Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

6Mar/140

Silver Meikar: Ukraina kriisist on saamas vigur Eesti sisepoliitika malelaual

Ukraina kriis on muutunud viguriks sisepoliitilises malemängus uue valitsuse moodustamisel ja saanud Euroopa Parlamendi valimiskampaania avapauguks.

Selles valguses olnuks tõeline uudis see, kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar oleks toetanud Kiievi uut võimu. Kremli "kaikameeste" retoorika kordamine kinnitas seda, mida me niigi teame, ning andis võimaluse habemega vastasseisu üles soojendada.

IRLi esimees ja kaitseminister Urmas Reinsalu arvas esmaspäeval, et peaminister Andrus Ansip peaks oma tagasiastumisplaaniga ootama. Teisipäeval soovitas IRLi Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam presidendil Ansipi tagasiastumise avaldust mitte rahuldada. Mõlemad põhjendasid seisukohta Ukraina kriisist tuleneva julgeolekuriskiga.

Ansip ja Ilves neid kuulda ei võtnud ja tegid õigesti. Valitsusvahetus võimuvaakumit ei tekita, kuna vana valitsus jääb paika uue kinnitamiseni. Kuigi Ukraina kriis mõjutab julgeolekut kogu regioonis, tuleb nõustuda välisminister Urmas Paetiga, kes ka kolmapäeval riigikogus esinedes kinnitas, et "Eestis täna otsest julgeolekuriski ei ole".

Võime siiski mõttemänguna läbi vaagida võimaliku Vene provokatsiooni Eesti vastu. Ukraina kriis, aga ka 2008. aasta Vene invasioon Gruusiasse, on kantud "kaasmaalaste kaitsmise" retoorikast. (Kreml kaitseb kõigi venelaste õigusi, aga mitte nende, kes Venemaal elavad.)

Eestis pole tänasel päeval kriitilist massi vihaseid venelasi, kes Kremlilt kaitset ootavad. Samuti tagab Eestis elamine kõigile piisavalt majanduslikke, õiguslikke ja sotsiaalseid garantiisid ning turvatunnet. Jääb poliitiline risk, kuid valitsusvahetus on siin pigem positiivne samm.

Sõbralik õlapatsutus Putinile Sotši olümpiamängude avatseremoonial osalemisel ei vähendanud Ansipi ebapopulaarsust venekeelse elanikkonna seas. Pronkssõduri eemaldamisel tehtud vigu pole andeks antud. Ansipi taandumine, aga ka võimalik IRLi vahetamine sotsiaaldemokraatide vastu, võiks aidata ületada erimeelsusi kogukondade vahel ja seeläbi vähendada julgeolekuriski. Valitsusvahetus on risk IRLi, mitte Eesti jaoks.

Selles suhtes oli Keskerakonna esimehe avaldus teistele parlamendierakondadele kingituseks . Lihtne oli seda rünnata, koht kätte näidata. Kindlasti on Kremli hääletoruks olemine Savisaare läbimõeldud valik. Ka eestikeelses sotsiaalmeedias leidub piisavalt aktiiviste, kes peamiselt Vene propagandamasina toodetud sõnumeid levitavad ning nüüd on neil lõpuks poliitik, kes neid esindab.

Muide, sarnast taktikat kasutas Savisaar kümme aastat tagasi, kui hakkas esindama Euroopa Liiduga liitumise vastaseid. See võis parteile tuua uusi lojaalseid valijaid, kuid viis ka mõtlevaid päid. Mõistlik osa Keskfraktsiooni liikmeid otsustas parteist lahkuda ja sama võib juhtuda ka nüüd.

Kuus keskfraktsiooni liiget, Olga Sõtnik, Aivar Riisalu, Jüri Ratas, Mailis Reps, Enn Eesmaa ja Kadri Simson, kirjutasid alla riigikogu Ukraina-teemalise avaldusele ning on väljendanud Savisaarest erinevat seisukohta. Kui see ei ole lihtsalt kaval PR-võte, peaksid nad nõudma Keskerakonna ametliku seisukoha muutmist.

Selge see, et Ukraina kriisi kasutamine sisepoliitilises arveteõiendamises ja selle rakendamine valimisvankri ette ei aita mitte kuidagi julgeolekukriisi lahendamisele kaasa. Aga eks oligi naiivne loota, et välis- ja julgeolekupoliitika suudetakse hoida parteipoliitikast kõrgemal.

Artikkel ilmus 6 märtsil Delfis: Silver Meikar: Ukraina kriisist on saamas vigur Eesti sisepoliitika malelaual

4Mar/140

Silver Meikar: Ega me keegi pole ju valmis Ukraina nimel kannatama

Kas me oleksime valmis blokeerima Venemaa naftatransiiti läbi meie sadamate - eeldusel, et seda teevad ka Läti ja Leedu? Võimalik, kuigi pole selge, kas valitsus raha kaotavate transiidiärimeeste survele ikka vastu seisaks. Aga kui ühineda sanktsioonidega, mille karistuseks Venemaa tõstab gaasi hinda? Nii et korteri kütmine ei maksa enam mitte näiteks 100, vaid hoopis 300 eurot kuus? Ja seda kõike mingi Krimmi pärast?

Ega vist. Ja sellele Venemaa toetubki. Nii nagu tuumaheidutus, saab ka majandussanktsioonidega ähvardamine olla tõhus vaid siis, kui vastaspool pole veendunud, et seda ei tehta. Krimmi konflikti sisuline lahendamine eeldab tugevate sõnade asemel aga just Euroopa suuremat ja sisulisemat majanduslikku survet.

Eile vabalanguses olnud Vene börs ja rubla kurss on täna kosunud. See näitab, et investorid peavad otsese konventsionaalse sõjalise konflikti riski väikseks, kuid ka seda, et nad kas ei usu või ei pea piisavalt mõjukateks võimalikke sanktsioone Venemaa vastu. Ilma tugeva majandusliku surveta aga Krimmi okupatsioon lõpetada võimalik ei ole.

Prantsusmaa on teatanud, et nemad Vene vastast relvaembargot ei toeta. Mistralite müügist saadav tulu on olulisem, kui mingi Krimm. Sarnaselt ei leia Venemaale sisuliste majandussanktsioonide kehtestamine tuliseid toetajaid enamike Euroopa pealinnade võimukoridorides ja Putin teab seda.

Euroopa poliitika peamine eesmärk on (vahe)rahu saavutamine, aga mitte konfliktide lahendamine vastavalt rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele. Agressor saab nii hammustada tüki naaberriigi territooriumist ja pääseda igasugusest karistusest.

