 |
   |
|
Artiklid
28.09.2004
DEBATT: kas ülikooli peaks sisse viima riigikaitseõpetuse?
Eesti Päevaleht,
Silver Meikar: "Ajateenistus peaks olema neile, kes sellest siiralt huvitatud."
SILVER MEIKAR:
Liigagi paljud ajavad riigikaitseõpetuse segamini ühiskonnaõpetusega ja nõuavad nii riigikaitseõpetuse kohustuslikuks muutmist. Riigikaitse on vaid üks osa ühiskonnast. Olen veendunud, et riigikaitseõpetus peab jääma vabatahtlikuks. Kohustusliku riigikaitseõppe sisseviimine ülikoolides ei täida oma eesmärke – ei suurenda kellegi kaitsetahet ega tugevda riigi kaitsevõimet.
Tänaseks toimub vabatahtlik riigikaitseõpe 70 tavakoolis. Kaitseministeerium on sisustanud koolides sõjalise õppe klassiruumi ning andnud välja õpiku. Riigikaitsekursusel õppimine on vabatahtlik, huvi noortel suur. Sarnaselt võiks huvi riigikaitseõpetuse vastu olla ka ülikoolides. Lisaks loengukursusele peaks toimuma praktiline õpe, näiteks taktikaõpetus kahepäevases välilaagris nädalavahetusel. Õpingu lõpetanud saavad ainepunktid kanda vabaainete reale.
Selle asemel et käsitleda kitsalt riigikaitseõpetuse sisseviimist ülikoolidesse, peaks arutama ajateenistuse süsteemi üleüldiselt. Eesti Vabariigi põhiseaduse §124 ütleb: Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Poliitikute otsustada jääb, mismoodi riik sellist kodaniku põhiseaduslikku kohustust ja õigust rakendab.
Miks ei võiks noormees valida, kas minna ajateenistusse või läbida sõjaline õppe sarnaselt mõne muu õppeainega? Minu arvates peaks ajateenistus olema mõeldud ikka neile, kes sellest siiralt huvitatud on ja kes vähemalt kaaluvad sõja-väelise karjääri alustamist.
Arvestades relvasüsteemide pidevat täiustumist (s.t keerulisemaks muutumist), siis tegelikult ei piisa juba praegu 8- ega ka 11-kuulisest ajateenistusest, et välja õpetada näiteks korralik haubitsamees. Seega ei ole küsimus mitte ajateenistuse pikkuses või riigikaitseõppe sisseseadmises ülikoolides, vaid üleminekus kutselisele kaitseväele.
Ajateenistuse süsteemi muutmine tähendab suurt pööret nn Eesti kaitselahendis, sisuliselt üleminekut kutselisele kaitseväele, mis omakorda tähendab sisuliselt loobumist reservväest. Praegu kehtib aastani 2010 kaitseväe arengukava, mis süsteemi muutmist ette ei näe. Järgmise arengukava koostamisel peaks kindlasti arutama võimalust süsteemi kardinaalseks muutmiseks.
_________________________
TARVI SITS:
"Riigikaitselised teadmised ei tähenda gaasimaske ja sopas roomamist."
Olles ise läbinud nii kaitseväeteenistuse kui ka riigikaitseõpetuse Tartu Ülikoolis, olen täheldanud ühte asja nii enda kui ka kaaslaste juures: esialgne tugev skeptilisus Eesti riigikaitse võimaluste suhtes taandub, kui end teemaga kurssi viiakse. Kuna praegused üliõpilased on tulevased õpetajad, ärimehed, poliitikud, ajakirjanikud jne, oleks riigi püsimajäämise seisukohalt halb või isegi ohtlik, kui nende teadmised riigikaitsest oleks puudulikud. Sellepärast ongi oluline anda üliõpilastele ettekujutus Eesti riigikaitse korraldusest ja valikutest.
