 |
   |
|
Artiklid
10.08.2005
Tartu ei ole ainult ülikoolilinn
Silver Meikar; Tartu Linnaleht
„Tartu on noorele perele parim linn,” ütles Hansapäevadel sõber ja noor ema Sirli. „Siin on kõik olemas – head koolid ja lasteaiad, sportimisvõimalused, arstiabi, noorteklubid ja palju muud. Ning võrreldes Tallinnaga on Tartu ka turvaline ning (elu)rõõmus.”
Just elurõõmsat Tartut ja rõõmsaid sõpru kohtasingi Hansapäevadel. Eesti President Lennart Meri on pidanud kõne pealkirjaga „Kaugelt näeb kaugemale”. Kaks aastat tagasi Riigikokku minnes jäi paraku töö kodulinnas pooleli ja nüüd saan kaugelt võrrelda, mis vahepeal Tartus muutunud on.
Alustan oma ringkäiku Lutsu tänavalt. Mäletan, kui ülikooli teisel kursusel käisime Antoniuse Gildi õues prahti koristamas ning kuulsime suurejoonelistest plaanidest. Nüüd on need teostunud. Külastajatel on lisaks võimalusele osta endale huvitav main-streamist erinev kunstiese võimalus jälgida, kuidas käsitöölised- kunstnikud töötavad.
Sama palju kiidusõnu väärib mänguasjamuuseum, kust leidsin mitmeid lelusid, mis lapsepõlves ka minu mänguasjakasti sisustasid. Hubane interjöör ja nostalgiline kollektsioon olid kindlasti põhjusteks, miks muuseum Tartu kultuuriaasta publiku lemmiku preemia sai.
Tartu muutumisest rääkides ei saa mööda minna Jaanikirikust, mille olulisust on hästi sõnastanud Tartu endine linnapea ja taastustööde üks algatajatest Andrus Ansip: „Selle kiriku taastamine on olnud meie tõtlevas maailmas, kus materiaalsed väärtused on väga kõrgelt hinnatud, üks harukordne erand. Me ei ole saanud mitte ainult kirikuhooned korda, vaid selle kiriku taastamine on teinud meie inimesi rikkamaks. Me oleme muutunud kirikut taastades märksa väärikamatakse ja see on suurem väärtus veel kui kirik ühes keskaegsete terrakotaskulptuuridega.”
Tartu kui kohvikultuuri linn
Tulles Jaani kiriku juurest mööda Rüütli tänavat Raekoja platsi poole, tunnen ennast kui Aix-en-Provence kesktänaval. Kingad klõpsuvad mööda uut jalakäijate tee sillutist, tänavakohvikutes elavnevad vestlused ja hoonetel säravad sobivad toonid. Kiire pilk endisele Volga restoranile Gildi tänaval, kergendusohe – lõpuks ometi on restaureerimis-kate ette tõmmatud.
Saksa ajakirjanikud, kellega koos Hansapäevadel viibisin, küsisid eelnevalt soovitusi, kus einestada. Pakutud loetelu uutest-huvitavatest kohtadest tuli pikk. Tartus avastasin, et vahepeal on avatud veel mitu söögikohta, kus hea kohvi ja kohapeal küpsetatud koogid keele alla viivad. Kõikidesse kolme päeva jooksul ei jõudnudki.
Kohvikukultuuri ei arenda mitte turistid, vaid linnakodanikud, kellel harjumus pubis õllejutu või ööklubis müra asemel head kultuurset seltskonda nautida. Tallinnas on linna suurust arvestades kohvikultuuri arendamiseks liiga vähe kultuuri, Pärnus aga aastaringselt avatud kohvikuid. Tartus on need mõlemad olemas.
Tartu kui jalgrattalinn
Sealsamas Rüütli tänaval seisavad kõrvuti kaks jalgrattahoidlat ja üks ratas. Just sellise disainiga torud sai omal ajal Hollandi väikelinna näitel ka Tartusse paigaldatud. Paraku ei ole Hollandi jalgrattahullus veel Tartusse jõudnud ning ma ei usu, et selles on süüdi ainult korraliku jalgrattateede võrgustiku puudumine.
Hollandis ja Taanis hakati jalgrattateid ehitama autojuhtide ühingu survel. Mööda sõiduteid liikuvad jalgratturid segasid liiklust ning põhjustasid õnnetusi. Selleks, et Tartus oleks rohkem jalgrattaid ja hoidlaid, peaks olema rohkeim igapäeva-rattureid.