Mõistetav, et Euroopa ei kavatse sõjalisse konflikti otseselt sekkuda, kuid me pole valmis kinni maksma "isegi" tšekki, mida Krimmi konflikti lahendamine eeldab. Ukraina uue võimu rahaline toetamine on vajalik otsus, kuid vene sõdureid see Krimmi tänavatelt ära ei vii.

Kui ütleme, et Ukrainas otsustatakse kogu Euroopa julgeolek, siis kas ja kui palju me oleme nõus Krimmi konflikti lahendamise eest maksma? Kas suudame mõista, et ka seekord agressori karistamata jätmise kaudsed ja pikaajalised kulud võivad olla hoomamatult suuremad kui majandussanktsioonidest tingitud mitmete Eesti ettevõtete lühiajalised raskused, töökohtade kaotus ja seeläbi maksutule vähenemine.

Siin peab Euroopa, sh Eesti peeglisse vaatama. "Sügavalt mures," ja "mõistame hukka" on Putinile nagu hane selga vesi, nägime seda ka 2008. aasta Gruusia invasiooni ajal. Paljuski just see, et Euroopa sisuliselt lepib Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimisega, tegi Venemaa sissetungi Krimmi võimalikuks.

Artikkel ilmus 4. märtsil Delfis: Silver Meikar: Ega me keegi pole ju valmis Ukraina nimel kannatama

27Feb/140

Väljakurahva habras võit

Maidanist on saanud institutsioon, kes kirjutab parlamendile ette, milliseid seadusi ja kui kiiresti tuleb vastu võtta.

Vaid üks asi on selge: Ukraina endine president Viktor Janukovõtš on ajalugu. Pannes siia punkti, võiks kuulutada kolm kuud tagasi rohujuure tasandil alanud protestid edukaks. Paraku ei julge ma isegi väita, et kõige hullem on möödas. Kuidas me aastate pärast sellele revolutsioonile tagasi vaatame, otsustatakse järgnevate nädalate ja kuude jooksul.

Ööl vastu kolmapäeva Kiievi äärelinna korteris neid ridu kirja pannes jooksevad arvutiekraani kõrvalaknas ärevad säutsud Krimmist ja Harkivist. Kui päeval Kiievi Iseseisvusväljakult läbi jalutasin, riivasid silma leinavate ukrainlaste ja lillemere vahel kõndivad jahipüssiga mehehakatised. Parlamendihoone juures toimuval spontaansel kõnekoosolekul köeti rahvast üles lubadusega Venemaale koht kätte näidata.

Üldrahvaliku lööktööna Molotovi kokteile enam ei valmistata, enamik sadadest vägijoogiga pudelitest on silme alt ära koristatud. Kuid hõivatud majade suletud ruumides on neid katete all kastide viisi ootamas. Kui parlament rahva ootusi ei täida, võidakse need ka endiste omade poole teele saata.

Kuid kes otsustab, mis on rahva ootused? Kellel on õigus kõnelda rahva nimel? Revolutsiooni ei teinud opositsiooniparteid, sellel puudus poliitiline liider. Liidrikohta ihkasid paljud, kuid kõige enam arvatavasti Harkivi vanglamüüride vahel istunud Julia Tõmošenko.

Poliitvangina oli Tõmošenko üks omadest, tema sagedased kirjalikud läkitused loeti Maidanil rahva ovatsioonide saatel ette. Kuid pärast vabanemist näidati Tõmošenkole koht kätte juba enne, kui ta jõudis Maidanile kõnet pidama. „Julia Tõmošenko, ärge unustage, kes revolutsiooni läbi viis,” teatas oranžile printsessile laupäeval tema autokolonni kinni pidanud rahva omakaitse üksuse esindaja.

Muidugi leidub Tõmošenkol jäägitult truid toetajaid, nagu Janukovõtšilgi. Kuid nad mõlemad on vana korrumpeerunud poliitilise süsteemi etalonid, kelle vastu kogu rahvaliikumine suuresti on suunatud. Janukovõtš vastutab kümnete hukkunute eest, aga Tõmošenko on süüdi selles, et Janukovõtš üldse võimalikuks sai.

Pärast 2004. aasta oranži revolutsiooni andsid rahvas ja kogu maailm uuele võimule võimsa usalduskrediidi, kuid omavaheline kaklemine, ahnus ja võimuiha võtsid Ukrainalt unikaalse võimaluse riiki sisuliselt reformida. Näod vahetusid, kuid süsteem jäi samaks.

Paljuski just selleks, et ei korrataks kümne aasta eest tehtud viga, lubab väljakurahvas barrikaadidele jääda, vähemalt presidendi valimisteni 25. mail. Raske on ette kujutada, kuidas selline poolmilitaarne protestistruktuur valimiskampaaniasse sobitub.

„Maidan otsustab, kes on meie kandidaat, ja teda me toetame,” teatas pühapäeval mulle Oleg. Tema võitluskaaslased, kes olid end mugavalt sisse seadnud Institutskaja tänaval barrikaadi taha ehitatud puidust varjendis, nõustusid, aga ei osanud öelda, kes see kandidaat olla võiks ja kuidas ta väljakul välja valitakse. Samuti seda, mis saab siis, kui nende kandidaat ei peaks võitma.

Ei tea, kas tegu oli poliitiline tarkuse, heade nõuandjate või tervislike põhjustega, aga Tõmošenko teatas nädala alguses, et tema ikkagi presidendirallis ei osale. Ambitsioonikas parteikaaslane Arseni Jatsenjuk võib nüüd kergendatult ohata ja tunda ennast lõpuks kõige suurema opositsioonipartei Batkivštšõna juhina, mitte Julia kohusetäitjana. Suure tõenäosusega on artikli ilmumise ajaks Jatsenjukist saanud Ukraina uus peaminister, kuid sama tõenäoliselt on see tema poliitilise karjääri lagi. Rahvas Jatsenjukki ei usalda ega armasta ning presidendivalimistel teda edu ei saadaks. Vaevalt et valitsusjuhi koht pankrotikuristiku äärel vankuvas Ukrainas võimaldab populaarsust koguda ning nii võib Jatsenjuk võimalike ennetähtaegsete parlamendivalimiste järel poliitiliselt areenilt kaduda.

Pakutud kandidaatidest võiks Vitali Klõtškol olla kõige suurem võimalus presidendiks saada. Samas on Klõtškol küsitluse kohaselt kindlaid toetajaid vaid 15% ning käepigistus Janukovõtšiga ööl vastu eelmise nädala reedet võis võtta talt võimaluse väljakurahva kandidaadiks saada.

