Filmilinastus: Vabaduse mõrkjas maitse
Täna õhtul kell 18:00 on mul au osaleda vestlusringis, mis aitab sisse juhatada filmi Anna Politkovskajast. Kes soovib esilinastusest osa võtta, siis kelam.ee kodulehel oli üleval info: "Kohtade broneerimine kino ARTIS telefonil: 6631389"
Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami algatusel linastub kinos Artis 20. jaanuaril film Anna Politkovskajast "Vabaduse mõrkjas maitse".
Filmile eelneb vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal , kus osalevad mitmeid auhinnatud filme teinud Marianna Kaat, Silver Meikar Inimõiguste Instituudist ja ajakirjanik Jaanus Piirsalu. Vestlusringi juhib Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.
Ajakava:
18:00 Suupisted ja tervitusjook
18:30 vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal
19:00-20:30 „Vabaduse mõrkjas maitse“
Venemaa presidendivalimiste eel: kas stagnatsiooni jätk või muutuste algus?
Täna hommikul oli mul au koos ajakirjanik Jaanus Piirasaluga arutleda Kadri Liigi juhitud Kuku raadiosaates Välismääraja Venemaal toimunud ja toimuva üle. Link salvestusele: Välismääraja 2012-01-15
Siinkohal esitan mõned mõtted, mis tekkisid saateks ette valmistudes. Tuleb tunnistada, et päris raske oli saada kohapealsetelt analüütikutelt siseinfot. Kuigi pärast pikki pühasid oli 10. Jaanuar esimene ametlik tööpäev, pikendasid paljud Moskvast eemalolekut veel selle nädalavahetuse lõpuni. Talvepuhkus on kindlasti piisavaks põhjuseks, miks mitte olla pealinnas ja mitte teha tööd.
/// (toimetamata tekst, ehk kindlasti palju sõnastusveidrusi ja typosid)///
Olukord venelaste mõttemaailmas ja protestid
David Satter, kelle sulest ilmunud raamatud „Pimeduse Koidikul“ ja „Meeletu ajastu“ on tõlgitud ka eesti keelde, väidab oma verivärsket raamatut „It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway“ kommenteerides, et tänane Venemaa on ikka veel Nõukogudeaja needuse küüsis ja seda nii riiklikul tasandil kui ka inimeste peades. Tõelisteks muutusteks on vaja muutust inimeste peades – venelased peavad loobuma ajaloo taagast ning õppima väärtustama inimesi. Jah, nad võivad küll endast ja oma lähedastest hoolida, kuid väljaspool seda kitsast ringi on inimelu väärtus väike. Nii ei ole nende jaoks probleem, kui pantvangivõetud nende vabastamise operatsioonis surma saavad või noored sõdurid hukkuvad õppustel või patsient sureb arsti ebakompetentsuse tõttu või keegi võõras sooritab enesetapu.
Selline ükskõiksus tekkis juba tsaari ajal, kuid süvenes sovietiaja viljakates tingimustes ning pole kuskile kadunud korruptiivse-kapitalismi ajastul. Kas Venemaale on mõni mälestusmärk kommunismiohvritele? Ei ole. Kuid veelgi hullem, venemaal ei ole ka üleüldist hukkamõistu nomenklatuuri mõrtsukate vastu. See on võimaldanud tänasel režiimil tegeleda kõige muuga, kuid mitte üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamisega.
Detsembri lõpus ilmunud Sattersi raamat puht ajalistel põhjustel ei saa vastata küsimusele, kas pärast valimisi toimunud ootamatud protestid Venemaa linnades on märgiks mingi muutuse toimumisele. Ühelt poolt need kontaktid, kes elavad Moskvas, kinnitavad, et tõesti on midagi muutunud. Teisalt on väheusutav, et see muutus on midagi jäävat ja fundamentaalselt. Parimal juhul on loodud võimalus selleks, et tõeline vaimne revolutsioon vähemalt mingi elanikkonna osa peades ja südametes võiks toimuda.
--
Mõni päev tagasi alustas liikumise Solidaarsus Peterburi osakond ühe-inimese meeleavaldusi valimisjaoskondade ees, milles nõutakse, et valimisvõltsimised korda saatnud võetakse vastutusele. Vene seadused nõuavad igasuguste meeleavalduste registreerimist, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Seega, kordamööda ühe plakati all seismist ei saa ära keelata, isegi kui see toimub samaaegselt poolesajas Peterburi asukohas.
Seda saab pidada üheks järjekordseks piisaks rahva üleüldise väljaastumise karikasse. Olen ise käinud paaril korral vaatamas nn 31 paragrahvi meeleavaldustel, mis erilise tähelepanuta on toimunud paar aastat. Need igal 31. kuupäeval toimunud sanktsioneeritud väljaastumised viitasid vene põhiseaduse pügalale, mis peaks tagama kogunemisvabaduse (Citizens of the Russian Federation shall have the right to gather peacefully, without weapons, and to hold meetings, rallies, demonstrations, marches and pickets). Tõeliselt on hakanud inimesed kogunema – nii internetis kui ka tänavatel – alles nüüd.
Võib-olla on tõsi, et Venemaal toimuv ei ole midagi enneolematut. Pigem on see reegel, et hetkel, kui keskklass on saavutanud piisava majandusliku jõukuse, tekib neil vajadus poliitiliste vabaduste vastu. Mõnes mõttes kannatab Putin oma end poliitika edukuse pärast – hoolimata massilisest korruptsioonist ja võimu kuritarvitamistest on Venemaal tekkinud täiesti arvestatav ning ka arvestatavalt iseseisev keskklass, kelle põhimureks ei ole enam põhivajaduste rahuldamine ning nad ei tunne ka sõltuvussuhet riigiga.
