12.04.2004

Mõningate ametnike ja teadlaste vahel on puhkenud vaidlused isikustatud andmete kasutamise üle (vt PM 24.03). Miks on statistikas siiski vaja kasutada isikustatud andmeid?






Usun, et kõik mõistavad, miks rahvastikustatistikat vaja on. Vaidluse kohaks on pigem, kas andmed on võimalik ühendada hiljem konkreetse isikuga ehk kas statistikaametil on andmed isikustatud.

Siinkohal tasuks meenutada, et isikukoodi Eestis kasutusele võtmise idee autoriks 90. aastate alguses oli just statistikaamet, sest see pakkus parima võimaluse riikliku statistika tootmiseks.

Huvitav, pigem naljakas, on lugeda arvamusi, et näiteks abiellumisel ei peaks talletama nime ja vanust ning piisaks vaid sellest, et tegu on meeste- või naisterahvaga. Kuidas on siis võimalik analüüsida, et kui palju abielusid lahutatakse ja mitu korda keskmiselt taasabiellutakse?

Samuti on usaldusväärse statistika tootmine oluline näitajate kontrollimiseks, täiendamiseks ja parandamiseks. Näiteks kui küsimustik näitab, et 20-aastane naine sünnitab viienda lapse, tuleb kontrollida varasemaid sünde ning seeläbi leida, kus on viga.

Isikustatud andmete kasutamine tagab statistika usaldusväärsuse ning võimaldab analüüsida rahvastikuprotsesse. Oluline on siinkohal märkida, et statistikaamet ei saa kunagi väljastada avalikult informatsiooni, kus võiks tuletada konkreetset isikut. Näiteks tabel, mis näitab sündide hüppelist kasvu 2004. aastal ning võrdleb andmeid erinevates Eesti maakondades, ei too mitte kuidagi välja sünnitajate nimesid ja isikukoode.


Kuidas on need küsimused reguleeritud mujal Euroopas?

Enamikus Euroopa riikides tehakse isikuandmete töötlemise piirangutest erand just statistika tootmise osas ning lubatakse andmete töötlemist vaid järgmistel tingimustel:

1) statistikat ei ole võimalik toota ilma isikuandmeteta,

2) statistika tootmine on isikuandmete töötleja tegevusala,

3) statistilisi andmestikke kasutatakse vaid statistilistel eesmärkidel ning sealt ei väljastata isikut identifitseerida võimaldavaid andmeid.