22.10.2003

Kas Eesti sõdurid peaksid olema kriisikolletes? Selle üle võiks vaielda võtmes "Juhul kui keegi ründaks meid". Kindel võib olla, et kui oleksime NATO liikmesriik, näeksime oma linnatänavatel patrullimas samasuguseid välismaiseid noori sõdureid.

Professionaalne väljaõpe ei säästa ainuüksi sõdurite elu, vaid eelkõige meie, tsiviilkodanike oma.

1879. aasta jaanuaris astus Briti-Suulu sõjas Rorke lahingusse üle 4000 mustanahalise mehe. Suuludel oli jäägitu kaitsetahe, aga relvastuseks ainult kohalikust puidust kilbid ja odasarnased viske- või löökrelvad. Nad kaotasid lahingu vaid 116 kurnatud ja madala võitlustahtega britile, kellest 36 olid haavatud. Brittide juhiks oli hea strateeg leitnant Gonville Bromhead ja relvastuseks püssid.

Maailma sõjaajaloos on see väike seik, küll aga brittidele oluline lahingu võit. Samuti on see hea argument tänastes vaidlustes kaitseväe arendamise üle, milles populistlikel kaalutlustel aetakse segamini terminid "kaitsevõime" ja "kaitsetahe", "elu hind" ja "eelarve".

EESTI KAITSEVÕIMEST kõneldes ei soovi ma selle artikliga anda lahendust, pigem tõstatada küsimusi. Küsimusi, mille vastused ei tohiks sõltuda praegusest poliitilisest liivakastimängust. Küsimusi, mille vastustest ei sõltu mitte ainult arvamust avaldavate poliitikute ja nende erakondade tulevik, vaid kogu Eesti tulevik.

Ilus ja rahvusromantiline on rääkida igast noormehest metsas puu taga, püss käes, kui Eesti kaitsevõime alustalast, samuti tõlgendada huvitaval viisil põhiseaduse ühte paragrahvi ja öelda, et kõik peavad läbima kaitseväeteenistuse.

Usun, et sellise populistliku lähenemisega on võimalik võita valijate südameid. Kas aga poliitikud saavad olla teadlikumad kui spetsialistid, kes peavad vana tüüpi sõda Eestile ebatõenäoliseks ja sundteenistuse süsteemi kaitsevõime seisukohalt ebaefektiivseks?

MINA EI TAHA, et Eesti sõdur oleks kahuriliha. Soovin, et meie riik väärtustaks inimelu ka armees. Eesti on selleks liiga väike, et lasta 4000 mehel 150 vaenlase vastu kas või hüpoteetiliselt surma minna.

Igal aastal investeerime julgeolekusse kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Nüüd on kerkinud küsimus, kuidas saavutada sama eelarve juures rohkem.

Kohati hüsteerilises debatis võrdleksin sõduri väljaõpet kirurgi omaga.

Kõik me peame arsti elukutset oluliseks. Kas meil tuleks siis kehtestada kohustuslik kirurgiteenistus, nii et iga kodanik peaks kaheksa kuud osalema kirurgi väljaõppes? Kas meil oleksid siis head arstid? Kas kõigile kaheksa kuud meditsiini õpetamist tagaks meile parema teenuse kui sobivate inimeste õpetamine üheksa aastat? Kas selline väljaõpe ei oleks pigem raharaiskamine kui investeering?

Kindlasti oleks meil sel juhul palju arste ja iga südamehaiget võiks opereerida näiteks kümme lühiõppe läbinud kirurgi. Kas aga teie sooviksite olla nende patsiendiks?

Leian, et praegune professionaalse sõduri väljaõpe peab olema vähemalt sama põhjalik kui arsti oma.

SÕJAVÄELANE ÕPIB hävitama vaenlast ning vältima vigastada saamist ja hukkumist. See väljaõpe on eluaegne, sõduri elu pikkus sõltub aga väljaõppe kvaliteedist.

Meie eesmärk on julgeolek. Milline on aga hea julgeolekusüsteem? Milline süsteem tagab meile ohu korral parima kaitse? Millised on tõenäolised ohud, mis meid maailmas varitsevad?

Eesti ei ole kunagi varem olnud sõjaliselt nii kaitstud kui praegu. Saades NATO liikmeks, oleme veel rohkem kaitstud. Riik, kes ründab meid, ründab kõiki NATO liikmeid — ajaloo kõige tugevamat sõjalist blokki.

NATO ei ole meie eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil saame kaitsta oma riiklikke huve. Selle parima kaitsega kaasnevad aga ka kohustused. Meil peavad olema löögivõimelised üksused, sellised, mis suudaksid osaleda NATO vägedes välismissioonidel. Neil ei ole vaja pelgalt meie ajateenistuse läbinud sõdureid. Me ju ei soovi, et ohu korral saabuksid siia ebapiisava väljaõppega väed.

KAS EESTI on võimeline ennast ohu eest kaitsma? Olen kindel, et jah. Siis, kui oleme NATO liikmed, suudame koostöös liitlasvägedega kaitsta Eestit reaalsete ohtude eest.

Usun, et lisaks elukutselistele kaitseväelastele vajame täpsustatud ülesannetega tegutsevaid kaitseliitlasi. Nende mõlema organisatsiooni võtmesõnaks on "valikuvabadus".

Alates sellest õppeaastast on rohkem kui 60 Eesti koolis riigikaitse tunnid ja loodan, et järgmisel aastal on neid vähemalt kaks korda rohkem.

Ei maksa endale illusioone luua. Nii nagu laupäeviti sõpradega jalgpalli mängiv kodanik ei pääse kunagi profiliigasse, ei saa ka põhitöö kõrvalt ennast sõjaliselt hariv isik professionaalseks sõduriks.

LÕPETUSEKS tahan tulla tagasi suulu tublide sõdurite juurde, kes kaotasid endast 25 korda väiksemale armeele, hoolimata sellest et neil oli suurem kaitsetahe ja kindel usk võitu. Faktumi uuringu kohaselt on ka 92 protsendil eestlastest tahe kaitsta riiki, niinimetatud kaitsetahe. Kas te aga tõesti nõustute nende poliitikutega, kes väidavad, et sellest protsendist on võimalik tuletada Eesti tegelik kaitsevõime suurus? Mina usun, et pigem näitab see meie armastust oma riigi vastu ja selle armastuse suuruse üle võib ainult hea meel olla.