02.11.2003

Arutelud ükskõik millise toetuse üle on poliitikute maiuspala. Nii meeldiv on ju meil, riigikogulastel, jätta maksumaksja raha ümberjagamisel mulje, justkui jagaksime enda raha ja annaksime viilu enda leivast lastele, vanuritele ja vaestele. Vastu sooviksime vaid valija häält järgmistel valimistel.

Sama tore on nuriseda, et antakse liiga vähe ja valedele inimestele. Täna saab näiteks lapse saanud üliõpilane lapsetoetuseks 700.-, uue eelnõu järgi 2200.- krooni kuus ehk miinimumpalga. Lastetoetus ei ole tõusnud mitu aastat ja sellist üle kolme korra tõusu ei oleks suutnud ka unes näha. Miks nüüd ka eelnevates valitsustes figureerinud sotsialistid sõrad vastu ajavad?

Paraku on see reformierakondlik eelnõu ja seega ei tohi sellega rahul olla. „Tuleb anda rohkem“, on ju sotsialistide leivanumber. „Tõusku püsti see, kes julgeb öelda, et 2200.- kroonilt 3000.- kroonini kuuhüvitise suurendamine on halb idee.“ Ja võidujooks ongi alanud -- kes julgeb pakkuda rohkem ja läbi selle olla veelgi lahkem ja parem. Selline lühiajaline saamahimu sillutab juba tuttavat teed illusoorsele võitlusele vaesuse, demagoogilisele ühise õnne ja võrdsustamise poliitikale.

Lapsi sündis 10 aastat tagasi 18 038, 2002. aastal 13 001. Kas need kaalukad numbrid ei ole tõestuseks, et oleme valinud vale suuna? Miks julgevad sotsid väita, et kui me selle sama tee üle kuldame, ei jõua me enam rappa?

Soovin, et lapsed sünnivad mitte eelarves ettenähtud vahendite tõttu, vaid läbi terve pere ja armastuse. Riiklik perepoliitika saab vaid olla vanemate üheks argumendiks lapsesaamise otsuse langetamisel. Lastesaamine ei tohi olla äriprojektiks.

Suve lõpus külastasin Lõuna-Eestis, Puhja küla lähedal ühte maaperekonda. Viie lapse kasuisa oli tubli – viina ei joonud ja tööd tegi kohalikus saeveskis. Tegelikku isa nägid lapsed vaid iga kuu alguses, kui ta tuli lastetoetuse järgi. Vestluse käigus tunnistas ka sõbralik laste ema, et eks üheks põhjuseks laste saamiseks see 150-ne kroonine toetus oli.

Iibe seisukohalt on tegemist tubli isaga. Kuid kas need lapsed, kes elavad ilma elektrita majas ja kelle majapidamisest leidsin vaid ühe raamatu, ongi meie tulevik? Kui palju riiklikust toetusest jõuab tegelikult nende heaolu parandamisele?

Usun siiralt, et see on vaid üks väga harv erand. Kõik teised suurearvuliste perede lapsed, keda ma tean, kasvavad armsas ja heas keskkonnas.

Samas on ohule, et vanemahüvituse miinimummäär 2200.- krooni võib olla veel rohkemale argumendiks lapsi muretseda, on juhtinud tähelepanu mitmed. Paraku on mitmed poliitikute kõrvad sellele väitele suletud. „Pean äärmiselt küüniliseks ja vastutustundetuks rahvastikuministri poolt siin saalis öeldut, et toetatakse laste sündimist eelkõige nendesse peredesse, kus tingimused on olemas,“ raiub Riigikogu saalis Mõõdukas Katrin Saks.

Võtan julguse öelda, et laps peab sündima perekonda, kus teda oodatakse ja kus on olemas võimalused ta muretu lapsepõlve, hea hariduse ja armastusega üles kasvatada. Süüdistagu siis sotsialistid ka mind küünilisuses ja ebaõigluses!