvõltsimised korda saatnud võetakse vastutusele. Vene seadused nõuavad igasuguste meeleavalduste registreerimist, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Seega, kordamööda ühe plakati all seismist ei saa ära keelata, isegi kui see toimub samaaegselt poolesajas Peterburi asukohas.
Seda saab pidada üheks järjekordseks piisaks rahva üleüldise väljaastumise karikasse. Olen ise käinud paaril korral vaatamas nn 31 paragrahvi meeleavaldustel, mis erilise tähelepanuta on toimunud paar aastat. Need igal 31. kuupäeval toimunud sanktsioneeritud väljaastumised viitasid vene põhiseaduse pügalale, mis peaks tagama kogunemisvabaduse (Citizens of the Russian Federation shall have the right to gather peacefully, without weapons, and to hold meetings, rallies, demonstrations, marches and pickets). Tõeliselt on hakanud inimesed kogunema – nii internetis kui ka tänavatel – alles nüüd.
Võib-olla on tõsi, et Venemaal toimuv ei ole midagi enneolematut. Pigem on see reegel, et hetkel, kui keskklass on saavutanud piisava majandusliku jõukuse, tekib neil vajadus poliitiliste vabaduste vastu. Mõnes mõttes kannatab Putin oma end poliitika edukuse pärast – hoolimata massilisest korruptsioonist ja võimu kuritarvitamistest on Venemaal tekkinud täiesti arvestatav ning ka arvestatavalt iseseisev keskklass, kelle põhimureks ei ole enam põhivajaduste rahuldamine ning nad ei tunne ka sõltuvussuhet riigiga.
Olukord vene võimuladvikus
4. detsembri valimistel sai Vene võimupartei (ja koos sellega muidugi peaminister Putin) alandava kaotuse osaliseks. Isegi massilise võltsimise tulemusena ei suutnud nad endale kirjutad üle 50% häältest ning ka see tulemus on 15% väiksem, kui 2007. aasta duuma valimistel.
Analüütikute hinnangul varem usuti Putini režiimi ja oldi valmis ohverdama isikuvabadused elatustaseme tõusu ja stabiilse arengu eest. Koos usu kadumisega Putini poolt garanteeritud majandusolukorra paranemisesse ning kesklassis kuuluvate sooviga saada ka poliitilisi vabadusi, tekkis paljudel soov muutuste järele. Kindlasti mõjus neile külma dušina 24. septembril Ühtse Venemaa Partei kongressil etendatud Putin-Medvedjevi kohavahetuse tsirkus. Teadmine, et suure tõenäosusega jätkab riik vähemalt 6 kui mitte 12 aastat Putini taktikepi juhitud orkestri kakofoonia all ei tundunud publikule enam meeldiv tulevikuperspektiiv.
Surkovi tagandamist Kremli peaideoloogi kohalt mugavale ase-peaministri positsioonile on kindlasti oluline muutus. Juhitud demokraatia mudel on ennast ammendanud, kuid peaideoloogi kohale istuv Volodini poliitika kohta on vastukäivaid hinnanguid. On neid, kes näevad temas pigem demokraatlikuma liini esindajat, kuid ka neid, pigem teavad teda kui kõva käe meetodite pooldajana- Aga keegi ei oska täpselt öelda et mis mees see on. Surkovi minek tähendab poliittehnoloogide minema minekut.
(Üks huvitav analüüs: Лапин, Николай. Социокультурные факторы российской стагнации и модернизации // Социологические исследования. 2011, но. 9, с. 3-18. Artiklis käsitletakse Venemaa stagnatsiooni ja moderniseerimise sotsiokultuurilisi tegureid, aluseks ülevenemaalise longituuduuringu „Venemaa elanikkonna väärtused ja huvid” tulemused. Kõige põhilisemad takistused riigi moderniseerimisel on: (1) innovatsiooni levikut takistavad institutsionaalsed barjäärid; (2) õigusrikkujate pidev taastootmine, õiguskorra üldine nõrkus; (3) regioonide nõrk juhitavus, regionaalsete ühenduste ja kogu ühiskonna omaalgatuslikkuse madal tase. Esitatakse Venemaa elanikkonna põhiväärtuste hierarhia.)
Presidendivalimised
Pole vist kahtlust, et presidendivalimised võidab Putin. Küll pole aga täit kindlust, kas ta võidab esimeses voorus 4. märtsil või saab mandaadi riiki järgmised kuus aastat juhtida teises voorus 18. märtsil. Kui detsembris poleks toimunud massilisi väljaastumisi, siis poleks vist kahtlust olnud. Aga nüüd peab võimul mitte üks hea vaid kaks halba valikut.
1. Võita 4. märtsil tähendab, et tuleb jälle valimisi võltsida. Uuringud näitavad Putini toetuseks 36-48% ning ausate valimiste korral poleks tema võit kaugeltki kindel. Aga võltsimine ei ole enam nii lihtne, nagu arvati enne 4. detsembri parlamendivalimisi. Efektiivse võltsimise koefitsient võrdub tegelikult saadud häälte arv liita elanikkonna taluvuse piir. Parlamendivalimiste võltsimistega ületati seda piiri ning nüüdseks ootab suurem osa elanikkonnast, et nendelt valimisi lihtsalt ära ei varastataks. Kui režiim teeb jälle „nagu alati“, on oodata veelgi suuremaid väljaastumisi .
2. Putin võib ju tahta mängida demokraatiat ja lasta valimistel minna teise vooru. Tõenäoliselt oleks tema vastaskandidaat kommunist Žuganov, kes ei ole demokraatlikumat Venemaad ihkavatele valijatele just tõsiseltvõetav alternatiiv. Putin võidaks teda kindlasti, kuid teise vooru minek tekitab mitmeid teisi määramatusi. Esiteks, Putini mitte võitmine esimeses voorus võib tekitada rahvas tõelise veendumuse, et muutused on võimalikud. Teiseks, periood 4-18 märts võib kujuneda segaduste ja ootamatuste ajajärguks, mille pikaajalisi tulemusi ei suuda Kreml kontrollida. Kolmandaks, kuidas saab Putin pälvida armastatud riigijuhi maine, kui teda isegi pooled valijad ei toeta. Neljandaks, ei ole üldsegi kindel, et teise vooru läheks kommunist ja mitte keegi teine, potentsiaalselt tõesti alternatiivi pakkuv kandidaat.
/Saates tutvustasime ka kandidaate, ei hakka seda infot siia enam lisama/
