Autolipp, aga ka küünla süütamine, on väike, aga oluline panus Tiibeti kultuurrahva toetamiseks. Just kui piisk meres, kuid ilma selleta oleks meri piisa võrra väiksem. Ei tasu ju unustada, et sarnaseid “piisakesi” annavad täna tuhanded head inimesed üle maailma.

Tiibeti toetusrühm kutsub üles süütama küünlad

Tiibeti toetusrühm kutsub üles süütama küünlad Riigikogu Tiibeti toetusgrupp kutsub kõiki eestlasi üles süütama kodudes küünlad väljendamaks tuge Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud ja rõhutud Tiibeti rahvale.

Tiibeti toetusgrupi juhi Aleksei Lotmani sõnul märgib 10. märts 1959 tiibetlaste meeleheitliku ülestõusu kõrgpunkti maa annekteerinud võõrvallutajate vastu. „Tiibeti toetusaktsioonid toimuvad täna kõikjal maailmas,“ toonitas ta. Nii nagu toona uputas Hiina Rahvavabariik Tiibeti iseolemise verre ja varemetesse, nõnda suruti halastamatu jõhkrusega maha ka 2008. aasta kevadel toimunud tiibetlaste meeleavaldused.

„Küünla süütamise ja nende sündmuste peale mõtlemisega tõestame, et maailm ei ole unustanud ebaõigluse ja vägivalla käes kannatavat kultuurrahvast,“ märkis toetusrühma liige Silver Meikar. Informatsioonikillud kohapealt räägivad mälestuspäeva lähenedes üha sagedamatest arreteerimistest ning suurenevatest sõjaväe patrullidest Lhasas. Tiibet, vanade kultuuritraditsioonide ja unikaalse looduskeskkonna varjupaik on hävimas. Väliskülaliste ligipääs piirkonnas olukorraga tutvumiseks on jätkuvalt täielikult või osaliselt piiratud.

Riigikogu Tiibeti toetusrühma esimees on Aleksei Lotman, aseesimees Ken-Marti Vaher ja liikmed Andres Herkel, Mart Jüssi, Mart Laar, Valdur Lahtvee, Silver Meikar, Mart Nutt, Jaak Salumets, Toomas Trapido, Peeter Tulviste ja Lauri Vahtre.

Tweet This Post 

Nime probleem peaks olema tuttav igale perekonnale, kus lapsevanemad pikki arutlusi peavad veel sündimata võsukesele sobivaima nime valimisel. Vahel on tulemus päris veider. Sõber rääkis perekonnast, kus mees soovis panna pojale sellal populaarse filmi Matrixi peaosalise järgi nimeks Neo ja ema Vanas Testamendis esinenud Naatani (Nathan). Sündinud kompromiss Neo-Naatan tõi pojale paratamatult kaasa suhteliselt ebameeldiva hüüdnime – neonats.

Ka erakond on justkui perekond, kus nime valimine või vahetamine kütab kirgi, tekitab tüli ning on kulukas. Uisapäisa seda teha ei tohi ning kindlasti on nimevahetus ohtlik ja kulukas siis, kui erakond on populaarne ja selle bränd tugev. Selles suhtes oli Mõõdukate transformeerumine Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks kiire, valutu ja lihtne.

Reformierakonna eelkäija, Eesti Liberaaldemokraatlik Partei, loodi täpselt 20. aastat tagasi, 9.märtsil 1990. aastal Eesti Projekti saalis Tallinnas. 1994. aastal ühines ELDP Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupiga ning ühispartei nimeks sai Eesti Reformierakond. Eile toimunud ELDP sünnipäeva tähistamisel ütles Kallas, et Reformierakond oli võimalikest nimedest parim.

1994. aastal arvatavasti oligi. Selleks, et saaksime rikkaks, demokraatlikuks ja tugevaks Euroopa riigiks vajasime reforme kõigis valdkondades. Pole kahtlust, et oleme Euroopa Liidu, NATO ja Schengeni liige tänu 1990. aastate keskel tehtud jõulistele ja keerulistele otsustele. Õige pea saame teada, et kas 2011. aasta 1. jaanuaril liitume ka euro-tsooniga.

Kas sellega on riik valmis? Kindlasti mitte. Kuid vaieldamatult ei ole meil vaja enam teha kiireid ja tormilisi reforme, vaid põhjalikult kaaludes muutma konkreetseid seaduspügalaid. Vahel peame tõmbama hoopis pidurit, näiteks siis, kui väljakäidud idee ei kannata kriitikat – olgu selleks näiteks kas või Kiisleri „teeme-piirid-kähku-ümber“ haldusreform.

Mängides sümboliga – nimega – oli seepeale meid lihtne tembeldada „reformipiduriteks“. (Kui pidur olemine tähendab, et rumalustele öeldakse „ei“, iga muudatust kaalutakse põhjalikult ning põhimõtteks on vanasõna „üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“, peame selle hüüdnime üle pigem uhkust tundma.) Sümbolil on võimas jõud – see tuletab meile pidevalt meelde, et kes me oleme, millised on meie väärtused, mille eest me seisame ja kuhu tahame välja jõuda.