Olukord vene võimuladvikus
4. detsembri valimistel sai Vene võimupartei (ja koos sellega muidugi peaminister Putin) alandava kaotuse osaliseks. Isegi massilise võltsimise tulemusena ei suutnud nad endale kirjutad üle 50% häältest ning ka see tulemus on 15% väiksem, kui 2007. aasta duuma valimistel.
Analüütikute hinnangul varem usuti Putini režiimi ja oldi valmis ohverdama isikuvabadused elatustaseme tõusu ja stabiilse arengu eest. Koos usu kadumisega Putini poolt garanteeritud majandusolukorra paranemisesse ning kesklassis kuuluvate sooviga saada ka poliitilisi vabadusi, tekkis paljudel soov muutuste järele. Kindlasti mõjus neile külma dušina 24. septembril Ühtse Venemaa Partei kongressil etendatud Putin-Medvedjevi kohavahetuse tsirkus. Teadmine, et suure tõenäosusega jätkab riik vähemalt 6 kui mitte 12 aastat Putini taktikepi juhitud orkestri kakofoonia all ei tundunud publikule enam meeldiv tulevikuperspektiiv.
Surkovi tagandamist Kremli peaideoloogi kohalt mugavale ase-peaministri positsioonile on kindlasti oluline muutus. Juhitud demokraatia mudel on ennast ammendanud, kuid peaideoloogi kohale istuv Volodini poliitika kohta on vastukäivaid hinnanguid. On neid, kes näevad temas pigem demokraatlikuma liini esindajat, kuid ka neid, pigem teavad teda kui kõva käe meetodite pooldajana- Aga keegi ei oska täpselt öelda et mis mees see on. Surkovi minek tähendab poliittehnoloogide minema minekut.
(Üks huvitav analüüs: Лапин, Николай. Социокультурные факторы российской стагнации и модернизации // Социологические исследования. 2011, но. 9, с. 3-18. Artiklis käsitletakse Venemaa stagnatsiooni ja moderniseerimise sotsiokultuurilisi tegureid, aluseks ülevenemaalise longituuduuringu „Venemaa elanikkonna väärtused ja huvid” tulemused. Kõige põhilisemad takistused riigi moderniseerimisel on: (1) innovatsiooni levikut takistavad institutsionaalsed barjäärid; (2) õigusrikkujate pidev taastootmine, õiguskorra üldine nõrkus; (3) regioonide nõrk juhitavus, regionaalsete ühenduste ja kogu ühiskonna omaalgatuslikkuse madal tase. Esitatakse Venemaa elanikkonna põhiväärtuste hierarhia.)
Presidendivalimised
Pole vist kahtlust, et presidendivalimised võidab Putin. Küll pole aga täit kindlust, kas ta võidab esimeses voorus 4. märtsil või saab mandaadi riiki järgmised kuus aastat juhtida teises voorus 18. märtsil. Kui detsembris poleks toimunud massilisi väljaastumisi, siis poleks vist kahtlust olnud. Aga nüüd peab võimul mitte üks hea vaid kaks halba valikut.
1. Võita 4. märtsil tähendab, et tuleb jälle valimisi võltsida. Uuringud näitavad Putini toetuseks 36-48% ning ausate valimiste korral poleks tema võit kaugeltki kindel. Aga võltsimine ei ole enam nii lihtne, nagu arvati enne 4. detsembri parlamendivalimisi. Efektiivse võltsimise koefitsient võrdub tegelikult saadud häälte arv liita elanikkonna taluvuse piir. Parlamendivalimiste võltsimistega ületati seda piiri ning nüüdseks ootab suurem osa elanikkonnast, et nendelt valimisi lihtsalt ära ei varastataks. Kui režiim teeb jälle „nagu alati“, on oodata veelgi suuremaid väljaastumisi .
2. Putin võib ju tahta mängida demokraatiat ja lasta valimistel minna teise vooru. Tõenäoliselt oleks tema vastaskandidaat kommunist Žuganov, kes ei ole demokraatlikumat Venemaad ihkavatele valijatele just tõsiseltvõetav alternatiiv. Putin võidaks teda kindlasti, kuid teise vooru minek tekitab mitmeid teisi määramatusi. Esiteks, Putini mitte võitmine esimeses voorus võib tekitada rahvas tõelise veendumuse, et muutused on võimalikud. Teiseks, periood 4-18 märts võib kujuneda segaduste ja ootamatuste ajajärguks, mille pikaajalisi tulemusi ei suuda Kreml kontrollida. Kolmandaks, kuidas saab Putin pälvida armastatud riigijuhi maine, kui teda isegi pooled valijad ei toeta. Neljandaks, ei ole üldsegi kindel, et teise vooru läheks kommunist ja mitte keegi teine, potentsiaalselt tõesti alternatiivi pakkuv kandidaat.
/Saates tutvustasime ka kandidaate, ei hakka seda infot siia enam lisama/
Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Kremli torupoliitika internetis
Täna Postimhees ilmunud artikkel "Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis" valmis eelmise nädala alguses ja lõppes lõiguga: "Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada." Nagu paar päeva hiljem selgus, tulid veebikaamerad ka Putiniline nädala lõpus toimunud telemaratonil pähe. Huvitav, kas minu muud ennustused ka täide lähevad.
Artikli toimetamata ja kärpimata versioon:
Kremli torupoliitika Internetis
Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärgiks ei ole „torusid“ kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma „toodang“ sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna. Info ei ole aga gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikkusest internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.
Paljuski tänu YouTube’ile ei suutnud Kreml peatada Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini võimsamat mainekahjustust. Aastate pikkune raske töö – kümned fotod ja videod palju ülekehaga galopeerivast kangelane Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimees Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – macho imago loomisel varises kokku vilekoori ja “Putin välja” hüüete saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui Olümpiakompleksis toimunud raskekaalu poksimatši järel peaminister poksiringi tšempionit õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel Rossija 2 kanalis oli heli eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.
Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvjedevil on sotsiaalvõrgustikes populaarne - Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369000 „like“-iki ja tema säutse jälgis 741000 twitteri-kasutajat – kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedjevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 peamiselt vaenulikku või vähemalt ironiseerivat kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meelevaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.
Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad "sulide ja varaste parteiks", on suhukepitud lambad (Сегодня стало очевидно, что если человек пишет в блоге словосочетание «партия жуликов и воров» он тупо баран еб@ный). Kommunikatsioonimeeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli tornid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog
Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitamisel unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.
Huvitav, milline karistus aga ootab neid kümneid ja kümneid julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega filmisid räigeid valimispettusi. Vaieldamatult pole videod valimissedeleid täitvatest jaoskonna liikmetest ning erinevatest tulemuste korrigeerimise viisidest solvanud mitte veel vähegi vabalt mõtlevaid venelasi, vaid pannud maailma ees piinlikku olukorda kogu võimuladviku.
Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis on muutunud üha vaimukamaks ja ka paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putinit ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfak’i „Meie hullumaja hääletab Putini poolt“ ning “Freedmani” ühiskonnakriitilised klipid. Korruptsioonipaljastustega avalikkuse tähelepanu võitnud Vene blogija Aleksei Navalnõi ning tema loosung „Sulide ja varaste partei“ on saanud valimisvõltsimiste vastase liikumise kangelaseks.
Vene blogija Aleksander Blushev on väljendanud isegi seisukohta, et ilma internetita poleks olnud mingeid avalikke proteste. Pole siis ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindral-major Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele . Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.
Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. Siiski, FOM-i uuring küsis ka seda, millisest kanalist saadakse informatsiooni ja uudiseid. 92% -ga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28%-ga ja alles siis internet 21%-ga. Kui 18-24-aastaste seas nimetati televisiooni ja internetti info saamise kanaliks vastavat 83% ja 51% , siis 35-44-aastaste seas olid need näitajad 94% ja 19% ning üle 65-aastastel 96% ja 2%. Demokraatia seisukohalt on oluline ka küsimus, millist infot internetist otsitakse. Esikohal on tervise ja spordi uudised 46%-ga, sellele järgnevad äri ja tehnika, mõlemad 36%, siis mängud ja meelelahutus 26%, õigusabi 24% ja turism 21%. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti vaid 19% inimesi.
Esmapilgul tundub, et võimuladvik ei peaks väga muretsema. Blogija Ilja Varlamov leidis ERR-ile antud intervjuus, et inimesed, kes kunagi varem ei huvitunud poliitikast ning olid sellest väga kaugel, hakkasid nüüd mõistma, et midagi on väga valesti, et neile ei räägita kogu tõtt, et neid petetakse. “Seega hakkasid nad otsima informatsiooni ning läksid internetti. Selle tulemusena on praegu kogu informatsioon meeleavaldustest, kõik need teated on väga populaarsed.” Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju tegelikult huvi poliitilise info vastu tõusis.
Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu, vähendamiseks. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et sarnaselt mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne laupäevast suurmeeleavaldust andis Facebooki kodulehel teada üle 30000 inimese kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.
Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi piisavalt väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.
Pool rehkendust tehtud
Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema „valus“, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasollu. Venemaal on täidetud sellest heal juhul vaid pool. Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.
Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on konkreetselt seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks valimisjaoskondade juhtideks olid mitmed koolidirektorid, kohaliku võimu- ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste “turvasid” aga korrakaitsjad. Nendega tülliminemine võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.
Kuid kõige suurem Venemaa mure on see, et puudub sisuline alternatiiv. Ma ei ole üldse kindel, et kui Ühtsele Venemaale antud hääled oleksid läinud kommunistidele või žirinovskilastele, muutuks Venemaa demokraatlikumaks ja vabamaks. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül).
Kremli lahendused
Kuid vaieldamatult on arengud Venemaal olulised. Putini monopol on kõikuma löönud, küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Hirmuühiskonna taaskehtestamiseks ei aita enam kumminuiast tänaval, dissidendid tuleb nüüd eemale peksta ka vabast internetist. Ning see saab olema oluliselt keerulisem.
Evgeny Morozov leiab raamatus „The Net Delusion”, et Kreml pole tundnud tugevat vajadust Interneti kontrollimiseks, vaid on vaadanud seda kui uut ja erutavat mänguväljakut propagandaeksperimentidele. Ka Freedomhouse`i viimane Raport “Freedom on the Net 2011” tõdeb, et internet on Venemaal suhteliselt vaba. Viimaste aastate arengus toob see positiivsena välja lihtsama ligipääsu internetile ning murelapsena märgid tsensuuri ning teisitimõtlejatest ajaveebnike piirkondlikest tagakiusamise juhtumitest.
Massilise tsensuuri sisseviimine on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga. Ning põhjendusi interneti suuremaks kontrollimiseks leiab alati.
Argumentõ i Faktõ antud intervjuus arvas Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, et riik ei saa ignoreerida, kui interneti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta vajalike virtuaalmaailma regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa interneti reformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.
Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu jaoks virtuaalmaailmas tegutsejaid kutsutakse “trollideks” ning nende üheks ülesandeks on spin’ida võrk täis režiimile kasulikku infot selliselt, et näiliselt vaba internet muutuks spinternetiks. Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub koheselt kümneid kriitilisi kommentaare “häältelt rahva seast”, „head“ Facebooki teated saavad koheselt tuhandeid “like’isid”. Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud.
Kaks aastat tagasi andis Kreml noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljakust: "Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole."
