 |
   |
|
Kajastus meedias
23.11.2006
Valgevene põgenik ootab Eestilt kaitset
EPL: Krister Paris
Kui 28-aastane Pavel Marozaủ eile hommikuhahetuses Moskva rongilt Balti jaama perroonile astus, koosnes tema pagas ühest spordikotist kõige hädavajalikumaga ning sülearvutist. Tema senine elu on jäänud Valgevenesse, kuhu naastes tal tuleks veeta kuni neli aastat vangilaagris.
Kui 28-aastane Pavel Marozaủ eile hommikuhahetuses Moskva rongilt Balti jaama perroonile astus, koosnes tema pagas ühest spordikotist kõige hädavajalikumaga ning sülearvutist. Tema senine elu on jäänud Valgevenesse, kuhu naastes tal tuleks veeta kuni neli aastat vangilaagris.
Ülepeakaela põgenemise põhjus tundub esmapilgul drastiline isegi Aleksandr Lukašenko režiimi sammudega harjunuile: Marozaủ juhtimisel tehakse presidenti pilavaid multifilme. Kuni aasta suutsid võimud internetis levivaid (http://mult.3dway.org/) klippe taluda, kuid neljapäeval esitati Kolmanda Tee nimelise noorteühenduse aktivistile süüdistus presidendi solvamises.
Valgevenes tähendab see ühtlasi kohtuotsust. Üks Minski kogenumaid advokaate, kelle poole Marozaủ pöördus, keeldus teda esindamast. “Ütles lihtsalt, et poliitilise kohtuasja puhul pole võimalik mind kaitsta,” selgitas noormees.
Valgevene spetsialist, veebruaris riigikogu väliskomisjonile ettekande teinud Jevgeni Krištafovitš märkis, et saabunud põgenik on kindlasti üks neist, kelles Lukašenko režiim näeks uut ohvrit. Võimudele käib närvidele vabaühenduste koordineerimise teemal politoloogiamagistri kraadi kaitsnud noormehe tegevus oma mõtete ellurakendamisel. “Kõik ülejäänud selle asjaga seotud inimesed on juba jalga lasknud,” märkis Krištafovitš. “Pavel oli kindlasti üks neist, kes tuli evakueerida.”
Veel samal õhtul sõitis Marozaủ tuttava autoga maha üle neljasaja kilomeetri, lähimasse Vene suurlinna Smolenskisse. Valgevene ja Venemaa vahel tavapärases mõistes piirikontroll puudub. Kuid rongipiletit ostes tuleb passi näidata.
Ehkki varjupaika pakkus talle ka Saksamaa, otsustas põgenik pärast usinat “skaipimist” tulla siiski Eestisse, mille suvel passi saadud viisa kulus talle nüüd marjaks ära. “Ma ei taha katkestada aktiivset tööd Valgevene demokratiseerimisel. Eesti tundus selleks parima valikuna,” põhjendas ta.
Eesti toetab
Ööd Moskva-Tallinna rongis ei meenuta Marozaủ just elu meeldivaimana. “Ma ei maganud enne piiri vist silmatäitki,” muigas ta. Ei saanud ju välistada võimalust, et Vene ja Valgevene korrakaitseorganid teevad koostööd ning oodatud vabaduse asemel klõpsatavad käerauad. Siiski läks sõit õnneks.
Sündmused arenesid nii kähku, et tegelikult ei tea veel keegi, mis Marozaủst edasi saab. Teda ajutiselt oma kodus majutav ning koos sõpradega toitev riigikogulane Silver Meikar sõnas, et poliitiline toetus põgeniku aitamiseks on olemas: nii välisminister Urmas Paet kui ka rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo lubavad teda elamis- ja tööloa hankimisel abistada.
“Paveli eesmärk on jätkata tööd demokraatliku Valgevene nimel ning ta soovib kodumaale tagasi pöörduda kohe, kui teda ei oota seal enam rootsi kardinad,” kinnitas Meikar. Ehk siis tõenäoliselt mitte enne, kui sealne režiim on varisenud.
Ülepeakaela põgenemise põhjus tundub esmapilgul drastiline isegi Aleksandr Lukašenko režiimi sammudega harjunuile: Marozaủ juhtimisel tehakse presidenti pilavaid multifilme. Kuni aasta suutsid võimud internetis levivaid (http://mult.3dway.org/) klippe taluda, kuid neljapäeval esitati Kolmanda Tee nimelise noorteühenduse aktivistile süüdistus presidendi solvamises.
Valgevenes tähendab see ühtlasi kohtuotsust. Üks Minski kogenumaid advokaate, kelle poole Marozaủ pöördus, keeldus teda esindamast. “Ütles lihtsalt, et poliitilise kohtuasja puhul pole võimalik mind kaitsta,” selgitas noormees.
Valgevene spetsialist, veebruaris riigikogu väliskomisjonile ettekande teinud Jevgeni Krištafovitš märkis, et saabunud põgenik on kindlasti üks neist, kelles Lukašenko režiim näeks uut ohvrit. Võimudele käib närvidele vabaühenduste koordineerimise teemal politoloogiamagistri kraadi kaitsnud noormehe tegevus oma mõtete ellurakendamisel. “Kõik ülejäänud selle asjaga seotud inimesed on juba jalga lasknud,” märkis Krištafovitš. “Pavel oli kindlasti üks neist, kes tuli evakueerida.”
Veel samal õhtul sõitis Marozaủ tuttava autoga maha üle neljasaja kilomeetri, lähimasse Vene suurlinna Smolenskisse. Valgevene ja Venemaa vahel tavapärases mõistes piirikontroll puudub. Kuid rongipiletit ostes tuleb passi näidata.
Ehkki varjupaika pakkus talle ka Saksamaa, otsustas põgenik pärast usinat “skaipimist” tulla siiski Eestisse, mille suvel passi saadud viisa kulus talle nüüd marjaks ära. “Ma ei taha katkestada aktiivset tööd Valgevene demokratiseerimisel. Eesti tundus selleks parima valikuna,” põhjendas ta.
Eesti toetab
Ööd Moskva-Tallinna rongis ei meenuta Marozaủ just elu meeldivaimana. “Ma ei maganud enne piiri vist silmatäitki,” muigas ta. Ei saanud ju välistada võimalust, et Vene ja Valgevene korrakaitseorganid teevad koostööd ning oodatud vabaduse asemel klõpsatavad käerauad. Siiski läks sõit õnneks.
Sündmused arenesid nii kähku, et tegelikult ei tea veel keegi, mis Marozaủst edasi saab. Teda ajutiselt oma kodus majutav ning koos sõpradega toitev riigikogulane Silver Meikar sõnas, et poliitiline toetus põgeniku aitamiseks on olemas: nii välisminister Urmas Paet kui ka rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo lubavad teda elamis- ja tööloa hankimisel abistada.
“Paveli eesmärk on jätkata tööd demokraatliku Valgevene nimel ning ta soovib kodumaale tagasi pöörduda kohe, kui teda ei oota seal enam rootsi kardinad,” kinnitas Meikar. Ehk siis tõenäoliselt mitte enne, kui sealne režiim on varisenud.
tagasi arhiivi
tagasi esilehele