Olen arvamusel, et Eesti Reformierakond peaks minema tagasi oma juurte juurde ning saama Eesti Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Seda nii sisu kui ka nime poolest. Puhtalt nimest ei aita – tasub vaid meenutada läbi ajaloo toimunud liberalismi nime väärkasutamist, näiteks selle taha maskeerinud äärmuslast Žirinovskit ja tema libaparteid.

Pole kahtlustki, et oleme majandusküsimustes tõelised liberaalid. Meie majanduspoliitika on toonud Eestile selle edu, mida eelnevalt kirjeldasin. Samuti saame uhkust tunda mitmete liberaalsete pere- ja sotsiaalpoliitikat puudutava reformi osas. Olgu esimeseks näiteks vanemahüvitis, mis on suurendanud sündimust ja andnud peredele kindlustunde ning teiseks näiteks põhimõte sotsiaalpoliitikas, et laustoetamise asemel tuleb maksumaksja raha anda neile, kes tõesti abi vajavad.

Ka headel aegadel suutsime vastu seista vasakparteide soovitusele kogu maksudest laekunud raha kiiresti laiaks lüüa ja lisaks veel laenu võtta. Tänu sellele ei ole me astunud mülkasse, kus täna sipleb Kreeka. See ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa ülesanne veelgi tugevamalt võidelda sotsialismitondi vastu.

Kuid on veel üks tont, mis ähvardab võtta selle, mis liberaalidele kõige väärtuslikum – isikuvabadused. Kõva käe ja valju korra ihalus ei ole ühiskonnast kuskile kadunud, kuigi sellist poliitikat avalikult propageerinud parteid pole enam. Karmi korra pooldajad suurte loosungite alla veel ei kogune. Nad püüavad vabaduspirukalt tükikesi ampsata varjatult, justkui vastikud närilised, kes öötundidel sahvris nohistamas käivad.

Olgu üheks selle näiteks eelmisel aastal toimunud debatt karistusseadustiku karmistamise üle. Põhiseaduse riivele viidates saatis president esimese versiooni Riigikokku tagasi, kuid pisut nokitsetud uuele eelnõule kirjutas ta alla. Kõige jubedamad ettepanekud jäid kehtima hakanud seadusest välja, kuid väike tükike vabaduspirukast näksati ikkagi ära.

Kes on selleks poliitiliseks jõuks, mis peaks alati astuma vastu püüetele piirata (isiku-, meedia- jne) vabadusi? Loogiline vastus on, et liberaalid. Veelgi enam. Liberaalid peaksid häälekalt toetama vähemuste õigusi, võitlema ühe „tõese“ ajalookäsitluse vastu, ajama väärtustepõhist välispoliitikat ning ehitama multikultuurset riiki.

Fundamentaalsete reformide aeg hakkab läbi saama. Nüüd peame kindlustama meie liberaalse majandus-, sotsiaal- ja perepoliitika jätkumise, kuid päevakorrale tõstma ka teised klassikalised liberaalsed teemad. Nimevahetus Eesti Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks iseenesest seda ei taga, kuid loob võimaluse, et iga seaduspügala muutmise juures küsime alati endilt, et kas see ikka läheb kokku nende väärtustega, mida meie erakonna nimi kannab.

Euroopa liberaale ühendav katusepartei on European Liberal Democrats and Reform Party ning enamikes Euroopa riikides on liberaalid Liberaali nime kasutamas. Erandeid on ka, näiteks Taani, kus Venstre tähendab „vasak“, kuid vaevalt peaksime nendelt eeskuju võtma. Saksamaa Freie Demokratische Partei (FDP) nimes sisaldub aga liberaalide põhiväärtus – vabadus.

(ELDP aastapäeva puhul soovitan lugeda partei asutajaliikme Paul-Eerik Rummo meenutusi: http://www.reform.ee/kandidaat/paul-eerik-rummo/blogi/2125/eldp-reformierakonna-embruo)

Tweet This Post 

Mõne lõiguga on raske seda raamatut tutvustada. Pole ju mõtet kõiki artikleid eraldi analüüsida, kuid veelgi rumalam oleks püüda leida artiklite ühisosa ja seeläbi anda hinnang Eesti välispoliitikale. Alati võiks ju küsida, et miks mõned olulised teemad käsitlemist leidnud ei ole, kuid see ei viiks meid ju ka edasi.

Seega soovitan kõigil välispoliitika huvilistel „Estonian Foreign Policy: Yerabook 2009“ kätte võtta ja see vähemalt läbi lehitseda. Olen kindel, et igaüks leiab vähemalt ühe enda jaoks huvitava artikli.

Ütlen lihtsalt aitäh Eesti Välispoliitika Instituudi juhile Andres Kasekampile, kes antud kogumiku koostamise, toimetamise ja väljaandmise eest juba aastaid vastutanud on.

Tweet This Post 

Enn Soosaare ja Linnart Mälli lahkumine sellel aastal, aga ka näiteks ema Sirje Meikari hukkumine 2003. aastal ning vanaema Erna Tederi ja vanaisade Heino Tederi ja Endel Meikari surm viimase kahe aasta jooksul on tekitanud minus alati paine, et jutt jäi pooleli. Olid mingid teemad, mille arutamist olime alustanud ning viimasel kohtumisel lubanud, et varsti räägime uuesti. Uut võimalust paraku ei tulnud.

