Depolitiseeritud piirilepe
Tartu rahuläbirääkimised Dets 1919 (Allikas: Riigiarhiiv: http://riigi.arhiiv.ee/est/eesti-piir-1920-1946-2/)
Viimaste päevade arutelusid jälgides näib olevat tõenäoline, et juba lähikuudel jõuab Eesti-Vene «uus» ja «tehniline» piirilepe parlamentidesse ratifitseerimisele. Samas, võrreldes 2005. aasta suvel riigikogus ratifitseerituga saab selles olla uut ehk vaid paar klauslit ning varasemast tehnilisem on see üksnes retoorikas.
Arvamused lähevad lahku selles, kas Venemaa otsus 2005. aasta septembris piirilepet mitte ratifitseerida, viidates riigikogu poolt ratifitseerimisseadusele lisatud preambulile, oli ajendatud solvumisest või oli sellel sisuline põhjus. Pole ühist seisukohta ka selles, kas preambul omab mingit juriidilist tähendust, kuid (Eesti sise-)poliitiliselt on see täitnud konkreetseid eesmärke. Tasub meenutada, et vaid mõni kuu varem oli tagasi astunud Res Publica peaminister Juhan Parts ning uue valitsuse moodustasid Andrus Ansipi juhtimisel Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit.
Opositsioonipinki siirdunud Res Publica oli keerulises olukorras. Nad pidid valimiskünnise piirimaile langenud toetuse turgutamiseks leidma teemad, millega näidata ennast Isamaaliidust veelgi kaljukindlama ja põhimõttelisema Eesti rahvuslike huvide eest seisjana, samas olid nad valitsuses olles piirilepet toetanud. Üheskoos esitasid kaks erakonda muudatusettepanekud preambuli täiendamiseks poliitilise avaldusega, mis viitaks Eesti Vabariigi õigusvastasele okupeerimisele ja annekteerimisele aastatel 1940–1991. Väliskomisjonis see ettepanek toetust ei leidnud, küll aga lisati kõigi fraktsioonide poliitilise kokkuleppena ratifitseerimisseaduse preambulisse viide Tartu rahulepingule.
Venemaa otsus piirilepingut mitte ratifitseerida külmutas protsessi kahe riigi vahel, kuid sisepoliitiliselt ei kadunud teema kuhugi. Ka 2011. aasta 6. märtsil toimunud parlamendivalimiste eel oli rahvusringhäälingul põhjust erakondadelt küsida, kas nad toetaksid Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseadusest preambuli eemaldamist, kui Moskva annaks mõista, et ta sel juhul ratifitseeriks lepingu. Nüüd juba IRLi poolt vastas Marko Mihkelson selgelt: «Kindlasti mitte!»
Viimase poliitilised väljaütlemised – nii «tehnilise leppe» retoorika kui ka erakondadeväliste tunnustatud ekspertide kaasamine – viitavad sellele, et diplomaadid on oma tööd edukalt teinud ning nüüd mõtlevad poliitikud, kuidas ka preambulita piirileping endale häbi tegemata töövõiduks vormistada.
Veelgi keerukamas olukorras kui väliskomisjoni esimees Mihkelson on välisminister Urmas Paet. Seda peegeldavad selgelt ka tema vaoshoitud ning diplomaatilised avaldused. Ma ei arva, et tegemist oleks argusega, pigem kavalusega, ning seda nii välis- kui sisepoliitikat arvestades.
On selge, et kui üks pool avaldab läbirääkimiste ajal kompromisside piirid ning lisaks seab ka protsessi õnnestumise isikliku poliitilise edu vankri ette, saab teine pool esitada lisanõudmisi ning manipuleerida. Eesti jaoks tähendaks see selgelt võimalikust kehvemat kokkulepet.
Sisepoliitiliselt on Paet aga kahvlis. Arutlusel olev Välispoliitika Instituudi juhataja Lauri Mälksoo ettepanek lisaks lepingu teksti klausli, et leping käsitleb vaid piiri. Mälksoo hinnangul tagaks see, et keegi ei saaks öelda, et Eesti loobus riiklikust järjepidevusest, ning Tartu rahuleping ei kaota kehtivust.
Mälksoo ettepanekuga nõustudes ütleks Paet, et 1996. aastal diplomaatilisel tasandil parafeeritud ning 1999. aastal tehniliselt täiendatud piirileppe ratifitseerimise järel oleks (viidates Mälksoo 07.02.2005 EPLis ilmunud artiklile) Tartu rahuleping oma kehtivuse minetanud. Sellist piirilepingut on toetanud nii Partsi kui ka Ansipi juhitud valitsus, ja mis veelgi hullem, Paet isiklikult andis sellele Moskvas 2005. aasta 18. mail allkirjaga õnnistuse.
Just nendel põhjustel võivad poliitikahuvilised jälgida huvitavat mängu, kuidas retooriliste võtete abil püütakse depolitiseerida teema, mis aastaid on olnud omavahelise mõõduvõtmise instrumendiks. Nüüd on sellest saanud vaid «tehniline» lepe, mis ei ole seotud Tartu rahulepinguga ega õigusliku järjepidevuse küsimusega. (Lihtsalt, vajalik on selgelt lepingus ära fikseerida see, mida ta ei ole.)