Huvitavad tekstid ja saidid saab lugematuks muuta ka küberrünnakutega või lihtsalt need võrgust välja lülitades. Ennustan, et keerulistel aegadel hakkab üha enam opositsioonilisi ajaveebe ja saite majutavaid servereid streikima või neile suletakse tehnilistel põhjustel ligipääs. Sellega pannakse teisitimõtlejad võrguavaruste lootusetusesse üksildusse. dDOS rünnakuid kuid ka kohtuotsusega veebisaidi sulgemist kasutati ka nende valimiste eel ja järel. Rünnakute alla on sattunud nii Echo Moskva kui ka uudisteportaal Slon, samuti Facebooki Vene analoog VKontakte ja populaarseim blogikeskond LiveJournal.
Küberrünnakutest veelgi lihtsam režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda ISP-idelt teatud saitide sulgemist. Selleks pole võimuorganitel vaja küsida kohtult luba ning põhjenduseks piisab juba pelgalt kahtlusest, et mingil veebilehel olev info võib omada mingitki seadustega vastuollu minevat sisu.
Oligarh Ališer Usmanov vallandas sellel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva ajakirja Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50% LiveJorunali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti RuTube, YouTube’i Vene analoogi, ning omab kontrolli mitmete teiste võrgufirmade üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma on-line keskkondades.
Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.
Ekstremistlike tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõus kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse tegija, vaid ka selle “like`i” või “retweet`i” levitaja. See on küll antud paragrahvi meelevaldne tõlgendus, aga teisalt siinseid Vene kohtuid arvestades läheb soovi korral läbi küll. Internetikasutajad ei saa lootma jääda ka anonüümsusele, sest Suur Vend jälgib ja suudab “süüdlased” kiiresti tuvastada.
1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероприятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsiooni võrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefoni võrgus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISP-isid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000 aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.
Ei tasu unustada, et internet on julgeolekuasutuste võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik teada saada huvipakkuva persooni ajalugu, tema iga mõtteavaldus ning kõik sõbrad-tuttavad. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub koheselt välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud. Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid koheselt, kui spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid kasutatakse internetimeedia tekstides.
Lisaks sellele vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliiklusest kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka interneti väljalülitamise “nupuna”. Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikale, mis ühtepidi soovib, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.
Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada.
Peaga vastu seina uue maailmakorra poole
Wall Streetilt ligi kuu aega tagasi alguse saanud meeleavaldused on levinud kõikidele kontinentidele (v.a. Antartika), väljaastumisi on olnud enam kui 70 linnas. Juba nähakse sellest tõsist väljakutset kapitalistlikule maailmakorraldusele, kui vaid aktivistid suudaksid kokku leppida ühistes eesmärkides ja tegevusstrateegias ning nende seast kerkiksid karismaatilised eeskõnelejad. Vastupidiselt arvan, et edu võib tuua just nende puudumine.
Eesmärkide formuleerimine ja juhtfiguuride leidmise paratamatu tulemuseks saab olla vaid äratundmisele jõudmine, et liikumine ei esita alternatiivset maailmakorraldust ega taha süsteemi muuta. Pigem vastupidi. Protestijate sõnumitest kumab vastu vaid soov taastada kapitalistlik heaoluühiskond, mis majanduskriiside tõttu on vankuma löönud.
Lihtsustatult on protestijate sõnum selline: „Meie, see on 99 protsenti elanikkonnast. Teised, ehk üks protsent, on rikkurid, kes elavad meie arvel. Meil on õigus nõuda, et riik neilt raha ära võtaks ning selle läbi meie heaolu suurendaks.“
Väljakutset riigile ega kapitalistlikule liberaaldemokraatlikule maailmakorrale selles ju ei ole. Tasuta tervishoidu ja haridust nõudes soovitakse Ameerika Ühendriikidesse Euroopa sotsialistliku heaolumudeli kehtestamist. Liiga hilja, kahjuks. See mudel on globaliseerunud maailma ja tarbimisühiskonna lõpmatu ahnuse tingimustes Euroopas edukalt tõestanud oma jätkusuutmatust ja ebatõhusust.
Miljard maailma vaesemat kogunevad humanitaarabi järjekorda, mitte plakatite alla. Wall Streeti protestid ühendavad maailma rikkamat elanikkonda, kes muretsevad enda ja mitte Paul Collieri raamatus „The Bottom Billion“ kirjeldatud põhja-miljardi pärast. Tarbimismaailma lastele on kombeks viriseda mitte selle pärast, kui keegi kuskil kaugel on vaene, vaid siis, kui neilt midagi ära võetakse. Raske on läänemaailma uuel põlvkonnal leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem.
Kuigi ka Eesti Facebookis liiguvad üleskutsed Tallinna ja Tartu keskväljakutele koguneda, meil hea mineviku ja halva tuleviku probleemi ei ole. Kes ikka tahaks vahetada oma elu tänases (kindlasti mitte ideaalses) Eestis vanaisa Siberi, isa Leonid Iljitš Brežnevi aegse režiimi ja vanema venna 90ndate vaesuse kogemuse vastu.
Meie elu perspektiiv on sama palju lootusrikas kui enamike vanade demokraatiate lootusetus. Enam ei ole küsimus, millal me rikkuselt Läänele järgi jõuame, vaid kus on see punkt, kus nemad langusega meile vastu tulevad.
Kui araabia kevadel nõuti režiimi muutmist, siis nn Ameerika sügisel vaid heaolu taastamist. Zuccotti pargi ja Tahriri väljaku protestide sarnasus seisneb vaid meedia ja meediumiga. Mõlemal juhul mängisid sotsiaalvõrgustikud rolli selles, et asi jõuks main-stream meediasse. Väikesemahulised väljaastumised said suureks ja oluliseks vaid tänu telejaamade (Al-Jazeera, BBC, CNN) otsusele neid kajastada.