Mõrtsukate kätt ei suruta

Kui snaiprituli 20. veebruaril harvemaks jäi, jätkusid poliitilised läbirääkimised, mida vahendasid Euroopa Liit ja Venemaa. Reede öösel kella kaheks oli Janukovõtši ja opositsiooni vahel sõlmitud lepe, milles president oli järele andnud kõigis punktides peale selle, et ta võiks jätkata riigipeana kuni detsembrini.

Poliitiliselt vaadatuna oli tegemist võimsa eduga, kuid väljakurahvas nii ei arvanud. Lepingul allkirjad all, kiire käesurumine Janukovõtšiga ja opositsiooniliidrid kiirustasid Maidani lavale võidukõnet pidama, kuid neid ootas vilekoor. Kõnepidamise asemel peeti neile kõnet. „Mõrtsukate kätt ei suruta,” teatas lavalt Volodõmõr Parasjuk ja oma haaravas kõnes lubas rahva tormijooksu, kui Janukovõtš ei ole 24 tunni jooksul tagasi astunud.

Lvivist pärit 26aastane Parasjuk , kes juhtis üht rahva omakaitse üksust, vaevalt uskus, et tema spontaanne väljaastumine muudab järsult revolutsiooni kulgu. Sisuliselt tühistas ta sellega lepingu, enne kui tint kuivada jõudis ja sundis opositsioonijuhte leppe sõlmimise eest avalikult vabandama. Veel enne päikesetõusu põgenes Janukovõtš helikopteriga oma Mežõhirja residentsist. Järgmisel päeval võtsid omakaitseüksused inimtühja residentsi üle ja avasid selle rahvale turismiobjektina. Mežõhirja ülevõtmist võrreldakse Berliini müüri langemisega, just nii suur sümboolne tähtsus oli sellel hiiglaslikul kompleksil, millest varem oli vaid üksikuid fotosid. Ka teiste sümbolite vastane sõda kogub tuure. Vähemalt 33 Lenini kuju on eemaldatud või on lubatud seda teha, teisipäeval võeti ülemraada katuselt maha viisnurk. Samuti on üle võetud ja osaliselt külastajatele avatud teised Janukovõtši ning tema lähimate võitluskaaslaste uhked häärberid ja villad.

Janukovõtši lähikondlaste põgenemine oli nii kiire, et ta suutis hävitada vaid väikese osa dokumentidest. Lisaks leitud arhiividele tõid tuukrid residentsi lähedalt nn Kiievi merest välja 200 kaustikut, mille sisu avaldatakse veebilehel http://yanukovychleaks.org.

Uuriv ajakirjandus on töötab läbi dokumente, mis on ära võetud teisteltki endise presidendi lähikondlastelt ning juba on avalikkuse ette toodud tõendeid hiigelsuurest raiskamisest ja korruptsioonist, aga ka plaanid, milliseid abinõusid sooviti kasutusele võtta protestide mahasurumiseks, millist osa mängisid selles Venemaa eriüksused ning kes olid võimu salajased koostööpartnerid.

On saatuse iroonia, et viimane Maidani-vastane operatsioon kandis koondnimetust „Bumerang”. Bumerangiefektist võivad obaduse saada aga ka mitmed opositsioonipoliitikud, „head” oligarhid ja Maidani liidrid, kes just seetõttu pole teps mitte vaimustunud kõigi arhiivide avalikustamisest. Seal võib leiduda ohtralt kompromiteerivat materjali nende vastu, kes praegu võidukalt vastu rinda taovad.

Võib-olla annavad arhiivid ka aimdust, kas ja milline oli Paremsektori ning selle juhi Dmõtro Jaroši side endise võimuga. See marginaalne Maidani radikaalne rühmitus provotseeris revolutsiooni käigus mitmel korral konflikti, mis andis Berkuti eriüksusele legitiimse põhjuse vasturünnakule asuda. Võib-olla oli see lihtsalt sõjakate paremäärmuslaste soov pildile tõusta, aga mitu allikat kinnitab näiteks, et Jaroš kohtus isiklikult Janukovõtšiga.

Paremäärmuslaste tegutsemine andis võimule, aga ka Venemaale, lihtsa võimaluse tembeldada protestiliikumine natsistlikuks. Millegipärast on selle arvamusega kaasa läinud ka mõned eestlased. Piisaks vaid pisut Maidanil ringi jalutada ja inimestega suhelda, et mõista: tegemist on infosõjas tavapärase retoorikaga. „Fašismi”-relvaga lajatatakse ukrainlaste täpselt samamoodi, nagu seda on tehtud meie vastu.

Protestijaid toetasid miljonid ukrainlased

Ekslik on ka levinud arvamus, et Kiievi kesklinnas võitlesid peamiselt kõige läänepoolsematest oblastitest pärit ukrainlased. Jah, ilma sealsete inimeste abita oleks raske olnud kolm kuud proteste ülal hoida, kuid kui vaadata kas või meeleavalduste käigus hukkunud inimeste päritolu, siis 2/3 ohvritest on pärit Ukraina teistest oblastitest.* Veelgi enam. Selleks, et protest nii pikalt kesta sai ning suutis Janukovõtši kukutada, oli vaja miljonite ukrainlaste toetust. Isegi siis, kui barrikaade valvas ja hõivatud hoonetes puhkas paar tuhat inimest, tulid vajaduse korral välja kümned tuhanded ja suurtel meeleavaldustel sajad tuhanded.

Tänu vabatahtlike abile ning üldrahvalikule toetusele ei suutnud jõu­struktuurid meeleavaldust maha suruda. Ka kõige raskematel hetkedel, kui paljud olid vigastatud ja vahistatud, suutis revolutsiooniline organisatsioon kiiresti kosuda, uuesti barrikaadid üles ehitada, tagada arstiabi ja varustuse.

Revolutsiooni jõudu ei kinnitanud mitte niivõrd kiivrite-nuiade-kilpidega varustatud kaitseüksuslased, vaid pensionärid, kes osa vähesest pensionist annetuskastidesse toppisid ning hommikuti barrikaadidel seisjaid ahjusoojade pirukatega kostitama tulid; inimesed, kes autodega maakodust küttepuid tõid ja neid kogu perega varustuspaikadesse tassisid.