Ausam oleks tunnistada, et aja jooksul on seisukohad muutunud, või vähemalt seda, et ses küsimuses on kompromiss parem kui veendumustele kindlaks jäämine. See võimaldaks Paetil, Mihkelsonil ja teistel osalistel piirileppe jõustumise järel omavahel šampuseklaase kokku lüüa, kriitikutele aga kurta, et tegemist oli eksperdi soovitusega, mis neile isiklikult ei meeldi. Lisada saab veel kuus korda ja «väga selgelt», et Tartu rahuleping kehtib.
Kodanikena peaksime selles küsimuses varem nii kaljukindlate poliitiliste seisukohtade murenemise aga osalistele andeks andma ning neid isegi tunnustama. Pole kahtlust, et piirileping on oluline mõlema riigi jaoks, kuid on laiemalt ka Euroopa Liidu ning NATO huvides. Selle sõlmimine ei sea kahtluse alla õigusliku järjepidevuse põhimõtet, kuid annab lisa neile rahvusvahelistele lepingutele, mis meie iseseisvust põlistavad. Tunnistavad ju selle sõlmimisega kaks naaberriiki, et nad on rahvusvahelise õiguse järgi võrdsed subjektid ning neil on omavaheline kindlaks määratud piir.
Lisaks võib piirileppe sõlmimisel olla positiivne mõju ka sisepoliitilisele debatile. Võib-olla võimaldab selle edukas depolitiseerimine edaspidi märksa emotsioonivabamalt mõelda ka idasuunalisele (välis-)poliitikale, võib-olla ka venekeelse vähemuse küsimustele ning ehk kaob lõpuks isegi nn Vene kaardi kasutamine valimiskampaaniates.
Viimase osas saab selguse juba oktoobris ning selleks hetkeks võib «uus» ja «tehniline» piirilepe olla juba riigikogus ja duumas ratifitseeritud.
(Artikkel ilmus 13. märtsil Postimehes: "Silver Meikar: depolitiseeritud piirilepe")
Sada aastat Tiibeti Iseseisvusdeklaratsioonist
13. veebruaril 1913. aastal kuulutas XIII dalai-laama, et Tiibet on iseseisev riik ning sidemed võimult langenud mandžu (ehk Hiina Qingi dünastia) keisrisooga on kaotanud kehtivuse. Sarnast iseseisvussõnumit kuulutanud Manifestini kõigile Eestimaa rahvastele oli jäänud 5 aastat ja 11 päeva.
Sarnasus meie maade ja rahvaste saatuses oli silmatorkav. Nagu tiibetlased suutsime ka meie impeeriumis toimunud revolutsiooniga antud ajaloolist võimalust kasutada ja üles ehitada iseseisva riigi, mis võimaldas vabalt arendada oma kultuuri ning ise otsustada asju omal maal.
Sarnasust võib leida ka protsessides, mille läbi Eesti 1940. ja Tiibet 1951. aastal oma iseseisvuse kaotasid. Tugevnenud idanaabrid kasutasid jõhkrat jõudu iseseisvate riikide okupeerimiseks ja annekteerimiseks. Ka järgnenud repressioonide ja kannatuste rajad on paljus sarnased.
Meil on olnud õnne taastada oma iseseisvus 1991. aasta palaval suvel. Tiibeti rahval ei ole sellist võimalust olnud. Tiibetlaste vaimne juht, Nobeli rahupreemia laureaat, Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso on kompromissina pakkunud jäämist Hiina Rahvavabariigi koosseisu, kui tiibeti rahvale tagatakse tema etnilise asuala piirides sisuline - mitte vormiline - autonoomia. Seda suunda järgib täna ka eksiilis asuv Tiibeti keskadministratsioon.
Paraku ei ole Hiina võimud huvitatud tõelisest dialoogist vaid jätkavad tiibetlaste poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist tasalülitamist. Enam kui miljoni tiibetlasest rändkarjakasvataja asustamine reservaate meenutavatesse barakklinnakutesse, kloostrite juhtimise allutamine kompartei poolt domineeritud nõukogudele, samm-sammuline tiibeti keele väljatõrjumine põhikoolistki, kohalikku elanikkonda eirav loodusvarade röövkaevandamine, range tsensuur ning sõnavabaduse piiramine hoiavad pinged Tiibetis endiselt kõrgel. Asjaolu, et viimaste aastatega on end äärmusliku protesti märgiks põlema süüdanud üle saja tiibetlase, näitab ilmekalt Hiina võimude Tiibeti poliitika täielikku läbikukkumist.
Ootame Hiina võimudelt rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejate ja sõltumatu meedia lubamist Tiibetisse ning sisukate läbirääkimiste pidamist demokraatlikku mandaati omava Tiibeti keskadministratsiooniga tõelise autonoomia ettepaneku alusel.
"Ei ole üks ükski maa" laulsime 1980. aastate lõpus . Ühtlasi peab see tähendama sedagi, et me ei tohi Tiibetit üksi jätta.