Enn Soosaar räägib raamatus „Nuripidine aastasada“ enda perekonna saatusest julmust ja kurjust täis eelmisel aastasajal, kuid veelgi enam iseendast – väärtustest, mida ta õigeks peab, ja suhtumisest maailma, milles ta elas. Tahaks istuda tema kõrvale ning peatükk peatüki järel läbi arutada kirjapandud mõtted, tuua paralleele enda vanemate saatusega, aga mis peamine – õppida intelligentselt, huvitavalt ja kõrgete humanistlike väärtustega inimeselt vaatama maailma tema silmade läbi.

Maailma ajalugu on täis vägivalda ja jõhkrust, kuid natside, kommunistide ja maoistide režiimid erinesid Ennu arvates eelnevatest: „Oli türann kui verine tahes, ei pidanud ta enne möödunud aastasada õigeks või vajalikuks või endale kasulikuks manipuleerida „kogu rahvaga“, muuta alamate mass ühelt poolt valitsevale klikile kuulekaks, teiselt poolt kuulutada nad üliinimesteks, kes on vabad moraalsete käskude-keeldude kammitsast“ (132).

Mitte kõik režiimiga kaasajooksikud ei reetnud oma sõpru, sugulasi ja tuttavaid ning ei saatnud korda inimsusevastaseid kuritegusid seetõttu, et autoritaarne režiim neid hirmu ja vägivallaga selleks sundis. „Uus aeg avas väärastunud isenditele ahvatlevaid tegutsemisvõimalusi,“ tõdeb Enn. „Need, kes olid saamatusest, kibestumisest või mingi hälbe tõttu elurataste vahele jäänud, said teada, et nad on klassiühiskonna ohvrid.“ (lk 65/66)

Sündinud küll vabas Eestis, kuulus Enn põlvkonda, kelle arenemine isikuks toimus okupatsiooniajal. Kõiki Eesti perekondi puudutanud sõjast, terrorist ja küüditamistest ei võinud tolleaegses koolis kahtlemata rääkida. Murelikult tunnistab Enn, et tema „… põlvkond oli esimene Eestimaal, keda õpetati esimestest klassidest peale valetama“ (lk 134).

Petta, luisata ja vassida oli jätkuvalt vale, kuid süsteem nõudis neilt ajaloost, olevikust ja tulevikust rääkida seda: „…. mis ei vastanud tegelikkusele, mis oli igaühele, kellel midagi kahe kõrva vahel, täiesti selge, et see pole tõsi. /…/ Ühe vale eest said sa nuhelda, päevikusse kirjutati märkus, vanemad kutsuti direktori juurde, halvimal juhul saadeti laps raskesti kasvatatavate erikooli. Teise vale eest kiideti, sa olid eeskujulik õpilane, said aukirju, parimal juhul anti tuusik mõnenädalaseks viibimiseks Krimmi eliitpioneerilaagris.“ (135)

Režiimi eesmärk oli selge: „Kool ja ajakirjandus, kogu rusuv ideoloogiline propaganda tahtsid meid, kujunemisjärgus noori, vormida piiratud mõtlemisvõimega sugupõlveks, kes allub nagu hüpiknukk traaditõmbaja meelevallale.“ (151). Vahel see õnnestus ja suur osa ajupestuid hakkas seda olukorda, kus nad viibisid, normaalseks pidama (133). Samas on Enn, tema perekond ja sõbrad tõestuseks, et sageli ei suutnud režiim eestlastelt mõtlemisvõimet võtta.

Režiimile avalik vastuhakk oli okupatsiooniaja alguses eluohtlik, hiljem tekitas üldjuhul suuri ebamugavusi. Seetõttu otsiti varjatud meetmeid – protest pandi kirja ridade vahele ning need peidetud sõnumid olid ühiskonnale olulised: „Ainult seal, kus kehtib jäik keeldude ja käskude süsteem, millest kinnipidamist pukisistujad kiivalt valvavad, äratab trotsiv üleastumine tähelepanu ja omandab sotsiaalset ning poliitilist tähendust.“ (155)

Enn on kindel, et need, kes tahtsid, said jääda inimesteks ning ei nõustu 90ndatel aastatel Eestis loodud müütidega elust okupatsiooniajal: „Ma ei usu mõnede halinat, et sovetiaegne ajuloputus ning suukorvistamine röövis Eestis kahelt sugupõlvelt nii võimaluse ennast teistviisi harida kui ka võime iseseisvalt mõelda. See väide on niisama jampslik ning vildak nagu tagantjärele praalimine, mille järgi iga ärksam eestlane tegelenud tollal nõukogude korra õõnestamisega.“ (159)

80-ndate aastate lõpus alanud pöördelisi sündmuseid kommenteerides imestab Enn, et kui kiiresti purpurpunased vahetasid oma värvi sini-must-valge vastu. Inimene võib pöörduda, aga „… üksnes tingimusel, et eelnenud on patukahetsus ja meeleparandus“ (lk 175). Enn ei soovi mingil juhul endiste näidisprotsesse ja tagakiusamist, kuid on kurb, et „… uutes demokraatiates jäi ära poliitilise eliidi ridade hädavajalik isepuhastus.“

Isepuhastus tõesti ei toimunud, kuid meil on nüüd võimalik puhastada oma pead pooltõdedest ja müütidest ning hinnata ümber see, mida arvame sovetiajast ja taasiseseisvumisest ning seeläbi õppida paremini hindama neid valikuid, mis meil ees seisavad. Enn Soosare raamat on selles kindlasti abiks.