Erilist tunnustust väärivad arstid, kes kümnete kaupa ennast vabatahtlike operatsioonimeeskondade liikmeks kirja panid, ja noored arstitudengid, kes olid valmis haavatutele appi tõttama. Koos ühe sellisega, kahekümnendates neiuga jooksime püssipaukude saatel üle tänava, et eesliinile joogivett viia. „Muidugi ma kardan, aga et aidata, olen valmis ka surema,” põhjendas ta oma julgust.

Järjest suurenev režiimi vägivald ja repressioonid rahva vastu pigem tugevdasid proteste. Raha ja hirmutamisega kokku aetud valitsusmeelsed miitingud oli oma sisemiselt jõult hale vari inimeste vabal tahtel põhinevale euro-Maidanile. Detsembris julgesid vähesed ennustada, et meeleavaldused võiksid kesta üle uue aasta ja võimgi panustas kurnamis- ja venitamistaktikale. Tegelikult kurnas venitamine hoopis võimu.

Jaanuaris kohtusin ühe miilitsaohvitseriga, kes juba siis ütles, et isikkoosseisuga on suur probleem. Paljud lasid endale haiguslehe kirjutada või võtsid välja kasutamata puhkusepäevi, peaasi, et ei peaks minema kaitserivvi seisma. Ka sularahas (sic!) miilitsale makstud lisatasu ei osutunud piisavalt motiveerivaks.

Nii pidid võimud rahva vastu välja tooma ajateenijad ja palgatud kriminaalid, nn tituškid. Esimesi neist ei olnud rahva vastu astumiseks välja õpetatud ega motiveeritud, teised lasid aga kohe jalga, kui asi tõsiselt ohtlikuks läks. See, et 18. veebruaril ei suudetud platsi puhtaks lüüa ja kaks päeva hiljem pidid võimud pealetungi takistamiseks snaiprid appi võtma, oli järjekordne tõestus, et protestijate poolel polnud mitte ainult moraalne võim, vaid ka sisuline, ning nad olid ka jõu poolest üle.

Nüüd on küsimus selles, kas sedasama energiat soovitakse ja osatakse kasutada rahu ja leppimise eesmärki silmas pidades. Positiivseid märke on, näiteks Lvivi oblastis kutsutakse üles 28. veebruaril kasutama tööl-kodus-koolis vene keelt näitamaks, et revolutsiooni põhjuseks ei olnud keelekonflikt, vaid vastuseis riiki valitsenud kriminaalsele võimule.

Kui varem näitasid riiklikud telekanalid väga moonutatud pilti Kiievis toimuvast ja nimetasid kõiki protestijaid terroristideks, siis nüüd saavad ka idaukrainlased näha tõendeid endise võimu kuritegudest, ahnusest ja korruptsioonist. Kultuuriline identiteet ja arusaam ajaloost võib ukrainlasi lõhestada, aga mitte kuskil ei sallita rahva tagant varastamist.

Revolutsiooni õnnestumisele annab lootust ka see, et selle käigus ei ole läinud poodide rüüstamiseks ja massiliseks lõhkumiseks. „Nüüd on meie kohustus näidata kõigile ukrainlastele ja maailmale, et me suudame tagada rahu ja korra ning hoiduda konfliktidest,” teatas nädala eest omakaitseüksuse juht ja parlamendisaadik Andrei Parubi Maidani lavalt pärast seda, kui miilits ja Berkut olid öö saabudes valitsussektori hüljanud.

Tund aega enne tema kõnet olin liitunud esimese omakaitseüksuse kolonniga, kes hüljatud tänavat pidi parlamendi poole marssis. Minu esialgne kartus, et nüüd asub kaigastega varustatud rahvaüksus vihatud võimukeskusi lõhkuma, osutus rumalaks. Rahulikult võeti parlamendi ja valitsushoone ees kohad sisse ning asuti neid kaitsma võimalike provokatsioonide eest.

Otsese konflikti kadumine ei ole pingeid vähendanud

Omakaitseüksused on üle võtnud ka muid jõustruktuuride funktsioone, näiteks korraldavad nad Kiievis liiklust, aga ka miilitsajaoskondade kaitset. Berkut on laiali saadetud ja suur osa miilitsatest kardab tööle minna. Nüüd peavad revolutsiooni tegijad tagama, et Paremsektori radikaalid või kriminaalsed rühmitused laastamistööd ja kättemaksuaktsioone ei alustaks. Otsese tänavakonflikti kadumine ei ole paraku pingeid vähendanud, pigem isegi muutnud olukorra ettearvatamatumaks. Enam ei ole üht kindlat vaenlast, kelle vastu pahameelt välja elada. Samal ajal kui opositsioonipoliitikud tahaksid juba võitu tähistada, soovib osa väljakurahvast edasi võidelda. Võitlusvaimu kütab üles lein ja hukkunute mälestamine.

Paljuski alles nüüd on toimunud õudus inimeste teadvusse jõudnud, posttraumaatiline stress võtab võimust. Jalutasime esmaspäeva õhtul Eesti Päevalehe ajakirjaniku Krister Parisega Mihhailovski katedraalist Euroopa tänava poole, kui keegi karjus „Tituški,” ja kümme raudkangidega omakaitseüksuslast jooksis ummisjalu ähvardavalt Euroopa väljaku taga pargis jalutavate meeste poole. Eksinud õnnetukesed pääsesid kerge ehmatusega. Seekord.

Väga lihtsalt võib rahvas hakata kohut mõistma kõigi üle, kes julgevad väljendada üldisest erinevat seisukohta. Mõnele piisab sellest, kui „Slava Ukraini!”’ hüüdele mitte vastata „Herojem slava!”, et vastaja toetus revolutsioonile ja austus hukkunute vastu kahtluse alla seada.

Positiivne stsenaarium on võimalik

Demokraatia toimimise eelduseks on pluralism ja kriitika, kuid seda lubatakse vähe. Maidanist on saanud alternatiivne institutsioon, kes suudab parlamendile ette kirjutada, milliseid seadusi ja kui kiiresti tuleb vastu võtta. Usalduse puudumises peavad poliitikud aga iseend süüdistama.

Positiivne stsenaarium on võimalik, kuid selleks on vaja täita mitu eeltingimust. Riik vajab pankrotist pääsemiseks raha, reformide õnnestumiseks on vaja kannatlikkust ning lepitus eeldab aega ja rahva valmisolekut. Need on kui doominokivid, millest ühe kukkumine lükkab ümber ka kõik teised.