Erinevates artiklites on tõstatab autostumise probleemi ja pakutud lahendusena teede kiirema laiendamise. Teede laiendamine ei aita, ütlen mina Tallinnas 2 aastat autoga liiklema pidanud tartlane. Rävala tee läbimurre Liivalaia ristmikule tekitas ummiku Tartu maantee aukude ees, nende parandamine ja tänava laiendamine sulgeb aga Järvevana ristmiku täielikult. Nõiaring...
Tartu ümbersõidud on kindlasti hea lahendus, mis vähendaks linna saastumist ning ummikuid. Sama oluline on jalgrattateede arendamine. Kõige olulisem on aga, et linlased hakkaksid ise rohkem rattaid kasutama. Siin on palju teha just igal linnakodanikul, asutusel ja ettevõttel.
Tartu kui perelinn
Raekoja platsilt üle Kaarsilla ja siis mööda Emajõge jalutades ei tekkinud tunnet, et tahaks nüüd särgi maha visata ja päevitama hakata. Ükskõik kui palju seda keegi ka tahaks, ei saa Tartust kunagi suvepealinna. Sellele ei aita kaasa isegi uue lõbustuspargi ehitamine.
Tüüpiline suvelinnakülastaja ei unista paljuski muust kui rannas vedelemisest, kiirtoidust, õllest ja poolpaljalt mööda linna kakerdamisest. Need asjad, mida Tartul pakkuda on, teda ei huvita.
Usaldades oma sõpra Siirit, on Tartu täna hea perelinn ning võiks olla ka kogu pere suvelinn. Väikeste lastega linna külastajad on kindlasti rohkem huvitatud turvalisusest, puhtusest ja rahust, mida Tartul palju pakkuda on. Samuti sooviksid nad leida huvitavat tegevust kogu perele. Tartus on olemas Aura veekeskus, linna- ja mänguasjamuuseum, Toomemägi ja palju muudki, ehitamisel Ahhaa keskus ja uued sportimisvõimalused.
Vaadates Tartu arengut, tekib soov lisada tunnuslausele „heade mõtete linn” täiendus „..., mis saavad alati teoks”. Väikene jalutuskäik mööda ilusat kodulinna pani mind uskuma, et Tartu ei ole mitte ainult ülikoolilinn, vaid ka perelinn ning tulevikus ka kohvikukultuuri ja jalgrattalinn.
Silver Meikar
Tartu kodanik
Reformierakond
Alustan oma ringkäiku Lutsu tänavalt. Mäletan, kui ülikooli teisel kursusel käisime Antoniuse Gildi õues prahti koristamas ning kuulsime suurejoonelistest plaanidest. Nüüd on need teostunud. Külastajatel on lisaks võimalusele osta endale huvitav main-streamist erinev kunstiese võimalus jälgida, kuidas käsitöölised- kunstnikud töötavad.
Sama palju kiidusõnu väärib mänguasjamuuseum, kust leidsin mitmeid lelusid, mis lapsepõlves ka minu mänguasjakasti sisustasid. Hubane interjöör ja nostalgiline kollektsioon olid kindlasti põhjusteks, miks muuseum Tartu kultuuriaasta publiku lemmiku preemia sai.
Tartu muutumisest rääkides ei saa mööda minna Jaanikirikust, mille olulisust on hästi sõnastanud Tartu endine linnapea ja taastustööde üks algatajatest Andrus Ansip: „Selle kiriku taastamine on olnud meie tõtlevas maailmas, kus materiaalsed väärtused on väga kõrgelt hinnatud, üks harukordne erand. Me ei ole saanud mitte ainult kirikuhooned korda, vaid selle kiriku taastamine on teinud meie inimesi rikkamaks. Me oleme muutunud kirikut taastades märksa väärikamatakse ja see on suurem väärtus veel kui kirik ühes keskaegsete terrakotaskulptuuridega.”
Tartu kui kohvikultuuri linn
Tulles Jaani kiriku juurest mööda Rüütli tänavat Raekoja platsi poole, tunnen ennast kui Aix-en-Provence kesktänaval. Kingad klõpsuvad mööda uut jalakäijate tee sillutist, tänavakohvikutes elavnevad vestlused ja hoonetel säravad sobivad toonid. Kiire pilk endisele Volga restoranile Gildi tänaval, kergendusohe – lõpuks ometi on restaureerimis-kate ette tõmmatud.