Tweet This Post 

Täna õhtul küsis trepikojas majanaaber, et miks meie vastuvõtul ei käinud. Vähemalt ETV-s meid küll ei näinud. Nojah, käisime küll, kuid aastapäeva ülekande moderniseerimise poliitika tõttu kuulusime järelikult nende külaliste hulka, kelle käepigistus esimesele paarile sattus mingi intervjuu ajale.

Loodan, et delfi.ee ei pahanda, et nende fotograafi tehtud pildi siinkohal üles panen. Originaalis asub foto aadressil: http://pilt.delfi.ee/show_original/8683487/ .

Kuulates ja lugedes esimesi vastuvõtu ülekannet puudutavaid kommentaare tundub, et rahvusringhäälingu uudse lähenemisega ei olda rahul. Samas tasub meeles hoida, et Eesti Vabariigi 91. aastapäeva tähistamise järel nõuti valjuhäälselt pingviide paraadi ülekande muutmist – kes ikka seda kätlemist vaadata viitsib!?

Ei tea miks, aga millegi pärast meeldib meile alati mitte rahul olla. Sama asi on ju valimistega. Eelmisel aastal viriseti leheveergudel, prožektorite valguses ja omakeskis, et jälle need valimised – kas saaks ometi mõne rahuliku aasta. Vaevalt suutis üks erakond välja pakkuda valimisaastate vähendamise idee, kui endised virisejad ettepanekut juba eos kritiseerima hakkasid.

Just seetõttu oleks võinud Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves oma eilses kõnes süstida pisut rohkem rahulolu ja optimismi. Näiteks seda, et nüüd hakkab meil paremini minema. Just nagu täna Vancouveri Olümpiamängudele sõitnud Veerpalu vajame ka meie suurepärase tulemuse saavutamiseks lisaks heale eeltööle ka eneseusku ja optimismi.

Minu kummardus aastapäeva kontserdi korraldajatele – muusika oli tõeliselt hea. Kahjuks jäi 99% külalistest ilma ürituse lisaprogrammist vahetult enne südaööd kontserdisaalis, kui rahvariides daam esitas regilaulu, takti lõi kontserdil esinenud Soli Cissokho Senegalist ning kaasa laulis kümmekond aastapäeva külalist.

Elagu Eesti!

Tweet This Post 

Täna on nii Taani kui ka Holland kaetud jalgrattateede võrgustikuga, keskkonnasõbralik liiklusvahend on rahva seas populaarne ning kõik on rahul. Paraku ununeb ilus jutt jalgratastest sellel hetkel, kui peab hakkama raha välja käima või mõnda paragrahvi muutma. Erandiks oli aga tänane majanduskomisjoni uue liiklusseaduse arutelu.

Kõigepealt hea uudis. Majanduskomisjon toetas minu parandusettepanekut, mis lubab kõnniteele:
a. jalgratturi, kes sõidutab lapsetoolis last
b. alla 12. aastase lapse kuni kaks saatjat.

Oma pisipõnni lastetoolis sõidutav jalgrattur ei soovi jalgrattatee puudumisel sukelduda autotee liikluskaosesse. Tean seda omast käest! Ei tasu ka unustada, et 5-12 kilogrammi raskust tagarattal viib sõiduvahendi tasakaalust välja ning muudab sellega liiklemise veelgi ohtlikumaks. Tänu muudatusettepanekule võin nüüd oma lapsega sõites turvalisema kodutee valida.

Lisaks sellele tagab muudatusettepaneku teine pool, et saan jalgrattasõidu lapsega ette võtta ka siis, kui ta oma isikliku kaherattalise sõbra saab. Kehtiva regulatsiooni järgi peaksime sõitmiseks valima sõidutee, aga ma tõesti ei tea lapsevanemat, kes oma 5-12 aastase põnni autoteele tuua julgeks.

Uus liiklusseadus võimaldab kuni 12-aastasel lapsel liigelda ka kõnniteel ning minu muudatusettepanek lubab sinna ka last saatvad vanemad. Aitäh majanduskomisjoni liikmetele, kes seda ettepanekut toetasid.

Samas ei leidnud täna majanduskomisjoni toetust minu ja Erakond Roheliste ettepanekud, mille eesmärk oli lubada kõik jalgratturid kõnniteele juhul, kui jalgrattatee puudub ja sõiduteel liiklemine on (elu)ohtlik (näiteks on sõidutee liiga kitsas, parem teeäär auklik jne). Oluliseks pidasime, et kõnniteel liigeldes ei tohi jalgrattur ohustada jalakäijaid ning lubatud sõidukiirus oleks 10 kilomeetrit tunnis.

Paraku see ettepaneku toetust ei leidnud. Küsimuse peale, et mida teha siis kui jalgrattateed ei ole, aga sõidutee parem äär on ratturile ohtlikult auklik või sealsed lombid vett täis, soovitati valdaja poole pöörduda. Aga kui valdaja (näiteks Tallinna linn) jalgratturitest ei hooli, siis kas ei tohi üldse sõita? Ning mis saab siis, kui seaduskuulekas rattur sõidutee ääres olevasse auku kukub? Kaevaku valdaja kohtusse, oli üks ettepanek!

