Artiklid 06.11.2004 Iraagist ei tulda ära enne õiget aega Silver Meikar; artikkel SL Õhtulehes Vastates Urmo Soonvaldi üleskutsele (1. novembri SLÕL), annan tema esitatud küsimustele ausad ja otsekohesed vastused, mida ei ole korrigeerinud käske täitvad sõjaväelased ega erakonna pressitalitus. Seega esindan siinkohal isiklikke seisukohti. 1. Miks saadeti Eesti sõdurid Iraaki? Minu jaoks on meie mehed Iraagis Eesti kaitse eesrindel (umbes sellist väljendit kasutas muide ka Eesti kaitseväejuhataja Tarmo Kõuts). Asjaolu, et see eesrinne ei paikne Eesti piiril, tuleneb globaliseeruvast maailmast ja Eesti valikust osaleda koos liitlastega vaba maailma ühiskaitses. Selline valik tagas meile ka NATO liikmelisuse. 2. Kelle ja mille nimel on Eesti kaotanud Iraagis kaks vaprat, tugevat ja kodumaal asendamatut noormeest? Kelle ja mille nimel on meil kaks raskelt vigastatut? Võib-olla jääb see kellelegi tõesti mõistmatuks, aga need mehed on seal Eesti nimel ja Eesti eest. Praegu tiirlevad Eesti kohal Briti lennukid. Nad kaitsevad NATO (sh meie) julgeolekut. Mõelge, kui üks lennuks lastaks alla ja Briti press esitaks küsimuse: mida kuramus see meie hea lendur seal Ida-Euroopa õhuruumis teeb? 3. Mis juhtub Eesti turvalisusega, kui lahkume Iraagist? Eesti kindlasti lahkub Iraagist, küsimus on pigem ajas. Eesti turvalisus ja Eesti võimalik lahkumine Iraagist ei ole ajas üks ühele küsimus. 4. Kas muutume USA silmis argpüksiks ja meid hakatakse süüdistama koostöös Osama bin Ladeniga? Ei! 5. Miks ikkagi 62% eestlastest on meie poiste Iraagis olemise vastu? Seda tuleb nendelt küsida. Ma usun aga, et te saaksite seda tehes väga palju erinevaid vastuseid. Ja ma olen tänulik, et elame ühiskonnas, kus erinevad arvamused on lubatud 6. Mida teevad Eesti riigijuhid selleks, et rahva pahameel eestlaste Iraagis oleku vastu ei langeks meie tublidele sõjameestele? Iraagi missioonil osalemine on poliitiline otsus, seega peavad poliitilised jõud võtma vastutuse. Sõdurid teevad Iraagis tööd ja nemad vastutavad vaid selle eest, et nad oma tööd hästi teeksid. Mul on hea meel, et Eesti sõdurite väljaõpet ja koostöövõimet on liitlasväed heaks pidanud. Sõdurid teevad oma tööd hästi. Eelmisel aastal riigikaitse kõrgematel kursustel võttis üks ohvitser sõduri töö kokku lühidalt: «Sõdur õpib tapma ja ise ellu jääma.» Mõelge, et ka Vabadussõjas tapsid eesti sõdurid vaenlasi. Selle asemel, et neid vangi mõista, raiume nende nimed kivisse ja peame au sees meeles. Tapmine oli neile lubatud, samuti surmasaamine. Kui oleksin endale valinud sõjaväekarjääri, oleks minu suurim ambitsioon minna Iraaki. Vaid konfliktipiirkonnas saab sõdur reaalselt rakendada oskusi, mida ta on suure pühendumusega õppinud. Vaid parimad sõdurid saavad Iraaki. 7. Kas Eesti poliitikute retoorika ja selgitused muutuvad, kui USA presidendiks saab John Kerry? Kui Kerry oleks saanud USA presidendiks, ei oleks see midagi muutnud. Ükskõik, kes on USA president, ei saa ta endale lubada riigile sellist häbi, mis sai osaks pärast Vietnami sõda. 8. Kas oleme valmis, et seoses meie olekuga Iraagis suureneb terrorioht Eestis? Peame olema. 9. Miks ikkagi Eesti poliitikud ei vaata ümber Iraaki mineku põhjusi, sest olukord seal pole ju selline, nagu kirjeldas seda USA president? Olen veendunud, et Iraaki minek oli õige otsus ja mingil juhul ei tohi sealt sõdureid ära tuua enne õiget aega. 10. Kas Eesti riigijuhid on valmis, et nende autoriteet (loe: riigi) kukub riigis ohtlikult madalale meeste hoidmise tõttu eluohtlikus Iraagis? Riiki ei saa juhtida arvamusküsitluste järgi. Sageli tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid, mille positiivsed mõjud tulevad välja alles järgmiste valitsuste ajal. Oleksid riigijuhid 90. aastatel langetanud otsuseid rahvaküsitluste järgi, ei oleks me täna NATOs ega Euroopa Liidus. Eesti jaoks on oluline, et konflikt Iraagis võimalikult kiiresti laheneks ja mitte ainult seetõttu, et siis meie poolsada sõdurit kodumaale saaks. Pärast Iraagi konflikti lõppu suudab maailm ehk pöörata oma pilgud Venemaale ja tegelda sealt tuleneva ohuga. tagasi arhiivi tagasi esilehele |