Raske on ette kujutada, et olukorra normaliseerumist oleks võimalik saavutada ilma Kremli toetuseta, kuid sama raske on ette kujutada, et Vene võimud oleksid valmis toetama. Ühelt poolt ei ole Vene võimude huvides sõjaline konflikt omaenda piiri ääres, kuid teisalt kardavad nad, et ukrainlaste revolutsioon võib lainetena levida Venemaale ja Valgevenesse.

Väärtused, mille nimel rahvas nii visalt sõdis, on ju elementaarsed. Kuritegeliku režiimi tegevus, seadusetus ja korruptsioon ning sellest tingitud mahajäämus ja vaesus on täiesti legitiimsed rahva pahameele põhjused ja peaksid olema arusaadavad meilegi. Ka see, et alternatiivide puudumises veendunud võimulolijad kaotavad ühel hetkel reaalsustaju ja võime mõista ühiskonnas toimuvat.

Muidugi on võrdusmärgi panemine Eesti ja Ukraina vahel vägivaldne, paljuski on ju ukrainlaste soov elada just sellises riigis, nagu Eesti. Kuid paralleele saab tuua küll, kas või näiteks liidrite ülbus ja soovimatus muutusteks. Küll aga kardan, et oleme heaolust mugandunud ning sarnaselt lääne-Euroopa riikidega ei suuda põhiväärtuste kaitsmine tekitada üldrahvalikku protestivaimu. Inimesed on nõus tänavale tulema peamiselt vaid siis, kui keegi seab kahtluse alla nende isikliku materiaalse heaolu.

Kolme kuu jooksul neli korda Ukrainat külastades esitasin protestijatega vesteldes alati küsimuse, miks nad seda teevad. Vastus aja jooksul ei muutunud, selleks oli ikka vastasseis kuritegelikule režiimile ja lootus, et Ukrainast võiks saada vaba, kodanikuõigusi austav normaalne õigusriik.

Revolutsioon on võtnud vähemalt 84 inimeselt elu, 2000 on saanud vigastada, osa neist on sandistatud igaveseks. Pole kahtlust, et ukraina rahvas on näidanud ennast tugevana, kuid kas jätkub ka tarkust, visadust ja võimekust normaalsesse ellu tagasi jõuda, on järgnevate päevade, nädalate ja kuude põhiküsimus.

http://life.pravda.com.ua/person/2014/02/21/153011

Artikkel ilmus 27. veebruaril Sirbis: Väljakurahva habras võit

20Feb/140

Seisaku vastu: algatus Elamisväärne Riik

Mis oleks, kui inimestel oleks Eestis nii hea elada, et siia pigem tuldaks kui siit mindaks? Kui iga otsust kaalutaks selle eesmärgi valguses ja kui inimesed saaksid selles poliitikute peale kindlad olla? Hea elu eesmärk ei sisalda midagi raskesti mõistetavat. Siia kuuluvad võimalused tagada endale hea tervis, head tingimused kasvamiseks, soodne keskkond sünnipäraste annete ja võimete arenemiseks ning töötamiseks. Samuti turvatunne tänase ja homse ees, toetav kogukond ja puhas loodus, avatud poliitika, mis loob väärtusi ja inspireerib inimesi, ning maksud, mida inimesed on nõus maksma, sest nad saavad aru, kuidas need ühiseid huve teenivad.

Loe edasi: Seisaku vastu: algatus Elamisväärne Riik

Filed under: Eesti No Comments
4Feb/140

Ukraina võimud rõhuvad inimesi hirmutades terrorile ja teadmatusele

Nädalapäevad piinamist ja seejärel hirm, et miilits tassib ta haiglavoodist otse trellide taha, on vähemalt Euromaidani kuulsaima inimröövi ohvri Dmitri Bulatovi jaoks möödas. See ei ole aga mingi lohutus neile 36 inimesele, kelle nimed on kantud EuromaidanSOS teadmata kadunud isikute andmebaasi.
Tänasel Ukraina parlamendi istungil arutatakse uuesti amnestiaseadust, mis varem muutis vahistatud protestijad sisuliselt pantvangideks. Nende vabastamise tingimuseks seati, et kahe nädala jooksul lahkuvad meeleavaldajad valitsushoonetest. Ent armuandmist ei saa siduda sellega, kuidas kolmas isik käitub. See on täpselt sama lähenemine, nagu seitsmeks aastaks vangi saadetud Julia Tõmošenko puhul, keda kasutati, et läänelt soodsaid tingimusi välja pressida. Võib-olla polegi halb, et tehing läbi kukkus, sest kui midagi, pakkus Janukovõtš järjekordse tõestuse, miks pantvangistajatega vähemalt avalikult kunagi läbi ei räägita.

Kui täna poliitilist lahendust ei leita, võivad Hruševski tänaval parlamendi hoonest kiviviske kaugusel taas nii kivid kui ka kuulid lendama hakata. Oht poliitilise meelsuse pärast röövimise, piinamise ja mõrva ohvriks langeda valitseb aga kogu Ukrainas.

Usaldamatus

„Mida te siin filmite inimeste nägusid,” teatas minust peajagu lühem kiitsakas vanamees. Füüsiline aspekt ei vähendanud tema julgust krabada ühe käega mu õlast ja teisega püüda haarata mobiiltelefoni. See, pühapäeva õhtul Kiievi Iseseisvuse väljaku kontserdil toimunud intsident lahenes pärast lühikest vestlust sõbraliku käepigistusega, kuid kinnitas taas pikaleveninud konflikti uut faasi.

Protest Ukrainas vaatab suurte hirmunud silmadega tulevikku. 21. novembril alanud meeleavalduste esialgse hipiliku võitlusvaimu asendab karm olelusvõitlus. Hruševski tänava kuuepäevases sõjas kaotasid kõik, sealhulgas kolm protestijat oma elu. Konflikti epitsenter oli umbes saja meetri pikkune tänavalõik, mida vältides kadus oht saada viga suitsugranaadi või Molotovi kokteili plahvatusest ning pihta kummi- või päriskuuliga. Oluliselt keerulisem on teisitimõtlejatel vältida ohtu, et tundmatud inimesed röövivad nad koduteel või tassivad minema otse haiglavoodist.

Detsembris esimese jõulupüha öötundidel sõitis Ukraina presidendi ja tema kliki korruptsiooni uurinud ajakirjanik Tatjana Tšornovil kodu poole, kui tundmata kurjategijad tema sõiduauto teelt välja rammisid. Tšonovil peksti vaeseomaks ja jäeti tee äärde surema, kuid tänu möödasõitjate abile pääses ta eluga.