Riigikogu Tiibeti toetusrühm
Liikumine Tiibeti Sõbrad
Rahvaste Õiguse Instituut
Budismi Instituut
Kontaktid:
Sven Grünberg (Rahvaste Õiguse Instituut ja Budismi Instituut) 5546919
Andres Herkel (Riigikogu Tiibeti toetusrühm) 5056540
Laur Järv 53416324, Aleksei Lotman 5060879, Silver Meikar 5278089, Roy Strider 5524138 (Tiibeti Sõbrad)
Harta ei lahenda rahastamis- ega valetamisskandaali (artikli täisversioon)
Source: http://www.cartoonstock.com/directory/s/spin-doctor.asp"
Presidendi kokku kutsutud ümarlaual ei arutatud rahastamis- ega valetamisskandaali üle. Õige kah! Eesmärk oli ju kaardistada olulised valdkonnad, mida tuleks seaduste parandamise teel muuta ning arutada, kuidas alternatiivseid meetodeid kasutades anda võimalus võimalikult paljudel arutlusel osaleda.
Erakondade varjatud rahaskeemid, juhtivpoliitikute vassimine ja Harta12 on kolm eri teemat, mis kokku sidudes tekitab umbsõlme. Ei ole võimalik paragrahvide kohendamisega muuta saulusi paulusteks , kellegi tagasiastumine ei too päevalgele musta raha allikad ning petuskeemide paljastamine ei paku lahendust ajale jalgu jäänud seadustele.
Harta protsess eeldab rahumeelset ja viisakat arutelu, aga see ei tohiks vaigistada arutelu poliitika ebakohtade üle ning see ei peagi summutama ühiskonnas pead tõstnud pahameelt puuduliku poliitilise süteemi pärast. Seepärast tuleb neid kolme vaadata eraldi teemadena, millel on erinevad lahendused ning teed nendeni jõudmiseks
- Rahastamisskandaal: Erakonnad on kasutanud erinevaid varjatud annetamise skeeme ning usalduse taastamiseks on vajalik nende avalik tunnistamine, raha päritolu avaldamine ning varjatud annetusskeemide kasutamise lõpetamine.
- Valetamisskandaal: Juhtivpoliitikud on valetanud Eesti Vabariigi õiguskaitseorganitele ning avalikkusele ning usalduse taastamiseks on vajalik selle tunnistamine, vabandamine ning poliitilise vastutuse võtmine.
- Harta protsess: Demokraatia mehhanismid ei toimi piisavalt ning avatud arutelu kaudu tuleb leida lahendused ümarlaual välja toodud kitsaskohtadele.
Neid kolme erinevat teemat seob ühine eesmärk: peatada süvenev demokraatia- ja usalduskriis ning teha seda poliitilise kultuuri parandamise ja demokraatliku süsteemi tugevdamise kaudu. Erakondade soovimatus kriisiga sisuliselt tegeleda andis tõukejõu harta12 kirjutamisele, millele tänaseks on allkirja juba andnud üle 17500 inimese. Hartas kirjeldasime tekkinud olukorda, kuid ei otsinud lahendust skandaalidele, vaid pakkusime välja alternatiivse tee stagneerunud poliitilise süsteemi muutmiseks.
Demokraatias pole ju oluline mitte üksnes see, millised on poliitilised otsused, vaid ka see, kuidas on nendeni jõutud ning kuidas neid ellu viidi. Nii võibki president Toomas Hendrik Ilvese poolt kokku kutsutud ümarlaud panna aluse täiesti uuele ja rohkem tasakaalus poliitika toimimise mudelile, kus vabakonnal ja kodanikel on suurem sõnaõigus.
Harta protsess saab olla edukas aga vaid siis, kui kõikidel osapooltel on siiras soov parandada demokraatia piduriks muutunud seadusi ja avada poliitiline süsteem suuremaks konkurentsiks. Pessimismi selles osas ei tekita niivõrd skandaalide jätkuv kinnimätsimine, kui tunne, et probleemist pole üldse aru saadud. Kuidas saakski otsida lahendust demokraatia kriisile, kui igal võimalikul puhul väidetakse, et mingit kriisi ei ole.
Stagneerunud poliitilise süsteemi ja muutunud ühiskonna ootuste vahelist konflikti püütakse pisendada mingikstehniliseks, suhte- ja suhtekorralduslikuks kriisiks. Kuratlikult kaval PR,spinnimine ja tuim valetamine ei ole suutnud (veel?) avalikkust ära petta ning viia kogu fookust pseudoteemadele. Proovitud on nii valget pehmet kampsunit, statistika valikulist tõlgendamist kui ka kriitikute sildistamist “väikeseks grupiks radikaalideks”.
November tõi kaasa muutuse retoorikas. Osaliselt ollakse valmis tunnistama pisiprobleeme ja eksimusi (seda küll ääretult umbisikulises vormis), moka otsast isegi vabandama. Kuid ilma konkreetsete tegudeta tundub see ikkagi vaid uus suhtekorralduslik taktika, ei midagi sisulist.
Eks selle ilmekamaid näiteid ole erakonna rahastamisreeglistiku muutmine. 21 erinevat juriidilist ja füüsilist isikut võisid küll põhiseaduskomisjonile esitada kokku 16 lehekülge ettepanekuid, kuid pärast põhjalikku arutelu jõudsid erakonnad ühisele seisukohale, et suurtest muudatustest on oluline vaid lubada firmadel taas ametlikult parteisid rahastada.
