30.09.2004

Kes mäletab veel sellel sügisel tänavatel rippunud reklaami, kus kamp vehkivate kätega noori istus punase lahtise auto peal ja teatas, et nemad purjus peaga rooli ei istu? Kuulun ise nende inimeste hulka, kes reklaami eest ei põgene. Professionaalsest huvist lausa otsin seda, kuid mis täpselt sellel plakatil kirjas oli ja kes selle sotsiaalreklaami tellis, ei suuda meenutada. Julgen kahelda, et keegi suudab.

Veidi hiljem oli poeaknal purgi sees vaatamiseks väljas ema alkoholilembuse tõttu enne sündi surnud beebi. Avalikkus oli šokeeritud. Üllataval kombel mitte selle pärast, et alkohol on kahjulik. Debatt puhkes hoopis selle üle, kas selline reklaam oli eetiline ning kas kampaania eesmärk ei olnud hoopis mitte poe käibe tõstmine. Pean teist küsimust täiesti teisejärguliseks, kuid siinkohal kurvastan neid, kes siiralt usuvad, et pankade sponsorlus kergejõustikule tuleneb üksnes omakasupüüdmatust soovist toetada toredat spordiala. Ei tulene! Ja mis siis? Mul on hea meel, kui pankade kasum tänu spordi toetamisele suureneb. Siis aitavad nad ka edaspidi Eesti sportlastel olümpiamängudelt medaleid võita.

Leian, et alkoholismiga võitlemiseks on noorterõivaste kauplus ideaalne koht ning seal tehtud selgitustöö efektiivsem kui tervishoiumuuseumis tehtav. Üksjagu seetõttu, et muuseumis käivad noored harvem kui poes. Kui see oleks minu teha, saadaksin alkohoolikust vanemate surnud beebi ringkäigule koolidesse koos mõne spetsialistiga, kes selgitaks, mis ja miks täpselt beebiga juhtus. Meenutan, et Hoochi Mama sotsiaalreklaami avamisüritusel esines Wismari haigla psühhiaater Tamara Babitseva väga hea ettekandega, mis ehk pani noori natukenegi probleemi sügavuse üle mõtlema.

Reedeses Postimehes kirjutas reklaamiuurija Hiiob, et sotsiaalreklaam peab sisaldama ka lahendust. Mina ütlen, et lahendust selle lapse jaoks ei olegi. Alkoholi liigtarbimise probleem on Eestis nii suur, et selle vastu tuleb võidelda vahendeid valimata. Kui surnud beebiga sotsiaalreklaam võimaldab kas või ühel lapsel tervet sündida, on see juba hea.

Väga labaselt saaks arvutada reklaami efektiivust mõõtes, mitu krooni kulus iga inimese kohta, kes antud reklaami märkas. Surnud beebiga purgi saavutatud tulemus oli tänu järgnenud meediakärale kindlasti mõõtmatult odavam, kui sportautol laiutanud noortekamba oma. Kuigi viimane oli korrektsem. Märksa keerulisem on mõõta reklaami mõju inimese hinnangute muutumisele. Kuidas kujuneb mõistmine, et joomine on tõesti paha ning sellele vastava käitumisnormi teke, ei ole päriselt selge ka teadlastele. Kindlalt saab aga väita, et kui reklaami ei märka, on mõju null.

Mõni aasta tagasi esines mitmes Eesti koolis endine narkomaan, kes rääkis, kuidas „süütust” kanepitarbimisest kujunes tasapisi välja heroiinisõltuvus ning kui raske oli „põhjast” väljumise tee. See narkomaania kahjulikkuse elav kujutis – tudisev ja hale parimas eas mees – mõjus noortele palju veenvamalt, kui lapsikud raamatud mõnuainete mõjust ja võimalikest ohtudest.

Sellel nädalal jõudis minu töölauale Riigikogu HIV, AIDSi ja narkomaania ennetustegevuse tõhustamise probleemkomisjoni raport. Aastase tõhusa töö tulemusena jõutakse selles järeldusele, et HIV ja narkomaania on meil tõsine probleem ning vajame efektiivseks ennetustööks strateegiaid, tegevuskavasid ja rohkem raha. Kuid ehk muutuks probleemi sügavam sisu märksa arusaadavamaks, kui Riigikogus esineks see sama endine narkomaan.