Ühe müüdi kohaselt, mis on kahjuks visa kaduma, tähendab riigikaitse ainult kaitseväge. Kuid piiratud võimalustega Eesti riigis peab iga kodanik mõtlema, kuidas ohu korral aidata oma peret, kodu, kogukonda ehk kaitsta kõike seda, millest koosneb üks iseseisev riik. Kaasa aidata saab ka relvata – selleks võib olla tegutsemine IT-vallas, propagandatöö, majanduse edendamine jne. Riigikaitseõpetus peaks andma elementaarsed teadmised, mis aitavad inimest valikute tegemisel ja oma rolli leidmisel.
Kuigi minu arvates tuleks ajateenistus läbida enne kõrgkooli, võib ka vastupidine variant õigustatud olla. Ehk aitavad riigikaitseõpetuses antavad teadmised kaitseväeteenistuseks ja ka järgnevaks eluks valmistuda. Meenub ühe üliõpilase küsimus, mille ta esitas riigikaitseõpetuse loengukursuse osalejatele korraldatud ekskursioonil väeossa: “Mis siis saab, kui ma sõjaväes hommikuse äratuse ajal edasi magama jään, sest ei viitsi tõusta?” Ma ei mäleta, mis vastus anti ja kas see rahuldas uudishimulikku üliõpilast. Julgen aga öelda, et korraldustele allumist, teistega arvestamist läheb ka igapäevaelus vaja. Praktikas saab seda õppida kaitseväes, kuid ettekujutuse suudab anda ehk ka riigikaitse teoreetiline õpe.
Kõrgkoolis toimuvat riigikaitseõpetust ei peaks eristama või vastandama teistele loengukursustele. Akadeemilisus peab olema ka siin märksõnaks. Loengud, seminarid, akadeemiline diskussioon, referaadid moodustavad ühe normaalse loengukursuse. Eesti ohvitserkonna areng on olnud piisavalt hea, et leida häid loengute läbiviijaid ning väärilisi partnereid iseteadlikele üliõpilastele. Proovigem siis lõpuks aru saada, et automaatide lahtivõtmine aja peale, gaasimaskid, sopas roomamine ja erupolkovnikud on jäänud kõrghariduse minevikku.
Liigagi paljud ajavad riigikaitseõpetuse segamini ühiskonnaõpetusega ja nõuavad nii riigikaitseõpetuse kohustuslikuks muutmist. Riigikaitse on vaid üks osa ühiskonnast. Olen veendunud, et riigikaitseõpetus peab jääma vabatahtlikuks. Kohustusliku riigikaitseõppe sisseviimine ülikoolides ei täida oma eesmärke – ei suurenda kellegi kaitsetahet ega tugevda riigi kaitsevõimet.
Tänaseks toimub vabatahtlik riigikaitseõpe 70 tavakoolis. Kaitseministeerium on sisustanud koolides sõjalise õppe klassiruumi ning andnud välja õpiku. Riigikaitsekursusel õppimine on vabatahtlik, huvi noortel suur. Sarnaselt võiks huvi riigikaitseõpetuse vastu olla ka ülikoolides. Lisaks loengukursusele peaks toimuma praktiline õpe, näiteks taktikaõpetus kahepäevases välilaagris nädalavahetusel. Õpingu lõpetanud saavad ainepunktid kanda vabaainete reale.
Selle asemel et käsitleda kitsalt riigikaitseõpetuse sisseviimist ülikoolidesse, peaks arutama ajateenistuse süsteemi üleüldiselt. Eesti Vabariigi põhiseaduse §124 ütleb: Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Poliitikute otsustada jääb, mismoodi riik sellist kodaniku põhiseaduslikku kohustust ja õigust rakendab.
Miks ei võiks noormees valida, kas minna ajateenistusse või läbida sõjaline õppe sarnaselt mõne muu õppeainega? Minu arvates peaks ajateenistus olema mõeldud ikka neile, kes sellest siiralt huvitatud on ja kes vähemalt kaaluvad sõja-väelise karjääri alustamist.