Aivar Riisalu teatas 21. novembri „Foorumi“ saates, et juriidilised isikutel peakski olema võimalus toetada maailmavaadet. Ma ei mõista, kuidas saab juriidilisel isikul olla maailmavaade. Maailmavaade saab olla ikka inimesel, kuid ka siin tekib parteide suurannetajaid vaadates tihti küsimus, milline maailmavaade on ärimehel, kes toetab kõiki erakondi. Kui, siis kasumi-vaade!
Tasub meenutada, et just juriidiliste isikute annetuste keelamisega põhjendati omal ajal seda, miks peab oluliselt suurendama riigi poolset otsetoetust erakondadele. Nüüd tahetakse annetused taas lubada, riigikassa toetuse vähendamist eelarve arutelul ei toetatud. Peaminister Andrus Ansip ütles kuus kuud tagasi, et tuleb seadustada tegelik olukord ning paistab, et Rait Maruste juhitud komisjon lõi kulpi.
Reformierakonna esindaja Maruste ütles pealegi hiljuti ERRi raadiouudistele, et rahvas on ise sellist parteimaastikku tahtnud ja midagi muuta pole vaja. Mul on seevastu tunne, et üha rohkem kodanikke arvab, et võimul olemine ei tähenda mandaati neli aastat teha mida tahes ja kuidas tahes.
See ongi esindus- ja arutleva demokraatia konflikt. Loosung "Meie teame lahendusi" versus "Leiame koos lahendused". JOKK versus protsess, mis mitte ainult ei ole juriidiliselt korrektne, vaid ongi korrektne. Näiline kaasamine versusosalemisvõimalus. Suletud uste taga toimuv arutelu komisjonis versus interaktiivne ja avatud crowdsourcing (ühisloome).
Harta protsess ei tegele ega lahenda rahastamis- ega valetamisskandaali, vaid pakub teed elujõulisema arutleva demokraatia poole. Küsimus ei ole kas, vaid millal ja kuidas innovatsioon stagnatsiooni asendab. Täna on võimalus rahumeelseks muutuseks, kokkuleppeks ja kohanemiseks. See, et kivistunud veendumustega parteiliidrid seda mõista ei suuda, võib saada ohuks Eesti tulevikule.
(Artikkel ilmus toimetud kujul 26. novembril Postimehes: Silver Meikar: Harta ei lahenda poliitskandaale)
Vastused Mihhail Lotmanile
Professor Mihhail Lotman esitab ajaveebi postituses „Silvergate: vastamata küsimused ja mõningad kokkuvõtted“ mõned küsimused ning arvab, et ka mina peaksin teatud asjaolusid ühiskonnale seletama:
Lotman kirjutab:
2. Silver Meikar tundis ausa inimesena ilmselt süümepiinu ja teatas oma erakonna (nüüd juba endise) kahtlastest rahastamisskeemidest, milles ta ka ise osales. Seda võib vaid tervitada, kuid paraku tekitab ka Meikari tegevus küsimusi.
Esiteks, ta mäletas Kristen Michali ja Kalev Lillo nimesid, kuid ei mäletanud, kes talle veel väidetavalt andis 20 000 krooni. Mul on seda raske uskuda. Pigem paistab asi mulle nii, et tegemist on inimesega, keda Meikar millegipärast kaitseb.
Teiseks, mul on samuti raske uskuda Meikari väidet, et ta ei mäleta, kas ta “annetas” kogu raha erakonnale või kulutas osa oma pere vajadusteks. Minu meelest õõnestab see tema väidet nagu ta ei saanuks algul aru, et tegemist on ebaseadusliku tehinguga. Tundub, et vastupidi, väga hästi sai. Ja lähtus siis loogikast “varga käest varastamine ei ole vargus”. Arvan, et ka Silver Meikaril on ühiskonnale neid asju tarvis selgitada.
Olen nendel teemadel andnud ütlusi prokuratuuris, vastanud ajakirjanike küsimustele ning seletanud ka erakonna sees. Mõistan, et pean seda veel kord tegema:
Aastatel 2009-2010 annetasin Reformierakonnale raha, mille andis mulle Kalev Lillo ning mida palus mul teha Kristen Michal. Tegin seda, sest arvasin, et asjad nii käivadki – nägin ju, kuidas kolleegid tegid sama. Mul on kahju, et ma olin nõus seda tegema ning ma soovin tehtud viga parandada.
Prokuratuuri uurimise käigus sain teada, et selline varjatud annetamise skeem on toimunud aastaid ning osalejate ring on palju suurem, kui ma arvata oskasin. Samuti seda, et sarnast skeemi kasutati ka pärast 2011. aastat.
Pärast artikli ilmumist alustas Reformierakond minu vastast kampaaniat, püüdes erinevate „paljastuste“ abil seada kahtluse alla minu ülestunnistuse tõsiseltvõetavust. See taktika toimub tänaseni ning Mihhaili ajaveebi postitus kinnitab, et Reformierakond on selles olnud ühtjagu edukas.