Rohkem sarnasusi leiab USA linnades täna toimuva ja 2009. aastal alguse saanud Tea Party liikumisega. Mõlema ideoloogia on justkui populismi käsiraamatust maha kirjutatud. Daniele Albertazzi ja Duncan McDonanell raamatus „Populism 21. sajandil“ defineerivad seda kui ideoloogiat, mis võitlusareenil vastandab voorusliku homogeense rahva („meie“) ja ohtliku „teise“ (eliidi ja „meiega“ mittenõustujad), kes soovivad rahvalt ära võtta nende õigused, väärtused, perspektiivid, identiteedi ja sõnaõiguse.
Kui Tea Party esindas uuskonservatiivset maailmavaadet ning seeläbi soovis mõjutada vabariiklaste poliitikat, nähakse Occupy Wall Streeti liikumises liberaalse Demokraatliku Partei idealistlikuma tiiva järgijaid. Paljud Ameerika linnades telgid püstitanud aktivistid olid 2008. aastal tulihingelised Barack Obama toetajad. Just olid, sest valimisvõit ei toonud kaasa loodetud uut poliitikat ja sotsialistlikumat riigikorda.
Üha enam muutuvad Wall Streedi protestijad mängukannideks. Populistliku juhi rolli otsiva valem on lihtne : tuleb ära arvata, kuhu poole mass liigub, ning siis asuda nende ette. Protestijatele on toetust avaldanud kongressi Demokraatide juht Nancy Pelosi, mitmed Hollywoodi kuulsused ja vasakpoolsed avaliku elu tegelased. Muidugi ei ole kõigi nende eesmärk poliitiline omakasu, kuid protestide laienemisega kasutatakse seda üha enam isiklike, äriliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Kremli propagandaeelarvest kinni makstud inglise keelne uudiste kanal Russian Today kasutab (osaliselt isegi põhjendatud) mõnuga võimalust CNN ja Fox Newsi kritiseerimiseks „ebapiisava“ ja „kallutatud“ protestide kajastamise eest ning võimendab igat uudist, kus politsei meeleavaldajate vastu jõudu kasutab. Kui Zuccotti pargi omaniku palvel meeleavaldajate minema ajamisel või mõnel muul põhjusel läheb korravalvurite ja aktivistide vahel kähmluseks, võimaldavad vägivaldsed kaadrid õigustada Venemaa demokraatiameelsete väljaastumiste jõhkraid mahasurumisi.
Hiina Rahavabariigi ametlik uudistekanal Xinhua sõnul tõestavad protestid fundamentaalseid probleeme USA majandusliku ja poliitilises süsteemis ning näitavad, et teistes riikides toimuvate valitsusvastaste protestide toetamise asemel, peaks Washington enne ikka kodus asjad korda tegema. Protestijatega on solidaarsust väljendanud näiteks ka Venezuela juht Hugo Chavez ning nende tegevust ülistab Põhja-Korea meedia.
Meeleavalduste kritiseerijad on Ameerika parempoolsed. Vabariiklaste poole tugevasti kaldus Fox News’i netilehelt leidsin protestide kajastuse „poliitika“ asemel „meelelahutuse“ rubriigist. Uudisteankur andis aktivistidele lihtsa soovituse: „Käige dušši all ära ja te leiate töö“. Demokraatliku partei taustaga meediamogulist New York’i linnapea Michael Bloomberg peab protestiliikumist ebaproduktiivseks ning isegi ohtlikuks, sest võib võtta töö ka nendelt, kellel see veel on.
Ainuke põhjus, miks Wall Streeti protestid ei ole muutunud täiesti peavoolu poliitilise debati osaks ja/või traditsiooniliseks populismikampaaniaks on just kokkulepitud sõnumite ja juhtkonna puudumine. Nagu ühel plakatil kirjas oli: „Me peamine nõudmine on, et lõpetaksite meie peamiste nõudmiste välja käimise nõudmise!“
Liidri ja peasõnumite puudumine võimaldab eestkõnelejatena kasutada ka neid mõtlejaid, kes julgevad esitada sisulise väljakutse kapitalistlikule riigikorrale. Maailmakuulus Sloveenia vasakpoolne filosoof Slavoj Žižek kuulutas meeleavaldajatele esinedes demokraatia ja kapitalismi abielu lõppu. Tema nägemus maailmast on kindlasti revolutsioonilisem kui lihtsalt keskklassi heaolu taastamine.
Kapitalistliku süsteemi kukutamiseks on vaja rohkemat kui protestid Wall Streetil. On vaja revolutsiooni inimeste peas, uut väärtustesüsteemi ja õnnenarratiivi, kus edukultuuri asendab kollektiivne solidaarsus, ihalust uute vidinate järele leppimine olemasolevaga, püüdlust mugavama elu poole valmidusega taluda raskusi.
Teistsuguseid väärtuste kehtestamine sunniga tähendab diktatuuri, selle näiteks on 20. sajandi tegelikult suurim geopoliitiline katastroof, ehk bolševike eksperiment luua vägivaldsel teel kommunistlik inimene.
Kapitalistlikku tarbimisühiskonna väärtuste muutmise saavad teha vaid vabad mõtlevad inimesed ise, loobudes näiteks liisingautodest, krediitkaartidest, puhkustest kuurortides ja „uuest veelgi paremast iPhone 4Gs-ist“. Võib-olla on sellisele arusaamiseni jõudmiseks peaga vastu seina tagumisest kasu.
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul ajalhes Postimees 15. oktoobril: Silver Meikar: uus maailmakord?)
