 |
   |
|
Artiklid
02.10.2007
Silver Meikar: Ukraina võitjad ja kaotajad
DELFI
Peaministri Janukovitši erakond võitis ja kaotas valimised. Parim häältesaak ei taga neile koos kommunistidega võimalust sini-punase koalitsiooni moodustamiseks. Kuid ka teisel poolel on ees rasked läbirääkimised ja õhkõrn enamus. Õhkõrnad koalitsioonid Ukrainas aga kaua ei püsi ja nii võibki osutuda tõeks ennustus, et järgmise aasta presidendivalimiste ajal toimuvad ka uued parlamendivalimised.
Üllatuslikult kolmeprotsendise valimiskünnise ületanud Litvini valimisblokk võib saada kuldaktsia otsustamaks, kes moodustab uue koalitsiooni. Oranži koalitsiooni põhituumikul on aga raske Litvinile head pakkumist teha, sest kui Julia Tõmošenkost saab peaminister, soovib Meie Ukraina mehitada spiikritooli. Spiikriamet on ka Litvini eesmärk ja kahekesi ühele toolile teadagi ei mahu. Eelmine kord sai just kaklus kohtade pärast oranžile koalitsioonile saatuslikuks.
Ilma Litvinita oleks oranžidel aga liiga väike enamus. Ka meil Eestis ei ole ju tark moodustada koalitsioon 51 kohaga, sest vahel ikka juhtub, et keegi on haige, reisil või valib „kogemata” valesti. Eri huvigruppidest koosnevad valimisnimekirjad ja peaaegu avalikud saadikute äraostmised suurendavad Ukrainas nõrga koalitsiooni lagunemise riski veelgi.
President Juštšenko andis korralduse uurida, miks Ida-Ukrainast ei ole ikka veel kõigist jaoskondadest hääletusprotokolle laekunud. Oranžide napp edu võib tekitada vastupandamatut kiusatust Regioonide Partei kantsis valimistulemusi natukene võltsida. Kaalukausi võib teisele poolele kallutada ka tuhat häält, mis moodustab 37 miljonist valijast tühise osa.
Regioonide Partei sõber Sotsialistide Blokk on 2,94 protsendiga napilt valimiskünnise all. Nende sissesaamine lööks kaardid segamini ja annaks parema võimaluse Janukovitšile peaministrina jätkata. Sotsialistide esimees Moroz oli 2006. aastal see, kes parlamendivalimiste järel oranži lipu sini-valge vastu vahetas ja Regioonide Parteile valitsuses juhtohjad tagas.
Morozile on sissesaamine elu ja surma küsimus, võib-olla isegi selle sõna otseses mõttes. Eelmistel valimistel sai tema vastloodud sotsialistide valimisblokk suurimaid annetusi, kuid ennetähtaegsete valimiste tõttu ei ole ta jõudnud kõiki „võlgasid” tasuda. Võlad on ohtlikult suured ja nii mõnedki võlausaldajad kah.
Loodan, et kiusatusest hoolimata tulevad ka Ida-Ukraina viimastest jaoskondadest ausad valimistulemused. Hoolimata sellest, kes moodustab koalitsiooni, peab Euroopa jätkama aktiivset koostööd uue valitsusjuhiga. Ukraina poliitika ei ole nii must-valge, nagu lääne press seda armastab kirjeldada.
On nii lihtne tembeldada Janukovitšit pahaks venemeelseks poliitikuks või Putini käpiknukuks. Poolteis aasta jooksul peaministrina on ta ennast näidanud koostöövõimelise ja läänesuunalise poliitikuna. Venekeelsele elanikkonnale antud populistlikud valimislubadused ununesid kiiresti pärast eelmisi valimisi ja analüütikute hinnangul ka nüüd.
Janukovitš on nagu meie Savisaar, kes peab elektroraadile meeldimiseks käituma vahel kahepalgeliselt. Samas usun, et südames ei soovi kumbi oma riigile halba. Savisaarel ja Janukovitšil võib paralleele leida veel — venekeelne elektoraat ja tugevad sidemed (pool)kahtlaste äriringkondadega näiteks. Niikaua, kuni nad peavad võimu jagama tugeva partneriga, ei hakka suured sigadused sündima. Oht tekib, kui nad saavad üksi valitseda, ning seetõttu on mitme partei koalitsioon Ukrainale kindlasti parem.