Arvestades relvasüsteemide pidevat täiustumist (s.t keerulisemaks muutumist), siis tegelikult ei piisa juba praegu 8- ega ka 11-kuulisest ajateenistusest, et välja õpetada näiteks korralik haubitsamees. Seega ei ole küsimus mitte ajateenistuse pikkuses või riigikaitseõppe sisseseadmises ülikoolides, vaid üleminekus kutselisele kaitseväele.
Ajateenistuse süsteemi muutmine tähendab suurt pööret nn Eesti kaitselahendis, sisuliselt üleminekut kutselisele kaitseväele, mis omakorda tähendab sisuliselt loobumist reservväest. Praegu kehtib aastani 2010 kaitseväe arengukava, mis süsteemi muutmist ette ei näe. Järgmise arengukava koostamisel peaks kindlasti arutama võimalust süsteemi kardinaalseks muutmiseks.
_________________________
TARVI SITS:
"Riigikaitselised teadmised ei tähenda gaasimaske ja sopas roomamist."
Olles ise läbinud nii kaitseväeteenistuse kui ka riigikaitseõpetuse Tartu Ülikoolis, olen täheldanud ühte asja nii enda kui ka kaaslaste juures: esialgne tugev skeptilisus Eesti riigikaitse võimaluste suhtes taandub, kui end teemaga kurssi viiakse. Kuna praegused üliõpilased on tulevased õpetajad, ärimehed, poliitikud, ajakirjanikud jne, oleks riigi püsimajäämise seisukohalt halb või isegi ohtlik, kui nende teadmised riigikaitsest oleks puudulikud. Sellepärast ongi oluline anda üliõpilastele ettekujutus Eesti riigikaitse korraldusest ja valikutest.
Ühe müüdi kohaselt, mis on kahjuks visa kaduma, tähendab riigikaitse ainult kaitseväge. Kuid piiratud võimalustega Eesti riigis peab iga kodanik mõtlema, kuidas ohu korral aidata oma peret, kodu, kogukonda ehk kaitsta kõike seda, millest koosneb üks iseseisev riik. Kaasa aidata saab ka relvata – selleks võib olla tegutsemine IT-vallas, propagandatöö, majanduse edendamine jne. Riigikaitseõpetus peaks andma elementaarsed teadmised, mis aitavad inimest valikute tegemisel ja oma rolli leidmisel.
Kuigi minu arvates tuleks ajateenistus läbida enne kõrgkooli, võib ka vastupidine variant õigustatud olla. Ehk aitavad riigikaitseõpetuses antavad teadmised kaitseväeteenistuseks ja ka järgnevaks eluks valmistuda. Meenub ühe üliõpilase küsimus, mille ta esitas riigikaitseõpetuse loengukursuse osalejatele korraldatud ekskursioonil väeossa: “Mis siis saab, kui ma sõjaväes hommikuse äratuse ajal edasi magama jään, sest ei viitsi tõusta?” Ma ei mäleta, mis vastus anti ja kas see rahuldas uudishimulikku üliõpilast. Julgen aga öelda, et korraldustele allumist, teistega arvestamist läheb ka igapäevaelus vaja. Praktikas saab seda õppida kaitseväes, kuid ettekujutuse suudab anda ehk ka riigikaitse teoreetiline õpe.
Kõrgkoolis toimuvat riigikaitseõpetust ei peaks eristama või vastandama teistele loengukursustele. Akadeemilisus peab olema ka siin märksõnaks. Loengud, seminarid, akadeemiline diskussioon, referaadid moodustavad ühe normaalse loengukursuse. Eesti ohvitserkonna areng on olnud piisavalt hea, et leida häid loengute läbiviijaid ning väärilisi partnereid iseteadlikele üliõpilastele. Proovigem siis lõpuks aru saada, et automaatide lahtivõtmine aja peale, gaasimaskid, sopas roomamine ja erupolkovnikud on jäänud kõrghariduse minevikku.
tagasi arhiivi
tagasi esilehele