Vene televisioonis mõnitab mõnuga Lukašenkat
Pole ime, et Lukašenka soovib Vene telekanalite levikut piirata ning saadab nende ajakirjanikke riigist välja. Kui Valgevene riiklikud telekanalid ajavad ikka ilusat juttu tublist võimust ja kindlast majandusest, usuvad paljud elanikud pigem idanaabri telekanalid, mis maalivad masendava pildi Valgevenes toimuvast. Kindlasti ei ole juba mõnda aega toimunud Lukašenka režiimi korruptiivsuse, kuritegelikkuse ja absurdsuse paljastamine edukas uuriva ajakirjanduse töö, vaid korraldus teate küll kust. Ning isegi siis, kui see ei ole otsene Kremli korraldus, on võimule alluvatele telekanalitele antud lõpuks ometi õigus ja vabadus rääkida tõtt Valgevenes (ja kahjuks et mitte veel Venemaal) toimuvast. Sellest poliitilise satiirimultikast “Мультличности" soovitan vaadata ajavahemikku 1.50 - 6:20.
Sõnavabadusest, perepoliitikast, Moskva elust ja laiemalt Venemaa tulevikust
Vene Föderatsiooni põhiseaduse sõnavabadust tagava 31. paragrahvile pühendatud opositsiooni traditsiooniline meeleavaldus Moskvas Puškini väljakul möödus rahulikult, kuid sama ei saa öelda Piiteris toimunu kohta, kus võeti kinni nii Nemtsov kui ka kümneid teisi isikuid. Tavapäraselt läks Moskva Triumfi väljakule kogunenud natsionaalbolševikega – Limonov ja mitmed kaasvõitlejad võeti kiiresti vahi alla.
Limonovlasi ei saa kindlasti demokraatideks pidada, kuid ka neil peaks olema õigus meelt avaldada. Samas tundub, et sageli ongi nende eesmärk kumminuiaga vastu pead saada, sest vaid nii võib jõuda ka rahvusvahelistesse uudistesse. Minu märksa suurem sümpaatia kuulub Ljudmilla Aleksejevale ning tema toetajatele, kes võitlevad tõesti avatuma ja demokraatlikuma Venemaa eest.
„Kui Ühtne Venemaa nimetab ennast võimuparteiks, siis esindavad nad võimu. Aga kes esindab rahvast?“ küsis Aleksejeva retoorilise küsimuse ning keskendus umbes kolmesajale Puškini väljakule kohaletulnud isikule peetud kõnes ausate valimiste nõudmisele. Enne lahkumist sain Ljudmillaga paar sõna vahetada: ta meenutas hea sõnaga viimast visiiti Eestisse ning mina avaldasin lootust, et ehk kunagi täituvad tema unistused normaalsest riigikorrast Venemaal.
Puškini väljaku üritus möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, kui välja arvata mingi provokaator, kes üritusele linnukese kostüümis saabus. Miilits (oi vabandust, nüüd juba politsei) eskortis operaatorite suureks rõõmuks linnukese turvaväravatest välja ning andis seeläbi võimaluse mingigi huvitava kaadri salvestamiseks. Hiljem nägin kostüümist välja ronivat noorsanti pargis, kes kidakeelselt teatas, et ta soovis propageerida Twitteri kasutamist. „Linnuke on ju säutsumeistrite sümbol ning venelased peaksid rohkem säutsuma,“ oli tema seletus. Pigem oli aga tegemist mõne võimumeelse grupi esindajaga, kes linnukostüümis ringi tatsudes demokraatide üritust naeruväärseks püüdis muuta.
Paljud Moskva demokraadid otsustasid märtsi 31. kuupäeva tähistamiseks Piiterisse sõita, kus kõik läks palju pingelisemalt. Pikemalt sellest kirjas näiteks siin: http://grani-tv.ru/entries/1689/
---
Selleks, et mõista, tuleb kohapeal käia. Niisama artiklite lugemisest või konverentsidel ettekannete kuulamisest ei piisa, et natukenegi mõista Venemaal toimuvat. Ega lühikesest reisist Moskvasse ka mitte, aga eks see pisut õpetab asju teise nurga alt vaatama.
Näiteks sellel lühivisiidil tundsin suuremat huvi lapsevanemate sotsiaalsete garantiide vastu. Sain teada, et ka siin kehtib vanemahüvitise süsteem. 70 päeva enne ja pärast sünnitust on tagatud suurem osa endisest palgast (maksimum umbes 1200 eurot), pärast seda võib kuni lapse pooleteist aastaseks saamiseni riigilt saada 40% palgast (ülempiir üle 400 euro). Kui palk on väike, saab veel lapsetoetust kuni 100 eurot, mis kokku tagab provintsis kenakese äraolemise. Moskvas mitte, sest siin ei jõua selle raha eest isegi mitte korterit üürida.
Kuni lapse kolmanda eluaastani peab tööandja säilitama töökoha ning üksikema on peaaegu võimatu seaduslikult vallandada kuni lapse 14. eluaastani. Just seaduslikult, sest Venemaal on seadusväliselt ju kõik võimalik. Eriti kehtib see vene firmade kohta, kus suur osa palgast makstakse ümbrikus ning töötajate õigustest ei taheta midagi teada.
„Ma ei ole leidnud põhjust, miks ma ei peaks Venemaalt ära sõitma,“ ütles üksikema Maša. „Ma olen venelane, aga ma ei tunne, et tahaksin siin töötades aidata kaasa sellise riigi ülesehitamisele nagu praegune võim soovib.“ Eriti mõtleb ta oma lapse peale, kes peab juba varases nooruses alustama olelusvõitlust selles korrumpeerunud süsteemis.