Hmmm… kevadel peakski seda tegema. Tallinna linn on ohtlikke teelõike täis ning kui need 3-meetrised lumevallid sulama hakkavad, muutuvad ju teeääred linnamereks. Kevadistel ratturitel on seega kolm võimalust: jalgratas keldrisse jätta; rikkuda seadust ja sõita kõnniteel; olla seaduskuulekas ja uppuda lompi. Pärast märga suplust tasuks aga ka kohtutee jalge alla võtta, sest see on ainuke võimalus, et linnaisad lõpuks jalgrattureid ehitama hakkaksid.

Tweet This Post 

Mõistan administratsiooni välja käidud põhjendust, et Obama ei kohtu dalai-laamaga enne, kui ta on teinud visiidi Hiina Rahvavabariiki. Üheltpoolt lükati sellega kohtumine edasi, kuid teisalt välistati võimalus tulevikus dalai-laama Valge Maja ukse taha jätta.

Täna peaks kõigil demokraatiat, vabadust ja inimõigusi kalliks pidavatel inimestel olema hea meel. Kriitikud heidavad küll Obamale ette, et miks ei võtnud ta Tiibeti usuliidrit vastu ovaalsaalis ning ei korraldanud ühist pressikonverentsi, kuid kõige olulisem on see, et eilne kohtumine toimus. Samuti ei ole ma nõus kriitikute arvamusega, et Hiina Rahvavabariik avaldas tugevat vastuseisu. Pigem oli kommunistliku partei juhitud riigi rektsioon leebe.

Viktor Jerofejev kirjeldab raamatus „Hea Stalin“ Ungari ülestõusu aegset vestlust, kus tema Nõukogude Liidu Pariisi suursaadikust isale kinnitas ühe lääne suurriigi diplomaat: „Kui lõpetate operatsiooni vähem kui nädalaga, ei hakka me sekkuma“. Arvatavasti leiti ka täna kahe suurriigi vahel kompromiss, et kui kohtumine toimub teatud vormis, siis hiinlased avaldavad vaid mõõdukat „kohustuslikku“ protesti.

Ajalugu on näidanud, et sarnases situatsioonis reageerib Hiina Rahavabariik mõne väikeriigiga märksa räigemalt. Muuseas, ka Prantsusmaa kuulub selles mõttes „väikeriikide“ sekka, sest pärast usuliidri ja Nicolas Sarkozy kohtumist tekkisid Prantsusmaa firmadel raskused Aasias äri ajada, lõppesid aastaks kõrgetasemelised kontaktid kahe riigi vahel ja EL-Hiina 11. tippkohtumine lükati edasi.

Euroopa riigid suudaksid olla Hiinale USA-ga sama kaalukategooriaga partnerid vaid üheskoos. See on üheks põhjuseks, miks Euroopa Liidul peaks olema tugev ühine välispoliitika, vähemalt Hiina suunal. Riike eraldi võib Hiina karistada, kuid kui kogu EL seisaks ühise solidaarse blokina, julgeks Rahvavabariik astuda vaid sama leebeid sammukesi, kui ta teeb seda USA suunal.

Eile toimus dalia lama kohtumine Obamaga, täna saadetakse Tartus viimasele teekonnale dalai lama isiklik sõber Linnart Mäll, kes on korraldanud usujuhi kaks eelmist visiiti Eestisse. Kindlasti ei tohi uhkust tunda viimasel visiidil koridoris korraldatud „kogemata“ vestluse üle võimuesindajaga. Arvan, et oleme nüüd juba piisavalt tugevad, et võtta dalai-laama Eestis vastu samal tasemel, kui seda tegi USA.

Tweet This Post 

Suure tõenäosusega järgmisel neljapäeval (25.02) presidenditoolile istuva Janukovitši edasise poliitilise programmi suhtes on palju spekulatsioone. Selleks on ka põhjust — ühelt poolt on ta rääkinud võimalusest pikendada rendilepingut VF-i Musta mere laevastikuga, teisalt kinnitanud, et Ukraina eesmärk on tihedamad sidemed läänega.

The Wall Street Journal avaldas eile Janukovitši artikli: „Ukraina saab sillaks Ida ja Lääne vahel“, kus tulevane president lubas: „Ukraine should make use of its geopolitical advantages and become a bridge between Russia and the West. Developing a good relationship with the West and bridging the gap to Russia will help Ukraine. We should not be forced to make the false choice between the benefits of the East and those of the West. As president I will endeavor to build a bridge between both, not a one-way street in either direction.“

Meile võib tunduda selline lähenemine võõras, kui mitte öelda, et võimatu. Oleme ju ise panustanud (või pidanud panustama) ühele kaardile ning pidanud prioriteediks kiirteed Läände samas kui Ida poole lookleb ikka veel valgustamata auklik külatee. Paljuski on selles süüdi Venemaa, kes on andnud meile valiku: „Kas olete meiega, või meie vastu!“.

Arvestades Ukraina suurust ja strateegilist asukohta ei saa Moskva taolist ultimaatumit Kiievile esitada. NATO-ga liitumine on punaseks laternaks, aga kõiges muus on venelased arvatavasti valmis kokkuleppeid sõlmima.