Nii hästi ei läinud Juri Verbitskil, kelle piinamistunnustega surnukeha leiti 22. jaanuaril Kiievi lähedalt metsast. Ta rööviti koos sõber Ihor Lutsenkoga otse haiglast, kuhu ta oli tulnud ravima oma silma, mis sai viga protestantide ja miilitsa vahelises kokkupõrkes. Neid peksti ja piinati terve öö ning jäeti külma metsa surema. Lutsenko suutis enne külmumist abistajateni roomata.

Samal päeval langes inimröövi ohvriks ka Dmitro Bulatov, kes on Automaidani- nimelise grupi juht. Automaidan koondab endasse peamiselt nooremaid inimesi, kes on oma autod ehtinud Euromaidani sümboolikaga ja korraldanud alates novembrist protestiaktsioone või pakkunud meeleavaldajatele transporti. Mõnest aktsioonist on osa võtnud ka 1000 autost koosnev kolonn.

Hirm

„Esimest korda tundsin, et võib-olla pole kõige targem üksi öösel Kiievis kõndida,” ütles mulle Ukraina naisajakirjanik Natalja pärast seda, kui oli lugenud Bulatovi intervjuud röövimisest ja päevi kestnud piinamisest. Youtube’i üles laaditud videoläkituses lubati vähemalt sama jubedat saatust Natalja kolleegile, tuntud ajakirjanikule Mustafa Nayemile, kelle tegevus on otseselt seotud Euromaidani meeleavaldustega.

Inimröövid näitavad Ukrainat, mis on ladvast juurteni kriminaalse süsteemi haardes. Kui juba riigipea on süüdi mõistetud bandiit, kelle mõttemaailm lähtub Donetski tänavapättide arusaamadest, ei saa midagi paremat oodata tema partei sõduritelt, oblastite juhtidelt ega ka tavaliselt miilitsalt.

Kõike seda vaadates võib tekkida küsimus, miks Bulatovit ära ei tapetud. Nädalapäevad teda kinni hoidnud ja piinanud bandiidid olid kindlasti kogenud professionaalid, kelle jaoks poleks tapmine olnud midagi esmakordset. Aga võib-olla nii kavatsetigi. Bulatovi kirjeldused piinamisest ja kannatustest tekitavad rohkem hirmu kui lähedaste nutt ja tumm hauaplaat. Eile Vilniusesse ravile jõudnud Bulatov on elav hoiatus kõigile, kes julgevad kriminaalse võimuladviku vastu astuda. Just sellise hirmu abil saab pantvangistada kogu Ukraina.

Artikkel ilmus 4. veebruaril EPLis: Silver Meikar: Ukraina võimud rõhuvad inimesi hirmutades terrorile ja teadmatusele

2Feb/140

Jälle (kümned)tuhanded Maidanil

Mitukümmend tuhat meeleavaldajat on taas kogunenud Kiievi Iseseisvuse väljakule et osa võtta traditsioonilisest pühapäevasest suurmiitingust, erinevatel hinnangutel 25 000 - 50 000.

Paarisaja meetri kaugusel Iseseisvuse väljakust Hruševski tänaval kestab rahulik Ukraina erivägede ja barrikaadide taha varjunud protestijate vastasseis. Maidan Nezaležnostile on paljud meeleavaldajad tulnud koos lastega, mis kinnitab, et vägivaldse konflikti puhkemist ei kardeta. Seda toestab ka Ukraina märulimiilitsa Berkuti kaitserivi, mis võrreldes varasemaga on muutunud oluliselt hõredamaks. Tiheda kaitserivi loomiseks piisavate meeste leidmist raskendavad kindlasti ka pikast vastasseisust tingitud kurnatus ning krõbedast pakasest tingitud haigused.

Eriväelaste meeleolu hoidmiseks on neile nädalaid valjuhäälditest lastud lõbusat muusikat. Sellele vastukaaluks on protestijad toonud võimsamad kõlarid, milles kantakse praegu üle Maidan Nezaležnostil peetavaid kõnesid. Lisaks ehitati eile õhtul barrikaadi peale suur ekraan, et ohtutundidel Berkutit sõltumatute uudistesaadetega harida.

Mitmed kiievlased pole meeleavaldusele tulnud tühjade kätega. Isiklike sõiduautodega tuuakse puid, seljakottides on termosed kuuma teega ja pakikesed kodus valmistatud kookide ning pirukatega. Paljud panevad raha mitmele poole üles seatud annetuskastidesse.

Euromaidan on nii pikalt ja võimsalt saanud toimida just tänu sellele, et protestijate seljataga on nii suur vabatahtlike toetajate grupp. Isegi päevadel, kui Maidanil seisab vaid mõnisada inimest ja tuhatkond puhkab hõivatud hoonetes, toetavad neid miljonid üle Ukraina.

(Lühikommentaar ilmus 2 veebruaril Postimees online'is: Silver Meikar: jälle tuhanded Maidanil)

22Jan/140

Säutsuv Ukraina katapult


Au Ukrainale. Laadida!» säutsus Ukraina katapult ja mõni minut hiljem lendas esimene kivi eriüksuslaste poole. Kokkuklopsitud laudadest, ühest metallorust, potist ja metalli täis topitud paarist riidekotist valmistatud kahemeetrine viskemasin sai vaevalt töövalmis, kui tal oli juba oma konto Twitteris. Revolutsiooni ajal võetakse alati kasutusele kõige modernsem kättesaadav tehnoloogia ja nii on internetil olnud suur roll kõigis viimastel aastatel toimunud protestides. Kuid just need, juba kaks kuud Ukraina pealinnas Kiievis väldanud meeleavaldused on kehtestanud uue standardi, kuidas kasutada sotsiaalmeediat massirahutuste korraldamisel ja kajastamisel.

Ukraina Euromaidani rahutused said alguse ühest Facebooki postitusest. Kui oli selgeks saanud, et Ukraina president Viktor Janukovõtš ei kavatsegi allkirjastada vabakaubanduslepet Euroopa Liiduga, lubas Ukrainska Pravda tuntud ajakirjanik Mustafa Naijem, et kui tema üleskutset jagatakse Facebookis vähemalt 1000 korda, läheb ta 21. novembril kell 22.30 Maidanile meelt avaldama. Üleskutset jagas enam kui 2500 inimest ning umbes sama palju oli neid, kes jalutasid õhtul Kiievi keskväljakule.

Kohe, kui alanud protestid said nimeks Euromaidan, loodi ka samanimeline Facebooki lehekülg, mis kogus kaheksa päevaga üle 70 000 «like’i», praeguseks on neid juba 180 000. Twitteri kontot @euromaidan jälgib 30 000 inimest. Revolutsiooni esimesel päeval alustatud Hromadske TV ülekandeid on vaadanud sajad tuhanded, lisaks kantakse neid üle piirkondlikes telejaamades.