Lotman kirjutab, et tal on raske uskuda, et ma ei mäleta, kes on mulle veel 20000 krooni annetanud ning kas ma kandsin raha erakonna arvele või kulutasin selle oma pere vajadustele. Olen prokuratuuris ja ka ajakirjanduses öelnud, et 2007. aasta valimiskampaania korraldamiseks sain toetust Rein Kilgilt, Raul Markuselt ja Villu Parvetilt.
Kilk, Markus ja Parvet ei andnud raha erakonnale kandmiseks, vaid konkreetselt mulle minu valimiskampaania toetuseks. Seega ei puutu nende toetus sellesse varjatud annetamise skeemi, millest minu artikkel rääkis ja mille uurimiseks prokuratuur uurimise alustas. Eraisikud võivad toetada kandidaadi kampaaniat, kuid oleksin pidanud kampaania aruandes kirja panema, et ei kasutanud vaid oma raha. Tean, et ärimehed on toetanud kümneid kandidaate ning õige oleks, et need oleksid korrektselt kajastatud kampaania aruannetes.
Villu Parveti toetuse kohta olen vältinud meelega rohkemate seletuste andmist ka seetõttu, et siis peaksin välja käima veel terve rida nimesid. Ma pole tahtnud seda avalikult teha, sest minu soov ei ole olnud konkreetsete isikute nimetamine, vaid ebaausate skeemide lõppemine. Võin öelda niipalju, et 2007. aasta valimiste eel andis mulle üks erakonna liige teada, et Villu Parvet soovib toetada Reformierakonna noori kandidaate ning seetõttu kohtub ta meiega, et tuttavaks saada. Parvet toetas seejärel mitmeid kandidaate, kuid nad peaksid sellest ise rääkima.
22. mail avaldatud artiklis oli Michali ja Lillo nimede nimetamine vältimatu, sest vastasel juhul oleks kogu skeem jäänud segaseks. Pealegi olin neist probleemidest oluliselt varjatumal viisil ajakirjanduses juba kirjutanud, kuid need kirjutised ei pälvinud ei erakondade ega avalikkuse tähelepanu. Olukorra muutmiseks tuli minna konkreetsemaks.
Ehk siis vastuseks Lotmanile – see 2007. aasta kampaaniaks saadud raha ei olnud mõeldud erakonnale annetamiseks. Vastuseks prokuratuuri küsimusele, kas kasutasin neid summasid siis oma kampaanias, vastasin, et mul ei olnud eraldi kampaania kontot/eelarvet, seega mul on raske öelda, kas kõik kampaaniaks mõeldud rahad kulutasin kampaaniale või läks osa sellest ka pere eelarvesse. Mul oli üks pangakonto, millelt tasusin nii kampaania- kui ka igapäevaseid kulutusi.
Kinnitan veelkord, et kõik raha, mida mult on palutud annetusena kanda erakonnale, olen kandnud erakonnale. Ma ei ole erakonnale midagi võlgu ja erakond ei ole mulle midagi võlgu. Samuti kinnitan, et Michali-Lillo skeem on olnud oluliselt pikaajalisem kui ajavahemik 2009-2010, mille kohta on mul isiklik kogemus. Seda kinnitavad ka prokuratuuris tunnistusi andnud inimesed. Sellega on seotud olnud palju inimesi, keda kõiki ma kindlasti ei tunne.
Mul on kahju, et ülekuulamisprotokollide lekkimise tõttu on kõige enam löögi alla sattunud need inimesed, kes otsustasid oma osaluse sellistes skeemides ausalt ära rääkida. Need, kes käisid õiguskaitseorganitele eitamas ja valetamas või keeldunud ütlustest, võivad kahjurõõmsalt lugeda viimases Eesti Ekspressis ilmunud artiklit ja rõõmustada Mihhail Lotmani blogipostituse peale.
Selleks, et erakonnad saaksid tagasi võita usalduse, oleks vajalik, et räägitaks ausalt ära, kuidas rahaasjad on käinud ning toodaks välja nii suured skeemitamised kui ka konkreetsed toetused kandidaatidele.
Kandes riigieelarvesse tagasi vaid minu kaudu erakonnale varjatult annetatud summad, käitub Reformierakond silmakirjalikult. Selleks, et edaspidi saaksid erakondade rahaasjad olla selged ja läbipaistvad, tuleks kõigepealt ära rääkida see, millised on olnud varjatud rahastamise viisid, kelle käest on tulnud raha ja kes asjaga seotud on. Seda peaksid tegema kõik erakonnad.
Harta 12
Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.
Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.
Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: "Meil on mandaat." "Meile pole alternatiivi." See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.
See ei ole ainult ühe erakonna kriis. Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand. Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi. Mitmed avatud ühiskonna olemuslikud jooned, nagu enesekriitika, harjumus aru anda ja tahe vastutada on Eesti tänases poliitilises kultuuris muutunud haruldaseks.
Võim ja vastutus käivad käsikäes. Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest. Ühiskond peab neilt vastutust nõudma. Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid.