Võib-olla on Janukovitši lähenemine realistlik ning ukrainlastele ka parim valik. Strateegiliselt võib olla meie soov, et Ukraina kuuluks NATO-sse ja omaks eelkõige tihedaid sidemeid Euroopa Liiduga, kuid selle valiku peavad tegema ukrainlased ise. Me ei saa olla rohkem ukrainlased, kui nad ise on.

Vabadel ja ausatel valimistel tegidki ukrainlased oma valiku ja selleks osutus Janukovitš. Nüüd peaks olema meie huvi teada saada, mida tulevane president teha kavatseb. Tema artikkel WSJ annab meile väikesed vihjed:

THE WALL STREET JOURNAL:
Ukraine Will Be a Bridge Between East and West

We are a nation with a European identity, but we have historic cultural and economic ties to Russia as well. We can benefit from both.

Over the past month, Ukraine has demonstrated twice that it cherishes the values of democracy and the belief that it is important for people to vote. Ukraine’s presidential election was validated by all of the major international observer groups as free, fair and transparent, which attested to the Ukrainian people’s resolve for a democratic election. The people of Ukraine desired change and their voices were heard. Now we have the great responsibility to help our fellow countrymen, who have cast votes for me hoping for a better life.

This election was defined by a financial and economic crisis that has devastated our country. Before the global economic crisis, Ukraine was one of Europe’s top emerging markets, and economic prosperity did not seem beyond our reach in the near term. Now all that has changed, and the people demanded change in the way our Government works in Ukraine.

We must still put an end to the political turmoil that has crippled Ukraine and held our country hostage for so long. I will work ardently to do this as president. The only way that this can be accomplished is for the top political forces and their leaders, immediately after the presidential election results have been declared and certified, to avoid confrontation and unite for the sake of saving our country. We are a nation capable of great things but we will accomplish none of them if we continue to bicker among ourselves and ignore the enormous challenges that we must confront.

Let me say here, a Yanukovych presidency is committed to the integration of European values in Ukraine. Ukraine should make use of its geopolitical advantages and become a bridge between Russia and the West. Developing a good relationship with the West and bridging the gap to Russia will help Ukraine. We should not be forced to make the false choice between the benefits of the East and those of the West. As president I will endeavor to build a bridge between both, not a one-way street in either direction. We are a nation with a European identity, but we have historic cultural and economic ties to Russia as well. The re-establishment of relations with the Russian Federation is consistent with our European ambitions. We will rebuild relations with Moscow as a strategic economic partner. There is no reason that good relations with all of our neighbors cannot be achieved.

If we hope to become a bridge between two important spheres we cannot merely talk and make promises; we must deliver concrete policies and achieve real progress. If we hope to join the European Union we must secure political stability and establish ourselves as an economically viable nation. We must be pragmatic and focused to achieve EU membership. We must create transparent policies that allow our economy to thrive and demonstrate that Ukraine will add value to the EU as a new member state.

I am committed to conducting a policy that would strengthen our links with respected international financial institutions, and increase our standing in the world economic community. My election program, “Ukraine for the People,” is a deep and comprehensive plan that clearly specifies how to achieve social and economic progress. It is not an easy task. We will be confronted with the same conflicts as Europe and Washington have faced—how to stimulate our economy to create jobs while not decreasing the social protections needed by our citizens. We must defeat corruption, which has become rampant over the last several years and has damaged our ability to attract foreign investment.

If we hope to join the EU and raise the standard of living of Ukrainians to that of other European nations, we must restore our economy from within. There are three fundamental objectives the Ukrainian economy must achieve in order to thrive: First, we must create jobs; second, we must stabilize prices so people can afford the necessities that they need to live; and third, we must ensure our citizens receive adequate wages and pensions. Giving our citizens a basic economic foundation is a critical first step to restoring the broken bond between the people and the government of Ukraine.

And so that is my agenda—to restore economic vitality and calm the political turbulence that has plagued our nation; to enable Ukraine to take advantage of its natural positioning as a thriving bridge between Russia and the West; and finally, to prepare a free and open Ukraine, economically and politically, to join the European Union when the time comes.

Ukraine is a beautiful country with hard-working and virtuous people who ask only for a chance at a better life. I know that if we can come together, we will achieve great things. As president, I plan to give Ukrainians the nation they deserve—a Ukraine for the people.

Tweet This Post 

Sari väga lihtsaid teese
väga argise poliitika kohta
Tammany filosoofi,
Endise senaatori
George Washington Plunkitti kõnedest,
mida ta pidas
New Yorgi ringkonnakohtu
saapapuhastajapingist

Lihtsad teesid küll, aga väga huvitav ning õpetlik lugemine USA poliitikaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Just seetõttu on see tänapäeval USA ülikoolides kohustuslik lugemisvara Ameerika poliitika ajaloo kursuses.

Raamatu järelsõnas leiab Jüri Adams: „Praegusaja parlamendipoliitika tasemel ei ole Tammany tüüpi korruptsiooni jaoks võimalusi mitte just palju ….. Hoopis rohkem aga paistab sarnasusi siis, kui vaatleme seda, mis meil toimub … kohalike omavalitsuste tasemel.“ Kas või sellel nädalal Äripäevas ilmunud paljastused Jõelähtme maksuärist on justkui Plunkitti filosoofiast maha viksitud.