Oxfordi ülikooli politoloogi Olga Onuchi aasta alguses avaldatud uuringu ülevaade kinnitab, et just sotsiaalvõrgustikud (Facebook ja VKontakte) ja internetiuudiste saidid (Spilno TV ja Hromadske TV) on olnud protestijate jaoks peamised ja usaldusväärseimad infokanalid. Samas, suuresti tänu peamiste telekanalite otsusele valitsuse vastuseisust hoolimata Euromaidani sündmusi kajastada oleme pühapäevastel massikogunemistel näinud sadu tuhandeid osalejaid.

Kõige suuremad meeleavaldused toimusid 1. ja 8. detsembril, mil ka kõige tagasihoidlikumad pakkusid rahvamassi suuruseks vähemalt pool miljonit. Kui esimesel korral oli väljatulemise peamine motivaator eriüksuse Berkuti rünnak rahumeelsete demonstrantide vastu päev varem, siis teisele aitas vähemalt osaliselt kaasa Economisti ajakirjaniku Edward Lucase Twitteri-postitus. Nimelt oletas Lucas Twitteris, et Ukraina president Viktor Janukovõtš kirjutas Sotšis alla strateegilisele lepingule Venemaaga. Mitu Ukraina meediaväljaannet avaldas Economistile ja Lucasele viidates uudise, et Janukovõtš müüs riigi Putinile, ning opositsioon kasutas juhust, et kutsuda rahvast meeleavaldusele «riiki päästma».

Lucas pidi hiljem möönma, et tegemist oli talle antud info ja mitte faktidega, ning avaldama kahetsust, et tema säuts sellise tähenduse omandas. «Twitter on nagu põlevate tikkude heitmine pimedusse,» seletas Lucas Buzzfeedile. «Mõni neist kukub bensiiniloiku.» Pingetest tiines õhkkonnas levivadki oletused, kuulujutud ja ka lausvaled kulutulena ning eksimusi tuleb ette ikka. Just faktide põhjalikku kontrollimist peab üks Hormanski TV ankrutest, ajakirjanik Natalija Gumenjuk üheks põhiliseks proovikiviks, ilma milleta ei saa tekkida usaldust meediakanali vastu.

Sotsiaalmeedial on tähtis roll ka tänavaprotestidel osalemisega kaasneva hirmu hajutamisel. Natalija hinnangul on see aidanud võimu suhtes kriitilistel ukrainlastel tekitada tunnet, et neid on palju, ja neid mobiliseerida, peale selle julgustanud ka arvamusliidreid oma seisukohta välja ütlema ja seeläbi meeleavaldusi toetama. «Kui ei oleks Facebooki, julgen kahelda, et nad oleksid helistanud meediale või kutsunud kokku pressikonverentsi,» seletas ta mulle kohtumisel detsembris. Kuid meeleavalduse kestus otsustatakse ikkagi tänavatel, mitte «like’ide» ja «share’ide» järgi. See, et internetikanalites levis väga kiiresti info 11. detsembri varahommikul alanud miilitsaoperatsioonist, mille eesmärk oli puhastada Maidan meeleavaldajatest, poleks päästnud Euromaidanit, kui inimesed oleks arvuti taha jäänud. Mõne tunniga (ja taksojuhtide abiga, kes huvilisi tasuta kohale sõidutasid) suurenes protestijate arv 5000-lt 25 000-le ning selgelt arvulisse vähemusse jäänud eriüksuslased pidid hommikul viisakalt taanduma.

Pole siis ime, et 16. jaanuaril Ukraina parlamendis (protseduurireegleid eirates) läbi surutud protestidevastane seaduste pakett püüab ühe hoobiga lõpetada nii tänavaprotestid kui ka nende kajastamise internetis. Trahv või vanglakaristus oota­b nii Euromaidani meeleavaldusel osalejaid kui ka selle avalikult toetajaid – ekstremismi vormid mõlemad. Paljuski just see seadus oli põhjus, miks kogunes pühapäeval taas paarsada tuhat inimest meeleavaldusele ja õhtul alustas paarsada neist rünnakuid eriüksuste vastu. Fotod mahapõlenud sõjaväebussidest ning videod eriüksuslaste poole kive ja Molotovi kokteile viskavatest demonstrantidest näitavad vaid meeleavalduste seda külge, mis meile närvikõdi pakub.

Mõnisada meetrit tulistest kokkupõrgetest eemal toimib Maidani vabalinn koos igatäistunnise ühishümni laulmise ja kõnekoosolekuga edasi. Veelgi enam. Vähemalt artikli kirjutamise ajaks pole demonstrandid rüüstanud ühtegi poodi ega visanud katki vitriinaknaid, mis on olnud ju nii tavaline vaatepilt Ateenast Madridini, ka 2007. aasta pronksöö ajal Tallinnas. Ukrainlaste vihaobjektiks on korrumpeerunud võim ja selle esindajad.

Siiski annab ka eriüksuse ründamine võimule piisavalt põhjust, et teha meeleavaldustele Kiievi kesklinnas lõpp ning alustada karistusaktsiooniga. Võib-olla tehti seda juba täna varahommikul. Tehnoloogia on kahe teraga mõõk, mida võim saab enda hüvanguks veelgi lihtsamalt ära kasutada. Teisipäeva esimestel tundidel saabus Maidanil viibijatele SMS: «Hea klient, te olete registreeritud massirahutusel osalejate sekka.»

Kui ukrainlased ei taha jagada naaberriikide Venemaa ja Valgevene autoritaarse ühiskonna saatust, peavad nad hirmutamisele sama südilt vastu hakkama. Muidu läheb neil nii nagu eilse meeleavalduse kurikuulsal katapuldil, mis pärast seda, kui Berkut rünnaku käigus selle maha lõhkus, ei teinud enam ühtegi säutsu.

(Artikkel ilmus 22.01.2014 Postimehes. Silver Meikar: säutsuv Ukraina katapult -- Tehnoloogia on kahe teraga mõõk, mida ka võim saab oma hüvanguks ära kasutada. Juba kaks kuud Kiievis väldanud meeleavaldused on kehtestanud uue standardi, kuidas kasutada sotsiaalmeediat massirahutuste korraldamisel ja kajastamisel, kirjutab inim­õiguste aktivist Silver Meikar.