Aina rohkem Eesti inimesi ei suuda võimus ära tunda ei oma poliitilist tahet ega eetilist palet. Meie poliitiline kultuur on kannatlik ja seda asjaolu on kerge kuritarvitada. Siin varitseb kahekordne oht: niimoodi võivad vale, pettus ning teesklus saada normiks mitte üksnes võimukandjate, vaid ka avalikkuse jaoks. Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda.
Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.
Esmajärjekorras tahame, et Eesti poliitilises süsteemis leiaksid teostust järgmised põhimõtted, mille keskmes on erakondliku süsteemi avamine ja kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas:
- avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest - nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
- erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
- valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
- parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse;
- kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.
Need on põhimõtted, mille kaitseks on viimastel kuudel sõna võtnud palju erinevaid ja väga erineva maailmavaatega inimesi. Aga sellest ei piisa ja sestap leiame, et Eesti demokraatia tervendamiseks on vaja laiema üldsuse pingutusi. Kutsume selle hartaga liituma kõiki Eesti inimesi, kes meiega nõustuvad.
Andres Ammas
Ignar Fjuk
Tarmo Jüristo
Juhan Kivirähk
Marju Lauristin
Ahto Lobjakas
Silver Meikar
Jevgeni Ossinovski
Pärtel Piirimäe
Rein Raud
Jüri Saar
Marek Tamm
Indrek Tarand
Siim Tuisk
Daniel Vaarik
Tõnu Viik
David Vseviov
Harta koduehekülg: harta12.ee
Allkirja saab anda: petitsioon.ee/harta12
Otsus
Täna informeeriti mind sellest, et Eesti Reformierakonna juhatus on otsustanud mind erakonnast välja arvata. Kahjuks ei kutsutud mind koosolekule ning otsuses ei ole põhjendused välja toodud.
Olen olnud Reformierakonna liige 15 aastat, pannud Tartus aluse erakonna esimesele noorteorganisatsioonile ning töötanud aastaid erakonna edu nimel. Aastate jooksul on erakond palju muutunud. Ma ei pea õigeks, et liberaalses erakonnas sisuliselt sisedebatti ei toimu ning probleemidele tähelepanu juhtimise eest käivitatakse karistusaktsioonid.
Mul on kahju, et ei suutnud õigel ajal mõista, kuhu poole erakond on liikumas ning ka püüd erakonna sees muutust saavutada ei olnud edukas. Lisaks musta raha probleemile olen juhtinud tähelepanu nii sisedemokraatia puudumisele kui ka ülbusele avalikkusega suhtlemisel. Minu erakonnast väljaarvamine neid probleeme olematuks ei muuda.
Lukk on looma jaoks
Olen viimase viie kuu jooksul tihti mõelnud, mis oleks teisiti, kui ma poleks kirjutanud artiklit, milles juhtisin tähelepanu sellele, et Reformierakonnas on liikunud annetustena must raha. Eile avaldatud uudis, et prokuratuur lõpetas kriminaalasja, pakub hea võimaluse vahekokkuvõtte tegemiseks.
Tõsi, ma ei osanud ette näha kahte asja, millest esimene oli Reformierakonna suletud ja ründav reaktsioon, mis sisaldas väiklasi isiklikke süüdistusi, teiseks ei osanud ma ette näha, et minu artikli põhjal on võimalik algatada kriminaalasi Reformierakonna rahastamise uurimiseks.
Järgnevad kuud andsid mulle Eesti poliitika küsimustes tugeva koolituse, kuud, mis olid täis toetusavaldusi täiesti ootamatutest suundadest, kuid ka sama ootamatuid ja isiklikke rünnakuid inimestelt, kellelt muidu oleme harjunud väärikat käitumist eeldama.
Kuid ma ei teeks praegu midagi teisiti, sest käima lükatud sündmuste ahel on Eesti poliitilist kultuuri mõjutanud. Eesti poliitikas tegutseb palju inimesi, kes teavad, et ma rääkisin tõtt ning isegi kui nad nüüd valisid minu jutu eitamise tee, ei ole neil võimalik samal moel edasi tegutseda.
Nad võivad öelda, et midagi pole toimunud, kuid ka nemad peavad muutma oma tegutsemispraktikaid. Julgen näiteks arvata, et ükski erakond ei söanda enam anda oma liikmetele sularaha, et see annetuse nime all parteikontole kanda.
Seetõttu võime öelda, et ehk on peatatud vähemalt üks varjatud annetamise skeem ning alanud arutelu erakondade rahastamise ausamaks muutmiseks. Tagasi vaadates võiks seega isegi öelda, et 75 protsenti minu soovitust on täidetud, kuigi selle eesmärgi saavutamise hõõrdetegur oli suurem kui mööda asfalti lohiseval betoonikamakal.
Kristen Michal peab minuga nõustuma vähemalt ühes asjas. Meie poliitiline kultuur on astunud ühe olulise sammu. Kuhugi. Selle sammu täpne suund ei sõltu üksikutest inimestest ega ammugi minu tahtest, kuid see saab liikuda heade võimaluste suunas.
Kindlasti on inimesi, kes ütlevad, et küünilised poliitikud teevad nüüd sammu hoopis vales suunas, et nad said ainult hoogu juurde, kuna kriminaalasja ju ei alustatud, aga minu arvates ei saa ühiskonnas olulisi teemasid lahendada ainult kriminaalasjade tasemel.