Olen Mašaga nõus selles, et kodanikuühiskond saab tekkida alles siis, kui elanikud hakkavad rohujuuretasandil oma õiguste eest välja astuma. „Rahval puudub võimalus kaasa rääkida näiteks oma kodutänava heakorra küsimustes ning sageli tundub, et neid see isegi ei huvita,“ kirjeldas ta olukorda pikal vestlusel Sadovaja (Moskva teine ringtee) korrusmaja köögis. „Mis meil siis rääkida võimalusest mõjutada riiklikku poliitikat.“
Hea haridusega, palju maailmas ringireisinud ning lääneliku mõtlemisega Maša kinnitas, et lahkumise peale mõtlevad paljud tema sõbrad. „USA-s õppisin koos grusiinidega, kes lubasid kindlasti kodumaale tagasi sõita ning seal kas või sandikopikaid teenides aidata oma riigi arengule kaasa. Minul sellist tunnet ei ole tekkinud seetõttu, et ma ei taha toetada seda ahnet ja korrumpeerunud võimuladvikut.“
Ajude äravool on ja saab olema ka tulevikus Venemaa arengu oluline takistus. Loosungitega nagu „talendid koju“ seda muuta ei saa (muuseas, ka mitte Eestis), vaid tuleb ehitada sallivamat, ausamat ja avatumat riiki. Teatav Medvedevi retoorikamuutus tekitaks justkui lootust, et sellest on aru saadud, kuid kohalike sõnul on see kõik vaid sõnavaht.
Nii ei usu Moskva analüütikud ka kahe peaga võimukotka sisetüli, vaid nimetavad seda hea ja halva politseiniku mänguks. Nokaga üksteisele virutamine on vaid näitemäng, sest ablas keha on ju üks ning tõsisest kismast saavad vaid mõlemad kaotada. Nii ongi, et Putin vahel lajatab ja Medvedev pisut pehmendab seisukohta. Ei mingeid muutusi.
Üldiselt ollakse seisukohal, et 2012. aastal jätkab presidendina Medvedev ning Putinile leitakse soe koht. (Just „jätkab“, mitte ei „valita“!) Ühe põhjendusena tuuakse Medvedevi mainet (kui liberaalsem ja reformimeelsem) läänes, mille abil loodavad tagatoa oligarhid välismaiste investeeringute suurendamisest kopsaka summa oma põhjatuisse taskutesse toppida.
Lisainvesteeringuid ja oskusteavet vajab Venemaa aga hädasti, sest kõik logiseb killa-kolla. Selle iseloomustamiseks sobib hästi Moskva transpordi- ja kommunaalpoliitika. Korteri aknast lõputuid ummikuid jälgides tuleb tõdeda, et Moskvas funktsioneerib tõeliselt hästi vaid üks asi – Stalini poolt 1935. aastal avatud metroo. Jätkuvalt ei ole enamikes kortermajades vee- ega gaasimõõdikuid ning talvel köetakse radikad sageli nii soojaks, et tuleb ka -20 kraadi juures aknaid pärani lahti hoida. Eriti jube olevat olnud Ukraina gaasisõja ajal, kui piirile kinni jäänud gaas katlamajadesse kohustuslikuks põletamiseks suunati.
Aga inimesed on toredad ja lahked, kui kuulevad, et olen Eestist. Vanemad inimesed tuletavad meelde meeldejäävaid hetki Pärnus ja Tallinnas ning mõni küsib vaid kibedalt, et miks me Venemaaga koos ei tahtnud jätkata: „Olite Nõukogude Liidus pärliks, aga nüüd Euroopa Liidus mitte keegi,“ teatas kohvikupidaja, kes tundis kurbust impeeriumi sära ja võimu kadumise pärast. „Kui me ikka veel koos oleksime, oleksime veelgi võimsamad ja teil seal Baltikumis läheks palju paremini.“
Erinevatelt kohtumiselt saadud pilt Venemaast lubab mul selles küsimuses jääda taaskord eriarvamusele. Jah, mingid asjad on ehk tõesti natukene paremuse poole muutunud, kuid normaalset riiki ei paista ka kümne maa ja mere tagant. Kui Maša ja paljud teised avatud mõtlemisega haritud noored lõplikult käega löövad, siis kaob lootuski.
Eesti viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka
Austatud istungi juhataja,
Head kolleegid,
Külalised
Valimiste eelsel perioodil heidetakse pilk tagasi tehtule, kuid eelkõige esitatakse küsimus - kuidas edasi? Täna toimuv välispoliitika arutelu on sobivaks võimaluseks mõelda millised prioriteedid peame seadma järgmiseks neljaks aastaks, kuidas suudame edukalt toimida muutuvas maailmas ning vastu seista uutele väljakutsetele.
Hea on, et „murrame läbi“ retoorika on diskussioonides kadunud. Korralikult kodutöö ära tehes on kõik soovitud uksed meie ees niigi lahti olnud. Tsiteerides välisminister Urmas Paeti sõnavõttu: „ XXI sajandi teise kümnendi hakul on Eestist saanud üks paremini integreerunud riike Euroopas“.
Olla täieõiguslik Euroopa Liidu, NATO, OECD ning Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liige ei tähenda, et töö on tehtud. Sama ennastsalgavalt, kui töötasime nende organisatsioonide liikmeks saamise nimel, peame töötama nüüd nende sees – oma huvisid kujundades ja elluviies.
___
Eesti Reformierakonna välispoliitika eesmärk on Eesti julgeoleku ja heaolu kasvu kindlustamine. Selle saavutamiseks peame oluliseks, et Eesti võtab jätkuvalt aktiivseid initsiatiive Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikate kujundamisel.
Jätkame tõhusat tööd Eesti julgeoleku kindlustamiseks NATO strateegilise kontseptsiooni elluviimisel ning panustamisel olulistesse NATO missioonidesse. Missioonide kõrval on Eesti panuseks NATO küberkaitse arendamine, milles soovime olla üheks juhtriikidest.