20Jan/140

Silmakirjalik näitemäng

Viimane aasta näitab, et rahvakogusid, arvamusfestivale ja vabakonda kartellierakonnad ei karda. Mure tekib alles siis, kui keegi ähvardab pakkuda sisulist konkurentsi valimistel. Just selles võtmes tuleb mõista, miks sel kolmapäeval vastu võetavad erakonnaseaduse muudatused poliitilist süsteemi ei ava.
Peamine oht parlamendierakondade hegemooniale parteimaastikul kõrvaldati vaiksel pühade-eelsel ajal nii osavalt, et keegi ei pannud seda tähelegi. Eelnõu ainuke poliitilise süsteemi avamist sisuliselt toetav muudatus – erakonna loomiseks vajalike liikmete arvu vähendamine 1000-lt 500-ni – jõustub Euroopa Parlamendi valimiste peale mõtlevate uute erakondade algatusgruppide jaoks liiga hilja ehk 1. aprillil. Tavakorras jõustumise korral oleks aprillinalja asemel jäänud vähemalt teoreetiline võimalus esitada märtsi alguseks ehk kandidaatide registreerimise ajaks 500 allkirjaga uue erakonna loomise paberid.

Emeriitprofessor ja sotsiaaldemokraatide kandidaat Marju Lauristin hindas eelmisel nädalal Postimehele antud usutluses praegust Eesti siseolukorda selliseks, et „need europarlamendi valimised on järgmiste Eesti riigikogu valimiste eelproov”. Selle eelproovis osalemise uks tõmmati võimalike uute konkurentide ees kinni.

Tehtagu!

Samm on seda kummastavam, et uutel tulijatel tuleks niigi läbida põhjalik kadalipp. Ekslik oleks arvata, et rahulolematus olemasolevate erakondade ja poliitikutega soodustab üheselt uute jõudude teket. Pigem vastupidi. Kui „kõik poliitikud on räpased”, siis miks peaks mõistlik inimene sellega tegelema hakkama? „Muidugi oleks hea, kui oleks poliitikas konkurents, aga ise ma küll ei osale,” on tüüpiline vastus. Valdavat seisukohta iseloomustab põhimõte: „Tehtagu!”

Kui keegi otsustab poliitikasse minna, on mõne parlamendierakonnaga liitumine lihtsam ja riskivaba tee. Uusi liikmeid võetakse alati rõõmuga vastu, ühiskonnas hinnatud isikutele peetakse aga „ridade värskendamise” loosungi all lausa avalikku ajujahti.

Kahe uue erakonnaalgatuse vastu on erakonnad siiani kasutanud ainult kõige leebemat taktikat – ignoreerimist. Uuringufirma TNS EMOR uuringuekspert Aivar Voog tõstis Delfile antud usutluses peale suutlikkuse kaasata usaldusväärselt mõjuvaid liikmeid esile just seda, „kuivõrd suudetakse olla pikemaajaliselt uute ideede ja vaatenurkadega meedia tähelepanu keskpunktis”..

Kui loodav erakond suudab meediabarjääri ületada, võtavad kartelliparteid kasutusele sildistamise ja naeruvääristamise. Sisu ründamise asemel on tõhusam võtta ette mõni liige ja tema isikuomadused või minevik ja teisendada see kogu algatusele. Seekord läks vanadel olijatel eriti mugavalt, sest avalik arvamus oli mõlema algatusgrupi juhi puhul juba välja kujunenud: Andres Herkelit peavad paljud liiga halliks ja Kristiina Ojulandi liiga värvikaks isikuks.

Mannetud loosungid

Selles, et mõlemale algatusele hinnangu andmiseks keskenduti peamisel juhile, ei tasu süüdistada meediat. Polegi ju millestki muust rääkida, kui küsimusele programmi kohta antakse vastuseks „uus” ja lisatakse lubadus „olla eetilisem”. On ju ilmne, et uus erakond ei saa tekkida loosungitega, mis lubavad uut poliitikat. Selle võimas edu, aga kiire langus ja mannetu saatus on meil kõigil hästi meeles. Uus poliitiline jõud saab tugineda ainult põhimõttele, et poliitika kõnetab kodanikku sisulisemalt ja erinevalt praegustest jõududest, kel aeg-ajalt on kombeks saata kodanik kuuri taha või soovitada tal lihtsalt vait olla.

Vähesed teavad, et mõlemad algatusgrupid teevad sisuliste seisukohtade väljatöötamise nimel kõvasti tööd. Just seetõttu ei mõista ma üleskutsed, et algatusgrupid peaksid kohe leivad ühte kappi panema. Enne tuleks ikka välja selgitada, kas ja kui suur on seisukohtade ühisosa.

Tugev ja uudseid lahendusi pakkuv programm edu ei garanteeri. Head ideed leiavad kiiresti koha mõne või kõigi kartelliparteide programmis ja muutuvad tänu kampaaniaeelarvele nende omaks. Poliittehnoloogia „lubame sama, aga natuke rohkem” tagas, et pärast roheliste tekkimist leidsid keskkonnasäästlikkuse teemad vanade erakondade programmides olulise koha. Põhjus, mis eristas uut tulijat vanadest, kadus ja osaliselt seetõttu mängib Erakond Eestimaa Rohelised juba aastaid poliitika kolmandas liigas.

Keeruline on vastata küsimusele, kui suur on minimaalne summa, millega uus erakond saaks loodud ja suudaks mängida esiliigas. Valimistel edu saavutamiseks peavad kandidaadid olema vähemalt nii tugevad ja kampaania nii piisav, et ei jääks kõlama parlamendierakondade isetäituv ennustus: „Neid uusi valides läheb hääl raisku, sest nad ei ületa valimiskünnist.”

Paljud neist takistustest oleks ületatud, kui uus erakond oleks saanud tuleristsed Euroopa Parlamendi valimistel. Täisnimekirjaks läheb vaja vaid 12 kandidaati, pole vaja piirkondlikke organisatsioone, kampaaniakulud on oluliselt väiksemad...

Üks mandaat taganuks, et erakond ei peaks pärast europarlamendi valimisi häbisse jääma. Tekiks usk, et riigikogu valimistel võivad nad tõsist konkurentsi pakkuda, mis tähendab rohkem häid kandidaate ja püsikohta riigikogu valimisdebattide esiliigas.

(Artikkel ilmus 20.01 Eesti Päevalehes. Silver Meikar: Silmakirjalik näitemäng. Erakonnaseaduse muudatused tagavad vanade olijate ainuvõimu veel pikaks ajaks)