Kes ma olen?
Olen sündinud ning veetnud suurema osa oma elust Tartus. Siin olen lõpetanud Miina Härma gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, rajanud koos sõpradega esimese Reformierakonna noorteorganisatsiooni ning käivitanud infotehnoloogia ettevõtte. Saanud 2003. aastal asendusliikmena Riigikokku, kolisin Tallinnasse. Kui 2006. aastal sündis perre esimene laps, ei jäänud enam muud võimalust kui rajada Tallinnasse ka kodu.
Lapsepõlve sõbrad
Olen alles nüüd, Tartust eemal elades, hakanud mõistma president Lennart Meri poolt sageli kasutatud mõttetera „kaugelt näeb kaugemale“. Distantsilt õpitakse väärtustama neid asju, mida kohapeal olles peetakse loomulikuks. Täna, koos abikaasa Nele ja laste Ingel ja Taanieliga kunagises vanavanemate korteris Nõmmel elades mõistan miks nimetatakse just Tartut Eesti kõige elamisväärsemaks linnaks. Tartu on mõnusaks igapäevaeluks just paraja suurusega, sobiva elutempo ning pisut isepäise auraga. Tänu ülikoolile on ta ühtlasi vaba ja pidevas muutumises.
Välispoliitika arutelu Riigikogus - 8. veebruar 2011
Siiski on Tartul ka omad puudused. Jah, me võime nimetada oma kodulinna Eesti haridus- ja kultuuripealinnaks, kuid kas oleme seda tegelikult vaid iseendi või ka teiste jaoks? Pidevalt Tallinna ja Tartu vahel liigeldes mõistan, et kiire maa-, rööpa ja õhutee puudumine Eesti kahe suurima linna vahel on Tartu arengu olulisimaks pudelikaelaks. Kui teistel eestimaalastel ning välisturistidel puuduvad Tartusse tulekuks head reisimisvõimalused, on meie vaimu- ja kultuuririkkus vaid vähestele kättesaadav. Linnadevahelist kaugust ei mõõdeta ammu enam kilomeetrite, vaid ühendusaja järgi.
Osalemine Ukraina Oranžis revolutsioonis 2004.a.
Tänu võimalusele osaleda 2004. aasta Ukraina oranžis revolutsioonis ning kogemustele, mille sain mitmete teiste radikaalseid muutusi vajavate riikide külastamisest, mõistsin et Eesti on oma arengult võrdlemisi heas seisus ning virisemiseks on tunduvalt vähem põhjust kui meile võib tihtipeale tunduda. Kõigest kahekümne taasiseseisvuse aasta jooksul on Eesti integreerunud Euroopasse tihedamalt kui ükski teine riik selles regioonis.
Nüüd on aeg teha olulised valikud. Eesti on saavutatud 1990ndade alguses seatud suured eesmärgid nagu euroopalikele väärtustele tugineva seadusandluse ja riigiinstitutsioonide loomine, aga ka täisväärtuslik liikmelisus NATO-s, Euroopa Liidus ja OECD-s. Loomuliku arenguna on tõstatunud oluliseks küsimuseks see, millist poliitikat me lääneriikide võrdväärse partnerina teha soovime. Oleme võidelnud kätte võimu ja võimalused mõjutada maailmas toimuvat, kuid millist maailma me siis tahame?
Kohtumine Václav Haveliga 2011.a.
Eesti üheks peamiseks eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Üheltpoolt tuleb jõuda selleni, et need väärtused oleksid oma kodupinnal nii formaalselt kui sisuliselt tagatud. Teisalt tuleb kasutada kõiki võimalusi ja vahendeid inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil võrdlemisi vähe ressursse ja mõjuvõimu. Kuid just seetõttu on rahvusvahelised organisatsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.
Kohtumine president Lennart Merega tema kodus Viimsis 2003.a.
Nii nagu olen vaadanud kaugelt Eestit ja mõtisklenud mida saab meie riik veel inimeste heaolu nimel ära teha, olen vaadanud ka Tartut, kuid siis endalt küsinud, milliseid samme saan astuda mina. Omakasupüüdlikult, sest südames tahan, et ka minu lapsed saaksid Tartust hea koolihariduse, mängiksid peitust Toomemäel ning naudiksid närvikõdi salaja Botaanikaaia müürist üle ronides. Kuid mul on ka üks teine soov – ma tahan jätkata oma pooleliolevaid võitlusi Riigikogu liikmena ning seetõttu kandideerin ka nendel valimistel. Arvan, et kuueaastane parlamendiliikme kogemus on õpetanud mulle piisavalt esindama edukalt oma kodulinna valijaid ning seisma sellise Eesti ja maailma eest, milles soovin et me kõik elaksime.
Kohtumine Birma munkadega Riigikogus 2008.a.
See on Sinu otsus, kellele sa nendel valimistel oma hääle annad. Kui soovid, et mina esindaksin Sind Riigikogus, siis luban, et jätkan oma tegevuse ja seisukohtade aktiivset kajastamist nii oma ajaveebis, Facebook’is, Twitter’is kui ka meedias ning püüan olla oma valijatele alati kättesaadav ja abiks.
Tööst ja seisukohtadest olen kirjutanud aastaid oma ajaveebis www.meikar.ee. Kui Sul on küsimusi või ettepanekuid, siis pöördu otse minu poole.
Minu isiklik mobiiltelefoni number on 527 8089
ja e-post silver.meikar@riigikogu.ee.
