 |
   |
|
Artiklid
30.10.2007
Hiina verised medalid
Eesti Päevaleht
Iga riik, kes sõidab järgmisel aastal Pekingisse, kiidab sõbraliku käepatsutusega heaks topeltstandardid ja ebaõigluse. Sest Hiina Rahvavabariigis käiv inimõiguste räme rikkumine ja meediavabaduse piiramine ei kujuta endast midagi muud kui olümpiamängude õilsatele põhi-mõtetele näkku sülitamist. Vaid kahel korral ajaloos on mänge peetud diktatuuririigis. Demokraatia lippu kõrgel hoidev Eesti ei peaks oma kohalolekuga kolmandale “kohtu seadusele” õnnistust andma.
“Olümpiamängude korraldamine 1936. aastal Natsi-Saksamaal andis Hitlerile võimaluse ülemaailmset natsipropagandat teha,” meenutas septembris ajalugu USA vabariiklasest kongresmen Dana Tyron Rohrabacher. Ta kutsub USA-d boikottima 2008. aasta olüm-piamänge Hiinas. Sarnased ütlemised kõlavad paljudes Euroopa riikides.
Olümpiamängude boikottimises ei ole midagi uut. Mäletame ju, kuidas külma sõja vastasleerid üksteise mängudest osa ei võtnud. Afganistani sõja tõttu ei võistelnud 1980. aastal Moskvas (ja muuseas ka Tallinna regatil) USA ja veel 64 lääneriigi sportlased, neli aastat hiljem jätsid ida-bloki riigid Los Angelesse sõitmata.
Eestis pole debatti teemal, kas maailm peaks olümpiamänge Hiina inimõiguste rikkumise ja agressiivse naabruspoliitika pärast boikottima. Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli Eesti sportlane on võidelnud välja võimaluse Hiina sõita, ning kujutame uhkusega ette, kuidas sinimustvalgega marsitakse avatseremoonial staadionile ja kenas Montoni olümpiakollektsioonis sportlased lehvitavad maailmale. Soovime Hiinast koju tuua kulda ja hõbedat, ning nende säras ei paista “pisike” inimõiguste rikkumine väljagi.
Need medalid on verised. Sama verised kui Angola ja Elevandiluuranniku teemandid, mida läänemaailmas müüa ei või.
Võimu jõhkrad teod
Pimestudes võimalike olümpiamedalite särast, sulgeme silmad siis, kui Hiina vangistab tuhandeid inimõiguste aktiviste, peksab uusehitistele jalgu jäänud kaasmaalasi, äritseb vangide organitega ja suukorvistab vaba meediat.
Amnesty Internationali, Freedom House’i, Human Rights Watchi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raportid ütlevad selgelt, et Hiina Rahvavabariik ei ole täitnud antud lubadusi ning isegi mitte hakanud parandama inimõiguste olukorda. On asjatu lootus, et turumajanduse põhimõtteid üle võttes muutub Hiina demokraatlikumaks.
Üks olümpiamängude fundamentaalsetest põhimõtetest on, et olümpialiikumisse ei sobi riik, kus rikutakse inimõigusi. Kui Hiina Rahvavabariik ei suuda lähikuudel riigis inimõiguste olukorda parandada, ei tohiks Eesti nendel mängudel osaleda.
Silver Meikar, riigikogu liige
(Reformierakond), Taiwani ja Tiibeti toetusrühma liige
ARTIKLI TÄISVERSIOON: http://www.meikar.ee/blog/?p=361
Olümpiamängude boikottimises ei ole midagi uut. Mäletame ju, kuidas külma sõja vastasleerid üksteise mängudest osa ei võtnud. Afganistani sõja tõttu ei võistelnud 1980. aastal Moskvas (ja muuseas ka Tallinna regatil) USA ja veel 64 lääneriigi sportlased, neli aastat hiljem jätsid ida-bloki riigid Los Angelesse sõitmata.
Eestis pole debatti teemal, kas maailm peaks olümpiamänge Hiina inimõiguste rikkumise ja agressiivse naabruspoliitika pärast boikottima. Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli Eesti sportlane on võidelnud välja võimaluse Hiina sõita, ning kujutame uhkusega ette, kuidas sinimustvalgega marsitakse avatseremoonial staadionile ja kenas Montoni olümpiakollektsioonis sportlased lehvitavad maailmale. Soovime Hiinast koju tuua kulda ja hõbedat, ning nende säras ei paista “pisike” inimõiguste rikkumine väljagi.
Need medalid on verised. Sama verised kui Angola ja Elevandiluuranniku teemandid, mida läänemaailmas müüa ei või.
Võimu jõhkrad teod
Pimestudes võimalike olümpiamedalite särast, sulgeme silmad siis, kui Hiina vangistab tuhandeid inimõiguste aktiviste, peksab uusehitistele jalgu jäänud kaasmaalasi, äritseb vangide organitega ja suukorvistab vaba meediat.
Amnesty Internationali, Freedom House’i, Human Rights Watchi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raportid ütlevad selgelt, et Hiina Rahvavabariik ei ole täitnud antud lubadusi ning isegi mitte hakanud parandama inimõiguste olukorda. On asjatu lootus, et turumajanduse põhimõtteid üle võttes muutub Hiina demokraatlikumaks.
Üks olümpiamängude fundamentaalsetest põhimõtetest on, et olümpialiikumisse ei sobi riik, kus rikutakse inimõigusi. Kui Hiina Rahvavabariik ei suuda lähikuudel riigis inimõiguste olukorda parandada, ei tohiks Eesti nendel mängudel osaleda.
Silver Meikar, riigikogu liige
(Reformierakond), Taiwani ja Tiibeti toetusrühma liige
ARTIKLI TÄISVERSIOON: http://www.meikar.ee/blog/?p=361
tagasi arhiivi
tagasi esilehele