Lukk on looma jaoks, sest loom ei oska analüüsida oma tegevuse tagajärgi. Lukk on konkreetne ja füüsiline tõke. Ühiskonda juhivad aga abstraktsed kokkulepped, normid, väärtused ja arusaamad ning nendeni jõutakse läbi arutelude. Neid arutelusid on meil tänaseks palju olnud ja kui ma nüüd loen prokuratuuri põhjendusi kriminaalasja lõpetamise põhjuste kohta, näen ma ka seda, et need arutelud ei peatu niipea.
Usun, et ühiskond teab üha paremini, et poliitiline korruptsioon on oht demokraatiale ja korruptiivne raha röövitakse kõigi maksumaksjate taskust. Seega on üldine reaktsioon varjatud annetustele olnud ühemõtteline ja tugev – see ei ole lubatud.
Hea meel on näha, et levivad konkreetsed ettepanekud erakondade rahastamise süsteemi läbipaistvamaks muutmiseks. Meie kõigi ülesanne on nüüd nõuda, et head ideed ei jääks riigikogu komisjonide lauasahtlitesse tolmu koguma. Näiteks valimiskampaaniate kuludele lae kehtestamine vähendaks kindlasti erakondade rahavajadust ning looks paremad konkurentsitingimused väiksematele või uutele jõududele.
Sageli püütakse väita, et kevadel tekkinud vastasseis oli mingisugune usu küsimus. Rääkimata sellest, et ma ei tahtnud vastasseisu, vaid arutelu, ei ole toimunu usu küsimus. Paraku tuleb tunnistada, et Eesti poliitilisse eliiti kuuluvad isikud on valmis valetama uurimisorganitele ning oma valijatele.
Kinnitan veel kord, et kirjutasin artiklis tõtt ning mul ei ole varjatud eesmärke. Olen oma väidete eest vastutanud ning olen valmis seda ka edaspidi tegema. Pall on nende väravas, kes mind valetamises süüdistavad.
Ja veel. Varjatud annetused ja teised ebaseaduslikud või -moraalsed teod ei ole erakonna siseasi. Parteid ei tohi muutuda maffialaadseteks struktuurideks, kus määravaks on lojaalsus ja suletus ning teisitimõtlejad lastakse piltlikult öeldes maha. Poliitika eesmärk ei ole oma asja, vaid meie kõigi asja ajamine ning see eeldab avatust, ausust ja usaldust.
Artikkel ilmus 16. oktoobril Postimehes: Lukk on looma jaoks (Silver Meikar kirjutab, et tema poolt kevadel käima lükatud sündmuste ahel on Eesti poliitilist kultuuri mõjutanud. Ühiskonnas olulisi teemasid ei saa lahendada ainult kriminaalasjade tasemel.)
Gruusia vale (ARTIKLI TÄISVERSIOON)
Mihheil Saakašvili valimiskaotuse tunnistamine ei olnud vabatahtlik, vaid pealesunnitud samm. Opositsiooni edu oli lihtsalt nii ilmne ja eelkõige ootamatu ning see ei jätnud talle ühtegi teist võimalust. See on vaid üheks põhjuseks, miks Saakašvili toetuseks demokraatiapasunat liiga valjult puhuda ei tasuks.
Kuigi OSCE tunnistas edasiminekut valimiste korraldamises, leidub nende raportis hirmutavaid fakte rikkumiste kohta. Nii täheldati, et kümnes protsendis vaadeldud valimisjaoskondades oli lõpp-protokollile juba enne häältelugemist allkirjad antud. Trancparancy International, mille vaatlusmeeskonda ka mina kuulusin, on avastanud juhtumeid, kus jaoskondades allkirjastatud protokolle on hiljem Saakašvili partei kasuks võltsitud.
Kindlasti aitas 1600 rahvusvahelise ja paarikümne tuhandete kohaliku vaatleja kohalolek ning diplomaatiline surve vähendada gruusia rahvalt valimiste varastamise katset. Paslik on meelde tuletada ka seda, et välisvaatlejad ei katnud kõiki jaoskondi ning nende kohaolek vähendab oluliselt võimalust, et ettekavatsetud võltsimised teoks tehakse.
Selles, et võimupartei kasutas mitmesuguseid ebaseaduslikke võimalusi parema tulemuse saavutamiseks, ei ole põhjust kahelda. Küsimus on selles, kas seeläbi õnnestus kallutada kaalukaussi 3, 5, 10 või enama protsendi võrra.
Lisades siia valimiste-eelse olukorra, kus opositsiooni aktiviste arreteeriti, olulisemad televisioonikanalid täitsid võimuerakonna tellimust ning käivitati opositsioonivastane rahvusvaheline laimukampaania (mis puudutas muuseas ka Eestit), peame küsima, kui ausateks ja vabadeks me neid valimisi ikkagi pidama peaksime. Ning kuivõrd võrdub Saakašvili demokraatiaga.
