21.10.2003

Pärast referendumi head tulemust on paras aeg analüüsida kampaaniat. Pean valimiste eel toimunud debatti igati õnnestunuks. Eestlased said mõne kuu jooksul Euroopa Liidust palju rohkem teada kui viimase 10 aasta jooksul kokku. Valimiskabiinides tehtud otsus oli kindlasti teadlik ja ratsionaalne.

Kahtlemata võib vaielda, kas hüüdlaused „rohkem sekikaid mehi“ ja „elu läheb paremaks“ olid nii tähtsa otsuse tegemisel asjased ja sobilikud. Samuti võib tunduda veider võitlus europooldajate vahel teemal, et kelle JAH on suurem ning skeptikute ohjeldamatu poriloopimine teledebattides ning tõe väänamine ajalehtedes. Kampaania positiivseim osa minu jaoks olid avalikud debatid maakondades ja esinemised koolides. Just viimastele ma käesolevas artiklis ka keskendun.

Septembrikuus esinesin viies Tartu koolis ning debateerisin Tallinna Reaalgümnaasiumis. Miks toimusid Euroopa Liidu teemalised päevad koolides, kui õpilased ei ole veel valimisealised? Miks need olulised olid?

Esiteks seetõttu, et Euroopa Liiduga ühinemine mõjutab eelkõige just noori. Ei nimetatud ju asjata referendumit „valikuks tulevastele põlvedele“. Teiseks kinnitas koolides käimine, et õpilased on huvitatud ühiskonnas toimuvast protsessidest, omavad nende kohta arvamust ja tahavad kaasa rääkida. Kolmandaks seetõttu, et ärksamate noorte arvamus võib kujuneda nende perekondades otsustavaks kaalukeeleks, mille järgi valimisealised vanemad lõplikku otsuse langetavad.

Oma ettekannedeid alustasin lühikese ülevaatega põhjustest, miks Euroopa Liiduga liitumine on Eestile parem valik. Seejärel rääkisin noorte ava(r)nevatest võimalustest enda silmaringi laiendamiseks ja õpingute jätkamiseks - alates Euroopa 5 noorsooprogrammist kuni ülikooli õppemaksudega.

Olen ise aasta jooksul juhtinud üleeuroopalist noorteinfosüsteemi Eurodesk ning seetõttu suutsin põhjalikult vastata antud valdkonda puudutavatele küsimustele. Paraku küsiti selliseid küsimusi vähe.

„Kui palju hinnad tõusevad?“, „Kas liitumisest võidavad ainult rikkad?“ „Kas pensionärid surevad nälga?“ „Miks Euroopa meid tahab?“ „Miks mõned vastu on?“ jne. Selliste küsimuste laviin tekitas järelduse, et õpilased on oma hakkamasaamises kindlad ning nende südamel kripeldavad pigem need probleemid, mis võivad puudutada kas üldist Eesti arengut või teiste ühiskonnagruppide heaolu.

Kõige endakesksema küsimuse esitas lühisoenguga noormees Tartu Forseeliuse Gümnaasiumist: „Ma olen loll ja ei viitsi ka õppida. Mis kasu mina Euroopa Liidust saan?“ Pidin talle paratamatult vastama, et hästi ei lähe tal liidus ega liiduta: „Euroopa Liit suurendab töökal ja aktiivsel inimesel võimalusi paremini elada, mitte ei too kõigile paremat elu. Rumala inimese elu on igal pool sant!“ Auditoorium kihistas.

Koolides toimunud euroarutelud andsid osalejatele hea kogemuse. Noorte teadlikkus ning siiras huvi Eesti tuleviku vastu kinnitas veelkord veendumust, et noorus pole hukka läinud ja pealekasvav põlvkond saab olema tugev eestlaste huvide kaitsja Euroopas ning eurooplaste huvide kaitsja maailmas.

Silver Meikar,
Riigikogu liige