Turvalisuse suurendamiseks Euroopa Liidu piiridel peame tähtsaks EL naabruspoliitikat ja idapartnerlust. Saame sellesse panustada oma reformikogemuse jagamise ning Lennart Meri nimelise Idapartnerluse Koolituskeskuse loomisega Eestisse. Lisaks tihedatele ja headele suhetele Euroopa Liitu ja/või NATOsse kuuluvate naabritega, on Eesti huvides ka heanaaberlikud suhted Venemaaga.
Eesti Reformierakonna programmis on olulisel kohal inimõiguste ja demokraatia eest seismine. Peame oluliseks demokraatlikke väärtusi järgivate riikide ja organisatsioonide senisest tihedamat koostööd, toetame Euroopa uusi demokraatiaid ning soovime Eesti pääsu ÜRO Inimõiguste Nõukokku perioodiks 2012-2015.
Head kolleegid,
Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Esmalt tuleb tagada, et oma riigis oleks kõik korras ning alles siis saame olla eeskujuks teistele.
Keegi siin viibijatest ei võtaks ju tõsiselt Hiina Rahvavabariigi üleskutseid meediavabadust suurendada, Põhja-Korea seisukohti demokraatlikust valitsemisest või Kuuba arvamusi vabast internetist. Pole ka imestada, sest need asuvad vastavaid vabadusi mõõtvate indeksite alumises otsas.
Freedom House’i, Reporters without Boarders’i ja teiste organisatsioonide koostatud riikide pingeridades on meil hea või väga hea koht. See ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Eesti eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. See on aga võimalik vaid siis, kui igat otsust või seadust vastu võttes oleme kindlad, et see meid võetud teelt kõrvale ei vii.
Muuseas, see kehtib ka valimiskampaania läbiviimise kohta. Riigiasutuse ja partei rahakoti segi ajamine, valimisseaduse rikkumine ning kõlvatud kampaaniavõtted on taganthooks poliitilisele kultuurile ning taganemsele demokraatiast. Valimiskampaania hea tava rikkujatel on kohatu rääkida Euroopalike väärtuste edendamisest.
Teiseks, kui kodus on kõik korras, tuleb kasutada kõiki võimalusi inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil suurtest oluliselt vähem ressurssi ja mõju. Seetõttu ongi just need institutsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.
Tooksin siinkohal Valgevene näite. 2010. aasta 19. detsembril toimunud presidendivalimised ja sellele järgnenud repressioonid olid suureks pettumuseks kõigile neile, kes uskusid Lukašenka režiimi reformimise võimalikkusesse. Eesti aitas kaasa Euroopa Liidu ühise otsuse tegemisele, millega kehtestati Valgevene režiimi võtmeisikutele viisakeeld. Üksi ei oleks me suutnud neile ebamugavust valmistada, kuid kõik koos vähendasime oluliselt valimisvõltsimiste ja repressioonidega seotud isikute vabadusi.
Sisuliselt pandi Lukašenka režiimi võtmeisikud poolsuletud vanglasse, kust välja saab vaid ida poole. Poliitvangide mitte vabastamise ja repressioonide jätkumise korral peame kindlasti kaaluma Valgevenele ka selliste majandussanktsioonide kehtestamist, mis on suunatud režiimile oluliste kasumiallikate kaotamisele jälgides samas hoolikalt, et tavainimeste elu sellest oluliselt kannatada ei saaks.
Siiski saab pööre paremuse poole toimuda mitte karistamise, vaid toetamise abil. Eesti riigi arengukoostöö rahad on suunatud sealse kodanikuühiskonna ja hariduse toetamisele, Valgevene tavakodanikud vabastati viisalõivudest ning Eesti jätkab õppimisvõimaluste loomist sealt pärit tudengitele.
Autoritaarse riigivalitsejate vastu toimunud revolutsioonid tõestavad, et õigusriik ja demokraatia on võimalik kehtestada vaid seal, kus ühiskond selleks valmis on. Vastasel korral asendatakse üks võimuklikk teise vastu ning tulemuseks võib olla veelgi enam inimõigusi jalge alla tallav režiim. Seda ohtu peame arvestama ka täna araabia-maailmas toimuvaid pöördelisi sündmuste võimalikke arengusuundi analüüsides.
Head kolleegid
Pean ohtlikuks arutelu teemal, kas Eesti välispoliitika peaks lähtuma huvidest või väärtustest. Miks ei võiks nende vahel tõmmata võrdusmärki? Mina soovin elada sellises riigis, kus meie väärtusteks on õigusriik, inimõigused, demokraatia ja vabadus ning meie riiklikuks huviks on selliste väärtuste eest seismine nii Eestis kui ka kõikjal maailmas.
Demokraatia puudumise eest maksavad lõivu ju ka demokraatlike riikide (sh Eesti) kodanikud. Vahel on selleks terroristi rünnakus võetud elu, sageli aga kõrgemad nafta ja muude toodete hinnad. Inimõigusi ja vabadusi austav maailm loob aga turvalisema ja parema tuleviku meie lastele.
Just seetõttu ei tohi me ära unustada demokraatlike väärtuseid siis, kui kohtume teiste riikide esindajatega. Ei ole vahet, et kui suurde ja olulisse riiki toimub Riigikogu visiit, inimõiguste kaitsmine peab olema alati üks neist teemadest, mida tõstatame ning sellest ka avalikkusele teada anname. Samuti peab Riigikogu olema valmis vastu võtma väärikalt iga maailma arvamusliidri, kes on pühendanud oma elu vägivallata võitlusele parema maailma nimel. Need on soovid, mille annan edasi peagi valitavale uue Riigikogu koosseisule.
Head sõbrad! Soovin teile edukat ja ausat valimisvõitlust.