Julgen oletada, et võimuerakonna strateegias oli kaks eesmärki: esiteks muidugi valimiste võitmine ja teiseks nendele üldise positiivse hinnangu saamine. Viimase täitmiseks tehti avatud ja põhjalikku koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ning võeti arvesse enamik soovitusi valimisteprotseduuri läbipaistvaks muutmiseks. Varjatult aga kasutati ohtralt administratiivset võimu ˗ sealhulgas ähvardamist ja kinnimaksmist ˗ et võrdse valimistulemuse korral kaalukaussi enda kasuks kallutada.
Stsenaarium nägi ette ka võimalust, et valimistel alla jäänud opositsioon tuleb tänavale, kuid siis saaks „ausate ja vabade“ valimiste toimumisele apelleerides protesteerijaid süüdistada demokraatiavastasuses. Just selline taktika oli edukas 2008. aasta presidendivalimistel, kui Saakašvili kinnitati teiseks ametiajaks juba esimeses voorus.
Üks asi, mida võim ette ei suutnud näha, oli opositsiooni nii ülekaalukas võit, mida ei olnud enam valimistulemuste korrigeerimisega võimalik olematuks muuta. Seega polnud presidendil kibedale kaotuse tunnistamisele alternatiivi ja kõike eelnevat arvesse võttes ei ole põhjus teda selle eest liialt ülistada.
Võimukaotus Gruusias ei tähenda järgmiste valimisteni opositsioonipingi nühkimist, vaid paljudele platet kõrge müüri taga. (Tänu piinamisvideo lekkimisele saime kinnitust tõsiasjale, et Gruusia vangla ei ole mingi meelakkumine). Saakašvili valitsemise ajal korda saadetud kuriteod, sh ka tapmised, võetakse uuesti uurimise alla ning see puudutab mitmeid veel eelmisel nädalal luksust ja võimu nautinud ladviku tipptegijaid.
Varasügisesest palavusest hoolimata kütetakse arvatavasti ohtliku infot sisaldavate paberite ja arvutite kõvaketastega valitsusasutuse ahjusid ning arreteerimishirmus pakivad nii mõnedki kohvreid. Teised otsivad aga võimalust leida uue võimuga kokkulepe või isegi poolt vahetada. Kui mitte varem, siis järgmise aasta kevadeks on koos lumiste mäenõlvadega sulanud suurem osa Saakašvili siseringist ja toetusest.
Palju on spekuleeritud ka selle üle, kas viimastel andmetel vähemalt 92 kohta saanud valimisliit Gruusia Unistus suudab koos püsida. Ivanišvili selle kohta öelnud, et demokraatia ja poliitilise debati seisukohalt ei olegi kavas luua üht suurt Gruusia Unistuse fraktsiooni, vaid neli-viis poliitilist fraktsiooni, mis siis koos moodustaksid koalitsiooni. Nendel fraktsioonidel võib olla mingites poliitilistes küsimustes eriarvamusi (mis ongi ju demokraatlik!), kuid neid ühendab Saakašvili võimuvertikaali lõhkumise eesmärk.
Postimehes ilmunud Saakašvilit toetavas artiklis väitis Artur Jugaste, et ühes vastase maine hävitamisega on opositsioon rikkunud kogu riigi renomeed. Viimaste aastate poliitilisi samme ning ka opositsioonivastase retoorika levitamist vaadates näib, et selles peaks hoopis rohkem süüdistama Mihheil Saakašvilit. Kindlasti väärivad tema mitmed reformid tunnustust, kuid ei tohi unustada mündi teist külge ˗ üha autoritaarsemaks ja juhikesksemaks muutunud poliitilist süsteemi. Seda kummastaval on lugeda Jugaste PR-artiklis presidendi toetuseks öeldut "Saakašvili on võimul olnud kaheksa aastat ning tema puhul on teada, mida temalt oodata."
Sarnaselt, justkui tellimusloona lajatas ka kaitseminister Urmas Reinsalu lauale vene kaarti (Tuleb mõista, et idanaabriga (Gruusias küll põhjanaabriga) hirmutamine on seal Eestiga võrreldes veelgi võimsam valimispropaganda tööriist) ning sekkus rahvusvahelises meedias avaldatud artiklis Gruusia siseasjadesse. Siiani on jäänud vastuseta küsimused, kus tekkis kaitseministril ootamatult suur huvi Gruusia vastu, miks ta otsustas laimata Ivanišvilit ja opositsiooni ning kes olid tema infoallikad. Huvitavalt lähevad tema seisukohad üks-ühele kokku Ühinenud Rahvusliku Liikumise valimispropaganda retoorikaga.
Ivanišvili isiku ja tema ning tema juhitud valimisblokki tulevaste sammude osas jäävad muidugi mitmed teravad küsimused õhku. Kuid grusiinid on oma valiku teinud ning nende hinnangul oli opositsiooni kohal hõljuvad küsimärgid paremad kui võimu poolt pakutud rasvane hüüumärk.
1. oktoobril tehti ajalugu ning esimest korda ajaloos sai Gruusias opositsioon võimule valimiste ning mitte rusikate toel. Eesti ainuke valik on jätkata Gruusia demokraatliku arengu toetamist!
(Artikkel ilmus lühendatud kujul 5. oktoobril ajalehes Eesti Päevaleht -- Silver Meikar: Gruusia vale)