New Yorki poliitikuna tegutses Plunkitt tänases mõistes korruptsiooniga. Vahe on selles, et erinevalt tänastest korruptantidest ei püüdnud ta seda varjata, veelgi enam, ta oli selle üle uhke ning ta õigustas seda. „Näen võimalusi ja kasutan need ära,“ oli tema filosoofia ja „…tegelikult töötasin ma oma ringkonna heaks ja püüdsin ausal kombel natuke kõrvalt teenida“ tema tegevus. (lk 9 ja lk 51)

Plunkitt pidas valeks äriühingutelt raha välja pressimist, kuid kui äriühing saab soodsa otsuse, on täiesti aus, et ta sellist otsust läbi surunud poliitikule/parteile meelehead teeb: „Poliitilisel organisatsioonil on tegutsemiseks raha vaja, täpselt nagu kirikul, ja kellel on rohkem õigust seda anda kui meestel, kes sellest kasu saavad?“ (lk 57). Toetama peavad ka magusale kohale saanud isikud: „… (nad) oleksid tänamatud, kui ei annetaks organisatsioonile, mis nad ametisse aitas“ (lk 58).

Samuti on tema arvates aus tehing see, kui poliitik kasutab ära siseinfot ning seeläbi rikastub: „… kui kuulete räägitavat …, et olen ma oma tubli miljoni kõrvale pannud, siis ärge lootkegi, et ma hakkan seda nördinult tagasi ajama – ei, ma olen selle üle uhke“ (lk 12) „Pealegi on mul juriidiliselt kõik korrektne“ (lk 28)

Veelgi huvitavam on Plunketti filosoofia partei poolt pakutavate töökohtade osas, mis on just kui Tallinna linnavalitsuse lipukiri. Oo, Edgari kõnekirjutajad, tsiteerige ometi klassikut: „Esiteks, selle suure ja kuulsusrikka maa rajasid parteid, teiseks, parteid ei püsi koos, kui nende töötajad ei pääse pärast valimisvõitu avalikku teenistusse, kolmandaks, kui parteid lagunevad, siis lagunevad ka nende moodustatud valitsused, ja neljandaks – see läheb sittamoodi maksma.“

Plunkett vihkas avaliku teenistuse seadust, sest tema arvates pidi võitnud partei saama õiguse kõik avaliku teenistuse töökohad oma usinate toetajate vahel ära jagada. See oli ju ometi valijate tahe! Ning parteile ustavad sõdurid peavad pudrule saama! Plunkett naeratab hauas, kui mõtleb täna Tallinnas ja mitmes teises Eesti omavalitsuses toimuva peale.

Tammany Halli Plunkitt on soovituslik lugemine igale poliitikahuvilisele, kohustuslik vähemalt parteide peasekretäridele ning kasulik neile, kes kandideerida kavatsevad. Endale omase otsekohesusega kirjeldab Plunkett, et milline peab olema kandidaat, kuidas peab ta hääli koguma jne. Tõeliselt nauditav oli kirjeldus sellest, kuidas valimisvõidu otsustas see, kuidas kandidaadid osalesid matustel ja pulmades.

Erinevus Plunkitti ja tema filosoofia järgi tegutsevate poliitikute vahel on see, et Plunkitt siiralt uskus, et see ongi õige, ning ta ütles kõik selle otse ja uhkusega välja. Ei mingit keerutamist, õigustamist ega varjamist – tehke järgi, kallid sõbrad!

Varem blogitud:
4. veebruar: Raamatuneljapäev I: Frederick Taylor „Berliini müür“

Tweet This Post 

See ahjusoe anekdoot peegeldas õhustikku, mis valitses valimispäevale järgnenud külmal ööl Kiievis. Enamik minu vestluspartneritest valis kandidaati mitte sellepärast, et ta oleks talle meeldinud, vaid sellepärast, et teine meeldis veelgi vähem. Sellist arvamust esindasid tuntud Ukraina kirjanikust vene rahvusest taksojuhini.

Kahtlemata oli mõlemal kandidaadil tulihingelisi toetajaid, kuid lõpliku valimistulemuse otsustasid just kahtlejaid. 7. jaanuaril toimunud esimeses valimisvoorus edastas opositsioonijuht Viktor Janukovitš peaminister Julia Tõmošenkot kümne protsendiga, kuu aega hiljem vaid kolmega.

Arvestades suutmatust majanduskriisiga toime tulla, sai peaminister Julia Tõmošenko siiski üllatavalt hea tulemuse. Tõmošenko suutis kahe valimisvooru vahel teha paremat kampaaniat, kuid võidu saavutamiseks jäi sellest ikkagi väheks.

Demokraatlikule riigile on kombeks, et valimistel alla jäänud kandidaat lepib rahva tahtega, soovib võitjale õnne ning hakkab mõtlema järgmiste valimiste peale. Paradoksaalsel kombel võib läänelikuma presidendikandidaadi oreooli kandev Tõmošenko selle tava peale sülitada ning kasutada kõiki seaduslikke (mõne analüütiku ennustus järgi ka ebaseaduslikke) võimalusi valimistulemuste tühistamiseks.