Saksa ajakirjanikud, kellega koos Hansapäevadel viibisin, küsisid eelnevalt soovitusi, kus einestada. Pakutud loetelu uutest-huvitavatest kohtadest tuli pikk. Tartus avastasin, et vahepeal on avatud veel mitu söögikohta, kus hea kohvi ja kohapeal küpsetatud koogid keele alla viivad. Kõikidesse kolme päeva jooksul ei jõudnudki.
Kohvikukultuuri ei arenda mitte turistid, vaid linnakodanikud, kellel harjumus pubis õllejutu või ööklubis müra asemel head kultuurset seltskonda nautida. Tallinnas on linna suurust arvestades kohvikultuuri arendamiseks liiga vähe kultuuri, Pärnus aga aastaringselt avatud kohvikuid. Tartus on need mõlemad olemas.
Tartu kui jalgrattalinn
Sealsamas Rüütli tänaval seisavad kõrvuti kaks jalgrattahoidlat ja üks ratas. Just sellise disainiga torud sai omal ajal Hollandi väikelinna näitel ka Tartusse paigaldatud. Paraku ei ole Hollandi jalgrattahullus veel Tartusse jõudnud ning ma ei usu, et selles on süüdi ainult korraliku jalgrattateede võrgustiku puudumine.
Hollandis ja Taanis hakati jalgrattateid ehitama autojuhtide ühingu survel. Mööda sõiduteid liikuvad jalgratturid segasid liiklust ning põhjustasid õnnetusi. Selleks, et Tartus oleks rohkem jalgrattaid ja hoidlaid, peaks olema rohkeim igapäeva-rattureid.
Erinevates artiklites on tõstatab autostumise probleemi ja pakutud lahendusena teede kiirema laiendamise. Teede laiendamine ei aita, ütlen mina Tallinnas 2 aastat autoga liiklema pidanud tartlane. Rävala tee läbimurre Liivalaia ristmikule tekitas ummiku Tartu maantee aukude ees, nende parandamine ja tänava laiendamine sulgeb aga Järvevana ristmiku täielikult. Nõiaring...
Tartu ümbersõidud on kindlasti hea lahendus, mis vähendaks linna saastumist ning ummikuid. Sama oluline on jalgrattateede arendamine. Kõige olulisem on aga, et linlased hakkaksid ise rohkem rattaid kasutama. Siin on palju teha just igal linnakodanikul, asutusel ja ettevõttel.
Tartu kui perelinn
Raekoja platsilt üle Kaarsilla ja siis mööda Emajõge jalutades ei tekkinud tunnet, et tahaks nüüd särgi maha visata ja päevitama hakata. Ükskõik kui palju seda keegi ka tahaks, ei saa Tartust kunagi suvepealinna. Sellele ei aita kaasa isegi uue lõbustuspargi ehitamine.
Tüüpiline suvelinnakülastaja ei unista paljuski muust kui rannas vedelemisest, kiirtoidust, õllest ja poolpaljalt mööda linna kakerdamisest. Need asjad, mida Tartul pakkuda on, teda ei huvita.
Usaldades oma sõpra Siirit, on Tartu täna hea perelinn ning võiks olla ka kogu pere suvelinn. Väikeste lastega linna külastajad on kindlasti rohkem huvitatud turvalisusest, puhtusest ja rahust, mida Tartul palju pakkuda on. Samuti sooviksid nad leida huvitavat tegevust kogu perele. Tartus on olemas Aura veekeskus, linna- ja mänguasjamuuseum, Toomemägi ja palju muudki, ehitamisel Ahhaa keskus ja uued sportimisvõimalused.
Vaadates Tartu arengut, tekib soov lisada tunnuslausele „heade mõtete linn” täiendus „..., mis saavad alati teoks”. Väikene jalutuskäik mööda ilusat kodulinna pani mind uskuma, et Tartu ei ole mitte ainult ülikoolilinn, vaid ka perelinn ning tulevikus ka kohvikukultuuri ja jalgrattalinn.
Silver Meikar
Tartu kodanik
Reformierakond
tagasi arhiivi
tagasi esilehele