Olenemata sellest, millised erakonnad valimiste järel võimuliidu moodustavad, ei muuda Ukraina enam oma läänesuunalist kurssi. See tähendab läbirääkimisi uue raamlepingu sõlmimiseks Euroopa Liiduga, liitumist WTO-ga ja avalikkuse eest varjatud liikumine NATO liikmelisuse poole. Läänesuunalist poliitikat, aga ka vaba meedia tekkimist ja ausate valimiste toimumist, võib pidada oranži revolutsiooni parimaks tulemuseks.
Ilma Litvinita oleks oranžidel aga liiga väike enamus. Ka meil Eestis ei ole ju tark moodustada koalitsioon 51 kohaga, sest vahel ikka juhtub, et keegi on haige, reisil või valib „kogemata” valesti. Eri huvigruppidest koosnevad valimisnimekirjad ja peaaegu avalikud saadikute äraostmised suurendavad Ukrainas nõrga koalitsiooni lagunemise riski veelgi.
President Juštšenko andis korralduse uurida, miks Ida-Ukrainast ei ole ikka veel kõigist jaoskondadest hääletusprotokolle laekunud. Oranžide napp edu võib tekitada vastupandamatut kiusatust Regioonide Partei kantsis valimistulemusi natukene võltsida. Kaalukausi võib teisele poolele kallutada ka tuhat häält, mis moodustab 37 miljonist valijast tühise osa.
Regioonide Partei sõber Sotsialistide Blokk on 2,94 protsendiga napilt valimiskünnise all. Nende sissesaamine lööks kaardid segamini ja annaks parema võimaluse Janukovitšile peaministrina jätkata. Sotsialistide esimees Moroz oli 2006. aastal see, kes parlamendivalimiste järel oranži lipu sini-valge vastu vahetas ja Regioonide Parteile valitsuses juhtohjad tagas.
Morozile on sissesaamine elu ja surma küsimus, võib-olla isegi selle sõna otseses mõttes. Eelmistel valimistel sai tema vastloodud sotsialistide valimisblokk suurimaid annetusi, kuid ennetähtaegsete valimiste tõttu ei ole ta jõudnud kõiki „võlgasid” tasuda. Võlad on ohtlikult suured ja nii mõnedki võlausaldajad kah.
Loodan, et kiusatusest hoolimata tulevad ka Ida-Ukraina viimastest jaoskondadest ausad valimistulemused. Hoolimata sellest, kes moodustab koalitsiooni, peab Euroopa jätkama aktiivset koostööd uue valitsusjuhiga. Ukraina poliitika ei ole nii must-valge, nagu lääne press seda armastab kirjeldada.
On nii lihtne tembeldada Janukovitšit pahaks venemeelseks poliitikuks või Putini käpiknukuks. Poolteis aasta jooksul peaministrina on ta ennast näidanud koostöövõimelise ja läänesuunalise poliitikuna. Venekeelsele elanikkonnale antud populistlikud valimislubadused ununesid kiiresti pärast eelmisi valimisi ja analüütikute hinnangul ka nüüd.
Janukovitš on nagu meie Savisaar, kes peab elektroraadile meeldimiseks käituma vahel kahepalgeliselt. Samas usun, et südames ei soovi kumbi oma riigile halba. Savisaarel ja Janukovitšil võib paralleele leida veel — venekeelne elektoraat ja tugevad sidemed (pool)kahtlaste äriringkondadega näiteks. Niikaua, kuni nad peavad võimu jagama tugeva partneriga, ei hakka suured sigadused sündima. Oht tekib, kui nad saavad üksi valitseda, ning seetõttu on mitme partei koalitsioon Ukrainale kindlasti parem.
Olenemata sellest, millised erakonnad valimiste järel võimuliidu moodustavad, ei muuda Ukraina enam oma läänesuunalist kurssi. See tähendab läbirääkimisi uue raamlepingu sõlmimiseks Euroopa Liiduga, liitumist WTO-ga ja avalikkuse eest varjatud liikumine NATO liikmelisuse poole. Läänesuunalist poliitikat, aga ka vaba meedia tekkimist ja ausate valimiste toimumist, võib pidada oranži revolutsiooni parimaks tulemuseks.
tagasi arhiivi
tagasi esilehele