Demokraatia võit

Ma ei näe võimalust, et valimistulemuste vaidlustamine kohtus või lippude all tänaval võiks seekord edu tuua. Esiteks seetõttu, et Janukovitši umbes 800 000 hääleline edumaa on liialt suur ning valimiste vaidlustamine kohtusüsteemis ajaliselt piiratud ning rangelt reglementeeritud. Teiseks seetõttu, et ühiskonnas puudub valimisolek uueks rahumeelseks revolutsiooniks. Kolmas, ja kõige olulisem põhjus on aga see, et rahvusvahelised ning kohalikud vaatlejad on tunnistanud valimised ausateks ja vabadeks.

Tasub meenutada, et viis aastat tagasi toimunud oranži revolutsioon põhjuseks ning õigustuseks olid just valitseva president Kutšma kliki poolt korraldatud massilised võltsimised. Nüüd, kus Tõmošenko valimispettuste teema üles tõstis, tuletas Janukovitš meelde, et kumb neist on peaminister ja kumb opositsioonis.

Demokraatia tugevust Ukrainas ei tõesta mitte ainult ausad ja vabad valimised, vaid ka see, et valimispäeva eel ei olnud võitja selge ning valimiste järel näitasid esialgsed tulemused opositsioonipoliitiku võitu. Raske oleks ju sellist olukorda ette kujutada Venemaa valimistel. Seal saaks populaarne opositsioonipoliitik tänaval tundmatutelt musta riietatud tüüpidelt peksa (kui mitte kuuli) ning tema rahalised toetajad elaksid soola-ja-leiva peal kaugel Siberi vanglas.

Just seetõttu on jutt oranži revolutsiooni ebaõnnestumisest rumal. See, et presidendi (ja võib-olla ka peaministri) tool läheb oranžide kangelaste käest vastaspoolele, ei ole sisuliselt oluline. Revolutsiooni eesmärk ei olnud ühe isiku või partei toetamine, vaid demokraatlikum riik.

Tänu sadadele tuhandetele julgetele ukrainlastele lükati Ukraina viis aastat tagasi kõrvale Kutšma valitud autoritaarse riigi kujundamise teelt. Lõplikult! Ukraina meedia on täna (suhteliselt) vaba ning kodanikuühiskond on saanud tuule tiibadesse. Sõnavabadus on kõikidest teistest (endistest ja praegustest) SRÜ riikidest parem.

Rasked probleemid

Eesti meediat lugedes võib jääda mulje, et ukrainlaste jaoks on kõige valulisemad küsimused riigikeele ja NATO küsimus. Sotsioloogilised uuringud näitavad, et need asetsevad probleemide loetelus teise kümne lõpus. Ukraina elanikke, olenemata nende rahvusest või elukohast, ühendavad argimured.

Ukraina suurimaks probleemiks on jätkuvalt masendav olukord majanduses, vohav korruptsioon ja kesine poliitiline kultuur. Pidev poliitiline kriis ning erakorraliste valimiste jada ei ole võimaldanud valitsusel vajalikke reforme teha. Tasub vaid pisut Kiievi kesklinnast välja sõita, et selle tulemusi oma silmaga näha.

Ukraina pealinna ’’Lasnamäel“, Ida-Kiievis, viliseb tuul läbi paneelmajade karkasside ning roostetavad kraanad on täpselt samas asendis kui aasta eest. Paneelmajade vahelised auklikud teed on muutunud jääradadeks, sest rahapuudusel otsustas linnavalitsus lume koristamise vanajumala hooleks jätta. Samal põhjusel pikendati intervalli metroorongide sõidugraafikus, mis tagas korraliku trügimise ka nädalavahetusel sõidul kesklinna.

Lühiajalisel visiidil võib selline (taand) areng muigama panna, kuid igapäevaselt ajaks selliste vintsutuste talumine vihale. „Poliitikuid huvitab ainult võim ja raha, aga mitte elanike heaolu,“ kurtis mulle valimiste mõlemas voorus valmissedeli lahtrisse ’’kõigi vastu“ risti teinud Olga.

Ukraina probleemidega tegelemiseks on vaja teovõimelist koostööd presidendi, valitsuse ja parlamendi vahel. Vähemalt valimiskampaanias välistas Julia Tõmošenko igasuguse koostöö Viktor Janukovitšiga, mis loob põhimõtteliselt kolm valikut.

Esiteks, parlamendis sünnib uus koalitsioon ning peaminister vahetatakse välja. Teiseks, toimuvad uued parlamendivalimised. Kolmandaks, jätkub tänane olukord, kus peaminister ja president on vaenujalal. Kõik need valikud toovad kindlasti kaasa kuude (kui mitte aastate) pikkuse võimuvaakumi ning lükkavad oluliste reformide tegemise edasi.

Ukraina riigile ja rahvale oleks minu hinnangul parim, kui vaenupooled sooviks võimujagamises kokkuleppele jõuda. Küsimus on just tahtes, sest ega poliitilistes küsimustes Julia Tõmošenkol ja Viktor Janukovitšil ületamatuid eriarvamusi ei ole.

Ukraina poliitikat iseloomustab oligarhide suur mõju ja nende jaoks on oluline edukas võitlus majanduskriisiga ning head suhted läänega. Taunitav raha otsustusõigus Ukraina poliitikas võib paradoksaalsel moel praeguses olukorras kasulikuks osutuda. Üle kõige vajab Ukraina täna teovõimelist võimu.

(artikkel ilmus toiemtatud kujul 11. veebruaril Maalehes)

Tweet This Post