08.09.2003

Olen veendunud, et makro-tasandi teemadel on olnud tõhus teavitustöö. Ajakirjanduses käsitlemist leidnud teemade ring on olnud lai, infomaterjalid võistlevad omavahel mahu, värvi ja formaadiga, internetis on kõigile kättesaadav 5000 leheküljeline leping ning valminud on veel üks raport. Seetõttu ei saa nõustuda opositsionääridega, et eestlastel pole piisavalt informatsiooni. Kes julgeb küsida, saab ka vastuse.

Info ülepakkumine on tekitanud olukorra, kus meie aju suudab meelde jätta vaid kõige veidramad (mis on aga sageli ka väärad) sõnumid ja kõige suuremad kisajad. See on vesi euroskeptikute veskile, kes ei pea justkui vastutama oma väljakäidud hüüdlausete eest. Kuidas teisiti mõista nende juttu sisserändavast 10 miljonist türklasest nende infomaterjalil. Või aarneotterlikku susserdamist võimukoridorides.

Tahan loota, et inimestel on selle virrvarri keskel piisavat mõistlikkust sõeluda aganad sõkaldest ning otsustada 14. septembril oluliste ja tõesete faktide põhjal. Usun majandusanalüütikuid, kes ennustavad liitumisest tulenevat palkade ja pensionide kiiremat tõusu. Samuti seda, et Eesti julgeolek (sh. ka sotsiaalne julgeolek) on Euroopa Liidus paremini tagatud ja inimeste jõukus suurem. Need ja paljud teised põhjused kaaluvad üle kõhklejate (sageli emotsionaalsed) argumendid ning hirmud.


Ampsu-diskussioon

Poliitilised keeleuuendajad on kasutusele võtnud uue termini – „ampsu-diskussioon“. Seda võiks seletada kui isiku mõtisklusi selle üle, kui palju ja mida ta isiklikult võidab Euroopa Liiduga liitumise- mitteliitumise tagajärjel. Kas puhtalt isikliku kasu järgi Eesti tuleviku otsustamine on taunitav või mitte, ei ole selle artikli teema. Kindlasti ei ole aga taunitav inimese arutelu selle üle, milliseid muudatusi tooks kaasa otsus tema kodukandile.

Tartu linn ei ole kunagi nii kiiresti arenenud kui viimase viie aasta jooksul. Heade mõtete linnale on värvi andnud nii linlaste usinus, linnajuhtide õiged otsused kui ka ülikoolidest tulev innovaatiline aura. Aga need ei ole ainukesed põhjused.

Linna arengukava vaadates leiame paljude heade mõtete finantsallikana mitte ainult linnaeelarve. Veelgi suuremat välist toetust on saanud näiteks Tartu veemajanduse suurprojektid. Nii on Euroopa Liidu fondid eraldanud summasid meie linna keskkonna kaitseks ja erinevate projektide käivitamiseks.

Ilma Euroopa Liidu rahata ei oleks Eesti (ja sealhulgas Tartu) kindlasti suutnud vabaneda sellest „kõntsast“, mis jäeti meile meenutama eelmist keskkonnavaenulikku riigikorda. Meil on olnud võimalus kulutada märksa rohkem raha, kui me ise teenisime.

Miks Euroopa maksumaksja on olnud nõus meid toetama? Suuresti seetõttu, et oleme peatselt Euroopa Liidu liikmed ja selles liidus (erinevalt Nõukogude Liidust) on kombeks vastutada ühiselt kõigi liikmesriikide nii elukeskkonna kui elanike heaolu eest. Aga mis siis saab, kui me ütleme referendumil „ei“? Sellisel juhul ei näe ma põhjust, miks Euroopa peaks sellist koostööd jätkama. Kindlasti suunatakse suuremad investeeringud ja toetused uutele liikmesriikidele ning isolatsiooni jäänud eestlastel tuleb leida vahendeid teiste valdkondade arvelt. Kindel on, et me ei suuda jätkata nii kiireti ja edukat teed.


Isolatsioon on halvim

Referendumi tulemus ei mõjuta kahtlemata mitte ainult õhku ja vett. Vaieldamatult on oluline meie kindlustunne, mida Euroopa Liitu kuulumine annab. Kindlustunde all ei mõtle ma ainult julgeolekuriski, mis tuleneb ebastabiilsest idanaabrist. Meie töökoht, madal kuritegevus, hea elukvaliteet ja kvaliteetne haridus tunduvad meile sageli veelgi tundlikumate teemadena. Kindlasti ka siin Tartus, kus umbes kolmandik elanikest on seotud haridussektoriga – õpivad (üli-)koolis või on tööl haridusasutustes.

Rektor Jaak Aaviksoo peab mitteliitumist ohtlikuks. „Parimad üliõpilased ja parimad teadlased läheksid siis päris kindlasti parematele jahimaadele,“ kirjutab ta 8. augusti Postimehes. Referendumi positiivne tulemus tagaks ülikoolidele palju paremad võimalused haridus- ja teaduskoostööks ning üliõpilastele võrdsed võimalused teiste Euroopa Liidu üliõpilastega.

Innovaatiline ülikool meelitab kindlasti ligi investoreid, kes on huvitatud potentsiaalikate noorte kaasamisest juba õpingute ajal. Analüütikud on ennustanud, et ilma liitumiseta võivad nii mõnedki investeeringud riigist kaduda. Kahtlemata ei saa tõmmata lineaarset joont Euroopa Liiduga ühinemise ja töökohtade loomise vahel. Kuid kindlasti on liitumine üheks faktoriks, mis investorite otsustusprotsessil oluliseks on.

Seega on kahtlane, kas Tartu suudab Euroopa Liidust väljaspool jätkata seda kiiret arengut. „Siis on meil võimalus hääbuda enda arvates uhkes ja teiste arvates naeruväärses üksinduses,“ arvab mitteliitumisest akadeemik Endel Lippmaa ning mul tuleb tema arvamusega vaid nõustuda.

Usun, et võitlus parema otsuse nimel ei ole veel võidetud. Ei tohi lasta ennast uinutada arvamusküsitlustest, mis näitavad selget toetust Euroopa Liidu pooldajate seas. Referendumil mitteosalemine on hääle andmine eitajatele, nende võit on aga tartlaste kaotus. Soovin teile ratsionaalset otsustamist 14. septembri valimiskabiini kardinate taga ning seda, et meie head mõtted jälle kord teoks saaksid.